Vanad võlad

...

Kui Helgi eile helistas, kas saan ehk tulla ja tema õmblusmasinat vaadata, olin kohe nõus. 

Et paari tunni pärast. 

Aga siis tuli muu sõit ette, helistasin tagasi ja lubasin, et homme.

Endal süda täiega valutas.

Mitte õmblusmasina pärast, tühja tal sellega kiiret. 

Aga mulle meenus aeg nii umbes 40 aastat tagasi. Mina olin noor ema ja Helgi juba kogemustega kohalik velsker. Käisin tal ühel varahommikul, nii kella 5 paiku, koduvisiiti tellimas. Poja ärkas kole-kohutava kõhuvaluga. Telefoni meil tol ajal polnud, aga asi see siis rattaga need paar kilomeetrit ära sõita. 

No ja Helgi tuli kohe, ka rattaga, mis sest, et päev veel nagu alanudki polnud.

Ja nüüd mina, selle asemel, et kohale kimada ja õmblusmasin üle vaadata, lükkan terve päeva edasi!

Et küll jõuab.

Täna käisin ära, veidikene sättimist ja kruttimist ning Veritas õmbleb kui kulda! Mitmekümne aastane väärt masin, pärit Saksa DV-st,  mõned süsteemid lihtsalt paigast ära.

Tänusõnadele vastu ütlesin, et need ju vanad võlad. Kui Helgile loo ära rääkisin, siis tema ei mäletanud. 

Küll mäletas üht ajas veelgi varasemat erakorralist visiiti naaberkülla. Hobusega. Öösel kell 2 läks ja hommikul kell 6 oli tagasi. 

Vanad võlad küll, aga tagasi tulin koti õunte ja teise täiega viirpuu marju.

Nüüd on mul uus võlgu olemise tunne.

Kuna parasjagu polnud pilti ei pojast, Helgist ega tema õuntest, siis teemaga haakuv foto seegi.

Pojatütar õunaga!
7.okt 2018
...

Jorraks ka natukene

...

Ma olen juba mitu korda maininud, et mingi koolituse käigus sai tekitatud rahakoti vahele papitükike kirjaga: naudin seda, mis mul on.
Eks on omajagu nauditud ka juba.

Hiljem lisandus teine veel: ma ei vihasta, ma imestan. Mida aeg edasi, seda selgemaks mulle saab, et vihastamisel pole absoluutselt mõtet.
Ainult ennast kulutad.

Aga imestamiseks on põhjust igas päevas.

Imestamise välja ütlemiseks sobib mu meelest hästi sõna jorrama.

Jorraks siis ka natukene. Kaua sa ikka omaette imestad.

Miski aeg tagasi käisin linnas ühes suht suures söögikohas. Oli natuke vaja aega parajaks teha, nii ma siis istusin, rüüpasin kohvi ja vaatasin maailma.

Teenindaja jalutas laudade vahel, ühe toolijala all oli ostutšekk. Esimesel ringil noorik lihtsalt vaatas. Teisel ringil kummardus, et üles korjata. Aga ebaõnnestunult, pool paberit jäi kätte saamata. Kolmandal ringil vaatas ta seda poolikut paberit tooli all.... ja jalutas edasi. Neljandal ringil ta kummardas ja sai paberi kätte. 

Mulle nii meeldib leida erinevaid võimalusi, kuidas täita ootamatult tekkinud vaba aega. Jood kohvi ja vaatad. Või siis lihtsalt jalutad ... kui tööga kiiret pole.

Suvel ma ju ise ka, aitasin täita mereäärset augulist teed. Siis Urr imestas, et miks ma neid kive ükshaaval toon. 

Mulle lihtsalt meeldis kõndida.

Laevas oli jälle vastupidi. 

Teenindajat mõtlen. Seisis, rüüpas kohvi ja vaatas igavleva näoga. Küllap ta ka omas mõttes imestas, kui minu toimetamist märkas.
Kui märkas.
Tahtsime nimelt hommikukohvi akna all nautida, et siis ilus merevaade silmade ees. Ruumi oli saalis laialt, vabu kohti vabalt võtta. Aga mitte aknaaluseid.

Kui siis üks laud vabanes, tõstsime kotid sinna. Küllap selle ajaga, kui toiduvaliku ja kohvi kallamise ära oleme teinud, on ka laud koristatud.

No ei olnud. Teenindajad kahekesi seisid ja vestlesid. 

Ega mingid taldrikud suurel laual poleks ju teab mis seganud, aga jumalast räpased olid. Puder segi muu paremaga.

Külma kõhuga oleks võinud pead nii käänata, et ainult merevaade silmade ees... aga no ei suutnud. Hakkas vastu see laga laual.

Tõusin ja tõstsin nõud kõrval olevale koristamata lauale.

Kohe teine tunne!
Tore, et kõva häälega jorrama ei hakanud, üks klient midagi piuksatas, teenindaja oli kohe hingepõhjani solvunud.

Kui juba reisimeenutusi, siis veel tuli meelde. Käisime oma Stockholmi tiiru ära, vahepeal oli kajutis käidud. Prügikast oli tühi. Ja Rita voodis olid valge (püksi? seeliku?) luku tükid. Vaatasime oma kohvrid ja garderoobi üle, ei ühtegi valget lukku. Isegi tervet mitte, katkisest rääkimata. Mis seal voodi peal vahepeal tehti?
Jorrasime natukene, aga aru pärima ei läinud.
Luku tükid jätsime kajutisse. Ehk omanik leiab.

Need teenindajad, kes baaris omavahel ja kandikuga vallatlesid, nemad vist ikka korjasid katkise pokaali killud pärast kenasti põrandalt kokku.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan?
Elu on ju naljakas!
Vaata ja imesta!
No ja vahel võib natuke ikka jorrata ka.

Lõpuks veel see kella keeramine. Mul pole midagi suveaja vastu, mul pole midagi ka talvise vastu. Pole kunagi olnud. Ei seganud see mind siis, kui tööl käisin, nüüd ammugi mitte. Keeraku kella, kuhu poole heaks arvavad, talvepäevad on meil nagunii lühikesed ja suveööd valged.
Imestama paneb, kui palju on veendunud poolt olijaid ja kui palju veendunud vastaseid. Kui oleks hääletus, siis mida annab teadmine, et 52% on suveaja poolt ja 48% vastu? Igal juhul on teist sama palju poolt kui neid, kes vastu, olgu otsus missugune tahes.
Sellel teemal jorratakse veel palju, kuigi hetkel peaks ju tore olema, saab hommikul veidi kauem magada.

Mina olen rahul.

Sügis meeldib mulle. Tuuled-tormid, sügisvihmad ja raagus puud.

Mõned veel puhta kollased.

...

Natukene näputööd

...

Reis Stockholmi oli meil planeeritud juba juunis.

Õnneks on ikka kuskil keegi, kes on nõus korraldamisega seotud toimingud enda peale võtma. Seekordne pakkumine tuli vist siit. 

Igatahes oli kõik hästi.

Mugav kajut kahele, rikkalik õhtusöök buffet restoranis, transport sündmuskohta ja tagasi. 

Ilmaga ka vedas. Mitte nagu samal ajal Eestimaal.

Vihma me ei saanud, lumelörtsist rääkimata. Isegi tormituul ei kõigutanud laeva.

Kõik oli kontrolli all.

Söömine välja arvatud, ilmselgelt sai liiga palju. Aga kõht oli üsna tühi pärast pikka päeva messikeskuses.

26.-28. oktoobril Stockholmi käsitöömess.

Käisime tutvumas rootsi käsitöömeistrite ja nende töödega... aga mitte ainult. Isegi sini-must-valge lipu ja eesti keele leidsime üles. 

Ostsime mõned olulised töövahendid... eriti Rita.

Tegime pilte huvitavamatest kaupadest... eriti mina.

Aga muidu oli nii, et kõik viis tundi aega sai ära kasutatud ja teisele ringile enam minna ei jõudnudki, aga pole hullu. Oligi just parasjagu kõike.

Pildistasin eeskätt seda, mis minu jaoks huvitavam.

Mõnusad värvid.

Huvitavad tegumoed, mustrid ja tehnikad.

Padjamajandus.

Ja kogu see elu seal.

Loodetavasti tuleb mulle nüüd näputöö tegemise isu jälle tagasi.

Mõtted vähemasti hakkasid liikuma!
Seda enam, et messil oli valmis kauba müük minimaalne, kui seda suurt kaubasaali tervikuna silmas pidada.
Väga palju oli põnevaid kangaid. Eriti neid veidi venivaid ja nunnude piltidega... kui kodus on titekesi või niisama lapsukesi, kellele õmmelda tahad.
Valmistoodangut oli kordades vähem.
Mitte patju ei müüdud, pigem pildiga kangaid ja komplekti õigetes toonides niite, et saad minna koju ja kohe tikkima hakata.
Mitte lapitöid, vaid palju-palju erinevaid komplekte lappe, olenevalt mida või millist õmmelda tahad. Värvilisi lappe, kirjuid lappe, pildiga lappe.
Kui mina hakkan kodus õmblemisega nullist peale, valin värve, lõikan, otsin ja kavandan, ja mul on kodus igaks sajaks juhuks kapitäis materjali (taaskasutus!), siis saab ka nii, et osa tööd on sinu eest juba tehtud, pead oskama ainult selles suures saalis ja suures hulgas enda jaoks sobiv välja valida. See ei ole kerge, mina otsisin pildiga lappe (selliseid mul kapis pole), aga valik oli tohutu ja otsustamine raske.

Aga midagi ma leidsin ja koju tõin!

...

Maalt ja vankriga

...

Tuleb tõde tunnistada: selline ma olengi.

Maalt ja vankriga.

Linnaliikluses ei orienteeru, kaarti lugeda ei oska, õiges peatuses maha minna ei märka... korduvalt.

Iga kord mingi seiklus!

No ja nüüd möödunud nädalal, kui Martaga end Kumusse sättisime. 

Minu juhtimisel jõudsime Kumu asemel hoopis Lasnamäe Linnavalitsuse juurde!

Mis pole ka ime, tõeliselt uhke hoone ju, pisut küll väiksem.

Ja kunstinäitust seal ka üleval ei olnud.

Küll aga Kumus.

Marta kirjutas sellest kokkuvõtte.

Kolmapäeval külastasime koos vanaemaga Kumu Kunstimuuseumi. Enne muuseumisse jõudmist seiklesime Lasnamäel Linnavalitsuses, Laagna tee bussipeatustes, ülekäigusildadel ja porilompides. Algul sõitsime peatusest mööda, siis läksime valesse kohta ja lõpuks pärast armsat jalutuskäiku vihmas jõudsime kohale.

Hetkel on muuseumis avatud näitus"Vabad hinged", mis on kokku pandud Eesti, Läti ja Leedu kunstimuuseumide koostöös. 

Näitusel on kolm põhiteemat: "Müüdid ja legendid", "Hing" ja "Loodus". Eesti kunstnikest on esindatud Konrad Mägi, Kristjan Raud, Nikolai Triik, Oskar Kallas ja teised.

Teine näitus, mida vaatasime, oli näitus Konrad Mägi töödest. Mulle meeldisid tema maalide maastikud ja soojad värvid.

Mõlemad näitused olid huvitavad.

Selgituseks oli võimalik vaadata ka filmi seal samas näitusesaalis.

...

Märka mind!

...

Ükshommik oli ikka täielik paanika. Kõigepealt kuulsin kõrvaltoast kõva kisa, muidu olen häälekuse suhtes suhteliselt tuim, mul endal ka päris vali hääl, aga sedapuhku sööstsin sündmuspaigale. Siiski hilinemisega, sest rebane, keda valjuhäälselt eemale peletati, oli juba läinud. 

Et siis end graatsiliselt köögi akna all näidata. 

Märka mind!

Mina muidugi ei leidnud fotokat nii kiiresti üles, ja kuna rebane tundus tõeliselt ohtlik olema (miks muidu kaasa trepile tormas, kus siis jätkuvalt ja ka tulemuslikult reinuvaderi lahkumist nõudis), jäigi pilt tegemata.

Veidi olin solvunud, aga kah asi. Ennegi õige moment maha magatud või meeleolukas asi nägemata jäänud. 

Pildistamisest rääkimata.

See oli hommikul.

Aga sisetunne pani tegutsema.

Õhtuks oli mul rebane pildile püütud. Tõsi küll, vahemaa oli kordades suurem kui aknataguses paigutuses. Aga vahet pole.

16.10.2018

Ma oleks saanud põtra ka pildistada, kui ma veidike käbedam oleks olnud. Temaga saime metsas kokku. Erinevalt rebasest, kellega oma 10 minutit pilkudega suhtes olime, tegi põder vägagi kiiresti sääred. Mis on ka loogiline, kui arvestada tema säärte pikkust ja meie vahemaa lühidust.

Sõbrants küsis, kas ma ise ei pistnud jooksu. Eiei, mina jooksen ainult põdrakärbeste eest. Õnneks on nemad vist juba talveunes, enam ei ründa.

Mitte et ma sellest puudust tunneks.

Aga muidu, pildistajate hulk suguvõsas suureneb. Lapselaps sai konkursil ära märgitud. Alles paar kuud koolilaps, aga juba nii tegus. Lapsevanematel polnud asjast aimugi, kuni õpetaja helistas ja ütles, et saab minna auhinda vastu võtma. Nemad olid klassiga pildistanud, õpetaja oli osa pilte konkursile saatnud, ja Pärtel sai nooremas vanusegrupis eripreemia.

Igavesti äge ju!

"Märka mind!" ... polegi ju lihtne märgata!

Pärtli pilt

Mulle andis hoopis Sexy Rexy märku.

Märka mind!

Roos selline... no kuidas saab, et ei märka!

16.oktoober... Sirje nimepäev. 

Käisin külas.
Juhuslikult.
Nimepäev polnud siis meeles.

Sexy Rexy ilutses kasvuhoones.
...

Mees Moelt... moemees

...

Selline etendus, käisime kolmapäeval vaatamas.

"Moe mees".

Tegevuskoht ja toimumiskoht Moel.

Moe piiritusevabrikus.

Aeg umbes 100 aastat tagasi.

1907 - 1933

Tegevusaeg ja -koht siis.

Etendus ka.

Moel.

Tegelikult koht tuttav, aga seekordne üritus oli suure maja selja taga.

Lugu selline, kus ajalugu läbi stsenaariumi autori, lavastaja- ja näitlejate töö kahetunniliseks tihedasisuliseks etenduseks vormitud.

Eesti soost mees, Jakob Kurberg, sai 1886. aastal Moe mõisa omanikuks ja tema elutööks oli endisest viinaköögist moodsa tehase rajamine.

Aga mitte sellest ei räägi etendus, 1907. aastal Jakob Kurberg suri, tema vanemad pojad Arved ja Ewald võtsid majandamise üle.

Mõtisklemas me Jakobit ikka nägime. Ja kuulsime.

Vabrikus tegutsesid pojad, eeskätt Arved, kes etenduse käigus minu vaieldamatuks lemmikuks kujunes.

Küllike muidugi välja arvata, tema pingereas alati esimene!

Ma ei taha ega oska sündmustikku ümber jutustada, soovitada vist ka ei saa.

Etendusi oli Moel vaid neli, ja sellest on mul tegelikult pisut kahju. Kõik oli ju väga hästi läbi mõeldud ja ellu viidud. Ilmekad karakterid: tõesti, kõik nad tõid kenasti välja kehastatava kangelase paremad, ja mis salata, ka halvemad iseloomujooned.

Kinni-lahti aken, mis võimaldas tegevusala märkimisväärselt laiendada. 

Suured aknad, nii et tulekahju, mis  1908. aastal lõõmas, andis isegi nagu natuke sooja saalis istuvale publikule, kes polnud osanud end mõistlikult riidesse panna.

Ehk mängivad veel.

Seda enam, et viin on Eesti ja eestlase jaoks läbi aegade väga oluline olnud. Ega siis asjata autod Läti piirile viinavoori kihuta, viina ja piirituse tootmine ja turustamine on tihedalt meie ajalooga seotud. Minu lapsepõlve muinasjutumaal oli üks metsarada, mis kandis nime Viinavabrikutee. Mina muidugi mingit viinaajamist ei mäleta, see pidi olema enne minu ajaarvamist.

Nagu seegi teadmine, et vanavanaema salamisi piirituseveoga tegeles.

Erinevate aegadel erineval moel.

Sedapuhku siis selgitus, et kuidas Moel.

...

Võta ja viska

...

Tegelikult nii, et võta üks ja viska teist.
Kui täpsemalt öelda.

Sain lõpuks läbi selle hulk aega ootel olnud raamatu.

"Serafima ja Bogdan".

Mitu kuud seisis riiulis, mul ei olnud vaim valmis.
Et kätte võtta.

Lugemine oli selle kõrval kui käkitegu.
550 lehekülge sai läbi napi nädalaga.

No mis ma oskan muud öelda, et võta üks ja viska teist.

Mitte ainult nimitegelased, kogu see kogukond, no või siis suur osa kogukonnast.

Võib ju mõelda, et see ju ainult raamat. Aga kui rohkem mõelda, siis on päris hea, et vaid ilukirjandus, sest kui tegelik elu detailidena raamatusse kirjutada, on see kohati kordades kummalisem, kuigi jah, mitte nii jõhker ja arulage.

Ega ma ei tea, ehk on raamatuski kirjas tegelik elu, nähtud vaid läbi kirjaniku silmade, seejuures vaid pisut koomilisemaks, kriminaalsemaks, arulagedamaks, hirmuäratavamaks ja veidramaks kirjutatud.

Mis siis toimus?
1944. aastal toimus üks tulekahju ja umbes 40 aastat hiljem toimus teine tulekahju.
Kui esimese eesmärk oli paberite hävitamine, siis teine tekitati selleks, et hävitada inimesi.
Kättemaksuks.

Lisaks kasutati ka esimene põleng ära, et kurja teha.
Kätte maksta.

40 aastat külaelu oma tõusude ja mõõnadega.
Kild killu haaval kirja pandud.
500 lehekülge.
Tegemised ja olemised, sünnid ja surmad, vananemised, nüristumised, tulemised, minemised.
Poliitika ja põhimõtted.

Bogdani ja Serafima ühine suur eesmärk: maksta kätte.
Maksta kätte vahendeid valimata.
Kui nüüd nende valikute peale mõelda.
Täiskasvanute mängud, kus lapsi ära kasutatakse... ei meeldi mulle see.

"Serafima ja Bogdan"... nii on kirjanik raamatu pealkirjaks pannud.
Vahur Afanasjev.

Pildid raamatus olid  ka sellised ilmekad ja sisutihedad.
Kunstnik Peeter Allik.
...

Kasevihalõhnaline

...

Sõitsin rattaga ja mõtlesin: mis tuttav lõhn?

Mis lõhn see ometi on?

Pool tundi sõitsin, enne kui aru sain.

Metsaäärne õhk lõhnas kui kaseviht.

Mitte see kaseviht, mis äsja valmis saanud. 

Pigem see, mis juba kuivanud, aga siis vette visatud ja niiskuses nagu ellu ärkab.

Päev ka täna eriline.

Kolletamispäev.

Seenetamispäev oleks ka võinud olla.  

Umbes nii, et mis sa siin seenetad, kui seeni ei ole.

Mis ühest küljes on õige, saagiks vaid kaks kukeseent ja kolmveerand porgandriisikat. Õigem oleks olnud needki metsa jätta, aga kus ma teada võisin, et isegi soustijagu ei saa.

Silmale ilu oli küll!

Natuke tänase päeva ennustusi ka.

Kui kolletamispäevaks on mets kollane, võib oodata lühikest kärekülma talve ja varajast kevadet. 

...

Eilse ürituse jätk

...

Mis puutub tänasesse üritusse, siis olen jõudnud " Serafima ja Bogdani" lugemisega 480. leheküljeni. Usun, et täna lõpetan.

Aga eilse ürituse jätkuks, et kuigi metsas oli mõnus, on asjas pahupool ka. Mets, kus käisin, on läbi aegade olnud üks mu lemmikuid. Ühest küljest seepärast, et selle metsaga on seotud kaks tuttavat talukohta.
Kirju-Kuke ja Taga-Tõnu.

Kukel elas metsavaht oma naisega, neilt käisime piima toomas.
Kui ma laps olin.
Nüüd pole vist maja kohtagi alles.
Sinna on noor mets peale kasvanud.

Taga-Tõnul elas tädi Karin.
Aga see oli enne minu aja-arvamist.

Mina mäletan vaid jupikest maakividest vundamenti, suursugust õuepuud ja vanu õunapuid.

Juba ammu võeti selle ümber mets maha, nüüd oli ka võsast lage, aga kõik risu-räsu takistab liikumist.

2010

Kuke ja Taga-Tõnu vaheline mets on läbi aegade olnud mu lemmik-seenemets.
Üritasin seekord ka sinna jõuda.

Kõigepealt tee Ees-Tõnule.

Veel eelmisel rattaringil sellist vaatepilti ei olnud.

Edasi üle põllu, Tagatõnu-poolsesse metsaserva. Põllu peal sõita ei saanud, aga rattaga jalutada küll.

Tuttava teeotsa leidsin üles, aga rattaga edasi enam ei saanud.
Misteha-misteha!

Ratta jätsin põllu serva, edasi ukerdasin tõkkeid täis teed mööda.

Õuepuud pildistama ei pääsenud, risu oli lihtsalt liiga palju.

Õnneks oli mingi osa metsast ja metsateest ikka alles. Oleks vahepeal ratta selga võtnud, oleks edasi juba sõita saanud.
Poleks pidanud pärast tagasi põllu servale ukerdama.
Oleks Kuke kaudu maanteele läinud.
Poleks.
Oleks.
Poleks.

Seentest juba rääkisin. Et saak jäi niruks.
Silmailu see-eest nad pakkusid.

...

Tänase päeva üritus

...

Et igale päevale oma nägu anda, peab igasse päeva kavandama ürituse. Mingi aeg tagasi oli mul programmis filmide järelvaatamine. See üritus venis väga pikale, oli  miski 3 tundi üle südaöö, kui "Rannahotelli" viimane osa vaadatud sai. "Sild" oli ka veel kavas, aga kartsin, et hommikune ärkamine nihkub õhtusse, kui oma üritust kohe ei lõpeta.

Joodud pirakas tassitäis kohvi oleks küll meeled veel paar tundi erksana hoidnud... avan ma.

Tänaseks ürituseks oli planeeritud raamatu lugemine. Piinlik tunnistada, aga ikka pole veel läbi. Ei Bogdan ega Serafima. Mõtlesin, et võtaks ja loeks kohe lõpuni, kõik need alles jäänud 150 lehekülge... mis on märgatavalt vähem sellest, mis juba loetud.

Muidugi, õhtu alles noor, jõuaks ka. Südaöönigi aega, ja kes keelab mul kella kolmeni lugemist!

Aga samas, ega neid üritusi nii jalaga segada ka pole, ehk oleks mõttekas homsesse lükata ja tänane üritus võib piirduda mõne tunniga, mis päeval metsas käisin.

Ehk siis: metsas käimise üritus.

Uute seente üritus (ma pole lehter-kukeseeni varem korjanud).
Jalgratta jalutamise üritus (no kui ikka sõita oli täiega võimatu).

Ütlen kohe ära, et seenesaak oli nigel. Mis kõige kurvem, leidsin sellise priske lehter-kukeseente koha, aga loll mina ju ei julgenud korjata. Kuigi seente määraja kinnitab, et tegemist on seenega, mille isegi algaja seeneline ära tunneb.

Seda sain alles kodus teada, seened jäid metsa kasvama, välja arvatud need kümmekond, mis tuvastamiseks koju sai toodud.
Aga kukeseened ja paar pilvikut ka, soustijagu kokku ikka.

Nii et vahet pole, mis üritus, igatahes läks korda. Ilm oli ka imeilus, vähemasti seni, kuni koju jõudsin. Pärast läks uduseks ja halliks.

Nüüd tikub tukk peale.

Raamatulugemine jääbki vist homsesse.
...

Raamatutest alguse saanud

...

Mul oli kunagi komme võtta kätte mõni juba loetud raamat, see suvalises kohas lahti lüüa ja lugeda. 

Jäädagi lugema, mis sest, et kordi ja kordi loetud. 

Mõned neist olid lasteraamatud, tegelikult, enamik neist. Neid oli kuidagi kerge lugeda, ja hoolimata tuttavast sisust, jätkuvalt huvitav.

Mõned neist olid Astrid Lindgreni raamatud.

"Meisterdetektiiv Blomkvist"

"Hulkur Rasmus"

"Rasmus, Pontus ja Lontu"

"Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses"

Need olid mul kodus olemas ja neid lugesin korduvalt.

Hiljem lisandus lemmikute hulka "Vahtramäe Emil" ja "Vennad Lõvisüdamed".
Täiskasvanueas.

Neist kahest just "Vennad Lõvisüdamed".

Kui oli vaja rääkida elamisest ja suremisest. Seal on mõni lõik, mida mõned korrad mõne teema juures olen lastele ette lugenud.

Suremisest.

"Pipi Pikksukk" ja "Bullerby lapsed", neist olin ma tõenäoliselt juba välja kasvanud, kui raamatud ilmusid. Või minuni jõudsid. Need niiväga ei kõnetanud.

Päris kindlasti on kõige rohkem kordi just "Meisterdetektiiv Blomkvist" mul otsast lõpuni läbi loetud. Ju sealt sai ka alguse mu eriline nõrkus krimkade vastu.

No ja nüüd jookseb Tallinna kinodes film "Astrid Lindgreni rääkimata lugu".

Rääkimata lugu on kurvavõitu, samas film ise ei jätnud masendavat tunnet hinge. Ühest küljest oli küll noor Astrid jäetud oma eluraskustega üksi hakkama saama, teisest küljest nägin ma läbi filmi inimesi, kes tegelikult kõik tüdrukust omamoodi hoolisid ja erinevatel hetkedel erinevalt toetasid.

Need 123 minutit läksid väga ruttu.

No ja silm oli ikka mitut puhku märg.

...

No ja siis need numbrid. 

Mulle meeldivad.

A. Lindgren on sündinud 1907. aastal.

Seega siis kaks aastat varem kui minu vanaema.

Astridi esimene laps sündis, kui ta oli 19.aastane.

Poeg Lars... Lasse.

Lapse isaga ta ei abiellunud ja esimesed aastad ta poega ise kasvatada ei saanud.

Abiellus 1931.

Mõned aastad hiljem sündis perre tütar.

Fotol Astrid ja tütar.

Minu vanaema oli 19, kui tal sündis esimene laps.
Tütar.

Foto aastast 1932 või 1933.

Vanaema ja vanaisa abielu registreeriti paar kuud enne nende tütre sündi.

Minul  aga... raamatutest alguse saanud austus, lugupidamine ja huvi ühe andeka Rootsi kirjaniku vastu.

Lisaks vanad lood ja pildid, mis loovad omamoodi läheduse.

...

Kino ja muusika

...

Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev. 

Rahvusvaheline muusikapäev.

Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.

Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.

Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu  mõtetega haakuvad.

Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub Jaani kirikus. 

Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.

Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.

Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat. 

Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.

Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.

Veel muusikat.

Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.

Kuulasin ja nautisin.

Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.

Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.

Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas. 

Vana sõber, kino "Sõprus"! 

Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.

Milline vedamine!

Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta. 

Ja meie emad õppisid ühes klassis, Lenderi koolis.

Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.

Loomulikult ma läksin. 

Kohe.

Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.

Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.

Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.  

Film oli hea. 

Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.

Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?

Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud. 

Või midagi umbes nii.

Mõtlen mina.

Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord. 

Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev. 

90. juubel.

Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st. 

"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.

II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal

Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.

Vürstid tema elus oleks olemata.

Aga jah...

Järgmine "Sõpruse" sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril. 

...

Siit ja sealt

...

Sedapuhku veel üks tiir Tallinnas.

Paar-kolm nädalat tagasi.

Üks eesmärk oli käia näitusel "Ajatus" asukohaga Vene tänav 14A.

Katariina kirik.

Lausa piinlik, et ma Tallinna nii vähe tunnen. Seekord sattusin vanalinnas piirkonda, kuhu varem pole juhtunud.

Mitte ainult näitus, nii palju muudki huvitavat. Tõeline käsitööliste tänav!

Katariina käik.

Keraamika stuudio.

Nahakunsti stuudio.

Vitraažikoda.

Klaasikoda.

Valitud kunstnike valitud tööd.

No ja siis ikka see näitus, mis algusest peale sihtmärgiks oli.

Mulle väga meeldis. Muusika, avarus.

Ajatus.

Kaunis käsitöö ja aeg... ajatus.

Võtta aeg maha, vaadata ja kuulata.

...