Eilse ürituse jätk

...

Mis puutub tänasesse üritusse, siis olen jõudnud " Serafima ja Bogdani" lugemisega 480. leheküljeni. Usun, et täna lõpetan.

Aga eilse ürituse jätkuks, et kuigi metsas oli mõnus, on asjas pahupool ka. Mets, kus käisin, on läbi aegade olnud üks mu lemmikuid. Ühest küljest seepärast, et selle metsaga on seotud kaks tuttavat talukohta.
Kirju-Kuke ja Taga-Tõnu.

Kukel elas metsavaht oma naisega, neilt käisime piima toomas.
Kui ma laps olin.
Nüüd pole vist maja kohtagi alles.
Sinna on noor mets peale kasvanud.

Taga-Tõnul elas tädi Karin.
Aga see oli enne minu aja-arvamist.

Mina mäletan vaid jupikest maakividest vundamenti, suursugust õuepuud ja vanu õunapuid.

Juba ammu võeti selle ümber mets maha, nüüd oli ka võsast lage, aga kõik risu-räsu takistab liikumist.

2010

Kuke ja Taga-Tõnu vaheline mets on läbi aegade olnud mu lemmik-seenemets.
Üritasin seekord ka sinna jõuda.

Kõigepealt tee Ees-Tõnule.

Veel eelmisel rattaringil sellist vaatepilti ei olnud.

Edasi üle põllu, Tagatõnu-poolsesse metsaserva. Põllu peal sõita ei saanud, aga rattaga jalutada küll.

Tuttava teeotsa leidsin üles, aga rattaga edasi enam ei saanud.
Misteha-misteha!

Ratta jätsin põllu serva, edasi ukerdasin tõkkeid täis teed mööda.

Õuepuud pildistama ei pääsenud, risu oli lihtsalt liiga palju.

Õnneks oli mingi osa metsast ja metsateest ikka alles. Oleks vahepeal ratta selga võtnud, oleks edasi juba sõita saanud.
Poleks pidanud pärast tagasi põllu servale ukerdama.
Oleks Kuke kaudu maanteele läinud.
Poleks.
Oleks.
Poleks.

Seentest juba rääkisin. Et saak jäi niruks.
Silmailu see-eest nad pakkusid.

...