Selline etendus, käisime kolmapäeval vaatamas.
"Moe mees".
Tegevuskoht ja toimumiskoht Moel.
Moe piiritusevabrikus.
Aeg umbes 100 aastat tagasi.
1907 - 1933
Tegevusaeg ja -koht siis.
Etendus ka.
Moel.
Tegelikult koht tuttav, aga seekordne üritus oli suure maja selja taga.
Lugu selline, kus ajalugu läbi stsenaariumi autori, lavastaja- ja näitlejate töö kahetunniliseks tihedasisuliseks etenduseks vormitud.
Eesti soost mees, Jakob Kurberg, sai 1886. aastal Moe mõisa omanikuks ja tema elutööks oli endisest viinaköögist moodsa tehase rajamine.
Aga mitte sellest ei räägi etendus, 1907. aastal Jakob Kurberg suri, tema vanemad pojad Arved ja Ewald võtsid majandamise üle.
Mõtisklemas me Jakobit ikka nägime. Ja kuulsime.
Vabrikus tegutsesid pojad, eeskätt Arved, kes etenduse käigus minu vaieldamatuks lemmikuks kujunes.
Küllike muidugi välja arvata, tema pingereas alati esimene!
Ma ei taha ega oska sündmustikku ümber jutustada, soovitada vist ka ei saa.
Etendusi oli Moel vaid neli, ja sellest on mul tegelikult pisut kahju. Kõik oli ju väga hästi läbi mõeldud ja ellu viidud. Ilmekad karakterid: tõesti, kõik nad tõid kenasti välja kehastatava kangelase paremad, ja mis salata, ka halvemad iseloomujooned.
Kinni-lahti aken, mis võimaldas tegevusala märkimisväärselt laiendada.
Suured aknad, nii et tulekahju, mis 1908. aastal lõõmas, andis isegi nagu natuke sooja saalis istuvale publikule, kes polnud osanud end mõistlikult riidesse panna.
Ehk mängivad veel.
Seda enam, et viin on Eesti ja eestlase jaoks läbi aegade väga oluline olnud. Ega siis asjata autod Läti piirile viinavoori kihuta, viina ja piirituse tootmine ja turustamine on tihedalt meie ajalooga seotud. Minu lapsepõlve muinasjutumaal oli üks metsarada, mis kandis nime Viinavabrikutee. Mina muidugi mingit viinaajamist ei mäleta, see pidi olema enne minu ajaarvamist.
Nagu seegi teadmine, et vanavanaema salamisi piirituseveoga tegeles.
Erinevate aegadel erineval moel.
Sedapuhku siis selgitus, et kuidas Moel.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar