Teine päev Lätimaal

...

Kuna päev algab hommikuga, siis mina ka. 

Pilt küll õhtusest ajast.

Jurmala,  Lielupe hotell.

Alates hommikust  siis.

Reisi teine päev.

Ringutamine. 

Haigutamine.

Hommikused uudised  tv-st, venekeelsed.

Hommikused protseduurid.

Hommikvõimlemine (nali).

Mitte et hommikvõimlemist ei oleks olnud.

Ikka oli, aga ajaliselt ühildus see hommikusöögiga, seepärast valisime meie söömise.

Ja jälgimise.

Nii palju, kui söögisaali vastas olevalt rõdult seda paistis. 

Sirutused ja painutused. 

Hüpped.

Pöörded.

Just siis, kui tekkis tunne - viimaks ometi lõpetas - ilmusid üle rõduserva nähtavale varbad ja mõtteline osa saledast säärest, ja kõik jätkus.

Või hakkas otsast peale.

Sirutused.

Painutused.

Pöörded.

Süümekatest hoolimata jätkasime meie söömist.

Isegi innukamalt. Et vähendada stressi.

Sink.

Munaroog.

Juust.

Tomat.

Hapukurk.

Heeringas.

Kohupiim.

Hapukoor.

Peedisalat... üllatusena koos heeringaga.

Arbuus.

Kiivi.

Melon.

Banaan.

Kohv.

Keefir.

Mahl. 

Jogurt.

Palun sümpaatse noore personali ees vabandust, kui midagi nimetamata jäi.

See, mida me ei söönud, see nagunii, aga ehk midagi sellestki, mis söödud sai. 

Ja kogu aeg tema muudkui võimles ja võimles ja võimles...

...
(järgneb)

Inimene, looduse kroon

...
Naaberkülas on oma naabri Valve. Ja täiesti toimiv naabrivalve.
Meie külas on hommikune naabritõrje.

Minule igatahes mõjus, läksin ära metsa.

Et puhas loodus, korjan mõned mustikad ja vaatan, kas seeni on.

Kukeseenteplats oli okupeeritud.

 

Tõmmuriisikate mets lausa minema veetud.

 

...
Mina ei jätnud.
Ikka kaugemale.
Ikka sügavamale.
Kuni leidsin kodused padrikud, sammaldunud tüved.

On veel kohti, kuhu inimene pole jõudnud.

 Seenelistest rääkimata.
...
Fotojaht
...

Lätimaad avastamas

...

Ega ma ainult selleks Lätti läinud, et Riia turul kurke osta.

Lätimaal oli muud huvitavat ka.

Ootamatult palju omapärast.

Suursugusem ja jõukam ajalugu kui ma arvata oskasin.

Tean nüüd naabritest palju rohkem.

Aga tunne on, et tegelikult ei tea ikka mitte midagi.

Eks see üks juhuse värk oli, et sellele ekskursioonile sattusin. Mai alguses potsatas meili-kasti kiri, et mingi seltskond läheb ja neil on mõned vabad kohad.

Üks kultuurne kultuurireis kultuurses seltskonnas peab ometi suvesse mahtuma, ja mul on juba traditsioon, et mahutan end augutäiteks. 

Kusjuures, minuga saab päris suuri auke täita. 

Eriti siis, kui annab kedagi veel kaasa moosida.

Seekord andis.

Augustikuuks olin juba unustanud, et kuhu ja kellega.

Õnneks tuletati sõbralikult meelde. 

Et paki asjad ja tule.

Nüüd on see tehtud.

Eks see lahkumine armsalt koduselt pinnalt võtab pisara silma.

Loomulikult mitte minul.

Aga ees ootas palju vaatamisväärset.

Avastasime Lätimaad.

Igate loss.

Tagasihoidlik, lakooniline, elegantne.

Esmakordselt mainitud 1445.

Lossiansamblisse kuuluv peahoone aastast 1880.

Turismiinfo selline.

...

Birini loss.

Loss kauni järve kaldal.

Suur järv oli.

Käsitsi kaevatud.

Tööpuudus oli tol ajal võõras mõiste.

Kui midagi teha ei olnud, leiti kohe, mida teha.

Saagu siia järv.

Ikka mitu aastat olla kaevatud.

Birini mõisa kuulsaim omanik oli krahv Mellin, kelle tütar abiellus August von Pistohlkorsiga.

Uhke häärber ehitati 19. sajandi keskel pruudi kaasavara eest ja selleks kulus ligi miljon kuldrubla.

Lossi inerjöör on renessanss-stiilis, seda ilmestavad avar vestibüül, rõdu ja kaks tammepuust treppi, mida kaunistavad puugravüürid.

 

Praegu kuulub mõis eraomandusse ja on populaarne pulmatseremooniate paik.

...

Turaida.

Piiskopilinnus.

 

Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal.

1776. aastal linnus põles.

1953. aastal tehti algust taastamistöödega.

 

Mul on tunne, et sinna peab kunagi tagasi minema.

Mul jäi torni ronimata. 

Kõik see kõrgelt nähtav ilu jäi nägemata.

Mõni vist ikka käis.

Ja mõni oli juba enne käinud.

...

Eks me nägime ikka rohkem, juba esimesel päeva.

Aga katsu sa kõike meeles pidada.

Kas peabki...

Võib lihtsalt vaadata, kuulata, mõelda.

Õhtul vaatasimegi.

Päikeseloojangut.

...

Esimene päev Lätimaal tuuritamas.
...

Mida minu mobiil mulle räägib...

...

Ma ikka vanades asjades kinni, vanainimese asi. Mobiili ka ei raatsi ringi vahetada. Juba 6 aastat truult mind teeninud, kuidas sa sellisest vabatahtlikult loobud.

Eelmine pidas ka päris kaua vastu... kuni miski pealinna patsaan linnaliinibussis mobiili minu suurest kotist (nööbiga kinni küljetaskust) sujuvalt endale libistas.

Moblast polnudki suuremat lugu, seda enam, et kaasa uue ja ilusama kinkis.

Aga kõik need sõnumid, mida olin alles hoidnud ja mida lugesin, kui suur igavus või igatsus peale tuli. 

Viimased kadumaläinud sõnumid 6 aastat tagasi augustis - kui sündis esimene tüdruk-lapselaps.

 Nüüd juba suur tüdruk.

...
Neid sünnipäevalapsi augustis on ikka rohkem.

Ühel noormehel lausa juubel.

 

Üks pisike sai 5 kuud vanaks.

...
Et mida mu mobiil räägib?

Räägibki nendest, kes tulnud.

Kes kus maailmas ringi käinud.
Mida teinud.

Aga ka nendest, kes olnud. Ja läinud.

...

Sõbrad ja vaenlased

...

Tegelikult on nad kõik sõbrad.

Kui nad end korralikult üleval peavad.

Aga kui nad hakkavad laiutama minu territooriumil, siis see mulle ei meeldi.

Mingid tiivulised marjapõõsastes, kahekesi võrgu all punaseid sõstraid nosimas. 

Õnneks suutsid nad end sealt sujuvalt välja libistada, ma ei kujuta ette, mida ma nendega ette oleks võtnud. Kui kätte oleks saanud.

Täna hommikul, need sipelgad. Sadade kaupa, maja sein täis, trepp täis.

Hirm tuli lausa peale.

Aga nüüd mu tiivulised sõbrad. 

Kas pääsukesed tõesti söövad sipelgaid?

Miski neid igatahes kohale meelitas, õhk oli lindudest paks, tegu oli, et end läbi nihutada.

Jagus neid igale poole.

Katusele.

Traatidele.

 

Kõige rohkem aga lendas teisi ümber meie trepi.

Nüüd ma siis ei tea, kas nad söövad sipelgaid.

Või mõjusid niisama hirmuäratavalt.

Igatahes plats on puhas.

Pole enam sipelgaid.

Linde ka mitte.

Nojah, mis siin enam teha...

...

Fotojaht: kollane

...
Appike, kas kollane on alati ümmargune?

 

Siiski, siiski... midagi lamedamat ka.

Viimase saab ümmarguseks alles siis, kui sobiv kõht sisse paigutada...
...
Fotojaht
...

Pride Parade

...
Kuna ma juba Stockholmis olin, loomulikult läksime vaatama. 

Mitte juhuslikult... täiesti planeeritud ettevõtmine.
Ikka igaks päevaks üritus.

Kui ma nüüd siin õigesti aru sain, siis 50 000 paraadil ja üle 500 000 vaataja.

 
Igavesti värvikas ettevõtmine.

 

 Ei saa muidugi jätta märkimata, et mul asjast oma arusaam on, kuid mida see muudab.

Aga need inimesed meeldisid mulle :)

Ja üllatav oligi toetus, alates parteidest ja lõpetades erinevate riikide ametnikega, kõik nad marssisid ja olid rõõmsad ja kinnitasid, et toetavad võrdust ja õigusi. 

Keegi ei loopinud tomatitega. 

Mul oli tunne, nagu oleks mingile karnevalile sattunud.

 

  

 ...

Pride Parade siis.

Stockholmis, 4.augustil

...

Käsitöönäitus Stockholmis

...

Neljapäeval uuel katsel.

Leitud!

Liljevalchi kunstigalerii.

Asutatud 1916, on üks vanimaid kunstigaleriisid Euroopas.

Eksponeerib Rootsi ning rahvusvahelist 20.sajandi kunsti.

Seekord oli seal Rootsi Käsitööliidu juubelinäitus.

 

Käsitöö-mets.

Miski 2000 lehte erinevat näputööd.

 

Nummerdatud ja nimelised.

Rootsimaa nobenäpud.

Aga mitte ainult.

Ühe lehe juures jäime seisma ja vaatasime... ei või olla.

See ju puhtalt Eesti käsitöö!

Uurisime nime.

Nii ongi. Eesti nimi ka. 

Kodus guugeldasin. 

Rootslane, aga Eesti juured.

Lehed ka :)

Näitusel oli muidugi muudki kui lehti, aga lehed olid kõige efektsemad. Käsitööhuvilistele üle Rootsimaa jagati laiali 2000 puidust lehte, mida siis igaüks kujundas nii, kuidas ise tahtis. 

Neid toorikuid müüdi nüüdki huvilistele, aga kuna ma polnud kindel, kes meie leht hiljem metsa ka ära mahub, jäi seekord osalemata.

Ühtegi head ideed ka hetkel ei olnud.

Aga muidu on imetlusväärne, kui loomingulised inimesed ikka on!

...

3. august Stockholmis.

...

Prints ja kunstnik

...
Tegelikult otsisime käsitöönäitust.

Esimesel päeval pihta ei saanud, küll sattusime ühte teise põnevasse paika.

Prints Eugeni Waldemarsudde.

Lubati kõigisse tubadesse.
Kunstnik-prints Eugeni kodu oma sada või rohkemgi aastat tagasi.
 
Näidati ka kunsti.

Käsitööd.

Peen serviis, millest Nobeli galal lõunat pakutakse.

...
Pärast lubasime endale ka... kooki ja kohvi.
...