...
Mul on koguni kaks kaisulooma.
Hetkel.
Üks on see, kes kaisukas juba aastaid... kui mitte aastakümneid.
Teine kaisukas anti kaasa... et mul igav ei oleks. Ja kui kallistada tahan.
...
Vihjeid ei anna.
Selgitus pildile nädala pärast.
Lugu ise siis selline.
Tulen mina poest, isetehtud-kaunikene kott head ja paremat täis.
No ja siis kodus selgus, et suhkrukott poekotis oli lekkima hakanud ja nii umbes 100 g magusat kraami kotipõhjas laiali. Mis sest enam päästa, teised kaubad tõstsin välja, aga suhkruga läksin õue, et söödan sitikaid-satikaid.
Kui välja kallama hakkasin, vaatas keski mulle kotipõhjast vastu.
Kui nüüd aus olla... algul olid tal küll silmad suletud, aga kui ma natuke ebaküdoonia seemnetega loopisin, vaatas ta mulle päris otse vastu.
Tõesõna, kõhe hakkas ;)
...
...
Kuni kestab lilleilu, võib sügise saabumisega isegi leppida...
....
...
Dagmar sorteeris vanu raamatuid. Ühest küljest see tegevus talle isegi meeldis. Raamaturiiuli koristamine on ainus talutav etapp tavapärases kraamimises.
Ja mitte ainult.
Nii mõnigi kord võis tüdruk end sellesse tegevusse unustada: raamatuid ümber paigutada, laduda neid virna värvi või nime järgi, rivvi pikkust ja laiust arvestades. Mõnda neist lapates jäi ta kauemaks pilte vaatama või niisama suvalises kohas lehti keerates silma jäänud lõike või luuletusi lugema.
Aga mitte seekord.
Seekord polnud tegevus tavapärane. Raamatud ei kuulunud talle. Ema oli tõstnud välja kastitäie ilukirjandust, mis mõned nädalad tagasi sai vanaema tühjaks jäänud kodust koos muude rohkem või vähem oluliste asjadega ära toodud.
Vanaema raamatud olid teistsugused. Neil oli mingi omamoodi lõhn, lehed kolletunud, kaaned kulunud ja värvilisi pilte seal ei leidnud.
Nimi kaanel võis olla aga kõnekas. Dagmar võttis raamatu, mis kuhilas kõige peal oli.
Sinine oli Dagmari lemmikvärv.
Sinine oli raamat ja sinine oli ka raamatu pealkiri.
"Sinise kaevu muusika".
Dagmar avas raamatu ja sealt vaatas vastu veidi konarlikus käekirjas pühendus.
"Mallele! Palju õnne 8. klassi lõpetamise puhul. Soovivad ema ja isa. 15. juunil 1969"
Dagmar arvutas pisut. Malle oli tema vanaema, ja järelikult oli vanaema Malle siis sama vana kui tema praegu.
Tüdruk ei suutnud meenutada, kas talle on kunagi keegi pühendusega raamatut kinkinud. Tõsi, ühe sellise oli ta ise endale tekitanud. Kord, kui teada-tuntud kirjanik koolis oma loomingut tutvustas, oli Dagmar spetsiaalselt kodunt ühe tema raamatu kaasa võtnud. Mikä kirjutas hoogsas kirjas lisaks autogrammile ka pühenduse. "Parimate soovidega Dagmarile!" Rohkem Dagmarile sarnaseid raamatuid koduses riiulis ei meenunud.
Meenus aga ema selgitus, miks ta just sellise valiku vanaema juurest kaasa tõi. Need on raamatud, mille omanik on veel nüüd, aastakümneid hiljem, võimalik tuvastada. Dagmar sattus hoogu ja avas raamat raamatu järel. Vanaemale emadepäeval, vanaisale sünnipäevaks, onule pioneeriks astumise tähistamiseks ja üks ema raamat, mis oli tüdrukule kingitud 1. septembril. Paari raamatu sisekaanele on aga kleebitud eksliibris. Põneva pildiga, aga võõra nimega. Kelle raamat ja kuidas jõudis vanaema raamatukappi, võib tüdruk vaid oletada.
Dagmar oli vahepeal ühes riiulinurgas ruumi teinud.
Igaks juhuks.
Ehk siiski on mõni raamat, mida tahaks alles hoida.
Nii leidsidki need kaks esimesest seal koha.
Need kaks sinist.
Teine oli kogumik Turgenevi jutustusi ja proosaluulet.
Onu pioneeriks pühitsemise raamatu pani ta kõrvale, las onutütar näeb ka natuke paigutamisega vaeva. Ehk isegi loeb läbi, ta ju ka selline ühingusse astumise vanuses.
"Kiviküla kooli poisid"... Dagmar itsitas oma sisimas. Liisu oli küll temast paar aastat noorem, aga tundub, et poistest rohkem huvitatud kui tema, Dagmar.
Järgmised kaks raamatut olid soliidse väljanägemisega. Veidi läikivad kõvakaanelised, Leedu novellid ja Gogoli "Õhtud külas Dikanka lähedal".
Need ei olnud vanaema Malle raamatud, arvata on, et pigem juba vanavanaemast jäänud.
Ja ikka pühendusega.
"Pööraku su eluruum sama võimsalt nagu laval. Lembit ja Roll."
Selle pani Dagmar riiulisse, teine läks Liisu raamatute virna. Peab uurima, millisest lavast on jutt ja kes need Lembit ja Roll olid.
Dagmaril jagus tegevust terveks pühapäevaks. Mingil hetkel meenus talle, et just täna on vanavanemate päev, see muutis vanad raamatud kuidagi eriti hingelähedaseks ning neist loobumine tundus ülekohtuna vanavanemate ja vana-vanavanemate suhtes.
Jõudnud kasti viimase raamatuni, tundis ta äkki, et enam ei jaksa. Alles oli raamat, mida kerge võtmata jätta. Kaaned kadunud, nurgad nässus. Kas tasub üldse sisse vaadata?
Dagmar võttis end kokku ja hakkas ettevaatlikult lehti keerama. Kohe päris alguse valgel lehel oli kauni käekirjaga jäetud sõnum: "Kuni teed meid lahku viivad. Aivo." 13.09.1975 Tartus.
Tüdruk vajus mõttesse. Äkki peaks kuidagi välja selgitama, kes on see tundmatu Aivo ja kellele oli kirjutatud selline nukravõitu sõnum? Hajameelselt libises pilk üle juhuslikult lahti löödud raamatulehe.
"Sinnani on maad kaksteist miili."
Lause, millele pilk ootamatult kinni jäi, kõlas tähenduslikult.
See ka mõni vahemaa: kui ainult kaksteist, saame hakkama.
Tüdruk tõstis raamatu riiulisse.
...
...
...
...
Ajakirjandus tõstatas küsimuse, kui suur oli suurim sambaraha väljavõtt ja kuidas on see võimalik. Mul on selle kohta täitsa oma teooria, aga las see jääb. Ma olen pigem harjunud väikest raha lugema.
Ükskord isegi lugesin oma väikeste müntide väärtuse kokku, rahakassasse on päris arvestatav hulk kogunenud. Kui kaalust rääkida. Punaseid eurosente ligi 15 euro väärtuses.
Korralik summa juba!
Kõige väiksem sambaraha oli olnud alla ühe euro.
Et miks ometi seda oli vaja välja võtta?
Milles küsimus! Inimene tahtis lihtsalt sambast välja saada. Hea, et peale ei pidanud maksma!
Jaagult ei saa kahjuks enam küsida, kas tema tahab sambasse jääda või välja saada. Ja kui suure summaga tema lepiks.
Mulle sambad meeldivad, nii et mina olen jätkuvalt sambas sees.
Iga kuu peaaegu 35 eurot.
Võiks ju arvutada, kui vanaks ma peaks elama, kui minu sambaraha 440 000 oleks olnud, ja siis 35 euro kaupa kätte saan.
Õnneks seda muret mul pole.
Ma ei mäleta isegi seda, kui pikaks ma oma eluea prognoosisin, tuttav eile just ütles, et temal potsatas 50 euro kaupa, ja nüüd on sammas tühi. Viis aastat sai laia elu elada.
Ma oma kolmekümne viiega venitan ehk veidi kauem.
Ja korjan punaste müntide sambasse jätkuvalt raha mustade päevade jaoks.
...
...
Läbi aegade kasutusel olnud.
Igasugu võimalusi.
Peaasi, et kondid vastu peavad!
Mõned on mootori ikka käivitanud ka!
...
...
See oli olnud järjekordne kuum suvi, aga Mann ei mäletanud oma elatud aastakümnete jooksul aega, et nende kaev veest tühjaks oleks jäänud. Naabrite omad, seda küll, nii mõnelgi aastal tulid naabrid, ämber näpu otsas, alandlikult paari liitrit paluma. Joogiveeks lihtsalt, muu jama jaoks sai veel oma kaevupõhjast sogast vedelikku ammutada. Juua see ei kõlvanud, nii tuligi võtta tee naabri-Manni juurde.
Või mis Mann... vanemad olid kunagi tütrele uhke nime välja mõeldud, kirja pandud isegi vanas kirikuraamatus. Martha Sofia Elisabeth. Kuidas üks tavaline hariduseta talupere sellise nime välja oskas mõelda, võta sa nüüd kinni. Kurb on ainult see, et Martha Sofia Elisabethist sai kohe peale sündimist lihtsalt Mann, pidulikumal juhul võeti Marta kasutusele. Ajapikku unustas Mann isegi, et tegelikult võiks ta oma nime poolest konkureerida nii mõnegi kuningliku pere liikmega. Kui kuskil oli vaja end kirja panna, aitas Martast küll.
Aga ühel hetkel hakkas nimi Marta teda segama. See oli siis, kui naabripoisid koos pruutidega tema maja taga metsas vargsi vaarikaid käisid noolimas. Ajad olid sellised, et kunagisest talumetsast oli saanud riigimets, ja elukaaslane Eduard, kes sealsamas "oma" metsas aastaid metsavahina oli saanud toimetada, juba vana ja haigena tarest väljas ei käinud. Siis need sänikaelad hiilisid vargsi raiesmikule, mannergud näpuvahel, korjasid ja sõid, tallasid radasid varte vahele, Mannil polnud seal pärast enam midagi võtta. See tegi tigedaks: hiilivad ringiga, räägivad sosinal, ega ta loll, kurt ega pime pole, et ei näe, kuule ega aru saa.
Mannil oli kõva hääl, ja kaua sa ikka vaikides kannatad. Nii ta siis tõmbas kopsud õhku täis ja kisendas: "Jätke mu marjad metsas rahule!" Kostis see kisa oma kilomeetri kaugusele, aga nii palju polnud vajagi. Raiesmikuni napilt 300 meetrit.
Poisid... või mis poisid nad enam, noorhärrad kangestusid, pidid esimese ehmatuse ja häbiga taanduma. Aga siis sai selgeks, et kui juba paljastatud, pole enam mõtet varjuda. Ja korraga lõid nad kolmel häälel laulu lahti.
Amor Trio oli selle lauluga hiljuti avalikkuse ette astunud, selge see, et noortel juba sõnad selged. Vähemasti kolm esimest rida!
Mannil viimaseks korraks pisaraid valada, noortel viimaseks korraks veini jaoks vaarikaid korjata.
Tõsi, juba järgmisel suvel tulid nad seda suure-ringiga-teed mööda, kilumannergud näpus. Tagasi läksid tühjade kätega.
Nii nagu tühjade kätega läksid ka siis, kui kuumal ja kuival ajal vett otsima tulid. Mann lihtsalt laiutas käsi: mida ei ole, seda ei ole!
Ja läks omaette itsitades kambrisse kaarte panema.
Kas tulevad või ei tule?
Ja kui kaardid ütlesid, et jõuavad kohale järgmisel päeval, oli asi selge. Mann võttis köögist tühjad veepanged ja lasi vaarikavarte vahel näppudel kärmelt käia. Vaarikad moosi jaoks, vaarikad mahlaks, vaarikad kompotiks. Peaasi, et purke-pudeleid jaguks! Muist varsi sai kiire töö käigus ka maha tallatud, aga ämbrid said täis ning Mann oli endaga rahul.
Kui siis naabripoisid, kel pruutidele ja naistele lisaks ka mõni lapsepabul kaasas, järgmisel päeval tuttavale raiesmikule jõudsid, on pilt alati sama.
Keegi oli just puhta töö teinud!
....
Minu vaarikad eelmisel aastal!
Aitäh, Sirje!
...
