Üks rohutirts läks kõndima

 ...

Kõigepealt kippus kaela peale, lõpuks istus lausa pähe! Ja kiiret ei kuhugi.

Ma ütlen, ei maksa liiga kergeusklik olla ;) 

...

Tehtud ja tegemata

 ...

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tehtud rohkem kui tegemata. Või kuidas võtta.... punane sõstar vaatab rõõmsasti põõsast vastu ja ootab korjamist. Õnneks on linnud appi tulnud, nii et iga päevaga vähem korjamata marju. Hästi ju küll ;)

Aga eile tulime tagasi Gotlandilt ja see oli selline teises maailmas ja teises ajas käimine. Aeg oli keskaeg ja maailm oli pisike Visby linn.  Ma kujutan ette, et 12 km² on piisavalt väike, et vähemasti kolm korda risti-põiki läbi käia, igatahes kaasaegne käekell näitas, et läbisime 11 kilomeetrit. Muidugi kulus selleks ka terve päev. Või nii 6  - 7 tundi. 

Keskaegseid tegemisi ootasime tegelikult rohkem, sest seda õiget laata me üles ei leidnud. Tõsi, müüri ääres midagi toimus, aga hoolimata kõrgest keskeast ei olnud me piisavalt keskaegsed, saime ainult eemalt vaadata. Järgmine kord pöörame oma riietusele suuremat tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas sellestki piisab, sest pääsemiseks kontserdile müürivahes pidi  lisaks käepaelale ja ajastukohasele riietusele veel telefonis pileti ette näitama. Mida meil samuti ei olnud.

7. august

Tegin mõned pildid, et järgmine kord Gotlandile minnes teaks, kuidas seal riides käiakse. 

 

Ja millised lisaseadmeid on soovitav kasutada.

Pika jutu lühike kokkuvõte: Visbys oli traditsiooniline keskaja nädal, mis toimub augustis, iga aasta 32. nädalal, pühapäevast pühapäevani, juba alates aastast 1984.

...

Päev enne Gotlandile sõitu (6.08) käisin Pärnus blogijate kokkusaamisel. Ajalooline sündmus seegi, traditsioon juba mitu aastat, aga minu jaoks esmakordne. Sain tuttavaks inimestega, keda enda meelest juba aastaid tunnen: Kai, Konn, Ritsik, Sgjelle, Kellakägu olid tutvustamata tuttavad, teiste puhul piisas blogi nimetamisest, kui juba oli aimu. 

Igatahes oli armas olemine, Käbi suhtus kui omaealisesse, üritas mind endaga kampa sikutada, võidujooks jäi siiski ära, sest punnisin vastu. 

Kuna olin otsustanud, et pean ennast korralikult üleval, võõras kohas pilti ei tee, liiga kauaks end külla ei unusta ja lasen ka teistel rääkida... siis nüüd on nii, et mul polegi ühtki fotot. Märk sellest, et vähemalt üht oma lubadust suutsin pidada! Samas kahju ka, Ritsikul õitsesid aias mu lemmikud floksid, neid oleks vast ikka sobinud pildistada. Või võileivatorti. Käbit ehk ka, tema puhul pole muidugi kindel, kas see talle oleks sobinud. Nii et on nagu on, see lugu on nüüd ilma pildita!

Või siiski mitte! Ma sain kingiks raamatu, ja kuna see nimelise pühendusega, siis ilmselgelt seda ma pildistada tohin! 

Pealkiri igatahes juba kõnetab.... lugenud veel ei ole.

...

Kolmandast kokkusaamisest viimase viie päeva jooksul on mul päris palju pilte.

Kolmas oli tegelikult esimene, 4.08 Koerus. Selle kohta võin julgelt öelda, et olin seltskonnas nooremate hulgas. 

Eks oli, kõik on suhteline siin ilmas! 

Nooremaid või siis päris noori, kes meelelahutust või teenust pakkusid, muidugi oli, mina olin nende ridades, kelle meelt lahutati.

Dvinjaninov esitas monokomöödias "Vanuse viiskümmend varjundit" lustakaid lugusid ealistest iseärasustest. Ma pole ammu nii palju naernud!

Noor sporditüdruk näitas trikke ja Päästeamet õpetas, kuidas hoida ennast ja päästa kaaslast.

Kontserdiosa oli ka, Juhan Uppin lõõtsaga, pakkus nii laulu kui muusikat. Kõige lõpus kõlanud "Ukuaru valss"  pani peole punkti. 

...

Aga see pole veel kõik. 

Viispäevak lõppes eile Tallinnas, kus eakaaslasest lapsepõlvesõbrannaga tegime aega parajaks, nautisime õlut ja ilusat ilma. 

Kuni oligi aeg rongile minna.

...

Kohustuslik kirjatöö

 ...

Reisimuljete jagamine ja ühenduse arhiivi täiendus.

 ...

Seda, et reis oodatud oli, kinnitas bussitäis kohalikke elukogenud pensionäre, kes kõik  olemasolevad istekohad bussis hõivanud olid. Täiskmplekt! Mina sain viimase vaba istme. 

Reis Pärdi Keskuse poole võis alata! 

Oli neljapäeva, 21. juuli 2022, start kell 9 hommikul.

Kuna seekord oli reisi korraldamisel meie bossile appi tulnud ka Kai, kes sealset kanti kui oma kodukohta hästi tundis, oli reisiplaan minutilise täpsusega paika pandud. 

Kell 11.00 Padise

12.30 lõuna

13.00 Laulasmaa

13.30 Pärdi keskus

14.30 kohv

15.00 kojusõit

Bussijuht Enno oskas kõige lühema ja kiirema tee leida, nii olimegi Padisel juba paarkümmend minutit varem. See andis võimaluse kohaliku poe ja poeümbrusega tutvust teha. Näiteks suur sinine Coop'i toidukapp, kuhu saab tellida omale vajaliku toidu. Ei pea kodus kullerit ootama, lähed ja võtad kapist oma valitud ja tellitud kõikvõimaliku söögikraami. Selline kapp oleks igas maakohas hea võimalus poodlemist lihtsamaks ja kaupa kättesaadavamaks teha. Sobiks meilegi!

Edasi liitus grupiga Kai, kell sai 11 ja ringkäik Padise kloostris võis alata. Kohalik giid jalutas meiega, rääkis lugusid kloostri pikast ja põnevast ajaloost ning elukorraldusest. Jutustas aegadest, kui klooster Liivi sõjas, ja aegadest kui klooster Rootsi kroonumõisa alla kuulus. Kui veel kaugemasse ajalukku minna, siis just 14. sajandil rajasid Dünamündest pärit mungad selle tsistertslaste kloostri. Ehitus käis vaheaegadega üle 200 aasta. Nüüd, sajandeid hiljem olid hooned, aga ka sealsed varemed põnevaks vaatamisväärsuseks.

Juurde giidi jutud munkadest, nende elust ja tegemistest. Mungad küll, aga olid neilgi omad kiusatused!

Meie seltskonna julgematel oli võimalus üles torni ronida ning ümbruskonnale ja vähem julgetele, kes all müüride vahel uudistasid, ülevalt alla vaadata. 

Tegelikult oli meil kõigil, nii üleval olijatel kui all hulkujatel, kaitstud ja turvaline tunne, sest mitmed lahingulennukid tegid hääleka lennu üle meie peade. Aga ohutunne tuletas end sellega koos siiski meelde.

Pool reisipäeva läbi, oli aeg keha kinnitada. Maitsev lõunasöök Padise sümpaatses söögikohas.

Järgmine sihtpunkt oli tutvumine Laulasmaa rannamõnudega. Tutvumine oli kõrvaltvaates, keegi ujuma ei läinud, isegi varvast ei julgenud me vette pista. Pigem nautisime vaatlemist ja mereäärset rännakut mööda mõnusat laudteed. Mitte mingi väike rada, vaid uhke kõnnitee, ei mingit hirmu, et varbad liivaseks saavad.

 Julgemad kasutasid jälle võimalust torni ronida ja sealt teistele ülevalt alla vaadata!

Lõpuks siis kõige olulisem, Arvo Pärdi Keskus. Omalaadse arhitektuuriga hoone, kus saab tutvust teha Pärdi mõttemaailma, muusika ja elulooga. Pärdi elu ja looming puude varju peitunud.

Kõigepealt oligi helilooja elu ja loomingut tutvustav film, tema eneseotsingutest ja maailmatasemel saavutustest muusikas. Edasi giidi juhendamisel ringkäik selles erilises hoones, kus paiknes raamatukogu, Pärdi arhiiv, suur saal, fotod seinal ja Pärdi mõtted koridoris olevatel sammastel, mis tema enda poolt läbi aegade kirja pandud. 

Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas, kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt pead sa ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõududega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus.

Vaikus on alati täiuslikum kui muusika. Pead ainult õppima seda kuulama. Vaikus on ju üleni täidetud. 

Tegelikult oli seda vaikust, mida tunnetada, piisavalt palju ka Pärdi keskuses. Kas me just õppisime nii lühikese ajaga vaikust kuulama ja mõistma, aga samm sinnapoole oli see kindlasti. 

Omamoodi julgust külastus andis, sest reisi kõige viimasesse torni kõige kõrgemale korrusele läks lõpuks vist küll kogu meie seltskond. Muidugi ei saa jätta ütlemata, et ülesminekuks sai seekord kasutada lifti teenust. 

Lõpuks tundsin minagi, et on ikka tore küll kõrgelt alla vaadata!

Tahaks öelda, et reisi lõpetas maitsev kook ja ergutav tass kohvi keskuse kohvikus... aga päris tõde see ei ole. Kohvi jõime küll, kuid reisi lõpetas Rõõmu Kaubamaja, ja sellest oli meil kõigil palju rõõmu. Eriti mul, sest ühel hetkel tuli kuskilt riiulite vahelt välja mu lastelastest kõige pisem. Ei olnudki muud, kui lapsukest kallistada ja tõde tunnistada: on ikka väike see Eestimaa!

Kuid aega oli antud ainult loetud minutid ja varsti vurasimegi bussiga rõõmsasti kodu poole.

...

Mäng sõnadega

 ...

Surmanuhtlus on ellu viidud.

Mingil hetkel avalikust ruumist üles nopitud lause, ootas oma aega mustandites.

Täna tuli tuju täiendada.

...

FB-s võttis Vladas Radvilavičius suuremeelselt vastu Buduaari vabanduse. Huvitav, kui palju inimesi koos ajakirjandusega asus ründama tema suhtumist.... et millesse? 

Mul õnnestus ämbrisse mitte astuda, hakkasin kohe fotolt plätusid otsima. ;) 

Aga inimesed on karmid, ei mingit halastust. Uus rünnak lajatab ajakirjanike suunas. 

Võiks ju pigem nii olla, et kui kuskil porilomp maas, lendavad liblikad kohale, mitte porikärbsed karjakaupa ;) 

Aga sõnadega on tore mängida. Näiteks tänase loo pealkiri... V.R. ei ole avalikus kohas rinnaga toitmist kritiseerinud.

Ah nii või, avalikus kohas ei ole kritiseerinud, aga nurga taga, teadagi....

...