Puhake, paremad pojad

 ...

Uudistes öeldi, et esmaspäeviti enam Õhtuleht kauplustesse vabamüüki ei lähe.

Tellige leht koju!  ;) Siin pakutakse soodushinnaga Õhtulehte ;) ... reklaamiminut ;) 

Ma ei tea, kui paljud tänapäeval enam paberlehte ostavad. Või tellivad. Aga tellitakse. Naabrinaisel käib maakonnaleht ja Õhtuleht. Hiljuti oli midagi veel, nüüd tõmbas koomale. Igal juhul on mõttekas pigem tellida kui kauplusest osta. Vaatasin just, käeulatuses laupäevane Õhtuleht (2. juuli), maksab 1.99.  Nädala sees on 40 senti odavam. Kui raha lugeda, on tellimine ilmselgelt soodsam. Ja maal võimalus lehte osta on tegelikult minimaalne, iga päev ju poodi ei satu. Ajaleheputkasid pole vist enam linnapildiski.

Eks nende asjadega on ikka nagu alati, et nii ja naa.

Mingil minutil lööb minus ihnus välja. Mitte siis, kui ma tellin, see on minu valik; ikka tellin... kui loen. Või kui parasjagu ei streigi, Päevalehe tellimise lõpetasin just protestiks.

Ihnus lööb välja, kui loen. Või pigem, kui ei loe. Kuidas sa paned vanapaberisse 1.99 maksva ajalehe, kui suur osa alles lugemata? Ohates võtadki ja sirvid läbi. Ehk peaks veel silma peale viskama? 

Seesama Õhtuleht  kolme nädala tagusest ajast. Panin kõrvale! 

Suur ristsõna on lahendamata. Sudokud on lahendamata.

Ja siis lugemata lood. 

"Segadus raadioga: kes selle ikka leiutas?" (autor Marko Kadanik)

"Mis oleks elu, kui Sherlock ei ütleks: ELEMENTAARNE!"  (Juhan Aru)

"Liivimaa unustatud võidupüha ehk kuidas rüütlid koos eestlaste ja lätlastega Smolinos venelasi lõid". (Tõnis Erilaid)

  Jaanus Kulli pikk artikkel Sulev Luigest

"Nagu pole tasuta lõunaid, ei ole ka tasuta raamatuid" (Katrin Pauts)

...

Võiks edasi nimetada, aga nagu juba vanarahvas ütles, pikk jutt sitt jutt *

Aga need on need lood mida tahaks enne lehest loobumist ikka läbi lugeda. Miinimumprogramm.

Tegelikult tegin juba algust. 

"Raua tänava lahingu viimased ohvrid: kangelastele austust avaldanud spordikuulsus ja tema kaaslased surid karistuseks vangilaagris". (autor Heino Tõnismägi)

Kuni jõudsin lõiguni: Uno Kaldmaa (sünd 1923, keskkooli õpilane) kuulati üle 18. nov 1940. Küsimus: Millest kõneles Veldemann? Vastus: Kogu kõnet ma ei suuda ette tuua, kuid ta ütles, et see sõdur langes kangelaslikult oma ametikohuse täitmisel isamaa kaitseks sissetungijate vastu ja me ei unusta kunagi oma paremat poega. Ta kutsus kõiki kogunenuid selleks kui tuleb vajadus, siis samuti astuma välja kodumaa kaitseks ja laulma ühiselt "Puhake paremad pojad." .... " Kaldmaa sureb 7. juulil 1945 Taisetlagis Irkutski oblastis Venemaal.

Puhake, paremad pojad... 

Mina seda laulu ei oska. ei tea, kas kuulnudki olin. Vähemasti minu lapsepõlves ei lauldud. Aga on kaks lugu, mis seotud selle lauluga.

Heino (sünd 1922) õppis 1940. aastal veel Tallinna Reaalkoolis, aga visati koolist välja just selle laulu laulmise pärast. Olen tema lugu Rootsis kohtumistel kuulnud, nüüd helistasin Pilvile ja küsisin üle.  

Nii oligi. 

1940ndate algus oli väga keeruline aeg: oma riik,  siis Nõukogude okupatsioon 1940-1941, edasi Saksa okupatsioon 1941-1944. Koolipoisid, kes oma haridusteed EW ajal alustasid, olid enamikus kõik eestimeelsed. Nii nad siis laulsidki mingil EW tähtpäeval Reaalkooli ees oleva Õppursõdurite monumendi juures seda laulu. 

Laul Vabadussõjas langenud kangelastele.

10. mai 1940.a Päevaleht kirjutab: 

"Võidupüha eeltööd algavad. Ka tänavusel Võidupühal peab vabariigi president raadiokõne, saadab võidutule ja Võidupüha läkituse välja." 

Kuu aega hiljem algas hoopis Vene okupatsioon.

Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis... ütleb Vikipeedia. 

Ju siis millalgi laulsid poisid seda laulu.

LAUL LANGENUD KANGELASTELE (sõnad Karl Eduard Sööt)

Puhake, paremad pojad,

pärjatud olgu te kalm!

Kodule olite kaitseks,

vallina teras ja malm.

Puhake, väsinud kotkad,

lahingus lõppes te lend.

Mälestus jäädav on teile,

venda ei unusta vend.

Puhake, ustavad hinged,

haavadest valgunud urm

alguse andis, et tärkaks

õitesse vabadusnurm.

Võitluses ägedas tuli

Eestile lunastustund...

Haudade põhja teil' tänu,

kangelasvennad! Head und!

21.07.2022

...

Teine lugu on Heino pojast, sündinud 1954 Stockholmis.  1990ndate algul oli ta kaasas tõlgina Rootsi delegatsioonis, kes Eestisse sõitis. Mingil ühisel vaba aja üritusel telliti, kas ta laulaks mõnd eestikeelset laulu. Siis ta laulsidki seda laulu, algusest lõpuni... Puhake, paremad pojad, pärjatud olgu te kalm. 

Eesti delegatsioon oli täiega hämmingus. Nemad poleks sellega hakkama saanud.

... 

Aga lõpuks selgitus... et lisaks rahvatarkusele...

*"Pikk jutt, sitt jutt" on raamat, mida võiks laenutada. Autor Vello Vikerkaar. 

Pean oma tarka märkmikku üles kirjutama.

...

Kahekaupa

 ...

Kuidagi on nii kujunenud, et viimasel ajal saavad asjad olema kahekaupa.

Kaks etendust "Estonias" kuu aja jooksul selle aasta kevadel... "Õhtused majad" ja "Lõbus lesk".

Kaks suveetendust, nädala aja jooksul selle aasta juulis... "Nassi Sass ja tema vend" ja "Naine Salamandri tähtkujust".

Ja nüüd võib lisaks öelda, et kaks klaverikontserti kuu aja jooksul, selle aasta suvel. 

Juunis käisime Maibrittiga Rein Rannapi kirikukontserdil...

... ja nüüd laupäeval koos väiksema piigaga Albu mõisas...

... kus klaveriduo esindajana oli ainult naispool, Hui-Ying Tawaststjerna. 

Mirt pisike oli imeline kuulaja, istus ja vaikis, paar väikest peidetud haigutust ainult. Mis on täiesti mõistetav, paar meetrit eemal noormees nautis, silmad kinni. Pea tegi paar korda jõnks-jõnks.

Maibritt, kes viis aastat vanem, oskas ise tahta, mõtles juba enne, et võiks vaatama-kuulama minna. Rannapiga oligi veidi lihtsam, tema esinemine sõnas ja muusikas kodumaisem. Ja Maibrittil mitu aastat klaverimängu kogemust. 

Kui tüdrukutest rääkida. Neidki kaks, kes kaasas käisid. 

Mõisakontsert oli inglisekeelsete selgituste ja vahelugudega. Aga muusika oli kaunis, muusikud omal alal tegijad ja nii kirik kui mõis esinemiskohaks hea valik. 

...

Lõpuks veel üks kahekaupa, ainult filmi number 1 magasin maha. See oli mõisas linastunud "Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes", 2020

Oma viga, aga kahju ikka, et  poolikuks jäi see kino-värk.

Tasakaaluks film 2... paar tundi sedapuhku Soome kunstniku imelisest andest ja erilisest armastusest. 

Film "Helene",  kunstnik Helene (Helena Sofia) Schjerbeck. Film aastast 2020.

Muidugi ma tahtsin temast rohkem teada, kui 2tunnine film võimaldas. Kindlasti oleks saanud ka tihedama filmi teha, aga mulle just sellisena meeldis. Midagi nagu ei juhtunud, aga kogu aeg oli huvitav. Vähemalt minul vaadata.

Vaatamiskoht kohalik külaplatsi, ka nii saab kino teha. 

Ja näitan ka üht tema maalitud pilti, ilmselgelt minu lemmik. Aga mitte ainult minu, see on maal, mille eest oksjonil maksti 3,9 miljonit eurot. 

Tantsukingad.

Kingadki kahekaupa ;) 

...

Oluliste mõtete märkmik

 ...

Seisab teine juba mitu kuud kasutamata sahtlis. Mitte et mul olulisi mõtteid poleks, lihtsalt pole meeles üles kirjutada. Lisaks on märkmik kuidagi tüütult täis. 

Mõtlesin, et viskan minema.

Aga enne ju ikka vaja lehitseda.

Kas doktor T.E. pani digiloosse saatekirja üles? Ja kaua see kehtib.

Märtsis tehtud Govid antikehade number 29998

Heaolu pesa mõisa keldris

OA jõulukohv

Maitsestatud kakao

Kuivatatud ploomidest mahl

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? 

Lou Reed. Helilooja

Sirgupäev

Binokkel - kingituseks

Herbert Lindmäe "Suvesõda Järvamaal 1941"

Kell 18.00 Alko1000 ... arve 0

No ja veel, mis ma näen!

Märkmiku väljavahetamine on olnud juba x aega tagasi plaanis.

Vot selline tark raamat mul, ei viska ära, võtan (taas)kasutusse. Vähemasti senikauaks, kuni uus olemas. 

Piisavalt vaba ruumi veel. 

...

Ma olen korjanud maasikaid

 ...

Eelmine suvi jäi täitsa vahele, haige jalaga ma metsas ei käinud. Ei ühtegi maasikat, mustikat ega pohla, murakatest rääkimata. 

Tegelikult mulle tohutult metsas meeldib... ainult kui neid puuke ei oleks. Ja põdrakärbseid. Marju ei tohi ka liiga palju olla, otsimine meeldib mulle rohkem kui korjamine.

Aga mäletan, ükskord ammu-ammu korjasin ma kuskilt noorendikust 5 liitrit maasikaid. Teatavasti on metsmaasikad pisikesed ja noppida saab neid ka enamasti ükshaaval. Aga tookord olid marjad suhteliselt suured ja neid oli tõesti palju.

Sel suvel olen end ettevaatlikult jälle metsas hulkumisega harjutanud. Maasikaid olen korjanud koguni neljal korral. Tõsi, esimene kord ma metsa ei läinud, korjasin kodu kõrvalt 20 marja, et küpsisetordile veidi värvi juurde anda. 

Torditegu oli täitsa juhuslik, lihtsalt kodus oli pakk küpsiseid ja kohupiimakreemi. Paar päeva hiljem jäi silma, et juhuslikult küll, aga õigel päeval, kaasal oli nimepäev.

Järgmine kord korjasin juba 30 maasikat.

Siis, soojendus tehtud, läksin teadlikult ja topsikuga. Ja korjasin terve liitri. 

Kui nüüd maitsetest rääkida, siis lapsepõlvest on mäletamine: parim magustoit on maasikad piimaga. 

Head maitset ei saa aegade hämarusse jätta! Ikka nautisime.

Pilt oli ka, aga see on kuhugi kadunud. 

Pool liitrit toormoosi on külmkapis, aga usun, et küllap seegi. Varsti. On sealt kadunud. Nagu need viimase korra marjad, mida mustikatega kokku pool liitrit oli. Need sõime juba ära. Piima ja suhkruga.

Kange himu oli täna ka metsa minna, aga 30 soojakraadi kõlas kuidagi kurjakuulutavalt.

...

Kuidas kaalu alla saada

 ...

Ühe päevaga üks kilogramm, väga ok ju. Lihtsalt jätsin ära traditsioonilise hilisõhtulise mugimise köögis, selle asemel tegin tassitäie värskelt ostetud õhtuteed. Mõtlesin, et aeg on end käsile võtta, söömist ja kohvi joomist piirata. 

Tulemus?

Tulemus oli, et nii kui voodisse kukkusin, nii magasin. Kaks tundi, usun, et sügavat und. Mul seda käekell-kalkulaator-une analüsaatorit ei ole.

Siis ärkasin, sest oli kiiresti vaja vetsu minna.

Nii kui tagasi voodisse kukkusin, nii magasin.

Kaks tundi, kell 4 ärkasin, sest oli kiire. Vetsu loomulikult.

Voodisse tagasi, ja hoobilt magasin. Kuni kella kuueni. Siis oli vaja jälle minna.

Kui nüüd mõni arvab, et virk mina, kell kuus alustasin päeva, siis kaugel sellest. Tagasi voodisse ja kohe vajus silm jälle kinni.

Hommikul, üllatus-üllatus, näitas kaal tavapärasest oluliselt vähem. 

Heast unest rääkimata!

Muidugi, kvaliteet-tee oli ka. Puhas öko toodang ja otse tootja käest ostetud.

Aga see on juba uus lugu ;) 

...

Viimane viimasest

 ...

Tundub, et oleme sõbrantsiga vastuvõtlikud viimase minuti pakkumistele. Seekordne viimane oli kahekordne viimane.

Jäneda viimase mõisaproua lugu... viimast päeva Jäneda Pullitalliteatris. Samal ajal, kui "Naine Salamandri tähtkujust" oli seal viimast korda rahvale vaatamiseks, oli pullitallis teatrist osa saada minu jaoks esmakordne kogemus. 

Nii et taas reklaami ei tee, tänasega on etendus mängust maas. 

Kui just lisa ei panda.

Aga etendus oli hea: vaadata oli hea, sisu oli hea, näitlejad... olid eriti head. 

15.07.2022

Ainult kodutöö tuleb tagant järgi ära teha. Nii palju tegelasi elust enesest, kõigil oma lugu, mis etendusse ei mahtunud. Üht-teist olulist oli kirjas kavalehel.

Etendusse oli sisse kirjutatud lugu Jäneda viimasest mõisaprouast Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergst, kelle elu oli täis seiklusi ja lähedasi kontakte ajaloos tuntud meestega: Lockhard, Gorki, Wells jt. 

Jäneda loss on just nimelt Beckendorffide ehitatud, nende suvitusmõis oli Kallijärve ääres. Kõik see polnudki suurt rohkem kui sada aastat tagasi.

Maria Zakrevskaja-Benckendorff-Budberg (Mura) suri Itaalias 1974. aastal. Sellesse aega etendus ei ulatunud. Etenduses oli Mura noorus, armastus ja elu keerdkäigud.

...

Eakuse piir

 ...

Jaanuarikuus alustatud, aga pooleli jäänud blogilugu, seotud ajakirjandusega. 

Artikkel tulekahjust, kus oma elu kaotasid kaks inimest, või nagu ajaleht ütleb, et elumaja põleng, kus hukkus kaks eakat naist.

69 ja 87

Eks ta nii olegi, keskealiseks neid ju ei nimeta.

Ju mind miski ikka häiris, kui mõtte kirja panin. Nüüd, kui uus lugu ajakirjanduses, meenus mulle, et kuskil midagi ma üles tähendasin.

Uus lugu siis varalahkunud Ivana Trumpi elust. Loomulikult vara, suri 73-aastasena. 

Lihtsalt kuidagi vastuoluline tundub see maailm olevat.

Aga eks ta ongi.

12.07.2022

...

Üks asi viib teiseni

 ...

Esmaspäeval, kui sünnipäevale sättisime, kleepisin kiiresti kaardi valmis. 

Panin kenasti ümbriku sisse, ja siis raamatu vahele... et sõidu ajal kannatada ei saaks.

Kuidas lugu lõppes?

Ikka tavapäraselt: tahtsin parimat, aga välja kukkus naga ikka. Raamat ununes koju laua peale.

Suvaline raamat oli, miski naistekas. Vähemasti pealkirja järgi arvata. "Daamide valik". Mõtlesin veel, et jätan raamatu Pärnusse, kui Rita tahab, saab lugeda ja siis taaskasutusse viia. Kui ei taha, võib ju kohe ka viia. Mul ta seisnud riiulis aastakümneid, vaevalt siis, et äkki nüüd järsku tung lugeda. Pole välistatud seegi, et kunagi läbi loetud, ilmumisaasta 1994. Ma ei pruugi ka eelmisel kuul loetud raamatu sisu mäletada. 

Oli nagu oli, kui Haapsalust tagasi tulime, hakkasin raamatut uurima. Autori nimi kõlas suht välismaiselt. Esialgu... täpsemal vaatamisel polnudki Peter, oli Peeter. 

Peeter R. Hoff. Pärisnimi varjatud. Sirvisin raamatut... et keski mees sellise naisteka kirjutanud?  

Guugeldasin. Ei olnudki mees, naine oli. Naine, kelle neiupõlvenime oli Peterhoff.

Riina Dmohovski.

See nimi kõlas juba tuttavalt. Ehk sellepärast, et aeg-ajalt kuulan kuuldemänge? Guugeldades igatahes leidsin. Üks oli krimka, Vikerraadios järjejutuna. Teine, mida kuulasin, oli "Ärklituba", aastast 1981. Kõlab kummaliselt, aga kuuldemängu võõras naine polnudki võõras naine. Täitsa lähedane oli.

Lõpuks võtsin ja lugesin raamatu ka läbi. Kui juba laua peal ootel.

Mis saab sünnipäevakaardist? 

Lubasin sünnipäevalapsele, et kui asustatud kohta satun, viskan postkasti. 

Kui inimene 93 aastat vana on, võib talle iga päev õnne soovida.

11.07.2022

...

Viimane etendus

 ...

"Nassi Sass ja tema vend"...

 ... suvelavastus Kadarpiku teatritalu hoovil ja küünis. 

Meil vedas, meil oli I vaatus hoovil ja II küünis, tundus kuidagi loogilisem olema, ja see, et küünis toimus etenduse pidulik lõppvaatus, kus tänati ja tähistati, andis õhtule erilise sära.

Tegelikult ma natuke olen lugenud Andrei Jegorovi lugu, aga see, kuidas kurt-tumm kunstnik etendusse mõtted ja jutud sisse tõi ja lahti rääkis, oli imehea.

Nassi Sass (Aleksander Jegorov) oli hoopis teistlaadi mees, aga põnev kuju temagi. Natuke pisiasju oleks tahtnud veel laval näha, aga selge see, et kõik ei mahu. 

Kokkuvõttes, hea etendus oli. 

Soovitada ei julge, sest kui just lisa ei panda, on see lugu lavalaudadelt maas ja vaadata pole enam võimalik.

...

Testime ennast ja teisi

 ...

Mingi aeg tagasi tulid mulle uurimusküsimused, kuidas olen rahul Omniva teenustega. Mis ma siin ikka nii väga nurisen, alati saab paremini, aga pakid liiguvad, kirjad jõuavad suht kiiresti kohale ja ajaleht pole ükski päev tulemata jäänud. Maksimumpunkte ei pannud, põhjenduse kirjutasin ka. Ajaleht võiks ikka hommikupoolikul kohale jõuda. Pole ju normaalne, et kell kolm päeval post alles tulemata. 

Piiga13 oli asja juures, kui täitsin ja kui Paides täidetud ankeedi postkasti panin. Järgmisel varahommikul (7.45 ;) läksime bussi peale, ja ennäe imet, postiauto sõitis mööda ja pani lehed postkasti. Terane tüdruk ei jätnud kommenteerimata, no vaata kui kiiresti su kirjale reageeriti! Minul muidugi süümekad, et julgesin nuriseda, võimalik ju, et post juba päevi hommikuti varem tuuakse. Hakka või vabanduskirja saatma! Seda enam, et järgmisel päeval toodi ajaleht peaaegu sama varasel kellaajal. 

Õnneks ma siiski ei reageerinud.... läks nädalake või paar mööda, ja kõik jälle vanaviisi. Ega ma ilmaasjata südaöösel lehti tooma ei lähe! Vähemasti kindla peale minek, kui kell neli alles postkast tühi.

...

Teises testimises osalesin ka. Indigoaalane testis, milline reisiseltsiline ma oleks. Ilma testimata ütlen, et ma ei taha olla seltskonna kõige nõrgem lüli, siis parem ei osale. Aga kohanemisvõimelisena sobitan ma ennast tugiisikuks ükskõik kellele, keda saan toetada ja olen samal ajal sama äpu. 

Samas, iga olukorraga ei kohane. Näiteks see kardin. Mulle annab kardin privaatsuse. Nii nagu ka lukku keeratud uks. Tahan tunda end turvaliselt ruumis kus magan. Aga kui juba magan, siis vahet pole ;) 

Detaile planeerin, kui reis on minu korraldada, parema meelega haakun juba korraldatud reisiga. Üldiselt ma planeerimist ei armasta, tahan, et head asjad saaksid ise mu juurde tulla. Aga kõigest hoolimata olen ma ideaalne reisikaaslane, test ütles, ise ma natuke kahtlen.

Reisil mööda Eestimaad... 22. juuni 2022

...

Kaks ei jää kolmandata.

Tegin läbi testi "Leia oma hingesugulane kirjanike hulgast".

Hingesugulase leiad 5 kirjaniku hulgast. Kümme küsimust ja saadki teada, millise kirjanikuga sul kõige rohkem ühist on. Kuna lubasin sel aastal pühenduda rohkem Eesti kirjandusele, on test igati sobiv. 

Tulemusega olen ka rahul. Minu kirjanik on Kai Aareleid. Mitte just eriti ammu oli Vikerraadios järjejutt "Vaikne ookean".  Raamatut ma lugenud ei ole, mis iseenesest on lausa piinlik, sest jaanuaris 2022 sai romaan Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Nüüd, kui olen oma kirjaniku teada saanud, loomulikult laenutan ja loen. 

Kohe kõik loen läbi!

... 

Öised hääled

 ...

See on leebelt öeldud, et hääled. 

Tegelikult oli see ulgumine. 

Mitte selline, nagu koer teeb. See oli täiesti võõras ja võigas hääl. Kohati kõlas kui lapse kisa, kohati kui udusireen. 

Mõni minut enne keskööd mõtlesin, et toon lehe postkastist ära. Ööd on meil õnneks veel valged.

Ja siis seisin trepil ja kuulasin. 

Tundus, et mitte kaugel, suund naabrite metsale.

Seisin ja kuulasin. 

Ja võtsin vastu otsuse, et kuna postkast jääb teisele poole, lähen teen ära need 250 sammu sinna ja 250 tagasi.

Ulgumine lõppes, kui esimesed kümme olin ära teinud. 

Kas tullakse nüüd mind luurama? 

Kes seal üldse on? Hüäänid? Hundid? Hunte kujutaks nagu natuke... mehisematena. See ulg oleks nagu nutune. Üksik hunt?

Täielikus vaikuses tulin tagasi, ajaleht näpus. isegi koer naaberkülas oli lõpetanud oma öised hääled.

Võtsin ja guugeldasin.

Hundi ulgumine. 

See see oli.

Kõhedust tekitav elamus.

Tervitused sulle, Hundi Ulg. Kas sa ise ikka täpselt tead, kuidas su nimi kõlab?

Mina ei teadnud. Aga üks hundilugu koos sama pildiga on mu blogis aastast 2013. Tundub, et ma olen ajaga julgemaks muutunud, kuigi turvasärki mul enam ei ole. Õmblesin sellest poekoti.

...

Pealtkuulatud kõnelusi

 ...

M (pahane): Jälle põleb vannitoas tuli! Krt, on raske see tuli ära kustutada!

N (mures): Ilmselgelt on see raske.... kui vaadata, millise draama sa iga kord korraldad, kui minu järgi tuld kustutama hakkad. 

05.07.2022

...

Teisi pealtkuulatud kõnelusi.

Minu kõige esimene postitus.

Poliitilised kõnelused.

Elutarkus.

Koolikogemused.

Nii külm, nii külm.

Sõbra mure.

...

Tarkuseterad

 ...

Rohisin jupikese peenramaad, aga siis tuli päike välja, tekkis ülekuumenemistunne ja läksin tagasi tuppa. 

Jahutuseks sõin ära Väike Tomi jäätise. Metspähkliga.

Teatavasti on igas Tomi jäätises sees tarkusetera. Lugesin ja rõõmustasin.

Isegi väike samm on suur edasiminek!

Täna enam rohima ei lähe, sai juba piisavalt edasi mindud!

Tegelikult, Kati juba hommikul jagas positiivsust ja saatis oma päeva mõtte.

Tunne rõõmu pisiasjadest. Näiteks palgast...

Nojah, täna ju 5. kuupäev!

....

Mäluprobleemid

 ...

Vaatasin eile õhtul Kanal 2 -st kriminulli. Täitsa huvitav oli, mulle meeldis. Et millest rääkis? Ausõna, hetkel ei tule meelde, pean mõtlema.

Aga kui kaasa poole öö ajal saunast helistas, et kas ma ta sõjaväeaegset sõpra mäletan, siis loomulikult, Vladi oli nimi. Või vähemasti nii teda kutsuti, kes see nüüd 40+ aastat hiljem täpselt mäletab. 

Aga mis oli Vladi lemmik alkohoolne jook? 

No seda mäletan ma igatahes! Ta veel nii armsasti ütles! 

Bee-nikotiin!

Tegelikult siis Benediktiin.

Benedictine. Kunagi ajaloos kasutati ka ravimina, aga nii kaugele mu mälu ei ulatu...

Peaks ehk ka vahelduseks marki vahetama...

...