...
Esmaspäeval, kui sünnipäevale sättisime, kleepisin kiiresti kaardi valmis.
Panin kenasti ümbriku sisse, ja siis raamatu vahele... et sõidu ajal kannatada ei saaks.
Kuidas lugu lõppes?
Ikka tavapäraselt: tahtsin parimat, aga välja kukkus naga ikka. Raamat ununes koju laua peale.
Suvaline raamat oli, miski naistekas. Vähemasti pealkirja järgi arvata. "Daamide valik". Mõtlesin veel, et jätan raamatu Pärnusse, kui Rita tahab, saab lugeda ja siis taaskasutusse viia. Kui ei taha, võib ju kohe ka viia. Mul ta seisnud riiulis aastakümneid, vaevalt siis, et äkki nüüd järsku tung lugeda. Pole välistatud seegi, et kunagi läbi loetud, ilmumisaasta 1994. Ma ei pruugi ka eelmisel kuul loetud raamatu sisu mäletada.
Oli nagu oli, kui Haapsalust tagasi tulime, hakkasin raamatut uurima. Autori nimi kõlas suht välismaiselt. Esialgu... täpsemal vaatamisel polnudki Peter, oli Peeter.
Peeter R. Hoff. Pärisnimi varjatud. Sirvisin raamatut... et keski mees sellise naisteka kirjutanud?
Guugeldasin. Ei olnudki mees, naine oli. Naine, kelle neiupõlvenime oli Peterhoff.
Riina Dmohovski.
See nimi kõlas juba tuttavalt. Ehk sellepärast, et aeg-ajalt kuulan kuuldemänge? Guugeldades igatahes leidsin. Üks oli krimka, Vikerraadios järjejutuna. Teine, mida kuulasin, oli "Ärklituba", aastast 1981. Kõlab kummaliselt, aga kuuldemängu võõras naine polnudki võõras naine. Täitsa lähedane oli.
Lõpuks võtsin ja lugesin raamatu ka läbi. Kui juba laua peal ootel.
Mis saab sünnipäevakaardist?
Lubasin sünnipäevalapsele, et kui asustatud kohta satun, viskan postkasti.
Kui inimene 93 aastat vana on, võib talle iga päev õnne soovida.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar