Armastuse tagamaad

......
Selle nädala fotojaht tõi mu mälusopist välja ühe ammuse raadiost kuuldud intervjuu.

Sõna-sõnalt ta muidugi meeles pole.

Reporter: "Ikkagi 60 aastat abielu. Mis on pika kooselu saladus?"
Papi: "Ma olen harjunud kõik alustatud tööd lõpule viima."

Armastusest ta ei rääkinud. Võib-olla ei mäletanud, vanainimese asi...

See on lihtsalt üks lugu.

On palju ilusamaid lugusid.
Romaane.
Muinasjutte.
Filme.
Küllap ka elulugusid.

See on üks lihtne lugu, kuidas asjad käivad.
...

Armastab... ei armasta...

...

Minu jaoks väga raske teema.
Ma ju armastan.
Armastan oma lähedasi.
Magada armastan. Ja süüa.
1000 asja, mida teha armastan.
Mõnikord armastan rohkem, mõnikord vähem, mõnikord unustan hoopis ära, et armastan.
...
Konkreetse inimesena tahaks midagi konkreetsemat.
Näiteks karikakar. Hakkad näppima ja saad teada.

Armastab... ei armasta...
Ainult kaks võimalust, ei mingit kaksipidi arvamist.
...
Aga netist armastust otsides sain teada, et kõigepealt peab ikka ennast armastama.

Armasta ennast!

"Sa mõtled, et ei armasta ennast, enamus ei armasta. Enamus tunneb, et nad ei ole piisavalt head, ei ole teinud õigesti, ei teegi õigesti, ja kindlasti pole nad armastusväärsed. Kui me tuleme sellisest taustast, siis on väga raske teha endale midagi tõeliselt head. Varasematel aegadel, kui tegelesin inimestega, lahendasin selle ja tolle probleemi, ja ühel päeval avastasin enda imestuseks, et kui aitan inimestel õppida ennast armastama, aktsepteerima ennast nii nagu nad on, siis me ei pea enam töötama probleemidega. See näis lausa ime, kõik näis langevat ära. See on väga raske inimestele, sest me oleme kasvanud uskudes, et me pole piisavalt head ja miski pole õieti. Küsisin inimestelt, mis teiega tõeliselt valesti on ja mis on see nii kohutav, mida te teinud olete, et te pole endale vastuvõetavad? Ma pole mitte kunagi saanud mingit vastust, milles oleks midagi mõttekat olnud. Nad võivad öelda midagi sellist, et olen liiga paks. Ja siis???

Kui räägid enda armastamisest, siis paljud arvavad et see on edevus. Aga tegelikult pole siin eneseimetlusega mingit pistmist.
...
See on nagu piiblis- sa taipad, et sa oled jumala laps ja seega täiuslik. Isegi kui sa pole piibli uskuja, kui sa suudad tuvastada, et oled olend iseendas, kui suudad tõeliselt tunnistada oma tööd, siis hakkad ennast teisiti kohtlema. See on väga oluline, kui ennast armastad, lõpetad enese piitsutamise, enese alahindamise, lõpetad rääkimise, kui kohutav sa oled, lõpetad ütlemise kui rumal sa oled ja sellised asjad...ja hakkad end kohtlema lugupidamisega. See, mida sa välja kiirgad, tuleb sinu juurde tagasi."

...
Fotojaht armastusest.
...

Aeg sai otsa...

...
Aeg sai otsa.

Minekuaeg jõudis kätte.

Küllap juba oodati, pikali voodis, peaaegu et jalutuna, elust väsinud.

Sündinud 1919.

1922

91 aastat on pikk aeg.
Raskeid aegu ja veel raskemaid aegu.
Palju tööd. Ja veel rohkem tööd.
Raskeid haigusi.
Aga kindlasti ka rahulolu ja rõõmu tehtud töödest, armastust ja lähedust, kaugeid reise ja tihedat seltsielu.

Kaunis kodu ja veel kaunim koduaed.


Ja ikka jälle töö, töö, töö.

91 aastat on piisavalt pikk aeg, et kõik, mis saatuse poolt määratud, on jõutud vastu võtta, ära teha, üle elada.
Lõpuks lõpeb jaks...

2008

...
Nüüd sai aeg otsa.

27.07.1919 - 25.10.2010

Hüvasti...
...

Meheleminekud ja lapsesaamised...

...
Mäletan päris hästi seda suve, kui Rootsi kuningas naise võttis.
Nii mõnigi postkaart Rootsi poolt kandis fotot suursugusest pruutpaarist.


Silvia oli tõeline kaunitar ja kuninglik paar imekaunis.

...
Samasse ajajärku jäi minugi meheleminek, õieti olin mina selleks ajaks juba ligi aasta abielus olnud.
Lastega oli ka nii, et mina jõudsin ette, printsess Victoria sündis meie esiklapsest 1,5 aastat hiljem. Ja ega ta algul troonipärija ei olnudki, hoopis hilisem Rootsi seadus muutis varasemat põhimõtet, et trooni saab pärida ainult meesliini pidi.

Nii et kui ainult trooni anda oleks, siis meie perest oleks küll kuninga saanud.

Mitte et mul pisikeste printsesside vastu midagi olnud oleks...


No ja edasi tuleb tunnistada, et Silvia 3 on ikka rohkem kui minu 2. Poegade ülekaal jääb küll mulle, aga see on ka kõik.
...

Elu läks nii nagu elu ikka, lapsed kasvasid, oli rõõmu, oli muret. Ei ma usu, et siin suurt vahet, oled sa kuninganna või niisama lihtsalt ema. Mäletan jutte, et vahetati lasteaeda, sest lapsepabulad olid ropendama hakanud.
...

Ja ühel hetkel olid need lapsed suureks saanud. Nüüd olen Silviale järele jõudnud, mul nüüd ka 1 prints ja 2 printsessi, mis sest, et lapselapsed.
Eks see on ka õiglane, kaunis Silvia ei anna ju kuidagi vanaema mõõtu välja, las veel vananeb ja kosub.

Aga tõde tuleb tunnistada - viimastele kuninglikele pulmadele pole meie peres midagi vastu pakkuda. Mitte pisikestki.

Tõeliselt kuninglik.

Seda loori on kandnud nii Victoria ema kuninganna Silvia
kui ka tema tädid, kuninga õed printsess Desiree ja printsess Christina.

Kauneid pruute ja väärikaid meespooli nagu oleks meilgi, aga mis teha, on nagu on. Ämma rollis jääks ma kuningannast ikka kõvasti alla, ainus, millega muidugi ületada suudan, see on kehakaal.

No ja kui veel elamispinnast rääkida, siis siin on Silvial suur edumaa. Kolasin lossi põhjalikult läbi, tube ei suutnud kokku lugeda.

Kulda ja karda, siidi ja sametit, kristalli ja portselani - kõik see luksus tekitas kõhedust.
Kujutasin täitsa ette, kuidas kuninglikud põngerjad oma lapsepõlves mööda saale üksteist taga ajasid.

Selle saali vaatasin ka üle, kus suvel pulmapidu peeti.

Pulmas küll ei käinud, aga pulmakinke näidati.

Nüüd pole muud kui oodata, millal Carl Gustaf ja Silvia vanaisaks-vanaemaks saavad.
...
Fotod olen pildistanud Rootsi ajalehtedest ja ühest paksust piltidega raamatust :)
...

Mine mine... minemine, tule tule... tulemine

...

Kodust sain loa kaasa. Mine mine.
...
Sadamas nagu ikka - et mulle see ka kohale ei jõua, et sisse tuleb minna uksest, kus peal kiri - v ä l j u m i s e d. Sisenemise reegel selline.
...
Sõit. Naabrid. Kajutinaabrid. Mulle sobis. Kahe noore inimese keskmine vanus ulatus ehk napilt 25-ni. Ja ma ei pidanud ülemisele narile ronima.

Loosipileti ostsin ka. Pakkumise peale. Kruiisijuht jalutas ühe õnnetu allesjäänud piletiga, et kas võtan. Võtan-võtan. Missioonitundest, sest võidulootus on nulli-lähedane. Ma ju testin iga reede teleka ees, kohvrimängus valin o m a kohvri. Tavaliselt seal midagi olulist sees pole. Laeval ei saanud sedagi.

Mõned killukesed nägin ka programmist. Nii minnes kui tulles.


Suurema osa magasin kajutis maha.

Tagasi tulles see magamine enam nii lõbus polnud. Ma pidin üles nari peale ronima. Keegi norskas. Suhtlemine toimus vene keeles. Aga muidu oli kena ikka.

Et kajutis oli kitsavõitu, kohvitasin hommikul Rootsi lauas. Mulle meeldib Rootsimaa ja Rootsi laud. Pikk tee skääride vahel hommikukohvi kõrvale. Ainult et seekord oli tihe lumesadu ja skäärid olid rohkem aimatavad. Aga mõnus oli ikka.

No ja siis see tunnelbana, ma maapealse liiklusega võin hätta jääda, süsteem maa all on aga lihtne ja käepärane. Kui ühest rongist maha jääd, tuleb 10 min jooksul järgmine.

Sellised tulemised ja minemised mul. Väljumistest sisse ja saabumistest välja.
Kaasa, hea inimene, oli autoga vastas.

...

Olulised asjad tähtsuse järjekorda

......

Mulle meeldib laevasõit. Elada määratud ajal selles piiratud maailmas, vaadata öiseid tulesid, tunda laineid, olla osake reisivast kogukonnast.

Mulle meeldib Rootsi. See, kuidas laev skääride vahel tunde sõidab. Iga väike saareke kui omaette maailm oma elu elamas.

Mulle meeldib Stockholm, meeldib linn ja inimesed. Ma tunnen ennast hästi.

Aga tegelikult on tervel Rootsimaal minu jaoks ainult üks tähtis persoon, teised tähtsad on lihtsalt täienduseks. Üks oluline inimene, üks õdus kodu, üks pehme voodi. Koht, kus käia akusid laadimas. Seal tunnen, kuidas suguvõsa oksad ja harud ühte tüvesse koonduvad, seal saab juttudega juurte juurde välja jõuda.

Eile tulin tagasi.
Kaks päeva Rootsis.

...

Fotojaht: täiskuu luuletuse taustal

... ...

Täiskuu, ma kardan näha, et sa langed,

ja minul samal hetkel soov on suul.

Kui juba tähed palveid täitma kanged,

mis võluvägi võib veel olla kuul!

Täiskuu, end taevavõlvil hoia lukus!

Kuldnööbis kinni seisku ööde hõlm!

Üks kord mu ellu tähevalgus kukkus -

läks täide kõige uskumatum ulm...

Täiskuu, sa ära iial alla saja.

Su valguses las vahel kümbleb aed.

Mind ülalt vaata, meeldetuletaja,

et soovidel on täitumise laed.

(KK)

...

Täiskuu on see alumine...

Täiskuu, sa ära iial alla saja...
...

Tere, tali

...
...
Talv käes.
Küttehooaeg on alanud.
Kaevamist ei saanudki lõpetatud.
Mitte et ma sellepärast väga kurvastaks, aga ikkagi.
Küüslaugud jäid maha panemata, aga olin nagunii hiljaks jäänud.
Mingi tüütu kärbseline liigub veel ringi, et ta ka aru ei saa.
Et suvi on läbi. Vähe sellest, ka sügis on läbi.
Mille kõigega küll inimene leppima peab.
Kui isegi loodus ei lepi.
Õunapuul alles
lehed küljes.
Tere, tali!

...

Käepäraselt käelised... fotojaht kätest

...
Eks ta üks kättevõtmise asi ole, pildid läbi lapata.
Käsi otsida.
Üht-koma-teist on täitsa olemas.
Kuigi jah, igasuguseid muid kehaosi on tunduvalt rohkem. Eks need jäävad edaspidiseks.

Tere-käed

...

Tugi-käed

...

Laste käed

...

Õudukad käed

...

Lõpuks pilt ema pildialbumist... tugevad käed :)

...

Fotojahtijad leiad siit.
...

10.10.10

...
10.10.10
Nii ilusast kuupäevast lihtsalt ei saa mööda minna.

Ja kui juba kuupäevaga alustan, siis kuupäevajuttu edasi ka. Olen nimelt nõutu, et kas kuupäev leivapaki kinnitusklambril on "Parem enne..." või "Söödav kuni..."

Leiva puhul, kujutan ette, et ikka parem enne. Eluohtlikuks ta kindlasti ei muutu. Järgmiseks päevaks vähemasti mitte, ülejärgmiseks kindlasti ka. Aga kui nädal aega hiljem süüa? Või kuu-kahe pärast?

Loogiline, ega ükski leib 2 kuud vastu ei pea, enne saab lihtsalt otsa, ole sa siis nii närb leivasööja kui oled.
Aga mõnikord juhtub.
Isa võtab leivad linnast kaasa ja on siis mõned nädalad suvilas paigal.

Minul endal juhtus ka. Olin leiva mitte-traditsioonilisse kohta pannud ja siis kuu aega hiljem avastasin. Kausside pealt kausside taha vajunud.

28.09.2010

Üle kuu aegumisest, sööma ei kutsunud.
Ära visata ei kõlba.
Tuttav kuts läks ka Looja karja.
Nii ta siis sinna kappi jäi. Ahvatlev kui eile ahjust tulnud.

Kotisuu päästsin valla, et äkki tahab hingata.
Või hallitama hakata.
Kuivikuks muutuda.
Kes seda leiva hingeelu teab.
...

10.10.10

Aga temake on kangekaelne.
Sama ahvatlev kui ahjust tulnud.
Mõnus pehme.
Soe ja lõhnav enam küll mitte, aga ega ma teda tema esimeses nooruses pole ka kohanud, nii et pole, mida mäletada.

Mis siis nüüd edasi teha?
Toitu ära visata ei kõlba. Süüa nüüd, 2 kuud ostupäevast hiljem, vist ka mitte. Isegi kui ainult parem enne, siis millal see söödav kuni kätte tuleb?
Ja mis on selle saladus, et keegi ka oma kõrges eas nii hea välja näeb? Milline kosmeetika aitab kaasa leiva igavesele noorusele?

Tegelikult ma muidugi tean, mida ma temaga teen. Mul kompostihunnikus käivad kostilised. Sõbrantsi kass (kes ei ela enam kodus) ja üks rebane.
Usun, et nad jäävad elama.

Tundes ennast... ma ikka enne natuke maitsen ise ka.

Neid kahtlaseid valgeid seeni sõin ka peale praadimist kõigepealt ise, et kas on söödavad või mürgised.
Õnneks olid söödavad...
...

Midagi rahvuslikku

...

Polnud see midagi nii, et kui 1965. aastal ENSV 25 aastaseks sai, oli kõik kommunistlikult parteiline ja punane.


Eestlane on elutark. Ikka on osanud oma tarkust mööda elada.
Ära elada.
Punase varjus sini-must-valget lehvitada.


Kes otsib, see leiab.
Kes tahab, oskab peita.
Igal tikutopsil on varjatud sini-must-valge.


Igal topsil on killuke ajalugu. Meie enda oma, mitte mujalt sisse toodud.


Kinkekarp aastast 1965.
Kingiks sain selle 2 aastat tagasi :)
...
Teised rahvuslikud.
...

Seenekirjad...

...
ehk kirju fotojaht.

Kuidas tehakse kirjuid seeni?
Tuleb võtta üks punane seen.


Vahukoort siia-sinna tihedasti peale pigistada.


Tulemusega olen rahul... ilus kirju ju :)
...
ps Punase seene puudumisel muutub protsess töömahukamaks. Siis tuleb võtta toorik (valge seen, sobib ka šampinjon), värvida see punaseks.


Sel juhul tuleb muidugi lisaks vahukoorele muretseda viimistlusmaterjaliks ka punast värvi.

Edasi käituda loo alguses oleva õpetuse järgi.

Julget pealehakkamist!
...