Mitte et meie majas kinke rohkem poleks jagatud.
Lihtsalt selle ainumase püüdsin pildile.
Väike Marta sai jõuludeks Epp Petrone raamatu "Marta varbad".
...
reede, 25. detsember 2009
Fotojaht: kink... üksainuke sedapuhku
...
Mitte et meie majas kinke rohkem poleks jagatud.
Lihtsalt selle ainumase püüdsin pildile.
Väike Marta sai jõuludeks Epp Petrone raamatu "Marta varbad".
...
Mitte et meie majas kinke rohkem poleks jagatud.
Lihtsalt selle ainumase püüdsin pildile.
Väike Marta sai jõuludeks Epp Petrone raamatu "Marta varbad".
...
neljapäev, 24. detsember 2009
Päevast midagi puudu...
...
...
...
Viimasel ajal on tunne, et päev pole korda läinud, kui midagi kadunud ei ole. Kui paanikahäire on olnud olemata.
Kadunud võib olla mobiil.
Või rahakott koos olulise osaga mu maisest varast (raha, pangakaardid ja dokumendid). Pisi-pudinate otsimine ei lähe arvesse, sest mis probleem see ka on.
Aga telefoni kadumine adrenaliini lakke ei tõsta ka. Kes seda vana ja kulunud mobiili ikka tahab. Kõige suurem kaotus oleks salvestatud numbrid ja mälusse jäänud armsad sõnumid.
Rahakoti kadumine on hoopis mõjusam. Kui ikka suur osa su maisest varast ja identiteedist peaks jäädvalt kaduma, on jama küll. Ja rahakott ei vasta, kui ma talle helistan. Peaks midagi välja mõtlema. Ehk saaks lasta mingi telefoniline mehhanism sisse monteerida. Üldiselt olen ma oma rahakoti ka üles leidnud. Tähendab, et ta on olnud seal, kuhu ma ta panin, ükskõik, mis koht see parasjagu siis oli.
Ükskord, pakun, et 25 aastat tagasi, ei leidnud ka. Aga siis helistati mulle ja kutsuti mingisse ametiasutusse, et tulge järgi. Kõik oli alles, misiganes mul seal sees võis olla.
Teine kadumine oli hiljuti, ühe suuremat sorti kaubanduskeskuse juures. Poes avastasin, otsisin, ei leidnud. Kurtsin turvale, et varastatud. Igaks juhuks läksin autost otsima. Autosse ma teda jätnud ei olnud, aga juhuslik mööduja leidis selle auto kõrvalt maast ja andis kaasa kätte. Kaasa tundis ära (tänu seesolevale väikese sõbra pildile), vaatas raha-poolele, leidis sealt paari-kolme 500se vahelt ühe sajase ja pistis ausale leidjale pihku. Mul poleks ka suuremast rahatähest kahju olnud...
...
Et kuhu ma välja tahan jõuda. Viimase adrenaliini-laksu sain eile. Jälle ühes suures kaubanduskeskuses. Kaotasin oma kaupa täis ja isikliku kotiga (koos rahakotiga) varustatud ostukäru ära. Õnneks leidsin üles. Keegi polnud sellega kassas maksmas käinud.
...
Kadunud võib olla mobiil.
Või rahakott koos olulise osaga mu maisest varast (raha, pangakaardid ja dokumendid). Pisi-pudinate otsimine ei lähe arvesse, sest mis probleem see ka on.
Mobiiliga on lihtne - võtad ja helistad. Kui vastu heliseb, on olemas. Kui vastu ei helise, tuleb minna järgmisesse ruumi (või järgmisele korrusele) ning korrata katset. Kuskil ikka vastab.
Muidugi, on võimalus, et üldse ei vasta. Ükskord oli nii, 3 aastat tagasi. Siis, kui kadumist märkasin ja suvalise võõra telefoniga helistasin, siis ei vastanud. Aga telefoni kadumine adrenaliini lakke ei tõsta ka. Kes seda vana ja kulunud mobiili ikka tahab. Kõige suurem kaotus oleks salvestatud numbrid ja mälusse jäänud armsad sõnumid.
Rahakoti kadumine on hoopis mõjusam. Kui ikka suur osa su maisest varast ja identiteedist peaks jäädvalt kaduma, on jama küll. Ja rahakott ei vasta, kui ma talle helistan. Peaks midagi välja mõtlema. Ehk saaks lasta mingi telefoniline mehhanism sisse monteerida. Üldiselt olen ma oma rahakoti ka üles leidnud. Tähendab, et ta on olnud seal, kuhu ma ta panin, ükskõik, mis koht see parasjagu siis oli.
Ükskord, pakun, et 25 aastat tagasi, ei leidnud ka. Aga siis helistati mulle ja kutsuti mingisse ametiasutusse, et tulge järgi. Kõik oli alles, misiganes mul seal sees võis olla.
Teine kadumine oli hiljuti, ühe suuremat sorti kaubanduskeskuse juures. Poes avastasin, otsisin, ei leidnud. Kurtsin turvale, et varastatud. Igaks juhuks läksin autost otsima. Autosse ma teda jätnud ei olnud, aga juhuslik mööduja leidis selle auto kõrvalt maast ja andis kaasa kätte. Kaasa tundis ära (tänu seesolevale väikese sõbra pildile), vaatas raha-poolele, leidis sealt paari-kolme 500se vahelt ühe sajase ja pistis ausale leidjale pihku. Mul poleks ka suuremast rahatähest kahju olnud...
...
Et kuhu ma välja tahan jõuda. Viimase adrenaliini-laksu sain eile. Jälle ühes suures kaubanduskeskuses. Kaotasin oma kaupa täis ja isikliku kotiga (koos rahakotiga) varustatud ostukäru ära. Õnneks leidsin üles. Keegi polnud sellega kassas maksmas käinud.
...
laupäev, 19. detsember 2009
Fotojaht: pisike ja punane...ei ole päkapikk
...
Sellised kummalised tegelinskid minu pisikesed ja punased.
See esimene pole mingi päkapikk. Ja miks peakski... mingit jõulumeeleolu nagunii ei ole.
Pigem sümboliseerib ta meeleolu "keelan-käsen-poon-ja-lasen". Leidub selliseid tegelasi ka.
...
Teine pisike ja punane on tuntud olümpiasangar.
...
Kolmandal pildil on koos kaks mu sõpra. See pisike ja punane on osa ühest mu toanaabrist nimega Kärbes.
Miks sellises kummalises asendis? Sättisin ta selliseks. Sooja lambi lähedusse, sest teine toanaaber - "detsembriliblikas" - käis minuga koos hommikul silmi pesemas, aga tiivad said ka märjaks. Nii ta seal kuivab.
See käis kähku, varsti oli jälle lennuvõimeline :)
...
Et natukenegi jõulumeelelolu blogisse tuua, siis üks väike päkapikk ikka ka...
...
Teised punastajad...
...
See esimene pole mingi päkapikk. Ja miks peakski... mingit jõulumeeleolu nagunii ei ole.
Pigem sümboliseerib ta meeleolu "keelan-käsen-poon-ja-lasen". Leidub selliseid tegelasi ka.
...Teine pisike ja punane on tuntud olümpiasangar.
...Kolmandal pildil on koos kaks mu sõpra. See pisike ja punane on osa ühest mu toanaabrist nimega Kärbes.
Miks sellises kummalises asendis? Sättisin ta selliseks. Sooja lambi lähedusse, sest teine toanaaber - "detsembriliblikas" - käis minuga koos hommikul silmi pesemas, aga tiivad said ka märjaks. Nii ta seal kuivab.
See käis kähku, varsti oli jälle lennuvõimeline :)
...Et natukenegi jõulumeelelolu blogisse tuua, siis üks väike päkapikk ikka ka...
...Teised punastajad...
...
esmaspäev, 14. detsember 2009
Fotojaht: kuidas portreteerida rahulolu...
...
Rahulolev mina
Rahulolev mina...
Rahulolev degustaator
...
Rahulolev degustaator...
Rahulolev Öku...
Polegi ju palju vaja, et rahul olla....
kolmapäev, 9. detsember 2009
09.12.09
...
...
-->
Ühes sõbralikus kohas sain teada, et täna on selline maagiline kuupäev. Tuleb ära kasutada. Märk maha panna, et olen olemas.
Eile olin ka olemas, eile oli teistsugune tähtis päev.
Üks nimepäev oli.
Isegi koogi küpsetasin.
Aga õhtul ei saanud ma magama heita, sest mu voodi oli okupeeritud. Üks liblikas magas mu padja peal, mul polnud südant teda sealt ära tõsta.
Miski pool 2, teisel katsel, sain siiski kätte oma magamisaseme. Hommikul toimetasime toas koos, nüüd on ta jälle kuhugi peitu pugenud. Minu voodi on vaba, õnneks... iga öö ma nüüd ka valves ei kavatse olla.
...
Muude arvutitööde kõrval lappasin täna huvi pärast põhikoolide kodulehekülgi. Selline soe tunne tuli südamesse. Üldistada muidugi ei saa, igale lehele ei jõudnud.
Aga nii mõnigi vääris märkamist .
Näiteks see kool, kus esilehel on tublide tunnustamine, jättis sooja ja sõbraliku mulje.
Või see esileht, kus suur pilt tegijatest tüdrukutest, läbi aegade parim tulemus rahvastepallis (kindlasti mitte rahvusvaheline… aga see polegi ju oluline).
Või need esilehed, kus suurelt info jõuluaegsetest üritustest: tasuta kontsert, muusikaringikontsert, jõulupeod ja muu jõulunädala(te) tegemised.
Mõnel kodulehel on jooksvalt kooliperet puudutav ürituste, saavutuste, käimiste ja muidu tegemiste info.
Mõni kool on toonud esilehele välja kooli ajaloo lühitutvustuse või kooli hümni ja sümboolika, mõni kool näitab oma kaunist koolimaja, kuhu siis aadress ja kontakttelefon juures on.
Paar kooli on tähtsustanud direktorit, kes siis kooli avalehel, oma nimi all, tutvustuse või tervituse on üles riputanud.
Mõni kool andis niisama märku, et kõige olulisem on direktor.
…
Ja siis ma täna mõtlesin, et mida mina tähtsustan. Ei osanudki välja mõelda. Aga otsustasin, et tänasest päevast hakkan ennast tähtsustama. Ma veel ei tea, kuidas see välja peaks nägema, aga vahet pole. Peaasi, et eesmärk on püstitatud. Võimalik, et teen seda alateadlikult kogu aeg, aga see pole see.
Tänasest hakkan sihipäraselt tegema.
Oleks ma eile alustanud, oleksin liblika põrandale lennutanud.
…
laupäev, 5. detsember 2009
Tervislik sünnipäevakink
...
-->
-->
...
Käisin eile nii Selveris kui Maksimarketis ringi lahtiste silmadega, et leida midagi pisikest sünnipäevalaste märkamiseks.
Mõlemas poes torkas silma selline vahva tervislik komplekt, kus koos tükike ingverit, üks sidrun ja üks küüslauk. Maksis ta kroonikese-kaks üle kahekümne, just sobiv.
Aga ingver tundus närtsinud, küüslauk kidur ja sidrun tilluke.
Haarasin siis siit ja sealt (tegelikult ikka katsusin ja kaalusin põhjalikult,) 2 keskmisest priskemat küüslauku, 2 kopsakamat sidrunit, 2 pakikest ingveriga ja värvirõõmuks juurde veel 2 paprikat.
Kodus veidi rehkendamist, kokku umbes–täpselt 40 krooni.
Nüüd on mul siis võimalik kahte sünnipäevalast õnnitleda-turgutada.
Ise tehtud, hästi tehtud!
...
Fotojaht: ehted
...
Ega ma neid eriti ei kanna.
Aga muidu nad meeldivad mulle küll.
Mõned riputan siia üles.
...
...
Need kaks on nobedate näputöö... mitte minu näpud. Olen nad omale saanud.
...
See on ka eriline. Selle kinkis isa mulle kunagi.
Nii nad mul on, minu juures, mõnikord küljes ka.
...
Teised ehtijad.
...
Ega ma neid eriti ei kanna.
Aga muidu nad meeldivad mulle küll.
Mõned riputan siia üles.
...
See on eriline. Usun, et ema oma. Või vanaema oma. Müntidel on aastaarv 1929... see on ema sünniaasta.
...
Need kaks on nobedate näputöö... mitte minu näpud. Olen nad omale saanud.
...
See on ka eriline. Selle kinkis isa mulle kunagi.Nii nad mul on, minu juures, mõnikord küljes ka.
...
Teised ehtijad.
...
teisipäev, 1. detsember 2009
Kuidas grippi ära tunda....
...
Kui ma pidevalt aevastan. Ja temperatuur on 34,9
Ma arvan, et pean profülaktiga jätkama...
...
Kui ma pidevalt aevastan. Ja temperatuur on 34,9
Ma arvan, et pean profülaktiga jätkama...
...
reede, 27. november 2009
Fotojaht: pilved... üks, kaks. kolm, neli
...
Üldjuhul taevast ma ei pildista ja pilvepilte mul pole.
Ükskord siiski, kui sai just pilve püütud...
...
Ülejäänud pilved on niisama pildi peale juhtunud.
...
...
Üldjuhul taevast ma ei pildista ja pilvepilte mul pole.
Ükskord siiski, kui sai just pilve püütud...
...Ülejäänud pilved on niisama pildi peale juhtunud.
...
...
...
...neljapäev, 26. november 2009
Kodanikupäeval… kodanikest
...
...
...
Ma ei tea, kuidas nende Eesti kodanikega ikka on.
Tegelikult… igat on.
Läbi aegade igasuguseid.
…
1941. aasta sügisel mõrvati Kuressaare lossihoovis sadakond inimest.
Täpne arv on tänaseni teadmata.
Oli vahistamine. Piinamine. Tapmine. Inimesed ise õieti ei teadnudki, mida neile süüks pannakse. Provokatsioonid, isiklik vihavaen, salakaebused, terav keel. Mõnedel muidugi kuuluvus Kaitse- või Isamaaliitu.
Arreteerijateks olid miilitsatöötajad ja mustas mundris mereväelased. Viimaste nimi on jäänud saladusse, miilitsatöötajad kandsid aga tavalisi eestimaised nimesid. Inimesed omade hulgast.
2. juuli "Saarte Hääles" kutsuti rahvast üles: "Vaadelge tähelepanelikult kõike seda, mis toimub teie ümber ja teatage kahtlastest asjadest miilitsatöölistele, Siseasjade või Riikliku Julgeoleku komissariaadi töötajatele või punaarmeelastele."
Ja inimesed teatasid.
Mõni mees arreteeriti selle pärast, et kündis põllul, valge särk seljas – et märguanne Saksa lennukitele.
Või need kaks meest, kes panid merel olles nende laeva pommitama tulnud Saksa lennukile viimases hädas märguandeks välja sini-must-valge.
Mõnele sai saatuslikuks lennukite jälgimine maja katuselt.
...
Siiani pole leitud ühtki Kuressaare veretööd kajastavat arhiivimaterjali. On aga saadud mitmeid vihjeid oluliste dokumentide põletamise kohta.
Dokumendid põletati, ometi mingid märgid jäid. Vangide kirjutused vanglamüüris.
Kui ise eluga ei pääse, kes seda loeb, siis rääkigu teistele, et need kaks poissi on maha lastud – Rohtlast Peetsi ja Tossi poisid, õemehe kaebused…
Sain surma mõistetud 14. IX 41 …tasuge!... pange rist surnuaeda, …poisid… otsige mu keha, viige surnuaeda…
Keegi lahkunu on ellujäänutele kirjutanud hoiatuse: "Kui tahad leida vaenlast, siis otsi sõprade hulgast.’’
…
Miks vanaisa Eduard arreteeriti ja hiljem mõrvati, polegi täpselt teada. Aga oletada osati, et sealgi mängis oma osa naabri pealekaebus. Nii vähemalt mäletas tütar Ilse, kes tol ajal juba 21-aastane oli.
Tütar Ilse, kes sel ajal oli Kuressaares, püüdis isaga kokku saada. Seda aga ei lubatud. Võimalik, et hukkamine oli juba toimunud.
...
Kuressaare massimõrv viis endaga kaasa naisi, mehi, talupidajaid ja kalureid, lihttöölisi ja õpetajaid, miilitsaid ja kohtutöötajaid.
Kui venelased Kuressaarest taandusid, algasid lossihoovis otsimistööd. Nii leiti ühis- ja üksikhaudadest kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Toimus ohvrite tuvastamine ja ümbermatmine.
…
...
esmaspäev, 23. november 2009
23. novembril 1944
...
...
...23. november 1944
Üks verine lehekülg Saaremaa ajaloos oli lõpule jõudnud.
Tehumardi ja Sõrve säär.
Lahingud lõppenud, paljud sõjamehed hukkunud, elamised purustatud, pudulojused surmatud, sakslased lahkunud, osa elanikkonnast evakueeritud, osa tapetud, osa põgenenud.
Ajad olid sellised.
65 aastat tagasi, aga puudutab ikka.
Oktoobri lõpus 1944 said poolsaare elanikud Sõrve väegrupi juhatuselt käsu Saksamaale evakueerumiseks. Nende transpordiks kasutasid sakslased samu kaubalaevu ja praame, millega toodi Sõrve väegrupile laskemoona, toiduaineid ja muud sõjavarustust. Kodud jäid maha, kariloomad saatuse hooleks.
Lahkujate hulgas oli ka vanaema Liisi Helene, siis 51 aastane. Üks 2400 minejast.
Liisi Helene aastal 1919
Laev viis neid Saksamaale, kus siis elamine ja töötamine väga vaestes ja kitsastes tingimustes. Erinevaid töid tuli teha, langevarjude kokkupanemine oli üks töö paljudest.
Kui vanaema Saksamaalt tagasi tuli, oli tal suveniirina kaasas suur valge kruus ja lilleline suhkrutoos. Need on alles tänase päevani.
Koju maha jäi hoopis suurem varandus. Hinnalisemad asjad said enne minekut peidetud kiviaia sisse. Aga et sõjategevus ei jätnud isegi mitte kiviaedu paigale, ei jäänud ka peidetud esemetest midagi alles. Küll on alles seinakell, mis jäi seinale ja sai lahingutegevuse käigus “haavata” ning tänaseni on näha, et kuuliaugud läbi jooksevad.
Maha jäid ka lapsed: vanim, tütar Ilse 25, ja poegadest noorem, napilt 14ne Evald.
Ainult et see konkreetne laev jäigi tulemata. Ühe pääsemisvõimaluse magas poisike ise maha. Rannast eemal seisis suur Läti purjekas, sinna oleks jaksanud juurde ujuda. SS-i poisid, kes lähenevate Vene vägede eest põgenesid, said kuskilt paadi ja nemad igatahes Läti purjekal Saaremaa vetest lahkusid. Maha jäi neist uhke sõiduk, millega nad sadamasse tulid. Ainult et seda uhkust ei jagunud kauaks, kõik, kes mööda läksid, võtsid midagi kaasa. Lõpuks oli paljas kere järgi.
Kuna põgenemine ei õnnestunud, tuli midagi ette võtta. Lahingutegevus Sõrves oli üsna lähedal. Evald (tol ajal siis napilt 14 aastat vana) lasi tühjaks oma rattakummid, et venelased ratast ära ei võtaks, ja asus teele Kiratsele õe ja õemehe juurde, ratas käekõrval. Sõja jälgi olid kõik teeääred täis – tankid, autod, surnud loomad ja surnud inimesed. Enamik viimastest siis saksa sõjaväelased.
...
Lõiguke ühe pere saatusest.
Ühe kodu lõpulugu.
Tagasi sinna enam ei tuldudki.
Kodumaja seisab tänaseni püsti.
Kolhoosiajal kasutusel, nüüd juba aastakümneid tühjana.
…
pühapäev, 22. november 2009
Liblika sügisesed lennud
...
Mõni rumaluke arvab, et kui lumi on sulanud, siis on kevad käes. Vaja talveunest üles ärgata ja tiibu sirutada.
Prrrr…. Külm ja niiske see para-kevad.
Õnneks paistab ühe avatud "luugi" taga veidi soojemat maailma… ja juba ongi koerliblikas oma räsitud tiibu lehvitades lahtisest uksest kööki lennelnud.
Kass põrandal liigutab vurre, aga on roidunud pliidisoojast ja rohkemat ette ei võta. Liblikas teeb tiiru, saab aru, et kollane ei ole võilillekollane,
on hoopis karvane ja nurruv.
Teeb uhke kaare lae all, laskub taas pererahvale lähemale, võtab istet kohvitassi kõrvale.
Sirutab ja painutab, sügab lõuaalust, kohendab tiibu.
Teeb veel paar tiiru ja leiab varjulise nurgataguse.
Hea rahulik maailma vaadata.
On november… hingede aeg.
…
Fotol olev liblikas on veidi varasem... tuppa lennanud oktoobriliblikas
laupäev, 21. november 2009
reede, 20. november 2009
“Minu-Oma-Naisteleht”
...
Lapanud läbi tavapärase reedese korrespondentsi, “Naisteleht” sealhulgas, jäi kummitama mõte, et äkki peaks loobuma.
“Naistelehe” tellimisest.
Ei suuda enam üllatada, ei suuda.
Parem siis juba “Minu-Oma-Naisteleht”
No mis tähtsus on minu jaoks artiklil “Kas Niki on paks?”. Kõigepealt, ma üldse ei teagi, kes see Niki on. Midagi tuttavlikku jah, nagu vaatas vastu. Äratundmisrõõm tuli alles siis, kui tabasin ära, et tuttav nägu “Kelgukoertest”.
Minu lehe artikkel oleks, et “Kas ma olen paks”. Küsimärki lõppu panema ei hakkagi. Loomulikult olen.
1959... Ja kui ma nüüd kõik need järgmised fotod ritta seaks - 1969, 1979, 1989, 1999, 2009 - siis saaks sama ilusa seeria kui Niki pildid "Naistelehes".
… kosumine on silmaga nähtav. Ma ei saa ka sellise ilusa põhjuse, et telepult teeb keha 5 kg paksemaks, taha pugeda. Telekasse pole sattunud, ja need tühised 5 kg ei päästaks ka.
…
Üks küsimus Sultsile ja Kriegierile, et kas kurvastab, et Playboy ja Maaja oma äri lõpetavad. Neid see ei kurvastanud, mind ammugi mitte. Aga erinevalt tuntud hõbekõrist, olen mina vähemasti ühega nendest ajakirjadest tuttav. See oli siis veel “Maarja” nime all, korjasin 3 eksemplari tollastelt algkooli-kuttidelt ära, mingil hetkel tõin ära koju… häbi kah, kui kolleegidele pihku satuvad. Usun, et mu oma noorem poja on end nende najal seksi-teemadega kurssi viinud, kuigi kindlad andmed puuduvad.
...
“Maailma noorim stiiliikoon” (Tom Cruise`i võsuke) … täiesti mõttetu lugu.
Moedisainerid pingutavad oma pihikud lõhki, kogu maailm jälgib 3aastase Suri stiilimuutusi.
No milleks ma peaks, meie oma 3aastane on minu jaoks hoopiski nauditavam, kõpskontsakestega pole teda küll piinatud, aga kõik tema seljas on vähemasti sama stiilne.
...
“Kaalust alla” Chris võitleb kilodega edasi.”
Kaks artiklit kaaluteemadel “Minu-Oma-Naistelehes” oleks liiast, see muudaks minu oma võitluse juba naeruväärseks.
Aga ma võiks kirjutada näiteks saatest arvustuse.
Esimesed osad, mis telekas olnud, on mõlemad ära nähtud. Millegipärast just selle saate eel helistab kaasa mulle, et nüüd tuleb midagi ka sinu jaoks…vahelduseks tennise, korvpalli, jalgpalli, piljardi jne ülekannetele, mis meie telekas muidu 24 tundi ööpäevas näitab.
Saatest nii palju, et ma ei suuda kuidagi aru saada, kuidas teisel nädalal see kaalulangus äkki nii napp oli. Ju nad ikka söövad kõvasti, kui miski 300 g 100st kilost ja 1,1kg 180st, kui mina kunagi dieeditasin, siis läks ikka rohkem.
...
Toiduteemalised artiklid panen “Minu-Oma-Naistelehte” ka kindlasti sisse.
Need pärislehe argiroad on alati nii nunnud, märkan seal taga Linda perenaiselikku nägemust.
Aga parem ma avaldan siiski enda retsepte, seda enam, et kunagi sai Toidutares mingitest retseptivõistlustest osa võetud. Korra kutsuti isegi kodukoka võistlustele, aga kuna pelgan avalikku tähelepanu, olin sunnitud loobuma.
Vanade aegade meenutuseks siis tookordne retsept:
TERAVILJAKOTLETID
- Võta kaussi külma kruubiputru umbes 0,75 liitrit
- pilla sinna sisse paar muna
- sega sutskas jahu ka
- törts piima juurde
- siis prae pannil umbes 100g soolapeki kuubikuid koos 3 peeneks hakitud sibulaga, paar küüslauguküünt sekka
- sega saadud sodi oma pudrutaignasse
- vormi kotletid, veereta need riivsaias
- prae pannil
- serveeri koos mõne vinge salatiga
- söö ja ole rõõmus
Arvan, et mul olid tol korral majanduslikult rasked ajad.
...
Artikli “Müüt või tõde: kartul teeb paksuks!?” paneks küll oma ajakirja sisse, töödeldud kujul muidugi.
Viimane soe – ja seda sõna otseses mõttes – kohtumine kartuliga oli mul teisipäeval, kui Solarisest Balti jaama poole tõttasin. Midagi oli vaja kodus ootajale söögipoolist varuda, ja siis äkki mingi kummaline kartulipood keset vanalinna. Mõtlesin, et ehk saan tuutu friikartuleid kaasa osta, aga üllatuseks pakuti hoopis koorega küpsekartulit, tõeline vägilane, pooleks lõigatud, võiviil vahele ja seene-hapukoore lisand juurde, fooliumisse pakituna oli veel 2 tundi hiljem soe ja isuäratav.
Aga et kartul paksuks ei teeks, siis peaks hoopis seda lillat sorti kasvatama hakkama, see sööma väga ei kutsu...
...
“Uus gripp – vaktsineerida või mitte.“
Ei pidavat olema ohtlikum kui teised gripid. Ja ma pole end gripi vastu kunagi vaktsineerinud. Seda enam, et vaktsiini nagunii ei ole. Söön parem küüslauku.
Puugi vastu küll, seda tuleb järgmisel suvel veel jätkata, siin küüslauk vist ei aita. Aga maski peaks endale küll õmblema.
...
“Üllatusi täis saar Stockholmi südames”
Sellel teemal saaks kohe pika jutu kirjutada, see “saareke”, mis mind Rootsis ootab, jääb küll Stockholmi ühte äärelinna, aga vahet pole. Isegi see ei loe, et suuri üllatusi pole loota. Vastupidi, harjumusepärane tekitab erilise turvatunde.
Nii et natuke kohendamist pealkirjas ja juttu jätkub kauemakski.
...
Artikkel “Sind otsides” saatest… muidugi oli tore rohkem teada saada. Ehk muudab see mu suhtumist, mis on natuke kõrvalekaldega. Pisara küll poetasin, Andruse pärast.
“Eakas papa” - nii nimetab "Naisteleht" 58 aastast Urmast – mul pole midagi selle vastu, kui inimesed õnnelikuks saavad.
Kui saavad.
Aga võõraks kasvamine on kestnud 30 aastat.
Mu lapsepõlvesõbrad kasvasid isata… aga ma ei mäleta, kas puuduv isa nende jaoks oluline oli.
Mu lähedane sugulane - isata kasvanud, nüüd juba pensioneas - kahetseb küll, et õigel ajal emalt ei küsinud.
Isad, kes leppisid sellega, et nende lapsed kasvavad võõrana.
...
No ja siis 14 küsimust iseendale, pole ma ju viletsam vastaja kui Ingrid.
1. Parim kompliment, mis sulle tehtud?
Jesper, ma ei suuda ühtegi meenutada, mille hulgast ma siis nüüd valin!
2. Lemmikfilm?
Kunagi jooksis kinos “Husaariballaad”, käisin seda ikka x korda vaatamas. Kindlasti on hilisemas elus olnud suuremaid elamusi, aga miskipärast jälle – ei mäleta.
3. Koht Eestimaal, mis naeratuse suule toob?
No ikka vanaema-vanaise juures. Seal, kus nende kodu kunagi oli.
4. Raamat öökapil.
“Ajapildi sees”… aga pole veel eriti lugenud.
5. Kui antaks võimalus uuesti sündida, siis kellena?
Võtan mõtlemiseks aega. Et kui valida antakse, siis ikka olen huvitatud ka.
6. Mis värvi on armastus?
Mõttetu küsimus, mõttetu laul.
7. Lemmiksöögikoht Tallinnas.
Viimati käisin “Komeedis”, aga lemmikuks ei kujunenud.
Pigem siis “Pagaripoisid”, seal müüdi selliseid roosasid glasuurkooke, millega Ameerika (?) politseinikud pidid maiustama (väike sõber teab).
8. Kuidas võtad vastu ootamatuid külalisi.
Pigem ei võta. Aga kui võtan, siis pole siin midagi rääkimisväärset.
9. Millal viimati nutsid? Miks?
Pisara poetasin jah saate “Sind otsides” vaadates. Aga muidu nutan ma ainult siis, kui mul iseendast kahju on..
10. Mille viimati ostsid ja palju maksis.
No söögist ei räägiks.
Roosa veekeedukannu vist. Maksis väga vähe, mingi 100 + paar krooni.
11. Milliseid kosmeetika esmaabivahendeid kaasas kannad?
Puudritoos on äkki kotis, mitte et ma seda kasutanud oleks.
12. Milline riideese kapis šokeeriks moepolitseid?
No mul on seal ikka üht-teist ajaloolist, usun, et juba nende eakus mõjub šokeerivalt.
13. ja 14. – piinlikke plaate pole ja vaateakendelt katsun ennast mitte näha.
...
Horoskoobi kirjutaksin endale ka ise. Sellise, mis mulle kindlasti sobib.
Osta loteriipilet, on võimalus võita.
Ma kindlasti ostan.
Et hoia suu koomamal, väldid konflikte.
Aga ma vist ei hoia.
…
Tellimine:
Postitused (Atom)