Mõni rumaluke arvab, et kui lumi on sulanud, siis on kevad käes. Vaja talveunest üles ärgata ja tiibu sirutada.
Prrrr…. Külm ja niiske see para-kevad.
Õnneks paistab ühe avatud "luugi" taga veidi soojemat maailma… ja juba ongi koerliblikas oma räsitud tiibu lehvitades lahtisest uksest kööki lennelnud.
Kass põrandal liigutab vurre, aga on roidunud pliidisoojast ja rohkemat ette ei võta. Liblikas teeb tiiru, saab aru, et kollane ei ole võilillekollane,
on hoopis karvane ja nurruv.
Teeb uhke kaare lae all, laskub taas pererahvale lähemale, võtab istet kohvitassi kõrvale.
Sirutab ja painutab, sügab lõuaalust, kohendab tiibu.
Teeb veel paar tiiru ja leiab varjulise nurgataguse.
Hea rahulik maailma vaadata.
On november… hingede aeg.
…
Fotol olev liblikas on veidi varasem... tuppa lennanud oktoobriliblikas
2 kommentaari:
See päris tuttava näoga liblikas. Meil lendas ka selline alles hiljuti toas ringi.
Tõsi, nii muhedat juttu temaga kaasas küll ei käinud.
Täna juba uus liblikas ja uus lugu... tuleks vaid sealt kapi otsast alla. See liblikas :)
Postita kommentaar