Ikka juhtub

...

Läksin mina eile oma juuksuri juurde, aeg kenasti kinni pandud ja puha.

Juuksurit polnud kohal, kohal oli küünetehnik.

Nägi mu üllatunud nägu ja ütles, et juuksur käib ju kolmapäeviti.

Mis päev siis täna on? 

Ikka veel teisipäev.

Nii sassis pole aeg mul ammu olnud.

Aga ikka juhtub.

Täna ütlesin kaasale, et kui nüüd ka ei saa, siis kükitan pool tundi koridoris ja kui tulen, siis kiidan, et käidud. Ega tema nagunii märka, on neid juukseid lõigatud või ei ole.

Kui palju ta minu arvel ikka nalja saab.

...
Või nagu paar päeva tagasi, kui autosse kütet käisime võtmas.

Kaasa andis kaardi kaasa, aga PIN-koodi mulle meelde ei tuletanud.

Ju ta teadis, et ma tean.

Loomulikult ma tean.

Kuna ma seda avalikult maha ei saa hõigata, siis ma moonutan numbreid, aga räägin põhimõttest.

Numbrid ju räägivad.

Ütleme näiteks, et PIN-kood 3108 on märk sõbranna sünnipäevast 31.VIII.

Andsin tellimuse sisse ja libistasin mõtte sõbrantsi sünnipäevale.

Augusti viimane päev... 31. august... 31 08

Ja siis ütleb näitsik leti taga mulle ühe numbri.

31.08

Esimene mõte oli, et oh mis tuttav number.

Teine mõte oli... kus ta koodi teab.

Kolmas mõte oli, et miks ta mind nii imelikult vaatab... ja siis jõudis kohale, et see on summa, mis tuleb maksta paaki mahtunud kütte eest.
Mitte number aparaati toksimiseks.

Ja tegelikult vaatasin mina teda imeliku näoga.

Ikka juhtub.

Nagu tänagi.
Sõitsime koju ja vahepeal sadas natuke vihma.
Ikka juhtub.

...

Vaatame kõrgemale

...

Kõrgemale vaadates näeb täitsa teisi asju.

Teises valguses.

Kõrged majad.

Kõrged kirikud.

Veel kõrgemal pilved.

Ja veel kõrgemal... on veel midagi.

Vaatasime Pilviga  pilvede poole.

Midagi nägime, midagi tundsime.

...

Kirikud ja rahupaigad.

 Sundbybergi kirik

... 

Katariina kirik

 ...

 Anna Lindh... 1957 - 2003

...

 Pagulaste palvepaik

...

Sees käisime ainult Katariina kirikus.

Süütasime küünla Mardi mälestuseks... pärast käisime haual ka.

...

Jooks jalgades

...

Kui nüüd pilte vaatan, siis Pilvil on endiselt kogu aeg "jooks jalgades"... sest miks ta muidu ikka ja jälle selgapidi pildi peale jäi?

Eks me jooksime ka, kaks tervet ja kaks poolikut päeva Stockholmis.

Pilvi ees ja mina järgi.

 Trepist üles ja trepist alla.

Mäkke ja allamäge. 

Bussi peale ja praami peale.

Sobis meile mõlemale, mina poleks ees kuhugi osanud minna.

Pilvi ise oleks ehk kiireminigi jooksnud, aga mina hoidsin tempot kontrolli all... vahtisin ringi, tegin pilti.

Sedapuhku me siiski ainult ei jooksnud, sõitsime ka.

Kohe südamest.

Bussiga... Odenplani, Gullmarsplani, Skanstulli, Nacka Forumi jne

Trammiga (spårvagen)... Djurgårdenist Kungsträdgårdeni

Praamiga (või paadiga? - båt).... Slussenist Djurgårdeni

Tunnelbana ja tvärbanaga... igasugused muud sõidud.

Üks tvärbana lagunes vahepeal ära, aga ei midagi hullu, tuli järgmine.

5 minuti pärast.

Viis meid Solna Centrumi.

...

Mina olin enne

...

Sedapuhku lausa vedas.

Kajuti ja kajutikaaslastega.

Minnes jah oli meid algul kolm ja mingil hetkel isegi neli.

Mina ja kolm noorepoolset jaapanlannat.

Siis kadusid 2 kuhugi ära ja edasi jagasin kajutit ainult ühega. 

Õhtust hommikuni.

Mina olin kajutis esimene... st mina sain valida, millise voodi magamiseks endale saan.

Igal juhul ei pidanud redeliga ülemisele koikule ronima.

...

Tagasisõidul ka.

Eakas venelanna oli küll enne mind, aga minagi sain valida.

Alumise voodikoha.

Sest järgmisena tuli proua, aastatelt ja kaalult samaväärne.

Aga mina olin enne.

Proua polnud eriti rõõmus, aga ju ta leidis lahenduse, sest mingil hetkel ta lihtsalt oli viinud oma kohvrid ära ja meie jäime  kajutisse kahekesi venelannaga.

Kes oli väga kena inimene, rääkis natuke eesti keelt ja natuke rootsi keelt (millest minul küll mingit abi ei olnud), oli parasjagu omaette, aga natuke arendasime vestlust ka. Sain teada, et kõik tema lapsed ja lapselapsed elavad Rootsis ja nii ta siis sõidab edasi-tagasi ja peab hoolt, et lapsed vene keelt ära ei unustaks.

...

Sööma sattusin ühte lauda sakslastega.

Mina olin enne.

Tegelikult, nemad olid vist juba söönud, tahtsid ainult minuga mu aknaalust lauda jagada.

Et väljavaadet nautida.

Loomulikult oli minu söömine kohe kontrolli all, sest katsu sa kontrollimatult süüa seltskonnas, kus keegi teine ei söö.

Ma siis kontrollisin, lõhet enam juurde ei toonud, vorstikestega ei maiustanud, kooki ei tõstnud.

Piirdusin kohvi ja puuviljadega... mis iseenesest polnud mitte halb variant.

Seda enam, et olin üksjagu juba söönud ka.

Lauda ei raatsinud vahetada, sest väljavaade oli suurepärane.

Ja mina olin ju enne ;)

...

Mida tohib ja mida ei tohi?

...

Täna enam velotaksodega vanalinnas sõita ei tohi.

 

Eile veel võis.

Keeld kehtib tänasest.

Jalgratastele siis vist ka.

Aga velotaksot käekõrval lükata... kas seda tohib?

 Näokatted veel keelatud ei ole, võis eile, võib ka täna.

Aga varsti enam ei tohi.

Metsloomad linnas on veel lubatud.

Maal on juba keeld peal... vähemasti metssigadele.

Kodusigadest rääkimata.

Kuidas nad seal Lätis ja Leedus hakkama on saanud, milliste käskude ja keeldudega, et taud nii massiliselt rüüstama pole pääsenud?

Mina arvata ei oska, oleks pidanud ikka ka Arvamusfestivalile minema, oleks ehk arvamus kujunenud.

Sellest, et piirkiirus suurusega 80 km/h  piiratud saab, arvan mina küll hästi.

Kuigi, mis sestki kasu, 80% autojuhte pidavat sõitma kiiremini kui kiirusepiirang lubab.

Aga eile oli siis nii, et Tallinnasse jõudsin, Arvamusfestivalil jäi käimata.

Kuulan raadiost.

...

Laevad täis

...

Olin seda mõtet juba jupp aega veeretanud, esmaspäeval siis võtsin ette.

Et ostan pileti ja sõidan Stockholmi.

Teisipäeval.
11.augustil.

No mida... ainus kajut, mida Interneti-broneeringus pakuti, oli De Luxe... hind oli utoopiline (kajut kindlasti ka). 

Aga las ta olla.

Mõtlesin, et parem helistan ja räägin oma mure ära.

Et ainult mina üksi, 1 pilet naiste kajutisse.

Ei ole pileteid. 

Teisipäevaks.

Kolmapäevaks ka mitte.

Sama edasi, ei ole seda ühte piletit ei neljapäevaks, reedeks ega laupäevaks.

Aga pühapäeval, palun väga, saate juba sõita.

Rumal mina, kes arvas, et üks mahub alati. 

Laeva peale.

Selle suure-suure laeva peale. 

Loodetavasti ma siis nüüd pühapäeval ikka mahun, vähemasti pileti maksin ära. 

Aga mitte ainult sõidud Stockholmi.

Laeva peale ei mahu mõnikord ka need, kes Saaremaale või Hiiumaale tahavad sõita.

Andeks, kas teil on veel ruumi? Ei, kõik on täis!

Õnneks meie mahtusime. Teised jäid ootama.

Järgmist praami.

"Ionas" oli paras punker, ja "Saaremaa"... tema läheb nüüd Saksamaale. 

Aga sadamad mulle meeldivad.

Seista ja vaadata.

Isegi oodata meeldib... kui just palju ei pea.

Nõuka-ajal oli mitu tundi ootamist päris tavaline. 

Väikeste lastega küll päris tüütu.

...
Lemmik-sadama leidsin Saaremaalt. 

Teeviit näitas, et sadam. Ja telkimiskoht.

Mulle meeldis, kaasa pidas küll natuke "lahjaks". 

 Temal oma eelistused.

 Roomassaare sadam

...
Aga 50-60 aastat tagasi sai ka praamiga mandri ja Saaremaa vahet sõita.

Ja kui ilm ei lubanud, oodati mõnikord lausa nädal aega, millal laevale saab.
Küllap siis oli samamoodi.
Laevad täis.
Kui lõpuks sai.

...

Külapäev

...
Ega ainult suguvõsad kokku tule, külarahvas ju ka.

Need, kes kunagi, ja need, kes praegu.

Küla nelja tee ristil, mets siin ja mets seal, nimigi külal selline metsane ja ristmikuline.

Mina ka. 

Kunagi. 

Selles külas.

Lastel oli ikka turvaline mängumaa, liivakast akna taga, natuke kaugemal hämar tunnel kuusehekis.

Sõbrad samas majas ja heki taga naabrite juures.

Hommikul lükkasid lapsed õue, õhtul korjasid kokku, kogu päeva sai aknast kontrollida, kas ikka alles.

1981

Polegi vist väga raske kokku arvutada, kui palju elanikke sellest neljakorterilisest majast läbi on käinud.

1975

Meie korteris ehk kõige vähem, enne meid Ilmari pere, peale meid kolis sisse naabrite noorpere.

Teised korterid on olnud läbikäidavamad... kuigi jah, kunagisest noorukesest all-naabrinnast on saanud kõige staažikam selle maja elanik, üle 25 aasta vist juba.

1990 (?)

Eks neid eluaastaid on samavõrra kukile juurde kogunenud ;)

Aastad, mis on toonud talle juurde nii kogemusi ja ettevõtlikkust, kui aus olla, siis sära ja sarmi ka, igatahes oli just tema see, kes võttis ja kutsus küla kokku.

Esimene külapäev.

Juuli viimane nädalavahetus.

Külalislahke küla, külapäevale tuli kokku külalisi lähedalt ja kaugelt, oli neidki, kes külas küll elanud polnud, kuid külaga miskit muud niiti pidi seotud.

Igatahes luges korraldaja kokku, et 170 + x inimest võttis päevaga seotud erinevatest üritustest osa.

Meie ka, kohe kokkutulekult külapäevale.

Kui tõde tunnistada, siis see küla on meie pere elus ikka väga oluline.

Küla vanas koolimajas oli meie pulmapidu.

Selles külas oli minu laste lapsepõlve mängumaa.

 1991

Selles külas on ka mu esimese lapselapse esimene kodu.

 2002

...
Mänguline oli ka külapäev.

Mängud lastele ja mängud täiskasvanutele.

Näitemängu ajal olin mina igatahes juba kohal.

25. juuli siis.
Külapäev.
Sobib teemasse "100 head asja".
Neljakümne neljas.
...

Koeralood

...
Saaremaal saime kokku ühe koeraga.

Üldse mitte tuttav koer, aga värav, mille alt koer välja piilus, on vägagi tuttav. 

Koer oli veidi pahane, aga seda ei saa talle pahaks panna, see nüüd tema koduvärav.

Kunagi oli see tädi ja tädimehe kodu.

Ilus kodu oli, alati imetlesin, kui sinna sattusin.

Nüüd imetlesin ka, uued peremehed on elamisele uue näo andnud. 

Mis sest, et alles pooleli, ikka väga ilus.

...

Teine koer on pisut varasemast ajast... suguvõsa kokkutulek juuli lõpus.

Kahtlustan, et tema oli sealmail juba 5 aastat tagasi, eelmise kokkutuleku ajal.

Aga siis tal veel lapsi ei olnud.

Praegu pererahvas kahtlustab, et kes muu selle musta kassipoja sigitaja on.

Ühte värvi, ühte nägu. Ja hoiavad kokku ka kui perekond kunagi.

Ja kui isegi pole, siis tal endal on kindel veendumus, et on ikka küll.

Tema väike poja.

...

Kolmanda koeraga kohtusime teisipäeval Pärnus.

Tema on selline koer, et kui sina ei julge jõkke ujuma minna, siis tema aitab. Tuleb ainult rihmast kõvasti kinni hoida. Tellisin küll perenaist, et näidaku ette, neil juba praktikas proovitud... ma võin pilti ka teha.

Kui hea pilt tuleb ja väljanäitusel mõne preemia toob, siis mina olen nõus jagama.

Preemiat.

Aga perenaine ainult naeris ja polnud nõus kordama.

Suplust.

...

Neljas koer valvas meie kodu, kui sõidus käisime.

Püüdsin talle selgeks teha, kus on piir, millest üle ei tohi minna... aga kus tema.

Arvas, et  piir on vikerkaarevärvilisena taevasse joonistatud.

Ja lubas endale seekord hoopis pikemaid jalutuskäike.

...

Üks koeralugu tuli veel meelde.

...

Teemasse "100 head asja".

Neljakümne kolmas.

Koeralood. 

...

Kotlandil käidud...

...

Vanasti öeldi, et enne kui Pariisi lähed, käi ära Nuustakul.

Kohandaks enda jaoks sobivaks: enne kui Gotlandile lähed, käi ära Kotlandil.

Või siis vastupidi.

Nagu mina tegin... enne ikka Gotlandil.

Tegelikult oli nii, et kolm päeva Saaremaal, Kotlandist rääkimata.

 

Meenutuste ja mälestuste reis, lahkunud inimeste lähedust tunnetamas.

V.Kuslapil on ajakirjas "Elukiri" oma kalmukolumn, jagan tema tundeid ja mõtteid.

Kalmistutel leian rahu ja vaikuse.

Pean sellest ka kirjutama. Millalgi.

Aga Saaremaal leidsime palju muudki.

Saarlased imestavad, et no mis imeasi rahvast siia meelitab... aga ise on kavalatest kavalamad ja teavad küll, mis see on.

Kadakad ja karjamaad... ja sealt edasi juba kadakasiirup... mille ma muidugi kaasa ostsin.

Kadakasest käevõrust rääkimata.

No ja siis muidugi tuulikud...

... ja sealt edasi tuulikuõlu, mille tootmine kahjuks mandrile kolis ja mis seetõttu ostmata ka jäi.

Aga ega saarlane rumal ole, suurtootmine kolis küll mandrile, selle asemel pruulitakse koduõlut, villitakse pudelisse ja müüakse, isegi Sõrve sääre päris tipus oli võimalik eriti krõbeda hinna eest pudelike soetada.

Pärast sakste talupoes pakuti sedasama hoopis soodsamalt.

Sai proovitud nii ühte kui teist!

Polnud see kallim mönusam midagi ;)

Pihtla õlu... 7,6 %

...
No ja siis muidugi kala.

Lest.
Suitsulest... kui täpne olla.

Suitsuahvenast rääkimata.

Söömiskohaks valisime vanavanemate õuepealse.

Oleme seal varemgi piknikku pidanud.  

...

No ja siis muidugi Saaremaa leib.

Kui vanasti (so nõuka-ajal) Saaremaal käisime, tõime ka leiba kaasa.

Borodino leib... kusjuures, nostalgitsedes ostsin seegi kord ühe.

Kaasa.

Kaasa seda armastab :)

Aga teised kaasatud leivad olid põnevamad leivad.

Kodune pohlaleib. 

Ikka sealtsamast sakste poest.

Muhu leib.

Muhulased müüsid suisa sooja leiba.

Kannatlik kaasa ootas pool tundi, saadud leib oli nii kuum, et ei andnud kätte võtta.

Aga ootamine tasus end ära, sest leib oli tõesti hea.

Miskid seemned prõksusid hamba all ja iga suutäiega läks pea klaarimaks ja tuju helgemaks.

Kaasa kahtlustas kanepit ;)

Leivast pilti mul pole, aga see-eest peilisin välja... seda leiba müüvad nad ka Tallinnas.

Ja kes plaanib minna kodukandiradadele Telliskivi tänaval ;)
...

Lõpuks üks äge leid külapoest.

Pilt poe seinal sobis nii hästi meie eesmärgiga: meenutuste ja mälestuste reis.

Aga see on juba teine lugu.

See lugu mahub teemasse "100 head asja".
Neljakümne teine.
Seiklused Saaremaal.
...