Sedapuhku lausa vedas.
Kajuti ja kajutikaaslastega.
Minnes jah oli meid algul kolm ja mingil hetkel isegi neli.
Mina ja kolm noorepoolset jaapanlannat.
Siis kadusid 2 kuhugi ära ja edasi jagasin kajutit ainult ühega.
Õhtust hommikuni.
Mina olin kajutis esimene... st mina sain valida, millise voodi magamiseks endale saan.
Igal juhul ei pidanud redeliga ülemisele koikule ronima.
...
Tagasisõidul ka.
Eakas venelanna oli küll enne mind, aga minagi sain valida.
Alumise voodikoha.
Sest järgmisena tuli proua, aastatelt ja kaalult samaväärne.
Aga mina olin enne.
Proua polnud eriti rõõmus, aga ju ta leidis lahenduse, sest mingil hetkel ta lihtsalt oli viinud oma kohvrid ära ja meie jäime kajutisse kahekesi venelannaga.
Kes oli väga kena inimene, rääkis natuke eesti keelt ja natuke rootsi keelt (millest minul küll mingit abi ei olnud), oli parasjagu omaette, aga natuke arendasime vestlust ka. Sain teada, et kõik tema lapsed ja lapselapsed elavad Rootsis ja nii ta siis sõidab edasi-tagasi ja peab hoolt, et lapsed vene keelt ära ei unustaks.
...
Sööma sattusin ühte lauda sakslastega.
Mina olin enne.
Tegelikult, nemad olid vist juba söönud, tahtsid ainult minuga mu aknaalust lauda jagada.
Et väljavaadet nautida.
Loomulikult oli minu söömine kohe kontrolli all, sest katsu sa kontrollimatult süüa seltskonnas, kus keegi teine ei söö.
Ma siis kontrollisin, lõhet enam juurde ei toonud, vorstikestega ei maiustanud, kooki ei tõstnud.
Piirdusin kohvi ja puuviljadega... mis iseenesest polnud mitte halb variant.
Seda enam, et olin üksjagu juba söönud ka.
Lauda ei raatsinud vahetada, sest väljavaade oli suurepärane.
Ja mina olin ju enne ;)
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar