Vanad fotod 19... paber

...

Tegelikult fotod polegi vanad. Vanad on paberid, mis pildile püütud.

Nii et vahelduseks uued fotod, mis tehtud vana aja asjadest. 

100 aastat Eesti elu.

  

Kõige vanem paber ongi vabariigi algusaastatelt.

Sattus minu kätte koos vanaema paberitega. Uurisin Genis veidi sugupuud ja jõudsin loodetavasti õigetele jälgedele.
Minu vanaema tädi oli Miina, kes suri kopsupõletikku 14.01.1920, olles 50 aastat vana. Tema mees Salomon suri 7 aastat hiljem (südame haigus) 60. aastasena.
Selle mälestuse lehe ja -laulu kirjutas tõenäoliselt Salomon pool aastat peale oma abikaasa surma.

Miinal ja Salomonil oli kaks last, poeg Richard ja tütar Rosalinda.

Tädi Linda... mäletan teda isegi. Ja teadsin, et ta on vanaemale sugulane.
Täditütar siis.
Elu lõpupoolsed aastad elas Linda vanaemaga ühes majas, alumisel korrusel. 

Vanaema abistas ja hooldas Lindat, seda aega mäletan isegi mina. Mäletan ka Linda matuseid, õigem öelda, et kodust ära saatmist. Mind sinna ei lubatud. Tahtsin teada, mis toimub, seepärast külitasin maas, kõrv vastu põrandat. Mul on tunne, et mäletan, kuidas kirikuõpetaja rääkis.

Nimed (nimetähed) klapivad, aastaarvud samuti.
Aga tekst jääb nagu arusaamatuks.
Miks ei saa hauda näha?

Oh ma vaene, sinu hauda 
Ei saa näha, ehtida,-
Lubatud on ainult mulle
Pärleid pärga palmida!
Pärlipärga pisaratest,
Sinu mälestusele,
Kuid ei ehinud su hauda-
Jäänud minu rinnale!
Minu unenäos kui heidad,
Armsam, end mu rinnale,
Sealt siis pisarpärjad leiad-
Need on tänuks sinule.

juuli 1920 

...
Aga nüüd hopsti ajas 20 aastat edasi.
40ndatest on pärit salmik Pilvi käega kirjutatud.

1942

...
Ja kõige lõpuks 70ndate algus-aastatest telegramm.
50 aastast ajalugu küll veel ei ole.
Veidi vähem.

Aga niisama äge ju!

1974

Eriti sisu, kaanel on niisama ilus lillekimp.
...

Veider maailm

...

Kui inimene ei käi tööl, on tal aega rohkem käes. 

Ei saaks öelda, et  rohkem jõuaks, lihtsalt saab kõike, mida teen, mõnuga teha. Ei pea tormama, automaatpiloot peal, alates hommikul kella poole kuuest.

On aega nautida.

Söömist, kohvitamist, koristamist, kokkamist, metsas kolamist.

Magamist.

Ja igasugu igapäevaseid veidrusi.

Isegi kui veidrusi parasjagu nautida ei oska, jagub aega lihtsalt imestada.

Imestusväärset on korraga palju kuhjunud, katsun mõned viimase nädala imestused meelde tuletada ja üles tähendada.

Kõigepealt on mulle tulnud kaks ootamatut pakiteadet. 

Üks tuli täpselt sünnipäeval... mitte ei suutnud välja mõelda, kes võiks nüüd mind pakiga üllatada. 

See segadus lahenes kähku... kui olin uurinud sõnumi saatjat. Nojah, meie luksuslik tolmuimeja sai 5 uut tolmukotti. Ei mingit kingitust firma poolt, tühjenda aga rahakotti. 

Ega ma ei nurise, lepingu tegin ju ise. 

Kullerit oodates jõudsin veel õue ka harjaga lumest puhtaks pühkida.

Mõnuga :)

Teine pakiteade tuli mõned päevad hiljem, seekord mu tahvlisse. Et teie number see ja see pakk on jõudnud Pärnu Ülejõe Selverisse. 

Aru ma ei saa, ma pole elusees ühtegi kaupa pakiautomaati tellinud.  Ammugi veel 100 km kaugusele. Helistasin tütrekesele, kes Pärnu Selverile kõige lähemal, et mis ma nüüd tegema pean.

Tema teadis täpselt, toksis numbri sisse ja ütles, et see pole üldse mulle, hoopis keegi teisenimeline ja tõenäoliselt pärnakas.

Kohe hakkas kergem, kirjutasin pakitoomisfirmasse nende eksitusest.  Et õige omanik oma tellitud kauba ikka kätte saaks.

Vastus tuli ka, tänusõnad teavitamast.

Kohe hakkas kergem :)

Ükspäev jälle käisin kohalikus pealinnas. Mul see jama, et detsembris tehtud mobiili ID-ga panka sisse ei saa. Mujale saan, panka ei saa. 

Pangakontoris oli väga meeldiv teenindus. Aga abi ei nagu ei saanud. Kahtlustati põhjust, et kasutajatunnuses ü täht sees. 

Mina seda kasutajatunnust  välja pole mõelnud, ise nad andsid. Ja koodikaardiga probleemi pole olnud. 

Teenindaja pakkus, et vahetame kasutajatunnuse ära... aga garantiid ei andnud. Et kas siis funktsioneerib.

Selle garantii sain küll, et uue nimega ma enam koodikaarti kasutada ei saa. 

Mida pekki!

Mismoodi ma siis oma arveid tasun, kui enam panka ei saa?

Soodushinnaga (7 euri) pakuti mingit kalkulaatorit. 

Et sellega saab. 

Ma ei taha mingit uut võõrast vidinat. Mulle meeldib mobiili ID , sobib ka koodikaart. 

Nüüd on nii, et üks ei tööta ja teine võetakse käibelt. 

Kuidas asi lõppes? 

Mõtlesin küll, et pean panka vahetama hakkama... aga kahju oli ka. 

Nüüd sai tehtud samasse panka teine konto veel, eks ma hakkan sinna sääste koguma ja maksude tasumisel kasutama. 

Seni kuni koodikaardid käibelt kaovad, siis jälle panka, et kasutajatunnus välja vahetada. Ja katsetada... et kas funktsioneerib või mitte. 

Mobiili ID.

Eks siis on aega mõelda, kuidas edasi. 

Mulle tundub see lahendus endale ka veider, aga hetkel mõtlesin, et mingi varuvariant peab mul olema. Kui koodikaardiga enam ei saa. 

Minu mobiilifirma (käisin seal ka muret kurtmas) ütles, et see on panga probleem ja mina ei peaks üldse pead murdma ega muretsema. Enne tegi katse ka: kas saan sisse. Enne panka ja pärast mobiilifirmasse.

Panka sisse ei saanud. Vale kasutajatunnus.

Teise sisselogimisega probleemi ei olnud.

Aga ilm on ilus, ma nüüd õue! 

Päikest nautima!

Kui pärast aega on, siis kirjutan edasi :)

...

Soomepoisid ja lätipoisid

...
Üleskutse Fb-s

Kõik koos Lätti

24. veebruaril... et sedapuhku siis naaberriigis Lätis?

Aastas on 365 päeva. Ja miskipärast just selle aasta kõige pidulikumal päeval on vaja oma meelsust avaldada. 

Hirm, et muul ajal ehk ei märgata?

Igal asjal on ka eesmärk. 

Miskipärast üleskutses seda ei leidnud. 

Küsima ka ei hakanud, elu on õpetanud, et ära torgi. 

Ja kui juba torgid, ole valmis asjaga edasi ka minema.

Ei näe mõtet, vaba maa, vaba inimene.

Igaüks teeb ise oma valikud.

Valikuvabadus ja otsuste tegemine.

Miskipärast meenuvad soomepoisid. Nemad läksid omal ajal Soome. 

Vabatahtlikud, kes võitlesid  Soome vabaduse ja Eesti au (nende moto) nimel, kokku 3500 meest.

Oleks nad tol ajal teadnud, et ükskord Lätis nii odavalt alkot ja kütet osta saab, oleks nad ehk hoopiski lõuna poole suuna võtnud. Ja siis oleks meil täna võimalik rääkida hoopis lätipoistest.

Mis si*asti, see uuesti.

Tundub, et alates 24ndast on meil lätipoisid... lisaks soomepoistele.

Lätipoisse ehk arvukamalt... mingit riski ju pole.
Vaba maa, vaba inimene.

Ja kütus ka veel suht taskukohane.
...

Vanad fotod 18... sünnipäevalaps

...
Lapsepõlve süütud, muretud mängud.

...

Vanad fotod 17... väikeõde

...

Ikka rohkem kui 50 aastat tagasi.

Viimasel pildil olen mina ka. Aeg nii ammune, et mootorrattaga sõites kiivreid ei kantud. Isegi mitte juht, külgkorvis istujatest rääkimata.

Aga inimene on leidlik, nii et meil mingid kaitsevahendid ümber pea ja näo ees olid. Arvestades, et kiirused olid märkimisväärselt väiksemad kui tänapäeva sõiduriistadel, ju nad mingit kaitset ikka pakkusid. 

...

Minu primitiivne mõtlemine

...

On asju, millest ma aru ei saa. Loomulikult on asju, millest ma ei tahagi aru saada. Aga rahaasjad on päris huvitavad. Ja numbrid mulle meeldivad. 

Sealhulgas rahanumbrid.

Pool aastat majanduskulude üles tähendamist tean ma nendest juba üht-teist.
Rahanumbritest.

Näiteks tean, palju kulub meie peres raha piimatoodete peale.
14-15 eurot nädas.
5-6 liitrit piima-keefiri-jogurtit. Üks hapukoort, üks vahukoor, pakk võid, paar pakki kohupiima kreemi, paar karpi kodujuustu, määrdejuustu ja/või viilutatud juustu.
Nädala näiteks.

Mõnikord rohkem, mõnikord vähem, aga üsna stabiilselt 60 eurot kuus.

Kui ma elaks lähemale Lätile... ja kui mul oleks infot, et Lätis saab odavamalt... võimalik, et ma siis käiks mõnikord vaatamas, mida lõunanaabrid pakuvad. Milliseid piimatooteid. Aga päris kindlasti mitte liiga tihti.
Ootamatult odavat kraami ostes on oht, et ostad liiga palju.
Ja ei mingit kokkuhoidu.

Aga muidugi, kui juba Lätist piima ostan, siis peaks ehk viina ka kohe ostma. 

Siit juba algab minu piiratud mõtlemine. Mul pole aimugi, palju kaasa kuus alkoholi peale kulutab, see rohkem tema salajane hobi. Aga päris kindlasti kulub tal selleks vähem raha, kui perel piimasaaduste peale. Mõned sauna-õlled, pitsike külmarohtu ja mõnikord pudel, kui sõbrale külla läheb.
Mõni pudel sünnipäevalauale.

Ise tarbin meelsasti ka alkoholivaba kraami, Ginger on lemmik. Igavesti kallis jook tegelikult, seepärast ostan vaid siis, kui soodukaga saab. Siis kohe kaks pudelit, jagub kauemakski. Sobib ka koos kangema alkoholiga.
Kui ma Lätti satuks... Ja kui Ginger seal ikka maru-odav oleks... siis vist ostaks ka. Paar-kolm pudelit. Kui väga pikk järjekord ei ole.
Tüütud asjad need järjekorrad, ja pole ju eluliselt oluline.

Tuleb pattu tunnistada, mõnikord mekin mõnd brändit. Kuna pidevalt kodus ei ole, siis eriti tihti ei meki.

Mõned kingituseks toodud veinid, liksid, šampused, mingi tagavara on ka varuks olemas.
Et kui hädasti vaja.
Sellist tunnet pole, et tingimata peab tagavarasid täiendama.

Aga kui palju võiks ühes keskmises peres alkoholi peale raha kuluda? Arvestades riigi poolt kokku arvestatud saamata jäänud (Lätti jõudnud) summasid (oletan, et midagi ikka saadi ka), jääb mulje päris mahukast tarbimisest. Samas, enamik tuttavaid tarbiks nagu mõistlikkuse piirides.

Miks mul on tunne, et kohapeal kallist alkoholi osta on soodsam kui Lätist odavat kraami koju tuua? Nagu supermarketites igasugused soodukad ja allahindlus... vahid hindu ja laod ostukärusse. Pärast ei jõua ära kiruda: kas tõesti oli seda vaja?
Mina laon küll mõnikord ostukorvi liiga palju kraami... ja kui veel juhtun nägema, et taevasküllkuiodav...  siis on kerge kontrolli kaotada.

Pole siis ime, et toidukraami saab kappi nii palju, et kaks võimalust: kas teed söömisega liiga või läheb lihtsalt käest ära, tarbimiskõlbmatuks.

Alkoholiga küll ainult üks võimalus, hapuks ei lähe, odavat tarbid rohkem... eriti kui varud kutsuvalt vastu vaatavad.

Ma mäletan, kui 90ndatel viina talongidega osta sai. Ostsid isegi need, kes muidu alkoholi koju ei varunud. Ma ei usu, et kellelgi enam talongiaegset alkoholi alles on, ilmselgelt tarbiti see ära. Kasvõi leevendamaks kurbust, et nii ebaotstarbekalt oma raha sai paigutatud.
Või maksti kinni mõni kallis töö defitsiitse viinaga, meistrimees kakerdas pärast koju, keel pehme.

Valitsuse alkoholipoliitika jääb minu jaoks ka arusaamatuks.
Kuskil peaks ju olema asjapulgad, kes analüüsivad ja nõustavad. Lollid otsused jääks ehk tegemata.

Aga mis nüüd mina ja minu piiratud mõtlemine.

Kusjuures, kui mõni inimene peab rahapäevikut ja kirjutab üles kulud toidule ja muule, siis mina pole märganud, et kuskil mõni pere kirja paneb, kui suured on kulud alkoholile.
Nädalas või kuus.
Tööl, kodus, puhkehetkel.

Tegelikult usun (loodan), et minevikus oli aegu, kus alkoholi tarbiti rohkem. Praegu on nii palju muud huvitavat, kuhu raha paigutada.
Aga kes juua tahab, siis on Läti abiks ikka, saab ju sama raha eest 2 korda rohkem.
Kärakat panna.

Paar päeva tagasi arvas Päevaleht: Eesti elanikele on iseloomulik tarbida alkoholi suurte koguste kaupa, purju jäämise eesmärgil. Kuu või nädala varu Lätist koju vedamine lõpeb paljudele sellega, et varu juuakse paar-kolm korda kiiremini tilgatumaks. Ja minnakse Lätti uue koorma järele.

Päris raske mõista...

Ehhh... russkaja vodka... või misiganes kraam see siis on.
...

Jee... Juss on elus!

...
Vai-vai, vaene Vargamäe.

Selline üritus täna. 

Etendus.

Nii lõpuni tuttav, aga ikka uus ja huvitav.
Kes mida raamatust leiab ja lavastusse paneb.

Seekord siis sedamoodi.

Krõõt oma heleda häälega. Selles etenduses tegelikult laulis. Põssa-põssa-põssa!

Surm võttis Krõõda ära.

Pearu  leinas, ilmselgelt rohkem kui Andres. 

Andres tundis ainult puudust, et pole naist, kes tööd rühmaks teha, lapsehoidmisest  rääkimata. Aga Mari oli käepärast võtta, seega asi korras.

Juss läks ise ära. Köis ümber kaela.

Kolm kooselu. Sauna-Madis oma kaasaga, Mari ja Juss. Ja Andres ja Krõõt.

Teistel oli aega hoolida ja armastada, ainult Andresel oli vaid töö ja töö ja töö. Kuni pea hall ja habe maani. Aeg armastada oli otsa saanud. Sai otsa enne, kui armastamiseks lõpuks aega oli.

Tundsin, et silm läks niiskeks. 

Mõni tegemata kallistus.

Ja siis kolmas lahkumine... kui noor-Andres oma teed ja oma elu otsima läks. Vargamäel polnud midagi, mis teda seal kinni oleks hoidnud.

Siiski kallistas, enne kui teele läks.

Peab paar sõna publiku kohta ütlema. Saal oli lapsi täis, selliseid põhikooliealisi. Väga hea publik oli, naeris seal, kus oli naljakas. Oli hiirvaikne, kui hinge liigutas. Ja etenduse lõpus plaksutas näitlejad paar korda lavale tagasi.

Garderoobis kuulsin, kuidas noor kutt sõbrale ütles: "Jee, Juss on tegelikult elus!"

Kohe mitu korda ütles, ju sai näitlejaga kuskil trepil kokku. 

Või piisas, et laval kummardamas käis?

Aga igatahes oli seda hea kuulda.

15.02.2018

...

Vanad fotod 16... lahkunud

...
Anneli leidis lehest kuulutuse tuttava nimega.
Mustas raamis.
1928 - 2018

Leidsin fotod.

1930ndad ja 1950ndad.

...

Vanad fotod 15... välisreis

...

Ega nõuka-ajal polnud kerge välismaale sattuda. Vanaemal see siiski õnnestus, pärast korduvaid eitavaid vastuseid taotlusele minna külla Rootsi oma emale (sündinud 1879)  sai ta lõpuks loa.

Lisaks oli vanaemal Rootsis ka 3 õde ja hulgaliselt teisi lähedasi, keda ta polnud juba üle 20 aasta näinud.

Vanaema oli seal päris kaua, vist kolm kuud. 

Aasta siis oli 1966.

...

Uued laulud... jätkuvalt

...

Ma nüüd ei tea, kas on mõjutajaks see, et esimesed kümme laulu on mitte ainult kuuldud, vaid ka ära nähtud, aga miski põhjus peab olema. Et järgmised 10 laulu on nagu lahjemad. Päris keeruline lemmikut valida, veelgi keerulisem ennustada, millised 5 lõppvooru hääletatakse. Aga mina kuulasin nad ära, mõtlesin läbi ning paigutasin nad koos pildi ja suunava lingiga siia blogisse. 

Ehk veel keegi tahab.

Ära kuulata.

Läbi mõelda. 

Ette ennustada.

Milline võiks olla rahva valik (5 paremat) ja milline isiklik lemmik. 

Kuigi esimene laul ütleb: täna otsuseid ei tee.

Tegelikult polegi vaja ju täna, otsustamise aeg alles laupäeval ;)

1. Täna otsuseid ei tee

2. Show A Little Love

3. (Can`t Keep Calling) Misty

4. Sky

5. Tempel

6. Welcome To My World

7. Young

8. Koplifornia

9. Spellbound

10. Knock Knock

...

Mina ju pole selline!

...

Kuskilt viis link tähemärkide kehvade iseloomuomaduste juurde. Kui 12 tähemärki reas, siis kaasa on esimene ja mina olen viimane.

 Nii ma loengi, algusest alates.

Loen ja imestan. Et see jube joon ja too tobe omadus... täitsa pihtas. 

Ja siis järgmine tähemärk. 

Ja siis järgmine.

Igas tähtkujus tuttavaid, ja kellel siis kehva omadust ei ole. Loen ja noogutan nõusolevalt: no et küllap nii ongi. Või siis vangutan pead: kas tõesti, uskumatu... aga võimalik.

Ja siis jõuan oma armsa tähtkujuni. 

Ei või olla!

Lihtsalt pole võimalik!

Ainuke tähtkuju, mis täitsa mööda pannud!

Libekeelne.

Manipuleeriv.

Olemasolevaid suhteid hoida ei oska.

Ennast hävitav käitumine ja sõltuvus sentimentaalsusest.

Kohe rikkus tuju ära!

Aga üks hea asi ka: kaasa kehvad omadused ei tundugi enam nii jubedad.

Täitsa talutavad ;)

Ja kui ma leidsin veel üles oma tähtkuju head küljed, rahunesin täiega maha.
...

Uued laulud

...

Mõtlesin, et kuulan ka need uued lauluvõistluse laulud ära. Oma arvamust eriti pakkuda ei oska... ei taha... ei julge. Mis iganes, muusikaline kuulmine ja arvestatav maitse puuduvad. Mis ei tähenda, et mul arvamust ei ole. 

Ikka on!

Panen iga laulu juurde oma arvamuse... pildina. 

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ;)

Need laulud siis, linkidega.

1. Walk with me

07.02.2018

2. Drop That  Boogie

07.02.2018

3. Külm

06.02.2018

4.  Thousand Words

04.02.2018

5. Everybody`s  Dressed

05.02.2018

6. Näita oma energiat

08.02.2018

7.  Home

03.08.2018

8. Pseudoprobleem

08.12.2018

9. On My Mind

07.02.2018

10. La forza

08.12.2018

Noniii... ja saidki laulud kuulatud. 

Esimene poolfinaal.

...