...
Reedel, 9. augustil
Tore on ju päeva alustada ristsõna lahendamisega ;) Tegelikult olid mul hoopis teised plaanid, aga siis oleks pidanud juba kell 6 ärkama... mis täna tundus eriti vara. Vaatasin küll kella, aga magasin veel mõned tunnid. Bussile ei läinud ja planeeritud üritusele ei jõudnud.
Nüüd on nii nagu on, hommikukohv ja ristsõnad on ju ka meelelahutus. Täna lappasin eelmise nädalalõpu ajalehti, ristsõna nimega Paigutus andis kahesõnalise vastuse: NUNNU LUISKELUGU
Miks mitte päevale moto kirjutada!
Nunnu luiskelugu kõlab ju väga motiveerivalt!
Usun, et just eelmisel laupäeval lõpetasin raamatu "Sööklaplokk" lugemise. Ma olen väga ettevaatlik, kui jutuks on ulme-teema, sest kus läheb piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel? Mõnikord võivad elulooraamatudki kui ulmejutud kõlada.
Ja ulme-raamatusse on sisse kirjutatud tegelikkus... mõned lood otse elust enesest, mõned peidetud allegoorilisse vormi.
"Sööklaplokk" on täis tihedat teksti, oska see vaid läbi lugeda nii, et mõte sinuni jõuab. Ka võttis veidi aega, enne kui nimedes orienteeruma hakkasin.
Panen ma siia enda jaoks mõned mõtted ja sõnad, mis läbi raamatu märku andsid.
Nõukaaja kauge kaja... kuigi ma pole olnud see pioneer, kes Artekki saadeti. Ühe suve ühe vahetuse kuskil pioneerilaagris siiski olin, aga ei mingeid helgeid mälestusi. Kui raamatust rääkida: kõrvaltvaatajana (ehk siis pigem lugejana) polnud kogu see elu seal laagris nimega Tormilind ka sugugi mitte lust ega lillepidu. Näiteid võiks leida pea igast peatükist... ja peatükke raamatus jagub: 5 x 12, parajalt 5-6 lehekülge pikad. Aga ei saa eitada, mahtus sinna ka piisavalt helget lapsepõlve.
Need lollakad seinalehed polnud kellelegi põrmugi huvitavad: keegi ei lugenud neid iial ning veelgi vähem tahtis keegi neid valmistada. Aga lastevanemate päeval ronivad vanemad korpustesse ning tuli näidata, et pioneerielu õilmitseb rühmades kirevais värvides. (lk 182)
Noor armastus... suhted laagris töötavate noorte kasvatajate vahel. Aga mehi ka mujalt.
Ettevõtlik Dimon töötas välja hiilgava plaani Irina võrgutamiseks: bankett laeva pardal. Kui vapper kapten Kapustin kaldale minnes laagri ühikas rammestunult sööklaploki juhataja embuses puhkab, kogub Dimon trammile mõnusa seltskonna. Kõik võtavad napsi ja lasevad end lõdvaks. Siis eemalduvad mittevajalikud inimesed, jättes Dimoni Irinaga omavahele ning saarepiiga saab merekaru omaks. (lk 142)
Laagrilaste suhted... nii vaenu kui kiindumusi, üksindust ja ükskõiksust.
Valerkat valdas tohutu pettumus poistes, kes olid valmis temast vaikides eemale astuma, kui asjalood kord juba nii olid kujunenud. Pettumus inimestes üleüldse, sest inimesed olid miskipärast kuhjanud ellu hulga reegleid ja seadusi, mille kohaselt olid sa alati süüdi! Kus on tõde, kus on sõprus, kus kõrged eesmärgid ja ühine asi? Televiisoris olümpiamängudel?
Aga oli ka nalja, naeru ja mängulusti.
Kommi sees on tarakan, Leenal peika huligaan...
Ideelisus... ja mitte ainult need mõned, kes vampiiride poolt välja valitud.
Igor mõtles, et võhiku pilgule võivad laagri kombed paista veidrad. Siin pole ju sõjaväeosa ning täiskasvanud ja lapsed pole sõdurid, ometi tõusevad kõik miskipärast jõupingutustega enne kukke ja koitu, rivistuvad üles, heiskavad lipu ja saluteerivad sellele. Milleks? Miks? Keegi ei sunni seda tegema - aga nii on kombeks. (lk 160)
Vika istus kogu hommikupooliku paju varjus küll supelkostüümis, kuid kaelaräti ja nokatsiga soniga - ei tahtnud ei ujuda ega päevitada. Kaelarätt oleks nagu kuulutanud tema kavatsuste vankumatust. (lk 225)
Sõda... mõte, et nüüd lõpuks on maailma saabunud rahuaeg.
Valerka juba teadis, mida kujutada kavatseb. Ta teeb võimsa roomikbuldooseri, Buldooser lükkab enda ees prügiauku hunnikut mitmesuguseid relvi, mis meenutavad suuri mänguasju: tank, lennuk, sõjalaev, rakett. Buldooseri aknast tolkneb välja juhi pea, mis on maakerakujuline. Mõte on selles, noh, et kogu maakerale pole sõda vaja. ... Sõda, see on muidugi väga halb. See on valu ja veri, hirm ja surm. Keegi ei taha tõsimeeli päriselt sõda.
Olümpiamängud... aasta 1980. Ja riik, mille piirid suht suletud. Hirmutamistaktika.
"Välismaalased on mitmesuguseid diversioone ette valmistanud," ütles äkki arglik Jura Tonkihh. ... "Seal raamatus on kirjas, et välismaalased hakkavad olümpia Miškaga särke kinkima," jätkas Jurik. "Muidu on see Miška normaalne, aga kui särki pestakse, kulub värv maha ja tema kihvad ilmuvad nähtavale nagu koeral." ... "Ja veel on seal kirjas, et hakatakse kinkima nätsu, aga selle sees on žiletiterad."
Vampiirid*... või hoopis varjatud ajupesu
Raamat ilmus aastal 2019. Siis võis veel öelda, et see on lugu hääbuva impeeriumi sisutute rituaalide ja peatselt saabuva uue ajastu kohtumisest. (lausekatke tagakaanelt)
Viie aastaga on maailm palju muutunud, vampiire on massiliselt juurde tulnud, nende mõju mööda maailma laiali valgunud.
Ja aru ma ei saa, kuidas see neil võimalik on? Igal asjal loogilist ega teaduslikku seletust ei ole, seda ma ütlen!
Näide elust enesest. Eelmisel nädalal lugesin siis raamatut, kus 300+ leheküljel hiilivad ringi vampiirid. Loen voodis, nii et raamat oli kõik need seitse päeva mu voodikaaslane. Aga sel nädal oli lapsuke külas ja tema magas ühe öö just sellel kohal, kus mu "voodikaaslase" koht. Emme magas kõrval, raamat oli riiulis, mina magasin teises toas.
Hommikul ütles, et nägi nii koledat und, et ei taha rääkida. Aga ikka räägib. Nägi öösel unes zombisid, kes käisid inimeste verd imemas.
Lohutasin teda, et lugesin just raamatut vampiiridest, ja et raamatu lõpp oli suht õnnelik, nii et ta ei pea muretsema ja võib oma unenäo unustada.
Pärast guugeldasin, et kes need zombid veel on ;) Lapsele loetud unejuttudes pole ette tulnud.
Aga tuli meelde "Sööklaploki" üsna alguses räägitud unejutt laagri lastele.
Lugu trummarist ja fanfaristist, kes olid küll vaid kaks kipsist kuju, aga kes teineteist armastasid. Ühel pimedal ööl panid aga mingid pioneerid kasvatajate eest plehku, haarasid kivid ja lõhkusid trummari tükkideks. Töömehed koristasid hommikul rusud kokku ja viisid prügimäele. Keegi ei pannud tähele, kuidas fanfaariga tüdruk nutab.
Tegelikult läks unejutt veel edasi, aga kuna postitus sai nimeks "Nunnu luiskelugu", ma parem lõpetan.
...
*Uskumatu, aga tõsi. Selles samas sõnade paigutamise ristsõnas oli otsitavate hulgas ka sõna vampiir. Lihtsalt ja juhuslikult.
Õnneks sain ta üsna kähku maha kriipsutada.
...
