Mitte et ma ei mäletaks...

...

Kui ma peaks tegema mingigi sugupuu... m i n g i g i, sest teatavasti võib olla sugupuid ju siit ja sealt ja erinevalt kõrgustesse ka... kui ma peaks tegema mingigi täieliku sugupuu, siis teeks selle, mille alguseks on Tiiuke ja Tiit. Nemad on mu vanaema ja vanaisa, nende lapsi, lapselapsi, lapselaste lapsi ja lapselapsi suudan ma kõik kokku lugeda ja kirja panna. 

Nägupidi vist kohe ei tunnekski, aga kui pisut pikemalt otsa vaadata, siis mõtlen välja. Et kelle laps või lapselaps. 

Isegi sünniaasta pluss-miinus 1 panen vist kõigil paika.

Tegelikult, ma olen ju teinudki. 

Seda sugupuud.

25 aastat tagasi, kui esimest korda Rootsi läksin. 

1989 

Et kaugetel lähedastel ka aimdust oleks. 

Vanaema ise oli siis juba 80, ta noorim lapselaps oli 2aastane, noorim lapselapselaps  1 (või siis see teine, kes just sündimas) ja vanim lastelastelastest 13.

 Põlvkonnad puha sassis.

5 aastat tagasi, kui kokkutulek oli, tegin korduseksemplari.

Sugupuust.

Sai tunduvalt mahukam.

Sel aastal ka... suguvõsa kokkutulek. Peakski hakkama jälle, pilte korjama ja sünnipäevade aegu täpsustama. 

Mõned mudilased on juurde tulnud.

Lugesin umbes-täpselt kokku... vanaemal-vanaisal tuleb sugupuusse panna 5 last, 10 lapselast, 27 lapse-lapselast ja 6 lapselapse lapselast. 

Ja siis muidugi kõik abikaasad, elukaaslased ja lisa-lapsed. 

Mõnele nimele tuleb must ring ümber teha... mis parata.

Selle sugupuu olemasolev vanim liige on sündinud 1936. aastal ja noorim 2014.

Nüüd siis jutuga algusesse tagasi.

Mitte et ma ei mäletaks, aga kokku lugemata täpselt küll ei tea, kui mitmel selles kirjus seltskonnas on maikuus sünnipäev. Mulle igatahes tundub, et suguvõsas on mai kõige populaarsem aeg sündimiseks.

Ise jõudsin kolmel korral kallistama.

Sünnipäevalast.

Onunaine sai 77, üks tibuke 6 ja meie pere noorim aastaseks.

8. mai

Sünnipäevale jäime paar päeva hiljaks, aga pidu jagus meilegi.

Esimene selle kevade õuepidu.

 

Nüüd juba 6aastane sünnipäevalaps.

...

See-eest 17. mail jõudsime mõlemale sünnipäevale.

 

Aga muidu... maikuu kohe läbi ja  keegi nimega Kiire-Kiire istub kukil.

...

Üks päev korraga

...

Ega see nüüd õige elamisviis pole, aga kevadeti ikka kipub.

Üks päev korraga. 

Või siiski pigem paari päeva kaupa.

Natuke peab ikka ette ka mõtlema.

Ma mõtlesin eile isegi kaugemale.

Suve peale mõtlesin.

Panin ühe reisi kinni.

Aga muidu... nagu ikka.

Päev korraga. 

Eilsesse mahtus üks kauaoodanud koristamine.

Minu oluliste ja vähem oluliste asjade panipaik.

 

Päris hea, et ära koristasin, mitu ununenud olulist asja tuli välja.

Muuseas ka üks jõulukink tuttavale perele.

Nimi ilusti peale kirjutatud.

Pole hullu, et õige aja maha magasin.

Varsti juba jaanipäev, kaugel need jõuludki enam.

Ma muudki olulist maha maganud. Paar päeva tagasi tuli meelde, et mul kuskil peenrajupp üles kaevamata, seemendamisest rääkimata.

Kui vaatama läksin, selgus, et seal sügistöödki alles tegemata. 

Saagikoristamisest rääkimata.

Nüüd juba puhas sibulapeenar, hea värsket rohelist noppida.

...

Ja see siin on Globen...

...

Kui ma 1989. aastal esimest korda Stockholmis käisin, tehti meile linna tutvustav ekskursioon.

Autoga.

Kõiksugu tähtsad paigad näidati ära.

Ja see siin on Globen!

Algul vaatasime eemalt, siis sõitsime ringiratast ümber ehitise.

Ja siis uuesti eemalt.

Ja siis sattusime tagasi Globeni juurde.

Puht-juhuslikult.

Ja see siin on Globen!

Kui kolmas kord äraminekul ekslesime ning taas Globeni juurde sattusime, oli juba naljakas.

Ja siin on meie Globen!

Loomulikult olid nad uhked. Globen on ju igavesti vägev hoone, mis 1989. aastal oli äsja avatud.

Maailma suurim sfäärilise kujuga ehitis.

Mahutab 16 000 pealtvaatajat.

Ega ma sinna sisse pole sattunud, aga pärast korduvaid linnakülastusi 25 aasta jooksul õnnestus Globeniga taas tihedam kontakt saada: käisime Globeni katusel... kui seda nüüd katuseks saab nimetada.

 

Klaasist gondel  tundus väga turvaline ja vaade kõrgelt alla linnale oli suurepärane.

 

Siis oli veel ilm ka ilus.
Reedel, 8. mail.
...

Head emadepäeva!

...

Sirvisin oma vana taskukalendrit.

1982

Maikuu teine pühapäev on sees, kuupäev ainult pisut nihkes.

Mitmed tähtpäevad ka.

Aga mida ma ei näe, on emadepäev. 

Tegelikult oli juba minu lapsepõlves see päev olemas. Mäletan, tavaliselt õitsesid sel ajal nurmenukud.

Kui maal juhtusime olema.

Linnas õitsesid teised lilled...

Minu lapsed teadsid ka, mis on emadepäev.

1982 aasta mais oli mul küll alles üks laps... teine sündis sama aasta augustis.

Aga kalender ütleb, et üks tibu jagus ka sellesse nädalasse. 

Rital poeg!

Mõni päev tagasi oli siis pojakesel sünnipäev... 33.

Küll aeg lendab!

Palju õnne kõigile emadele!
Nii toonastele kui tänastele... vanaemadest muidugi rääkimatagi... ikka õnne ja tervist ;)

 ...

Pool sajandit

...

25. aprillil

 

Kui ikka klass kokku tuleb peaaegu 50 aastat peale põhikooli lõpetamist, siis on asi seda väärt.

Kui täpne olla, siis kevadel saab 49.

Kaasa lõpetas kooli 49 aastat tagasi.

Seda kooli enam ei ole, kuskil on kivi. 

Selle kivi juures sedapuhku me ei käinud.

Käisime ühe tema klassivenna sünnipäeval.

Klassivend, eluaeg terve kui purikas, tervislike elukommete ja harjumustega tegus inimene läks pool aastat tagasi perearsti juurde. See midagi hullu ei leidnud, aga et 2 päeva vilets enesetunne ja suurde linna nagunii asja, siis suunas sujuvalt ka spetsialisti juurde. 

Spetsialist tegeles veidi aega patsiendiga, siis tellis reanimatsiooni ja saatis suuremasse linna edasi.

Peale operatsiooni öeldi, et läks õnneks, viimasel minutil.

Süda.

Nii on.

See on ju nii tore, kui on oma klass. 

Isegi nii palju aastaid hiljem.

Kes sinu peale mõtlevad.

Hoolivad.

Klassiõed ja klassivennad.

Nemad on niisamagi tublid, juba kümmekond aastat saavad igal suvel kokku.

Algul oli ikka nii, et iga 5 aasta tagant.

Klassijuhataja ja üks klassiõdedest puhkavad kalmistul, kohe kiriku kõrval.
Käisime ka seal.

 ...

Kevadtüdruk

...
Tema sünnipäev oli ikka püha.

Erinevatel aegadel ehk veidi erinev.

1. mai

Selline väike kevadtüdruk.

 Koos ema ja tädidega 30ndate algupoolel

 Koos emaga 30ndate keskel

Koolilapsena E.Lenderi gümnaasiumis 

Koos vennakestega. 1940ndate algusaastad.

Keskkooliaeg, peale sõda

Koos ema-isa ja 2 tütrega 1950ndate lõpus.

Sellestki juba üle 50 aasta möödas.


Küll aeg lendab.

Käisime kalmistul, süütasime küünla.
...