3 posti ja postitants

...

Fotojaht: post

Esimene post oli täna see, et läksin välja ja mõtlesin... kas post võiks olla juba tulnud.

Läksin vaatama, täitsa olemas. 

Lehetellimus on mul küll tegemata, aga ju pole siis viimane päev veel kukkunud.

...

Teise posti jaoks võtsin fotoka kaasa. Meil on külas üks väga tähtis elektripost.

november 2014

Tavaliselt on selle posti otsas kurepesa.
Juba aastaid.
Sügiseks kipub lagunema...

  september 2009

... aga kevadel tuleb kurepaar, teeb kiire remondi...ja kõik jälle toimib.
Pereelu ja lapsed.

aprill 2011

Mingil ajahetkel käisid elektrikud posti otsas.
Ja nüüd on nii nagu on.
Post ilma pesata.
Eks kevadel paistab, mis edasi saab.

...
Kolmas post sai eelmisel talvel püsti pandud.
Et lumesahk piire teaks ja piiri peaks.

Suvel tundus teine nii mõttetu olevat, siis sai salli ümber ja mütsi pähe...

 

 ...täna harutasin sooja aja riided seljast.

Et post oma talviseid kohustusi täita saaks.

 Aga postitants?

See oli lugu postist, mida naine vajas trenni tegemiseks, aga kaasa, kellelt ta selle tellis, sai asjast valesti aru.

Ja planeeris majja posti, et naine saaks tema rõõmuks postitantsu harrastada.

Aga tegelikult... vahet ju pole, post on post.

...

Õhtul... eluõhtul

...

Ämm (90) vannitoas pesemist lõpetamas, mina köögis toimetamas.

Ämm: "Mis ma nüüd teen?"

Mina (rahulikult): "Pane särk selga."

Ämm (natukese aja pärast): "Mis ma nüüd teen?"

Mina (rahulikult): "Pane püksid jalga."

Ämm (natukese aja pärast): "Mis ma nüüd teen?"

Mina: "Pane öösärk selga."

Ämm (natukese aja pärast): "Mis ma nüüd teen?"

Mina: "Kas sul sussid on jalas?"

Ämm: "Jaa, mul on püksid jalas."

Mina (kõva häälega): "Kas sul sussid on jalas?"

Ämm (kõva häälega): "Jaa, mul on püksid jalas."

Mina (väga kõva häälega): "Kas sul sussid on jalas?"

Ämm (õnnetu häälega): "Jaa, mul on püksid jalas."

Mina (lootusetu häälega): "No tule siis ära sealt vannitoast."

Ämm (rõõmsa häälega): "Oota, ma panen pätud ka jalga!"

...

Puhata ja mängida

...

Kas ma siis tõesti ei tohi puhata ja mängida!

Hommikuni on ju veel aega, hommikuni on lootust, et kõik saab tehtud.

Aga praegu on uni.

Tahaks tõesti puhata.

Või vähemasti mängida.

Mul on nüüd uued mänguasjad ka.

Nurrikud.

Kohe, kui nägin, teadsin, et omad.

Tuleb ainult tellida.

Täna tuli pakk.

Nurrikud-maailmarändurid. 

Inglismaalt, läbi Pärnu Kesk-Eestisse.

Pärnakate ettevõtmine.

Ma pole kindel, et ma neid ära kinkida raatsin...

Teemasse 100 head asja.

Kolmekümne kolmas.

Kaunis käsitöö.

...

Mõni jõulumõte

...

Vana blogi lood

Mul oli kunagi blogi Toidutares, alates 2005. aasta maikuust. Kui siia kolisin, tegin aeg-ajalt ka vanasse blogisse sissekandeid. 

Et märku anda - ei ole unarusse jäänud koht.

Sellest hoolimata oli ühel ajahetkel blogid sellest keskkonnast kadunud.

Ega mul teab-mis taga nutta pole, seda enam, et suur osa kirjeid kirjutasin sellel ajal enne wordis valmis, nii et need on alles. 

Vaatasin praegu 2005. aasta novembri kirjatükke.

Ühe tõstan ümber, see on kirjutatud 27. novembril 2005

9 aastat tagasi. 

Mõned võtted, kuidas teha piparkooke.

Ehk ma ükskord teen ka... tavaliselt on nii kiire-kiire, et pole aega mängida.

Ja siis tulevad sellised kakud.

 

 jaanuar 2009

Mõni jõulumõte

november 2005

Jõuludeni veel natuke aega, aga sobrasin siin vanades ajakirjades ja leidsin mõned mõtted. Pealkiri oli küll “Kuidas katta näärilauda”, aga juba sel ajal teadsid ja oskasid kõik nääriteema jõuludele ümber kantida.

Jõuluvahvlid

Piparkoogitaigen rullida õhukeseks (2-3 mm), lõigata vahvlipanni suurused tükid ja küpsetada vahvliküpsetajaga. Soojalt keerata rulli. Jahtunult katta glasuuriga.

Šokolaadiglasuur – 100g  šokolaadi, 2 sl keeva vett

Šokolaad tükeldada, lisada keev vesi, sulatada keevaveenõus hoolikalt segades ühtlaseks läikivaks massiks. Veidi jahutada, katta vahvite pind, peale riputada hakitud pähkleid.

Miks ka mitte teha?

Viirulised piparkoogid

500 g piparkoogitainast, 500 g muretainast, määrimiseks muna

mõlemad taignad rullida õhukeseks ühesuuruseks 4nurkseks tükiks. Muretaigen tõsta piparkoogitaignale ja vajutada nõrgalt taignarulliga. Keerata taigen rulli kas ainult ühest servast või mõlemast servast keskele kokku. Rulli otsast lõigata 3-5 mm paksused viilud, asetada plaadile, määrida munaga ja küpsetada.

Võiks ka proovida.

...

Matusepiltide väärtus

...

Mingil ajahetkel sain päranduseks albumi, mis esimesest viimase leheni täis matusepilte.

Võõrad matused, tundmatud näod.

Mida sellisega peale hakata?

Esimene mõte, et nii palju kirste, leinakimpe ja -pärgi, jutlustajaid, leinajaid.

Ja muidugi lahkunuid.

Et ehk on halb aura.

Samas, miks peaks olema? Võõrad inimesed mulle, mis neil minuga asja. Mis sestki, et olen albumi paar korda kätte võtnud ja läbi lapanud.

 

Nii nagu sünd, nii ka surm on elu osa. Meeldib see meile või mitte, nii lihtsalt on.

Aeg, mis meile antud olla, on kaduvväike suhtes ajaga, mida meie jaoks ei eksisteeri.

Ma ei mäleta, kust ma selle mõtte lugesin, aga see meeldis mulle, seepärast jäi ka meelde.

Mõte, mitte sõnastus.

Vaatsin ka oma pildikarbi läbi. Oli nii matusekutseid kui ka -pilte. Vanaisa matustel keelas vanaema  pildistamise ära... sellest, kui vanaema matsime, sellest pole ka pilte.

Mõtlesime, et küllap nüüdki vanaema ei tahaks.

Aga kui neid lähedasemaid matuseid pildil vaatasin, polnudki nagu mingit ängistust. Oli palju tuttavaid inimesi, mõnel pildil kaasa suguvõsa, mõnel pildil minu lähedased, mõnel pildil kohalik külarahvas.

Lahkunuid polnud keegi lausa portreteerinud.

Mõni pilt tõi küll mälusopist välja selle musta masenduse tunde.

Küsimuse... miks ometi?

Mida vanem pilt, seda huvitavam vaadata. 

Inimesi.

Riietust.

 Kombeid.

Iga pilt on märk ühest ajahetkest.

...

Milleks küll kiirustada

...

Mina lumest rõõmu tunda ei oska. 

Hall ja hämar november sobis mulle paremini. 

Porised teed ja pikad õhtud iseendaga.

Täna käisin ja otsisin lepitust.

Lumega.

Sadagu mujale, mitte meie trepi ette, ukse taha, õue peale.

Looduski ei taha leppida, et talv juba kohal.

Kui täna metsas tehtud pilte vaatasin, rääkis iga pilt oma loo.

 

Vastuhakust ja jonnimisest.

Tahtmatusest taanduda...

 

...leppimatusest... et aeg juba otsas.

Tegelikult... talve alguseni on veel terve igavik.

Milleks küll kiirustada?
...

Raha küsimine ja raha jagamine

...

Mõtlesin, et ei telli enam päevalehte. Kuidagi kiire-kiire, pilk pealkirjadele ja unejutuks sudoku, võtaks aja maha ja loeks parem mõne raamatu läbi. 

Nemad seal toimetuses hoolivad, 2 meeldetuletust ühte meili-postkasti ja 2 teise. 

Tegin südame kõvaks... ei telli. 

Täna leidsin Päevalehe vahelt paberkandjal meeldetuletuse. Suur tänu, olete olnud tellija, aga raha pole laekunud.  

Postiga tulnud kiri isegi liigutas mind... ok-ok, elan selle pakkumise üle... 57,54 eurot, pooleks aastaks. 

Aga kiri oli halvasti ajastatud. 

Järgmisena heitsin pilgu lehe esiküljele.  

 

Mina, truu tellija ja pikaajaline lugeja, minule tuletatakse meelde, et raha pole laekunud. Teistele pakutakse tasuta, ja 1000 eurot veel peale. 

Ja oleks see veel kõik olnud.

Siseleht ei märganud mind üldse.  

„Kes Eesti pensionisüsteemist kõige rohkem võidavad ja kaotavad?“

Minust pole juttugi… või kui, siis see lause, et viimase muudatusena tõsteti pensioniiga 65. eluaastani. 

Et juhtida mu tähelepanu sellele, kuimitu aastat pean veel tööl käima.

Värviline pilt kujutab neid, kes sündinud 1957. 

Ja kes nooremad.

Vanainimest polegi pildil… või kui, siis kuskil seal all vasakul nurgas.

Oh jah.

Raha rahaks, aga tahaks ju natukenegi tähelepanu.

...

Fotojaht: riided

...
Selline suvine pilt, juuli 2013.

Kuigi tahaks pildistada pigem sooja mütsi, kasukat ja karupükse...

Fotojaht
...

Unejutuks Dürrenmatt

...

Üldiselt mulle meeldib õhtuti Vikerraadiost järjejuttu kuulata. 

Mõnuga.

Pikali voodis.

Tavaliselt on mul selleks ajaks veel mõni tegemine tegemata, nii on jutu kuulamine selline mõnus vahepaus... mis viimasel ajal kipub lõppema sellega, et ma magan suurema osa jutust maha.

Ärkan tavaliselt siis, kui jutt juba läbi.

No siis teen oma tegemised ära, sätin magamise valmis... ja hakkan uuesti kuulama. 

Järelkuulama.

Mis lõppeb sellega, et ma jään magama.

Kuna mulle ei meeldi alla anda... no siis on nii, et ärkan öösel mingil ajal üles... ja hakkan uuesti kuulama.

Mis lõpeb sellega, et...

...

Tegelikult on mu arvuti öösiti ikka enamasti kinni.

No ja siis on nii, et ärkan öösel mingil ajal üles... ja und enam ei tule. Tunnike või kaks vedelen ja vaatan lakke. Või lahendan sudokut. Või ristsõnu. Või loen lehte. Või lähen ja söön midagi. 

Või ma ei tea, mida iganes veel. 

Und ei tule ja kohustuslik ärkamise aeg läheneb üllatavalt kiiresti.

Mida siis teha?

Kuna mul on plaanis täna öösel korralikult välja puhata, lähen ja sätin end teki alla ja hakkan kuulama.

Unejuttu.

Dürrenmatt, "Avarii" IV osa.

Ja kui kuulamisest aega üle jääb, luban endale mõned unenäod.

...

Kuidas koer külale...

...

Naabrite eelmine koer oli igavene vastik frukt. 

Ok, haugub... koer peabki haukuma.  Temal oli aga komme salakavalalt külje alla hiilida ja siis ootamatult oma hääleregistrid lahti lüüa. 

Loomulikult ma ehmatasin. 

See, et traataed meid lahutas, ei vähendanud ehmatust karvavõrdki. Ehmatasin mina, ehmatas mõni lapsuke mu käeotsas. 

Hea, et keegi neist kokutama ei hakanud.

See "peale hüppamine" vihastas mind alati, ja mõnikord ütlesin ikka koerale ka, mis tast arvan.

Aga siis suri peni ära. 

Vanadusse, tõesõna, kuigi tuleb tõde tunnistada - vaenlasi oli tal külarahva seas teisigi.

 Loomulikult... kui selline irevil hammaste ja turris turjakarvadega loom sinu peale lõugab.

Nagu selles loos, kus koer sattus peegelsaali.

Tema üksi, ja kõik see vägi, kes talle seal siis vastu vaatas. 

Peegeldus.

Loomulikult vaja end kaitsta.

Loomulikult ajas koer karvad turri, lõrises ja näitas hambaid.

Loomulikult ajasid ka kõik teised koerad saalis oma karvad turri ja urisesid vastu.

Mida tigedamaks sai koer, seda kurjemaks muutus kõik see vägi.

Ma ei mäleta, kuidas see lugu lõppes, aga meil oli nii, et naabri koer suri ära.

Vana ja haige koer... aga kuri kuni lõpuni.

Nüüd on naabritel uus koer. Noor koer, aga mitte enam kutsikas.

Loomulikult kukkus kohe haukuma.

Nagu koerad ikka.

Loomulikult mulle ei meeldi, et iga kord kui koju või kodust välja lähen, keegi tuleb ja kurjustab.

Aga mulle tuli meelde lugu peegelsaalist, ja otsustasi, et katsetan.

Ei hakanud vastu karjuma ega korrale kutsuma, teretasin ja kiitsin teda.

Oh mis tubli, oh mis ilus.

On teine jah päris kena olemisega. Jätab intelligentse mulje.

Sattusin oma jutustamistega nii hoogu, et üksõhtu, kui koos noore sõbrantsiga tulin, ei saanud too aru, kus see ilus, armas ja hea naaber on, kellega miilustan. 

Põõsas oli ainult saba liputav kutsa.

Nii et küllap selle peegelsaali lugu võis olla ka sellise lõpuga.

Aga võis olla ka hoopis teistsugune.

Et kui nad ära pole surnud, klähvivad nad tänase päevani.

...
Teemasse 100 head asja.
Kolmekümne teine.
Loomalood.
...

Fotojaht: puidust

...

Hakkasin ajas tagasi minema.

Ehk kuskil on midagi, mis sobib.

Midagi, mis puidust.

Jõudsin septembrisse.

Jäneda sügislaadale.

Täitsa olemas!

 

...
Ja loetud meetrid Kakerdaja raba servast oli ka.

Kaks olulist puitehitist.

Seegi septembris.

Nüüd juba november pooles vinnas, lehed puudelt langenud ja pidevalt pime...

Aga ei olulist uut midagi.


Fotojaht
...

Pulmad ja matused

...

Kas kodumaa muld on nüüd kadunud väärtus?

Täna oli raadios ka saade.

Vasar alasile löö.

Laul jäi kõrva just selles saates.

Kuigi saates oli juttu pigem matustest.

Suremisest.

Surmakultuurist.

Tuhastamisest.

Kui ma mõtlen, kus ma viimati käisin, kas pulmas või matustel... siis ikka matustel.

Ühes, teises, kolmandas, neljandas...

Eks vanustki üksjagu, eakaaslased enam ei abiellu.

Pigem lahkuvad.

Pilt on vist tehtud Saaremaal... aga kus, kes ja millal pildi peal on, pole aimugi.
...

Fotojaht: pere

...

Üks suvine perepilt.

Kahtlustan, et ema-isa kodus ei ole...

Fotojaht
...

Rännak rõõmu allikale

...

1. novembril.

Tallinnas, Jaani kirikus.

Raamatu ja plaadi esitlus.

Kaunis raamat. 

Anu Raua vaibad ja Jaan Tammsalu mõtisklused.

Uksed avanevad, kui neil on hinged.

...

Kaunis kontsert.

Robert Jürjendal.

 

Sõnad ja laused mõttepausideks.

Jaan Tammsalult ja Anu Raualt.

Rännak rõõmu allikale.

...

Kust ja kuidas leida rahutus maailmas rahu? Metsast, mere äärest ja kirikust, kaunist harmoonilisest muusikas, mõnest mõtisklusest, kodust, kus valitseb armastus. Kuid kuidas leida rahu, mis pole vaid üks lühike ilus täiuslik hetk kesk rahutut tormlemist? Kust leida rahu, mis jääb sulle ka siis, kui kõik ümberringi püüab seda sinult ära võtta? Sellist rahu on otsitud, kuid vähesed on selle leidnud.

Mõtisklused lk 153

...

Siis saab elu igavikuks...

...

Siis saab elu igavikuks

kui on ära mindud...

Doris Kareva

Muusikas ka. Seesama lugu. 

Nii ongi.

Igavikuteelised.

Oktoobris ja novembris... hämaral ajal ehk lihtsam.

Lihtsam lahti lasta.

Olemisest ja olijatest.

Lähedasematest ja kaugematest.

Hingedeaja lahkujad.

Varasemad... 22 aastat tagasi.

Ja aasta tagasi.

...

Ja need, kes just-just. 

Tema, kes ootamatult ja julmalt.

...
Ja tema, mu lapsepõlveaegse mängukaaslase isa.

Just-just.

...

See, mis katkes üleeile,

sellest eilne päev ei teadnud.

Mitte ükski hommik meile

jalge alla teed ei seadnud.

Ainult see, mis kaigub tuules, 

see on päris meie enda.

Ainult luules, ainult luules

pärispäev me eest ei lenda.

Bernard Kangro

...