Pühapäevane Päewaleht

 ---

Pühapäevane... kõlab veidi veidralt?

Vähe sellest, Päevaleht ja paberil??

Aga on kuidas on või oli kuidas oli, igatahes vanaisa sellel 1937. aasta fotol loeb just pühapäevast ajalehte.

Aitäh fb-kaasteelisele, kes täpse kuu ja päeva tuvastas, mina pakkusin vaid aastaarvu.

Olen seda pilti oma blogis varem näidanud, seda ajal, kui veel Päevalehe tellija olin. Tegelikult polnudki see niiväga ammu. 

Aga 1937. aasta juunis ilmus Päewaleht igal pühapäeval. Igal muul nädalapäeval muidugi ka, vaid erilised 23. ja 24. juuni jäid vahele.

Vanaisa loeb pühapäevast lehte, mis ilmus 6. juunil. Kui juba leht tuvastatud ja Digarist üles otsitud, pean ikka ise ka lugema! 

Hetkel on vanaisal käes just see leht ja see artikkel.

Wanametalliga rannakaitset ehitama. Kogutakse vanametalli, mille müügist laekuv raha rakendatakse rannakaitse-laevastiku välja ehitamiseks.

Lisaks laekus rahva poolt annetusena 320 000 krooni, eesmärk ikka riigikaitse: uue sõjalaeva ehitamise alustamine. 

Riigivanemale anti üle ka 40.000 kr relvade muretsemiseks allweelaewade häwitajale.

Lugu rannakaitse korraldamisest võtab enda alla veerandiku esilehest.

...

Mina lappasin kogu lehe läbi. Viimaselt (kaheksandalt) leheküljelt leidsin kultuuriuudised, nende hulgas "Estonia" teatri mängukava.

Nielseni ballett "Lakshmi" ja katkeid balletist "Pähklipureja" (alandatud hinnad) pühapäeval, 6. juunil

Beneši operett "Haljal aasal" (harilike hindadega) esmaspäeval, 7. juunil

Abrahami operett "Džaina", viimast korda teisipäeval, 8. juunil

Ikka aasta 1937.

...

See mängukava tuletas meelde Anneli mõne päeva taguse jutu "Estonia" teatri primadonnast Gerda Murrest, kelle traagiline elusaatus lavalaudadelt tõukas ja sundis teda 17 pikka aastat veetma Venemaa vangilaagrites. 

1940nda viimasel õhtul toimus (või pidi toimuma?) "Nahkhiire" esietendus, mis jäi näitlejanna viimaseks tööks teatris. Tegelikult ta esietendusele ei jõudnudki, sest juba enne seda toimus arreteerimine ja algasid ülekuulamised Pagari tänaval.

...

Pikki aastaid ei ilmunud Gerda Murrest ajakirjanduses mingit infot. Vaid väliseesti meedias mõned mälestuskillud ja meenutused. 

Ei saa jätta märkamata, et ka ajaleht "Välis-Eesti", kus Gerda Murret on nimetatud, ilmus pühapäevasel päeval. See ajaleht ilmuski vaid korra nädalas, pühapäeviti, vähemasti ajavahemikus 1945 -1953.

Pühapäev, 24. detsember 1950.

Mustad olid 1940. aasta jõulud, mustad nii looduslikult kui ka hingeliselt. Vaid üksikutes kohtades maal kattis õhuke konar raskelt kannatavat pinda. Esimene jõulupüha kujunes suureks külaskäimise päevaks. Mitmed mäletavad, et inimesed rändasid ühest majast teise jõulusid pühitsema. Tunti suurt tungi mõtete vahetamiseks usaldavate inimeste keskel. Kõnelustes avaldus kuhjuv viha enamlaste korra vastu, jõululaulude kõrval lauldi isamaalisi laule. Klaase tõsteti iseseisva Eesti ja rahvaste vabaduse terviseks, lasti elada oma riigimeestel ning sooviti surma maa ja rahva äraandjatele.

Väike lõik ka Gerda Murrest. 

... Ent seda ei teatud siis, ei teatud ka veel uue aasta eelõhtul, mil Gerda Murre "Nahkhiire" etenduselt viidi ära teekonnale, millelt ta enam iial* tagasi ei pöördunud.

Sellised mõtted siis pühapäevases ajalehes, detsembris 1950. Kodust kaugel.

Ometi, Gerda Murre tuli tagasi Eestisse, aga sinna läks veel päris mitmed aastad. Ei kujuta ette, kui pikad võisid olla päevad, nädalad ja kuud, olles vägivaldselt viidud ja kinni hoitud kuskil Venemaa õuduslaagrites.

Pikk lugu tema elust ja saatusest on väljaande "Kultuur ja Elu" 2002 aasta numbris.

...

See oli nüüd selline vahele- ja kõrvalepõige, edasi lähen tagasi ajalehe juurde, mida vanaisa loeb.

Suvel 1937 toimub "Estonias" etendus, kus Gerda Murre kaasa mängib. 

Abrahami operett "Džaina", viimast korda, teisipäeval 8. juunil.

Tegelikult oli nii, et paar kuud varem, 4. märtsil 1937 mängis G.M. seda rolli "Estonias" külalisena, ja samal õhtul kutsus teatri juhtkond ta tööle oma teatrisse.

...

Kui veel lehte sirvida... peab tunnistama, et ärevad ajad Euroopas andsid endast juba 1937. aasta suvel märku. Pikk artikkel Hispaania kodusõjast leheküljel 3.

Õhus on tunda sõjaohtu.

Ega tavaelu elamata ei jäänud, ja kes seda tagant järgi öelda oskab, kui suur see ohutunne rahva hulgas oli.

Ehk ei peakski sellest tänasel päeval mõtlema ega kirjutama. 

Aga elamata elusid** või traagilisi saatusi tühistada ei saa.

...

* 1950. a detsembris oli Gerda Murre saatus veel teadmata, vähemast välismaal.

** Gerda Murre rongis sündinud lapse saatus jäigi teadmata.

...

Täna kell 11.45

 ...

Täiskuu-aeg hakkab nagu otsa saama, aga magamise rütm on ikka segamini. Hommikul ütles nutikell tõtt näkku: täna pole magamise andmeid. Nii hull see asi vast polnud, aga ju neid paaritunniseid sutsakaid kell magamisena ei tuvastanud. Organism ka, hommikul ei tahtnud käima minna. Pole siis ime, et ma ei mäletanud eile loetud infot. Aga hea sõber FB tuletas meelde. 

Korraldajad kutsuvad kõiki, sõltumata vanusest, soost, rahvusest või usulisest veendumusest, ühinema ühisüritusega "Meie Isa palvepäev" Suurel Neljapäeval, 28. märtsil 2024 kell 11.45

Sealt leidsin täpsema selgituse...

Tänavu on üritus “Meie Isa palvepäev” märgiline, kuna sel aastal möödub 500 aastat meieisapalve esimesest kirjapanekust eesti keeles. Antud ajalooline moment meenutab meile, kui oluline on hoida meie maad, keelt ja kultuuri elus ning jagada seda tulevaste põlvedega.

Mul oli parasjagu 7 minutit aega, et kontrollida, kas mul on ikka peas. 

Isegi oli, kuigi olen usuliselt harimata. Lastele mõeldud kogumikuga "Piiblilood" pole ma ka veel lõpuni jõudnud. Jumalat olen küll mõnikord palunud, ja eks ta on ikka toeks olnud ka.

Nii ma siis kell 11.45 lugesin. Kuigi oli kooslugemine, tegin seda küll täitsa üksi. Või siis koos oma mõtete ja Jumalaga.

Kullamaa kirik, august 2021

...

Kes on see mees

 ...

Täna on rahvusvaheline teatripäev. 

Kes on see mees, kes eelmisel neljapäeval teatris mul pildile jäi? Hea mälumängu küsimus... kusjuures ma ise küll kohe õiget vastust ei teadnud.

Igaüks saab vaadata, kas tema teab vastust vaatamata ;)

Kes on see mees ja kuidas on ta seotud Rakvere linna ja Rakvere teatriga? 

See oli sissejuhatus ;)

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis uhkusest. Uhkusest ja eelarvamusest.

"Ugala" teater oli oma etendusega Rakveres. No see oli üks uhke etendus, ja minu tõde vähem on parem isegi sobib selle etenduse iseloomustamiseks. Vaid viis naist mängisid kokku vähemalt 15 eri rolli! 10 tuli juba lihtsalt: 5 teenijapiigat ja 5 õde Bennetit. Aga see pole veel kõik! Eelarvamus, et naised mehe rolli ei sobi, sai (kohati päris koomilise varjundiga) ka kummutatud. 

Ega ma pikalt ei targuta, kui keegi tahab etendusest ülevaadet saada, soovitan lugeda Danzumehe blogi. Tema käis lausa Viljandis esietendusel... mis tegelikult oli ka hiljuti.

Või soovi korral väikest katkendit lavastusest vaadata.

"Uhkus ja eelarvamus (justkui)" on muusikaline komöödia Jane Austeni armastusloo ainetel. Need kolm ja pool tundi eelmisel neljapäeval kadusid küll väga ruttu! Aitäh Marele, kes teatrisse kaasa kutsus :)

Tegusat teatripäeva!

...

Tõdede tõlgendamine

 ...

Mõnikord peab oskama ridade vahelt lugeda. Kes ei mäletaks luuletust "Mägra maja"! Võimalik, et mul on isegi kuskil alles ajakirjast välja lõigatud luuletus, aastast 1970. 

Selle katke võtsin internetist. 

Kusjuures, H.J. oli nii umbes 32 aastat enne selle luuletuse ajakirja jõudmist ema klassiõde. 

Vikipeedia ütleb, et luuletust tõlgendati protestina Nõukogude okupatsiooni aegse massilise sisserände vastu Eestisse Nõukogude Liidu aladelt, eriti Venemaalt.

Ridade vahelt peab oskama lugeda. Mulle muidugi meeldib numbreid ka märgata...

Luuletus tervikuna ja luuletus lauluna on ka täitsa olemas. 

Aga kui numbritest rääkida... sel aastal on tulemas ema 32. surma-aastapäev. 

32 aastat saab sellest, kui peale ema igavikuteedele minemist tema kodu koristasime ja olulised asjad uue omaniku said.

See pilt tuli mulle. 

Enne seda oli  aasta 1979 ja ema juubel, pilt oli kingitus kolleegide poolt sünnipäevaks.

"Aed", kunstnik Herald Eelma. Tänane sünnipäevalaps.

Aga alles eelmisel nädalavahetusel sai kunstiteos kapi tagant välja toodud ja nii ta uues raamis taas seinal oma koha leidis. 

Üle 30 pika aasta.

Kõik ikka tänu sellele, et noored tulid ja tegid mu toas remondi ja mõned sisekujundustrikid.

Värvisid üle vana mööbli ja tõid peidus pildi avalikkusesse tagasi. 

Ega ma vahepeal eriti sellele pildile ja tema autorile ei ole mõelnud, aga just täna lugesin kohalikust meediast, et Wittensteini tegevusmuuseumis avati graafik Herald Eelma loomingut tutvustav näitus "Kodus käimas"! 

See on uskumatu, kuidas asjad kokku juhtuvad... nädal varem rääkisime ema pildist ja kunstnikust, kes pildi autor. Nüüd oli ta ise Paides näituse avamisel. Oleks ma vaid varem teadnud... oleks ehk kohale läinud. Näitus on pühendatud Herald Eelma 90. sünnipäevale, tööd näitusel pärinevad autori enda kogust.

Just-just oli meil kodus selle aia-pildi sügavama mõtte otsimine. 

Mis on see, mis paistab aia taga? 

Siin on see... tõdede tõlgendamine. Teinekord räägin pikemalt, mis meie välja lugesime.

...

Aga kui jutt juba lugemisele läks, siis veel üks mõtlemiskoht.

Tekst on võetud kuskilt suhtlusportaalist.

Võõral maal ongi algul raske, aga see häda läheb hiljem üle. Tagasi vaadates saad aru, et oled üks tugev ja kange naine! Palju edu sulle ja korda minekuid!

Et kui juba korra läksid, siis miks mitte, korda minekuid?

...

Võlusõna oli "Chilli kingitus"

 ...

Kui eile õhtul ühte Pika tänava keldrisse laskusime, siis seda, mis meid ees ootab, ei osanud küll ette arvata! Või siiski, mul oli paber, kus kirjas: Kingitus kehtib kahele ja sisaldab romantilist õhtusööki koos pudeli majaveiniga Tallinna vanalinna restoranis Trofé.

Ma vist võin juba hakata selle aasta kokkuvõtet tegema: aasta 2024 suurim maitseelamus... oli restoranis Trofé.

Kõigepealt oligi just vein, mille me muidugi õhtu jooksul tühjaks juua suutsime.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

Kui toodi eelroog Lõhetartar peedimahlas, ja siis pearoog... Pikalt küpsenud metssiga, tekkis mul kiusatus igasugune toidu vaaritamine kodus ära lõpetada. 

Mis sa teed seda, mida teha ei oska!

Pigem... söö ja naudi!

Magustoit oli tavalisem, aga ikka väga hea.

Ja ilus :)

Porgandikook vanillijäätisega.

Vaat selliseid kõhtu täitvaid kingitusi saab teha. Ja saada :) 

Mõnus!

Hea toidu õhtu oli... ja hea toidu hommik selle järel.

Kati tegi pitsat. 

See oli täitsa ilma chillita ;)

...

Ikka need mustad sukad

 ...

Ikka selles mõttes, et üks mustade sukkade jutt mul juba on. Päris ammu, aga vahet pole, sest ka mitte kunagi hiljem pole minu jalad musti pits-sukki kanda saanud. Mul lihtsalt pole selliseid jalgu! 

Aga nüüd ma tegin küll väljamineku ja ostsin endale üle pika aja paari musti sukkpükse. Mu meelest maksin päris korralikku hinda, 7.50. Või ongi nüüd sukkpüksid nii kallid? Rita ütles, et oli Maximast saanud 2 voodilina, 7 eurot tükk, ilusat värvi (mis sobiks hästi ka minu tuppa) ja mõnus materjal. Ilmselgelt peavad tema linad kauem vastu kui minu mustad sukapüksid ;) 

See oli siis nüüd sissejuhatus. 

Lugu ise oli selles, et kingiks saadud kontserdipilet tuletas meelde: on veel vaid paar päeva aega mõelda, mida selga ja mida jalga panna. Õnneks esmaspäevasel poeringil meenuski, et musti sukapükse mul küll pole. Kui nüüd üle pika aja end veidi pidulikumalt riidesse panna. Nii ma siis ostsin need 7,5-eurosed.

Foto ajast, kui mul veel valgete sukkadega meeldis käia...

Kodus hakkasin mõtlema... aga kui äkki ei mahu jalga, mis ma siis teen? Retuusidega ei sobi ei lühike ega pikk must seelik. Suures koristushoos (aga see on juba teine lugu) olin oma kahtlase väärtusega sukkpüksid kõik prügikasti visanud. Nüüd on vaid mõned mustad retuusid ja ühed tumehallid pehmed ja soojad sukapüksid (värvi poolest sobiks hästi Rita voodilinade ja minu vastremonditud toaga, kahjuks küll mitte mu mustade kingadega).

Ja siis ma proovisin. Ettevaatlikult, et ei kriimustaks. Oma uusi sukkpükse siis. No läksid jalga küll, oli kohe selline kindel tunne, justkui korsett oleks ümber keha ja kintsude. Ettevaatlikult koorisin nad jälle jalast ära. Aga oh seda häda, nahk kestendas ja säärtelt koorus liblekesi, igatahes olid sukkpüksid kaotanud päris mitme euro jagu oma kaubanduslikust välimusest. 

Kus viga näed laita, seal tule ja aita... vana teada tõde. Otsisin välja tolmuimeja, panin programmi miinimumi peale ja alustasin puhastustöödega. Alustatud sain, aga hetk hiljem olid sukkpüksid mu näppude vahelt ära tõmmatud. Lolli peaga üritasin veel jõuga kinni hoida, aga mis läind see läind. 

Siin ma siiski sekkusin, jätkuvalt. Tolmuimeja lahti, kott välja, natuke kaevuri tööd... ja käes nad oligi. Tolmused? Mitte niiväga, noored olid paar päeva tagasi põrandat saepurust puhastanud. Kõik see pudi tuli koos pükstega nüüd kotist välja. Mitte niisama, ikka kenasti õhukestele sääreosadele kinnitunutena.

Edasi? Tolmuimeja välistanud, läksin vannituppa. Algul kraanikausis suures vees, pärast kraanikausis voolavad vees. Tundus, et enam-vähem. 

Järgmisel päeval, kui sukkpükse jalga hakkasin panema, õnnestus mingil momendil pöial pükstest läbi lükata. Kontrollisin üle: silmad hakkasid jooksma. Vahemärkusena, nõuka ajal oli Viru tänaval üks koht, kus sai lasta sukasilmi üles võtta. Kahtlustan, et olen seda teenust isegi kasutanud  

Mis edasi sai? Panin oma soojad hallid sukkpüksid jalga, sobisid hästi saabaste hallika varjundiga, kingad jätsin koju. 

Rongiga Tallinna ja teatrisse.

See oli emakeelepäeval "Estonias", Koidula ja Eino Leino luule, lugesid Priit Võigemast ja Laura Kalle, ja Elleri ja Sibeliuse* muusika, viiulil Robert Traksmann, klaveril Kadri Toomoja. "Teine teisel pool vett". 

Ilus oli, aitäh seltskonna ja elamuse eest! 

Tühja neist sukkpükstest, sooja pesuga oligi palju turvalisem läbi hilisõhtuse linna ja läbi kerge vihmasaju tagasi Balti jaama jalutada.

* Aga Sibeliusega on mul olnud ka varasemaid kohtumisi, mõni neist fotole jäädvustunud.

1989

2023

...

Aja lood... ajaloost

 ...

Küll aeg lendab! Kui arvudest rääkida. 

67 aastat tagasi tõi L. Koidula nimeline Pärnu Draamateater lavale etenduse "Elu ja armastus". Leidsin selle kohta isegi tõendusmaterjali*!

Aga leidsin ka etenduse helisalvestise. Või pigem on see kuuldemäng, mis on tehtud Pärnu teatri 1957. aasta lavastuse põhjal.

Tegelikult võib isegi suurema numbri välja öelda. Tammsaare kirjutas oma romaani " Elu ja armastus" 90 aastat tagasi. 

Raamatut olen lugenud, kuuldemängu kuulasin ka ära... enne kui nädal tagasi filmi läksin vaatama. Eks ta ole, mõni ootab, kuni telekasse tuleb, teine on nõus ainult suures kinos suurelt ekraanilt vaatama, aga kui mulle helistati ja küsiti, kas tuled ka, siis olin peaaegu kohe nõus (rõhk sõnal peaaegu ;).

Ja miks ei peaks! Kui ukse eest võeti peale ja pärast toodi koju ka tagasi, linnarahvas kasutab sama võimalust, kui tellib Bolti takso. Mul läks nii, et takso nagu oli, aga raha ei küsitud. Maaelu võlud ja valud, tramm meil ju ei käi!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Voose rahvamaja on armas koht, ehitati umbes samal ajal, kui Tammsaare oma romaani kirjutas. Tegelikult veidi varemgi, valmis 1929. aastal. Nii et ka palju aastaid ajas tagasi. 

Seal siis sai nädal tagasi kinos käidud, külalistena, mõnus seltskond meie ja nende kohalikust kogukonnast.

Lõpuks, kui filmist rääkida... kumb siis kestis kauem, kas elu või armastus, selles on küsimus...

... 

*Ajakiri Eesti NSV teatrid 2 1957.a.

...

Pühadevahe

 ... 

Loen siin Heljo Männi mälestusteraamatut "Surnute mäss", ja sealt need tema vanaema sõnad*, mida enam ei kasutata, tuletasid mulle meelde minu vanaema. 

"Vanaema oli nagu põhjatu postipaun, kust ei võinud iial teada, mis sealt välja võetakse."

Küllap see on üks omadusi, mis vanaemasid liidab.

Lugesin, ja tuli meelde.

Mõnikord võis  minu  vanaema ootamatult öelda: "Oh sa pühadevahe!" 

Ja päris kindlasti ei mõelnud ta vahemikku vastlapäevast naistepäevani. Näiteks. Või jõuludest uue aastani.

Mina olin vanaemaga palju aega koos, lapsepõlves ja hiljem pikki aastaid, mis talle antud oli, enne kui väsis.. 

Minu vanaema oli ka rannaküla laps, aga mina mäletan väga üksikuid lugusid tema lapsepsepõlvest. Üks väheseid oli nimega Mitte üks piuks. Võib-olla ma ükskord kirjutan. 

Heljo Mänd mäletas, et vanaema ütles: "Kui see vene nüüd vajub", et kas ta ikka teadis, kui hädaohtlik lause see on.

Vanaema ja vanaisa suur kell minu toa seinal jäi seisma. Ma pingutan küll, nihutan vasakule ja paremale, keeran kruvist ette ja taha, ikka selleks, et õige asend kätte saada, aga see on peen kunst ja vajab aega. Ma pole veel lootust kaotanud.

Täna on vanaema 29. surma-aastapäev. Kui numbritest rääkida.

Aga 1929. aastal nad vanaisaga abiellusid. 

Enne seda oli kihlus. 

Onu ütles, et see seinakell osteti siis, kui mu ema sündis. Pilt kellaga on tehtud mõni aasta hiljem, pakun et 1931/1932.

Ja veel on täna naistepäev. Kui juba naistest või naitumisest rääkida. 

 ...

* Tee on tuhmer. Katkinane.

Kõrrutama, kiitama.

...

Info on oluline

 ...

Plaanisin nädala alguses Tallinna minna.

Küsisin AI* käest soovitusi. 

Kuidas on kõige lihtsam hankida teavet ja millist liiklusvahendit kasutada.

Tutvusin saadud infoga... ja mõtlesin ümber.

Kuskil polnud kirjas, et saab ka kaardiga maksta.

...

* Misiganes see AI ka on.

...