Vesi ja roosid

...
Vesiroosid.

Mulle meeldib nii mõelda.
Et roosad vesiroosid.

Lihtsalt.
Pane
õied
vette.

Roosad õied.

Ja kohe ongi.

Isetehtud vesiroosid.

Eile käis külaline.

Tõi tervitusi Sexy Rexy´lt.
...

Aeg kahe jõulu vahel

...

Aastavahetusel käisime Tallinnas paugutamist vaatamas-kuulamas, oma arsenal jäi kodus kasutamata.

No siis EV 100 sai läbi... ja minu ja kaasa sünnipäevad.

Märkamatult möödas.

Aga õnneks lahingumoon hapuks ei läinud.

Ja Võidupüha sobis niiväga hästi... häälekaks märkamiseks.

Just nimelt ainult hääled, ei mingit ilutulestikku.

Hetk nagu lahinguväljal, kus kuulid vilistades ja vihisedes mööda lendavad.

Lõke oli meil ka.

Ja mõned külalised.

Paar pakki grill-liha jäi järgi.

Saabki sügavkülma panna, hea jõulude ajal võtta.

Ega ta hapuks ikka ei lähe.

...

Elukestev õpe

...

Mingi põhjus pidi ju olema.

Kui kaasale ütlesin, et plaanin jälle Rootsi minna.

Koolitus, koolitus!

Tegelikult ka. 

Märksõnadki viitavad.

Muusikaajalugu.

Kultuuriprogramm EV 100.

Teatrikunst.

Keeleõpe.

Mõnus seltskond.

Kolm aknaga kajutit, jagatud kümnele.

Kokku ju ongi... elukestev õpe.

Koosolemise koolitus.

Ja kodune linn, kus ennast mõnusasti tunned.

...

Õhtu ei tea, mida hommik toob

...

Kui mulle õhtul helistati, et pean hommikul enne üheksat tee ääres bussi ootama, olin kergelt üllatunud. Nojah, millalgi ma tõesti panin nime kuskile kirja.

Küsimärgi.

Et äkki oleks tore minna.

Millal minnakse... ja kuhu?

Mitte ei mäleta.

Aga kuna laupäevaks olid plaanid tegemata, siis ootasingi kuulekalt bussi.

Juba pool üheksa hommikul!

Ja siin ma nüüd olen.

Jäätis on söödud, alguseni veel pool tunnikest.

Mulle siin meeldib, ja tundub, et järjest meeleolukamaks läheb!

...

Sääsed, puugid ja karud

...

Viimasel ajal olen vähe metsas käinud.

Vabandusi pole vaja kaugelt otsida: meil on metsas karud. Mitte niisama karud, meil on sellised päevase eluviisiga karud, kes inimeste lähedust otsivad.

Vale oleks öelda, et ma karusid kardan. Isegi veidi põnevil olen... et äkki kohtun. 

Ja ehk ta siis ei hakka minu poole tulema.

Ehk saan piltigi teha!

Hoopis tüütumad on sääsed. Esiteks seepärast, et neid ei saa vältida, lähed sa metsa või ei lähe. 

Ja mingit põnevust ka pole. 

Kui aus olla, ma talun sääski tegelikult päris hästi. Tüütud vingujad küll, aga teab mis ohtu ei kujuta.

Ja nende eest saab ära joosta!

Puugid on hoopis teisest puust. Nende pealetung on teatud hirmudega seotud. Esimene puuk oli kinni kahe rinna vahel, teine meelekohta kinnitunud. Õnneks olid suhteliselt pealiskaudsed puugid, ühe kerge nõksuga sain kätte, isegi mingit punast plekki ei jäänud järgi. Väike kubla ainult.

Aga hirm on. Kui ikka kahe kannika vahel koha leiab, mismoodi ma ta siis kätte saan?

Kusjuures, puugi saamiseks pole üldse metsa vaja minna. Mina käisin metsa servas pesunööride juures.  

Rita käis veelgi vähem. Tema ainult mõtles.

Et kui läheks metsa hernekeppe tegema.

Ei läinud.

Aga õhtul oli puuk täitsa olemas. 

Mul ka.

Kolmas puuk sel kevadel.

Sikutada polnud tarvis, oli teine alles otsingutel.

Sain õigel ajal käpa peale.

Kust mina ta korjasin? Seekord vist metsast. 

Või põllult.

Ma käisin maasikaid otsimas.

Ausõna, maasikaid korjasin rohkem kui puuke.

Isegi 10 korda rohkem!

...

1909... 109

...

Vanaema... olen siin ikka päris palju temast kirjutanud.

Leidsin Ireeni skännitud piltide hulgast ühe, mis võõravõitu. 

Ehk pole ammu näinud.

Või polegi näinud.

Meie naised... ema, vanaema, õde.

Ja mina.

Aasta 1959.

Vanaema 50 ja ema 30.

Nüüd siis kuulan juurde laulu... naised, naised.

Vanaema ja ema laulsid ka.
Väga palju laulsid.
Igasuguseid laule.
Neil käis ikka töö ja laul koos.
Pidulauas laulmisest rääkimata.

Aga pühapäeval käisime ja süütasime küünla.

Ema haual Metsakalmistul.

Ja Liival... vanaemale, kel sünnipäev... 109.
Sündinud 1909.
...

Lilled minule

...

Täna statistikat ei tee. Aga ehk ükspäev siiski, oleks ju huvitav võrrelda, et kuidas on numbrid aastatega muutunud.

Mingi ülevaate tegin 6 aastat tagasi.
Nüüd oleks paras aeg vaadata.

Oleks-poleks... igatahes jääb mõneks teiseks päevaks.
Võrdlemine.

Vaatamise saab täna siin ära teha.

Küll aeg lendab.

Tänased lilled minule.
10 aastat seda blogi!

Palju õnne!

...

Tundub kui petuvärk...

...

... aga tegelikult on puhas tõde.

Meil sadas, mitte see eelmine öö.

Ööl vastu laupäeva.

Ärkasin 5 paiku üles, sest paugutas ikka kõvasti.

Tee peal olid loigud, aga natuke sadas siis veel edasi.

Loomulikult on mul asitõendid.

Et mis vihm see ka on?

No pada sai ikka vett täis! 

Vist üle ääregi.

Ma olen päris kindel, et just mina olin selle erakordse loodusnähtuse põhjustaja. Nimelt ma lükkasin ühe olulise töö hommikuks, hea oli vabanduseks mõelda, et nagunii sadama ei hakka.

Oluline töö? Nojah, puude ladumise pidulik lõpetamine.

Õhtul enam töö tegemiseks vajalikku mõnusat olemist ei olnud. 

Mäletan seda mõtet.

Kah asi, vähemasti vihma pole karta.

Loetud tunnid edasi hakkaski sadama.

Tänaseks on töö tehtud.
Plats puhas.

No ja kuiv maa sai sõõmu vett... ma olen endaga rahul.

...

Juuksejutud

...

Mul on suht kehvad juuksed. Juba lapsena polnud teab-mis-asjad. Levinud arvamust järgides aeti mind lausa kiilakaks, lootuses, et kasvavad uued ja tugevamad.

Ei ma tea, palju sellest kasu oli, aga neiupõlves sain kuidagi hakkama. 

Kena olemisega.

Ainus viga oli, et pikaks nad mul ei kasvanud. Ei varem ega hiljem. Heal juhul katsid kaela.

Tänapäeval on enamus pisikestest piigadest pikajuukselised, oma koolipõlvest mäletan vaid paari patsidega tüdrukut.

Ja nädal tagasi, kui lasteaialapse suurele peole olime kutsutud, jäid ka tüdrukute kaunid juuksed silma. Kas ema osavad näpud või juuksuri kutseoskused, igatahes oli kena vaadata.  

Pikad ja lokkis. 

Imeilusad punutised.

Mõnel lausa soengusse sätitud.

Kes ei tahaks pisike printsess olla!

Ega siis mitte ainult tüdrukud. Poisid ikka ka. 

Pidulikud ja põnevalt pügatud.

Lasteaialõpetaja 2018

Kui nüüd enese juuste juurde tagasi tulla.

Praegune seis on üsna nukker. Ostsin apteegist mingi kalli šampooni lootuses, et ehk aitab kaasa. 

Karvakasvule.

Või vähemasti hoolitseb selle eest, et olemasolevad peas püsiks.

Mingi aeg isegi mõtlesin, et peab vist paruka muretsema.

Talvel külmaga hea, pole mütsi vaja, aga suvel on omadega ikka parem.

Miks see nüüd kõik äkki meelde tuli?

Tirtsul uus lühike soeng. 

Pikad juuksed läksid heategevuseks.

Ega ma teda uue soenguga pole veel näinud, aga juuksed on tal ilusad ja tugevad.

Vahet pole, kui pikad, ilus on ikka.

Kena lühike soeng on ka väikesel naabritüdrukul. Tema annetas oma pikad juuksed juba pool aastat tagasi. 

Pilt fb-st

Nüüd kasvatab rõõmsasti uusi.

Aga õhtu hiline käes, et peab vist pea puhtaks pesema ja magama minema.
Juuksejutu lõpetuseks.
...

Kuidagi kurb

...
Kirjutasin meie kandi murakarabast.

Kindlasti üks väiksemaid omasuguste seas.

Pilt ka.
Rabast, mis enam ei ole raba.

Murakaraba.

Kümmekond aastat tagasi oli ta kaks korda suurem, aga teisel pool teed tehti lageraie.

Edasi käisin siinpool maiustamas, korjamiseks ei jagunud, aga suvisel ajal mõne peotäie  murakaid sai ikka põske pista. 

Nüüd pole seda raba ka.

Selline lugu siis. Tahtsin juurde panna pilti, kus raba on alles raba. Otsisin, aga ei leidnud. Oma piltide hulgast otsisin.

Ireen vaatas enda pildid üle ja tema leidis.

Seesaba raba... nüüd ja enne.

Panin nüüd pildid kokku.

Tõstsin jutu juurde.

Muidu ei saa ise ka õieti aru, millega ma rahul ei ole.
...

Aja kulg on kiire

...

Juba juuni käes. 

Küll aeg lendab.

Mõtlesin täna sellele, kui sibulat koorisin.

Et ei tea, kas peaks hakkama munadepühadeks koori korjama.

Ilusad tumepruunid koored olid.

Ja kaugel need lihavõtted enam!

Jaanipäev... jõulud...  ülestõusmispüha... ja siis juba ongi.
Sibulakoori vaja.

Või siis käbid.
Lapsed korjasid trepile.

Aja kulg seegi.

Käbid ja kännud.

Eriti käbid... täna on lastekaitsepäev.
...