Viimasel ajal olen vähe metsas käinud.
Vabandusi pole vaja kaugelt otsida: meil on metsas karud. Mitte niisama karud, meil on sellised päevase eluviisiga karud, kes inimeste lähedust otsivad.
Vale oleks öelda, et ma karusid kardan. Isegi veidi põnevil olen... et äkki kohtun.
Ja ehk ta siis ei hakka minu poole tulema.
Ehk saan piltigi teha!
Hoopis tüütumad on sääsed. Esiteks seepärast, et neid ei saa vältida, lähed sa metsa või ei lähe.
Ja mingit põnevust ka pole.
Kui aus olla, ma talun sääski tegelikult päris hästi. Tüütud vingujad küll, aga teab mis ohtu ei kujuta.
Ja nende eest saab ära joosta!
Puugid on hoopis teisest puust. Nende pealetung on teatud hirmudega seotud. Esimene puuk oli kinni kahe rinna vahel, teine meelekohta kinnitunud. Õnneks olid suhteliselt pealiskaudsed puugid, ühe kerge nõksuga sain kätte, isegi mingit punast plekki ei jäänud järgi. Väike kubla ainult.
Aga hirm on. Kui ikka kahe kannika vahel koha leiab, mismoodi ma ta siis kätte saan?
Kusjuures, puugi saamiseks pole üldse metsa vaja minna. Mina käisin metsa servas pesunööride juures.
Rita käis veelgi vähem. Tema ainult mõtles.
Et kui läheks metsa hernekeppe tegema.
Ei läinud.
Aga õhtul oli puuk täitsa olemas.
Mul ka.
Kolmas puuk sel kevadel.
Sikutada polnud tarvis, oli teine alles otsingutel.
Sain õigel ajal käpa peale.
Kust mina ta korjasin? Seekord vist metsast.
Või põllult.
Ma käisin maasikaid otsimas.
Ausõna, maasikaid korjasin rohkem kui puuke.
Isegi 10 korda rohkem!
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar