Mu meelest selline hea kuu see veebruar.
Ei ole liiga pikk.
Isegi liiga külm ei olnud seekord.
Oli lund, oli päikest.
Natuke tuult ja natuke tuisku, lumeloopimist parasjagu.
Sünnipäevad said ära peetud, enda oma sealhulgas.
Arvestades, milline kink mulle kohale veeretati, võiks arvata, et tegu on suure juubeliga.
Vähemasti 75.
50 meeldiks mulle muidugi rohkem mõelda, aga mis olnud, see olnud. Kes see ikka vana asja enam meelde tuletab.
75-ga ma täitsa leppisin.
Teised pidid leppima teadmisega, et järgmine kord tähistan oma sünnipäeva siis, kui saan 76.
...
Kasutada.
Noore mehe jalgratas, kõrge raami ja kitsa sadulaga.
Igal kevadel, kui esimesi tuure tegin, panin padja istumise alla. Ajapikku tuli harjumine, nii et ülejäänud suve sai ikka niisama sõidetud.
No ja kui kõrgusest rääkida, siis kõige raskem oli planeerimine. Et kuidas, kus ja kui suure hoo pealt peaks peale ronima või maha tulema.
Teostus enamasti õnnestus, kukkumisi nagu ei meenu.
Uuel rattal on kõik olemas.
Helkurid ees, taga ja küljepeal.
Helkurid ees, taga ja küljepeal.
Raam kohane naisterahvale.
Sadul lai.
Korv ees ja pakiraam taga.
Porilauad.
Korv ees ja pakiraam taga.
Porilauad.
Ja siis need võrgud.
Milleks need?
Kaitseks?
Suunavad vihjed sellele, et kui ma sõidan, seelik tuules lehvimas...
Ise mõtlen, ehk on hoopis kaitseks, et kui lapsukesi vean, ei saa nad oma jalgu kodaratesse torgata.
...
Ja siis meenus mulle üks vana foto, 50ndate lõpu-aastad.
Seal ka see võrk, kui uurima hakata, siis näib, et käsitöö ja heegeldatud.
Igal juhul, kaitseb mida ta kaitseb, tundub, et on oluline.
...