...
Laisa inimese talvepildid.
Esimese tegin juba suvel soojaga ära ;)
Suuri valgeid helbeid
lendleb meile heldelt...
Kitsed käisid ise akna taga.
Kui nüüd tõde tunnistada... eilsete põlluserva piltideni ikka jalutasin need sada sammu. Edasi-tagasi.
Täna tegin rohkem samme... postkastideni ja tagasi. Loomulikult lähen ja teen veel... postkastideni ja tagasi.
Võimalik, et veel mitu korda.
Ehk lõpuks jõuab postiring meile ka.
...
...
Tuleb tõde tunnistada: mu lemmik-tegevus on söömine.
Ausõna, mitte üks päev ei jää vahele.
Vähe sellest, enamasti lausa mitu korda päevas... ja juhtub, et mõnikord veel hilja õhtulgi. Või suisa öösel.
Mõnikord isegi siis, kui kõht pole tühi.
Tihtipeale on nii, et kui hommikusöögiga on saanud ühele poole, juba hakkab mõte liikuma suunas, et ei tea, mida lõunaks pakutakse.
Kui pakutakse. Enamasti tuleb ikka ise toimetada. Aga mulle meeldib väljas söömas käia.
Kohvikus "Läti saatkond", 22. august 2020
Mitte et mulle tingimata midagi erilist peab pakkuma. Vabalt võivad olla ka lihtsad kodused toidud. Eriti siis, kui ma ise süüa teen.
Omlett näiteks.
Isegi praegu oleks nõus sööma. Kui keegi pakuks...
...
Teiste lemmikud:
Konn. Lendav.
Raisakull. Ööraamat.
Udo. Mõtted
Mummo. Päevik.
TwD. Teine sahtel.
...
Nonii, mul said teemad otsa!
Kes viitsib, võib jätkata! Kui pakud teemad, siis mina kulgen kaasa ;)
...
...
Kõigepealt pilt külalisesinejalt.
Kes mäletab: eile veel oli talv.
#fotojaht2020... teemad ja jahiseltskond.
...
...
Küll aeg lendab, alles oli ärkamine, juba väljas päris pime.
Alles algas nädal, juba on reede.
Eile olid loigud maas, täna maa valge. Mis ei välista seda, et paari tunni pärast jälle... loigud maas.
Alles see oli, kui blogimisega algust tegin... aasta siis oli 2005.
18.dets 2005 olen kirjutanud vanasse blogisse:
...
Detsembris 2010 olen pildistanud lund.
...
2015. detsembrist fotod jõuluajast.
Üks pidulik kokkusaamine.
Ja pidulik lõuna.
Headel lastel käis jõuluvana.
Nüüd jälle...
Alles algas aasta, nüüd võib viimaseid päevi lugeda.
Varsti juba viimaseid tunde.
Aga et fotojaht, siis selle detsembri pildid.
Täpsemalt... 16. detsember...
...
Seekord mul sirgjoonelised segadused.
...
Pürotehnika segi tikkudega.
Pane ennast põlema?... või miski muu sõnum?
...
Terve hommikupoolse öö nägin unes sit*ta. Mingi ruum, mis tuli läbida, enne kui koju jõudsin, oli sõna otseses mõttes täis pasandatud, hunnik siin ja hunnik seal, mul oli tegemist, et mitte sisse astuda.
Lõpuks ikka vist astusin ka, igatahes kraapisin oma talla aluseid ja pidasin plaani hakata junne kokku korjama. Kusjuures, ma teadsin, et see ei saanud olla miski loom, et see oli mingi inimene, kes seal roojamas oli käinud.
Aga siis ma ärkasin... loogiline, et mõte läks raha peale. Ma pole sada aastat ühtegi loto-piletit ostnud, kus need rahakoormad saavadki tulla!
Nüüd... nüüd... nüüd...
Aga siis võtsin uudised lahti ja sain teada, et pension tõuseb 16 eurot.
No mis ma sest piletist enam ostan...
...
...
Et kui juba, siis juba. Lasen vanas jorus edasi.
Lappan lugemisvara.
Ma pole vist ammu Õhtulehele reklaami teinud? Nojah, ega nad pole mulle uut sooduspakkumist saatnud ka, aga seni, kuni vana veel kehtib... ega ma kade pole. Laupäevast lehte näiteks lugesin terve pühapäevase päeva ja mul on kahtlane tunne, et jagub tänasekski. Kuni uus tuleb. Meie kandis tegelikult saabki ainult õhtulehte tellida, sest post tuleb tihti alles siis, kui väljas hämardub, nii et ainult Õhtulehte pole piinlik postkastist tooma minna.
Raamatud tõstsin riiulisse tagasi.
Aga mitte kõik.
Välja jäi näiteks raamat Jaan Saulist. Monograafia. Tallinn, 1972.
Ja muudki.
Nüüd sujuvalt tagasi Õhtulehe juurde, põhjuseks kahe lehekülje ulatuses lugu Jaan Saulist... sündinud detsembris 1936. Ja lahkunud 1966.
Kui nüüd lehte veel lapata, siis loetud lood on John Lennonist... 40 aastat surmast.
Metsosopran Urve Tauts... s.1935.
Ajalooline komöödia "Malev"... esilinastus 15 aastat tagasi.
Sada aastat rohemustvalget vennaskonda.
Mart Kadastik ja Head inimesed.
Tõnis Erilaidi autorikülg: Stalini hädahüüe, Eesti neiu ja Nõukogude riigipea.
Vandenõuteooria: Dumas ja Puškin.
Ja siis natuke juttu ahistamisest, liiklusroimast, koroonavõitlusest, andekusest, piparkookidest ja verivorstist.
Isegi spordilehekülge vaatasin, Neliste vehklemisdünastia. Septembris möödus 95 aastat Endel Nelise sünnist.
Ma jätan lahti rääkimata seksihoroskoobi ja nõuande maski kandmisest seksi ajal ;)
Aga Jaan Sauli loo lugesin kaks korda läbi ja nüüd võtsin raamatu kätte.
See ka kohati päeviku vormis. Või pigem kirjad.
Esimesed lausa trükitähtedes.
JA KUI SEE 9 ESANDAL MÄRTSIL POMITAMINE KÜL MAA SIIS KARTSIN KAS SAA KA KAARTSID.
Aasta tagasi on L.J. raamatust oma blogis kirjutanud.
Kuna hiljuti raadiost kuulsin, et mitme raamatu korraga lugemine on täitsa ok (Loetud ja kirjutatud), siis ma ei põe, et öökapil on neid rohkem kui üks.
Bergmani "Laterna magica" viimane kolmandik on veel lugemata.
M.Mutt ütles, et ta puhkab ühest raamatust teise kaudu.
...
...
Mulle meeldib iga päev (nojah, mitte nädalavahetustel) kell pool kaksteist järjejuttu kuulata. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem huvitav, aga ikka kuulan.
Seekord luges Aarne Üksküla väljavõtteid Panso päevaraamatutest.
See oli tõesti huvitav.
Olen omal ajal lugenud Panso kirjutatud "Portreed minus ja minu ümber", praegu loeks uuesti.
Voldemar Panso, sündinud 1920.
Loeks uuesti... või hoopis kuulaks?
Natukene kuulasingi, Vikerraadios, Mihkel luges katkendi raamatust, alapealkirjaga Pahvka.
Digiread ee pakub: loo konto ja kuula kahte heliraamatut kuutasu 6.99 eest.
Nende poolt pakutud valikuvõimalust ma muidugi ei tea. Aga ma ei tea ka seda, kas mulle meeldib rohkem kuulata või lugeda. Tunnen viimasel ajal, et järjest raskem on raamatut kätte võtta. Mitte et ma üldse ei loe, aga kuidagi sunniviisiline kipub olema.
Riiulit koristades (et see mul ka ükskord korda ei saa!) leidsin sellise raamatu nagu "Meenutused naeratusega". Vaatasin, head lühikesed jutud, proovin lugeda. Huvi pärast guugeldasin autorit. Friedrich Kõlli (s.1901). Ajakirjanik ja tõlkija.
Kohe nägin võimalust sama ka kuulata. Ühte juttu. "Õnneloos", loeb Ao Peep. Mina, kes ma kunagi (no ehk siiski et peaaegu mitte kunagi) raamatu lõppu enne lõppu ära ei loe... kas ma kuulasin lõpuni? Ehhehee... otsisin raamatust jutu üles (lk 66) ja lugesin lõpu.
Siis kuulasin juttu edasi. Eks ta kohe varsti lõppeski! Aga mina juba teadsin ;) Ja sain rahulikult teksti nautida.
Ühe lõpu lugesin täna veel ära. Elfriede Lender, "Minu lastele". Välja antud kirjastus EMP, Stockholm. 1967.
Selle raamatuga ma lihtsalt jõudsingi lõpuni.
Imetlusväärne naine, E.L. (s.1882). Kuidas on võimalik nii detailselt mäletada oma lapsepõlve, noorust. Kirjeldada kõiki neid, kellega tal aastakümneid tagasi kokkupuuteid olnud. Põnev lugemine oli, Eesti elu ja inimesed 100+ aastat tagasi.
Tänu Mummo fotojahile tuli mul meelde, et mul on kodus raamat Lenderite elust. Tunduski sobiv aeg välja otsida ja läbi lugeda.
Aga see on juba teine teema ja teine lugu. Kui kirjutamise isu peale tuleb.
Selle loo algusesse tagasi tulles (päevaraamatud)... mul on vanaisa päevikute arvutisse kirjutamine ikka pooleli. Praegu mõtlen, et kui palju tema järeltulijad seda loeksid? Ehk peaks ka laskma nö linti lugeda. Mõnel tema lapselapsel. Või lapselapselapsel. Või hoopis rühmatööna.
Siis oleks võimalik nii lugeda kui kuulata.
Miks mitte kohe originaali paljundada ja lugeda?
See polegi nii lihtne. Käekirja lahti harutada ja õiged sõnad kätte saada.
Kuskilt on mul meeles, et Panso käekiri ei olnud ka nii, et viskad pilgu peale ja kohe saad aru. Merle Karusoo oskab lugeda.
Kusjuures, Panso viimased päevikud on seni avaldamata. Ja vist ka leidmata.
Samuti Lender jõudis oma meenutustega vaid poole peale. Temal tulid tervisega probleemid. Kes teab, ehk on kuskil pooleli jäänud memuaarid. Elfriede Lender oli 91, kui suri.
Tegelikult on see huvitav tegevus. Vanades raamatutes ja paberites ja piltides ja muudes paberites tuhnida.
Täitsin täna sellega oma päeva.
...
...
Uksed siis sedapuhku.
Mõtlesin, et teeks ühe kõnniringi ja vaataks kodukandi suurhooned üle.
Mitte et mul kodus vähe uksi oleks.
Aga kui juba, siis suurelt!
Töökoja juures olid mehed väljas, sinna ei läinud.
Läksin lugesin kokku ja vaatasin üle aastaid tühjana seisnud lauda uksed.
Seal ta laiutas oma uhkes üksinduses.
Metsa poolt vaadatuna ainult aknad.
Muidugi ma teadsin, et uksed on otstes.
Ühest olen isegi sisse piilunud.
Küljeukse leidsin ka.
Väsinud uksed... aeg on teinud oma.
Tegelikult on mul üks hoopis kaasaegsem pilt ustest.
Siis, kui suvel Lätis sai käidud.
22.08.2020
#fotojaht2020... jahilised ja teemad.
...
Leitud uksed:
Konn. Lendav.
Mummo. Viis lauset.
TwD. Teine sahtel.
...
...
Muttidest on juba räägitud, räägime siis sedapuhku hiirtest.
Koduhiirtest.
Mu ladina keele õppimine on vahepeal unarusse jäänud, aga võtsin end täna kokku. Vähe sellest, et käisin kõndimas, ma õppisin täna ka uue sõna.
Mus Musculus.
Koduhiir.
Kõik sai alguse sellest, et keegi krabistas. Köögis, suures papist kastis.
Mul on juba kogemusi, kolisin koos kastiga trepile ja sulgesin kõik võimalikud sissepääsud majja. No tegelikult... välisukse panin kinni. Igaks juhuks. Et äkki on hiir kiirem kui mina.
Mul on kogemusi, et leidub neid, kes minust kiiremad.
Seekord läks õnneks.
Sama armsasti kui see Mus Musculus.
Aru ma ei saa, miks ma neid hiiri toas ei talu! Ometi on nad ise ka nii nunnud.
...
...
...
Täna olen raadioga neli korda ühel lainel olnud. Nii et mina kirjutan sõna, tema samal ajal ütleb.
Või siis mina loen sõna, mida raadio samal ajal ütleb.
Viimane sõna oli üksteist. Mina kirjutasin kuupäeva, tema ütles tuule kiirust.
...
#fotojaht2020... teemad ja tegijad.
Taevast märkasid seekord:
Konn. Lendav.
TwD. Fotosahtel.
Udo.
...
...
Kuidas siis nüüd peaks otsustama?
Kui ma ütlen "jah"... kas ma reedan sellega samasoolised paarid, kelle abieluõnne vastu pole mul midagi?
Kui ma ütlen "ei"... kahtlustan, nagu pooldaks ma seda, et mu enda abielu muutuks kehtetuks.
Või on veel mõni võimalus vastata?
Mõne aasta tagune lugu vanaprouast, kes pidi ka otsustama. Sai teada, et pojatütar on endale tüdruk-elukaaslase leidnud. Kui ta seda oma sõbrannadele kurtis, oli nende ühine otsus - ütle lahti!
Vanaproua ütleski.
Sõbrannadest.
...
...
No ei ole ma veel täna ühtegi pilti teinud. Aga pole hullu, päev alles ees.
Leiud 20. novembrist... täna, ajas tagasi.
...
Käisin eile kõndimas, üle pika aja. Põhjus mitte kõndida oli vahepeal täitsa olemas, mõned ajad tagasi pillasin klaaspurgi varba peale.
Täis purk oli.
Purgitäis majoneesi siis.
Tulemuseks... varvas ei kannatanud välis-jalanõusid ja nii ma võimalusel piirdusin toasussidega.
Eile võtsin ette, et liigutaks end veidike. Et juba palju ilusam varvas.
Plaan oli ka! 15 minutit kiiret kõndi, siis ots ringi ja linta-lonta tagasi. Ses mõttes, et fotokas oli taskus, ehk märkan midagi, mis fotojahiga haakub.
15 min käidud, tegin esimese pildi. Kui nüüd aus olla, pidin siiski neli sammu tagasi kodu poole astuma.
Et neli pildile püüda.
Tagasiteel korjasin ühe neljahambulise traadijupi üles. Tundus kuidagi ohtlik olema.
Kõige lõpuks üks nelja-aastane... aga see kohtumine oli juba neli päeva tagasi.
...
Teemad ja jahiseltskond ... #fotojaht2020 . .. teretulemast liituma!
Nähtavad neljad:
Fotosahtel... TwD
...
...
Olen need vanad sildid pikka aega tagasi kokku korjanud ja viis aastat tagasi pildile püüdnud.
Nii et puha ajalooline värk, seotud alkoholiga pulmalauas.
Nii lihtne see ongi! ... ja olen täitsa kindel, et vahet pole, kas on rahvahääletus või mitte...
...
Umbes-täpselt 31 aastat tagasi käisin esimest korda Rootsis. Olen sellest siin kirjutanud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Hoopis ajalehtedest.
Igatahes olen selgeks saanud, et kui lehe koju tellin, kulub mul selle lugemiseks tunduvalt rohkem aega kui lehe sirvimiseks ja lugemiseks internetis.
Ja ikkagi meeldib (või just seepärast meeldib) mulle rohkem lehte või ajakirja paberkandjal lugeda.
No ja kes siis hommikukohvi juurde värskelt postkastist võetud ja läbi lappamata lehte lugeda ei taha!
Kasvõi kell 5 hommikul!
31 aastat tagasi Rootsis oleks võinud hommikul kell 5 päeva ajalehe ja hommikukohviga alustada. Mäletan, ema ja Pilvi ei olnud veel magama läinud, nii palju oli jutustada, kui piirid riikide vahel kinni ja kohtumised harvad. Kohtumised tähendab, et Pilvi oli käinud mõned korrad Eestis.
Mina läksin ikka normaalselt, enne hommikut magama, aga ärkasin mingi kolksu peale üles. Selgus, et värske ajaleht kukkus põrandale, seal selline postkasti-pilu korteri välisukses (teine korrus), nii et paksu ajalehe kukkumine oli piisavalt häälekas, et äratada. Ja teistele vast märku anda, et magama minna on ka vaja, hommik käes!
Meil see posti-värk nigelavõitu, mingi aeg tagasi oli ajaleht päeval kell 4 alles tulemata. Mina, kes ma hommikukohviga ei kiirusta... isegi minu jaoks on see veidi hilja. No ja siis läks juba pimedaks ja ma enam ei viitsinud tee äärde jalutada, et leht ära tuua.
Ja siis... jee! Hommikul kohvi juues tuli meelde, et eelmise päeva leht alles toomata! Loomulikult käisin ja tõin ära... ja siis jõin kohvi edasi.
Koos ajalehega.
Mõtlesin, et võikski sellest uue normaalsuse kujundada, las olla leht postkastis kuni hommikuni.
Vahet ju pole, millal ma loen artikleid kadrisantidest, kass Silverist, surmast, unistuste maast Ameerikast, Õnne 13-st, filmidest "Ihukaitsja" ja "Varastatud Vana Toomas", intervjuud õiguskantsleriga, armukelmidest, Saaremaa kabeli saladusest, Mussolinist, linnuvaatlejatest... pluss ristsõnad, sudoku ja raamatute tutvustus... no kõik see kokku on seekord tegelikult nii palju, et pole hullu, et tänase lehe ikka täna ära tõin, nagunii jääb muist lugemist homseks ka.
Ehk siis... uue kombe harjutamine nõuab muidugi pisut pingutamist.
Aga teine mõte, et uus normaalsus peale kella keeramist (et ei peaks mõtlema, kas enne keeramist oli hiljem või oli varem), lähen õhtul lihtsalt tund aega varem magama ja hommikul tõusen tund aega hiljem. Üks aeg jääb siis ikka paika, vahet ju pole, kumb. Kui nad räägivad, et kella keeramine põhjustab stressi, väsimust, ärevust... mida iganes, igatahes oleks mul seda 50% kohe vähem ;)
Ja ilmselgelt saab mu päevas olema siis vähem ka pimedat aega.
...
...
Sobib ehk killuke loodust.
Kevadine...
... ja sügisene.
...
Siberi eestlased laulavad laulu poisist Tudulinna külast.
See on nii, et laulavad küll Poiss Tutulinna külast, aga tegelikult on tegu tõenäoliselt Tudulinna poisiga.
Poiss Tutulinna külast
käis üössel hulkumas.
...
Nuta, poiss, ja kurvasta,
ega sa neiut kätte ei saa.
...
Minu vana-vanaisa oli ka poiss Tudulinna külast, sündis Tudulinnas 1865. aastal.
Vana-vanaisa Jaan.
Siberis käis ära, vabatahtlikuna, kuigi siis polnud ta enam mingi poisike, 50+ oli. Elasid perega Iisakus. Läkski koos perega, lapsed võeti kaasa, vaid kõige vanem poeg mitte, tema oli sõjaväes. Aasta siis oli 1917. Olen kuulnud, et sõja jalust ära, 3.sept 1917 oli Saksa Keisririigi sõjavägi Esimese maailmasõja käigus vallutanud Riia.
Vana-vanaisa Jaan oma perega lahkusid Eestist 17. septembril 1917. Üüriti kaubavagun, võeti kaasa kõik eluks oluline ja paarinädalane sõit Irkutski suunas võis alata. Jaan, kes haiguse tõttu oli kaotanud ühe jala, oli õppinud selgeks kingsepa ameti ja selles ametis teenis ta ka Siberis oma perele elatist.
See ei olnud niisama teadmatusse minek, lähedane sugulane (vanavanaema Kadri vend) oli mõned aastad oma perega seal juba elanud ja tema neid kutsus.
Aastad läksid, olud muutusid, Eesti saavutas iseseisvuse ja inimesed üle maailma hakkasid taotlema luba kodumaale pöördumiseks.
Minu vanaisa Tiit (s.1904), Jaani poeg, kirjutas päevikusse:
21/X -1920... Wiimastki ometi loodame Eesti maa poole saame sõita. Täna on neljapäev - tulewa nädala alguses arwame juba Irkutskist wälja sõita, täna tahan Kitoist juba wälja kolida. Mõne päewa pärast, kui ärasõidu päew juba kindlaks saab, tahan siia tagasi sõita ja kõigega jumalaga jätta ja mälestuseks salmid kirjutada ning teistel omale lasta kirjutada.
24/X - 1920... Pagan wõttaks jah! Ei saa ühtegi weel Eestimaale sõitma. Inimesed kesknädalal sõidawad, kuid meie jääme hulgast wälja. Lugesin Eesti "Talu" 1914 aasta käike. Ma mõtlesin ju ka kord Eesti põllumeheks saada. Kas aga see wahest wäga hull ei ole. Ma mõtlen ikka paljuks saada ja ehitan kõiksugu õhulossid, kas nad aga lõpuks rusuks ei lange.
19/I - 1921... Jõulu pühad möödas. Uus aasta käes. Jõudsalt woolab aeg... Kuid ikka istume meie siinsamas ega teagi, millal siit minema saame... Hea meelega tahaksin jälle wana tuttawate keskele saada, aga "Wara weel, ütleb saatus - "pead ootama."
Keskmisel Jõulu pühal s.o. üleeila oli "Eesti tööliste klubis" piduõhtu ja jõulupuu. Ma hakkasin juba waratselt walmistama, et õhtul midagi ette kanda. Esimest korda astusin ma seltskonna ette salajase wärinaga ja kandsin oma "Lapse kurbtuse", mille kallal ma mitu päeva olin tööd teinud, ette.
...
28. jaanuaril 1921 on tema isa Jaan teinud avalduse (tõenäoliselt on see juba korduv) Eesti Wabariigi esindusele Wenemaal. Teadaanne Eesti Wabariigi kodanikuks tunnistamise kohta.
Elukoht ja postiaadress... Irkutsk, Sovetski tn 60
Palun mind ja minu perekonna liikmeid: naist Kadri, poegi Oskar`i, Tiidrich`i, Pärnhard`i ja tütar Iidat Eesti-Wene rahulieping artikkel IV põhjal Eesti Wabariigi kodanikeks tunnistada.
Hingekirjas Eestimaal: Tudulinna wallas, Rakwere kreis
Millal kodumaalt wälja rännanud... 17. september 1917
Wäljasõidu põhjus... Wene - Saksa sõda
Missuguseid keelesid oskate... eesti keelt, osalt wene keelt
Perekonna peasissetuleku hallikad... kingseppa töö
Kuhu Eestisse asuda kawatsete... Iisakusse
Kas Wenemaal warandust on... ei ole
Kas Eestimaal warandust on... maja Iisakus
Lisab juurde tõenduse, et mina Eesti Wabariigi territooriumil olewa kogukonna liige olen... koopia eluaja passiraamatust, wälja antud Tudulinna walla walitsuse poolt 7. veebruaril 1911.
...
18. juuli 1921... Tudulinna vallawalitsus on vormistanud nõusoleku.
J.M. on sündinud Tudulinnas 23.veebruaril 1865, oli Tudulinna walla hingekirjas, elas Iisaku wallas ja külas, omab seal oma maja, ameti poolest kingsepp, lahkus Saksa wõimude kartusel Eestist, tema Eestisse tulek on soowitaw. Ka tema perekonna Eestisse tuleku wastu ei ole midagi.
Aga aeg läks ja asi ei edenenud, pere oma taotlusele vastust kätte ei saanud.
27.detsembril 1921 saadab Jaan järelpärimise.
Eesti opteerimise komisjonile Siberi osakonda
Paluks mulle teatada, kus viibivad praegult mu opteerimise paberid ja kui kaugele on asi nendega jõudnud, sest on ju poolteist aastat, kui ma oma opteerimise paberid Moskvasse sisse andsin ja warsti saab aasta, kui neid teistkordselt Omskisse uuendasin.
Mind paneb isegi imestama, miks minu opteerimine nii pikka kestab, kuna paljudel see asi kahe kolme kuuga korda saab - ometi pole ma ei wäljasaadetud, ei isegi mingis asjas süüdistatud, mis wõiks takistuseks olla optandiks wastu wõtmises.
Seda silmas pidades palun ma minu opteerimise paberid mitte paberi hunnikute alla peita, waid neid järjekorras, (mis ju ammugi kätte on jõudnud), ette wõtta ja walmis teha.
Uue läkituse saadab Jaan teele 19. jaanauaril 1922
19.I - 1922
Ma olen juba mitu korda nõuetanud, et minule minu opteerimise käigust sõnumeid oleks saadetud, aga pole seni ühtki täieliku vastust saanud, sellepärast olen sunnitud ma jälle sulge kätte võtma ja oma palvet teie poole pöörama.
Mõtelge, juba teine aasta ootamist jõuab lõpule ja weelgi pole nähtawasti üht sammu edasi saanud. 1920. aasta juuni kuus andsime meie opteerimise palwe muidugist selles mõttes, et juba sel sügisel wõimalust saada ära sõita, kuid kõik saiwad enam wähem ruttem - kuu, kahe, kolme, nelja pärast - omad dokumendid kätte, meie aga ühtegi, ainult sellepärast, et meie nende Metskondadega ja teiste sarnastega mitte tuttawad polnud. Lõpuks peab küsima, kas see suur Opteerimise Komisjon ainult oma tuttawate heaks töötab, aga kes mitte tuttawad pole, need "пошел k черту ". Kui see tõesti nii peaks olema, siis peame meie, võõrad, muretsema, et meie jauks eraldi komisjon asutatakse - teisiti ei tule ju midagi wälja. Siin kadub lõpuks kõik kannatus, mis ju nii kaua on wastu pidanud ja siis vannu kõik need opteerimise komisjonid ühes tema tuttawatega maa põhja.
No igatahes oli sellest kirjast kasu, juba veebruaris tuli vastus: Teie olete Eesti kodanikuks tunnistatud. Eesti kodakondsuse tunnistuse saate kätte, kui saadate kaks passipilti.
...
Väljavõte Tiidu päevikust "Südame sõber":
30/V 1922
Õnnelikud inimesed! Juba nad kihutawad kaunis kaugel, iga minutiga, iga silmapilguga ikka lähemale ja lähemale, kalli, ammu oodatud Eestimaa poole. Jah, õnnelikud inimesed! Juba neil süda keeb sees - ometi kord! Millal siis tulewad meile need õnnelikud silmapilgud, kus wõime ütelda: "Meie läheme!" ...
Mul oli meel nii raske, kui neid eile õhtul waksalis saatmas käisin, nii kahju, isegi sugu kade meel.
Kuni kella 12-ni olime waksalis - nii kaua ei tihkand oodata, kuni sõit ette antakse ja kraami wagunisse saaks kanda - see sündis kella 3 ajal ja kell pool wiis - mast püsti ja puri lahti ja laewuke lendas. Saaksid nad õnnelikult kohale ja meie neile warsti järele minema!
....
12/VIII - 1922
Noh wot - ja meiegi sõidame. 3. s.k.p. sõitsime kell 1/2 10 Irkutskist välja, kuni 7. õhtuni sõitsime kaunis heasti edasi, ehk küll mõnes kohas mitu tundi seisime. ... Nüüd on üsna lõbus sõita: istu aga akna juures ja waata wälja, wahest loen raamatut ja jälle waatan wälja.
Nüüd. armas Eesti, oota aga!
...
Narwas, 29. septembril 1922
Oleme teist nädalat karantiinis. Tüütab ära üsna. Ilmad on kogu aeg halwad - tuulised ja wihmased. Kaugele wälja, nagu linna, ei lasta minna ja siin märjal murul ja porises aias wilu ilmaga pole ka lusti olla. Saab enamaste raamatuid ja ajalehti loetud, wahest ajawiiteks mängitud, kuid see uimane elu närtsitab ja rõhub inimese wäga ära. ... Nüüd loodame et ju warsti wabaks saame. 4. oktoobril on wäljalaskmise päew.
...
8/X - 1922
Neljapäewal, 5. oktoobril 1922 sõitsime posthobustega Jõhwist Iisakusse. Kaugelt juba hakkasime waatama, millal Iisaku kiriku torn paistama hakkab. Õnnetuseks oli wäga wilu, wihmane ilm nagu juba kolm nädalat iga päew ja see rikkus meeleolu. Siiski, meelest läks kõik see pikk teereis ja sõitsime sarnase meelega kodukohale nagu oleks alles eile siit ära sõitnud. Ja oligi - 4. okt sõitsime wälja ja 5. saime jälle tagasi - ainult wiis weikest aastat oli wahet. Waatasin kõike seda ümbrust ja majasid nagu wanu tuttawaid.
5/XI - 1922 Tudulinnas
Olen juba mitmet aega siin. Tulin esiti nagu wõersi siia, siin räägiti, tööd küll olema. Onu oleks hea meelega tahtnud mind pikema aja peale palgata, kuid mul polnud isu järsku ennast kohale kinni köita - tarwis esite wabamalt Eesti wabariigis ümber waadata.
Jaani poeg Tiit oli jõudnud Tudulinna.
Kauaks ta sinna küll ei jäänud, ja kui 7 aastat hiljem sündis esimene laps, oli ta juba abielus ja elas perega Tallinnas.
...
