140 365-st

 ...

Kui nüüd 140 päeva on tehtud (mis ei kattu küll päevade arvuga alates aasta esimesest päevast), siis võin juba tulemusega veidi kiidelda. Aasta projekt, millega algust tegin jaanuari keskel. 

See pole esimest korda, kui päevikut pean, kuskil peaksid olema alles needki kaustikud, mida noores eas oma mõtete ja tegemistega täitsin. 

Vahepealsetel aastatel pisikesed kalender-märkmikud, sinna sai päeva peale vaid napi lause mahutada. Aga seegi osutus raskeks, ükski neist raamatukestest pole eriti tihedasti täidetud. Kuu või paar, edasi tühjus, vaid mõni sünnipäev sisse kirjutatud, ja seda tegin ilmselgelt juba aasta algul entusiastlikult vastostetud kalendrisse.

Blogis olen teinud paar korda, et kuu aega ja iga päeva kohta postitus, aga blogis on teised lood. Ei ole nii, et mida täna tegin. Blogis on tore lobiseda mistahes pähe turganud teemal, samas midagi rääkimata jätta või midagi võimendada. Kuidas tuju.

Nüüd võtsin ilusa kaustiku, kuhu siis oma viletsa käekirjaga iga päeva tegemiste kohta kümmekond olulisemat punkti (*) kirja panen. Ju siin mängib rolli see, et omal ajal sai hulgaliselt erinevatel teemadel slaidiprogramme toodetud. Neid oli huvitav teha ja hea kasutada. Vähe juttu ja palju pilte, et oluline silme ees oleks. Kaustikusse ma pilte siiski ei pane... mis iseenesest ju paremgi, juttu mahub rohkem. Või no mis, laste vedelema jäänud kleepsud, neid panen küll, kui tühja kohta liiga palju tundub olema.

Siin ma siis nüüd kirjutan... ja vaatan ja mõtlen: vanaks jäänud, lobisema hakanud... Õigustatud on nimi, mis päevaraamatule panin. Minu lobisemise koht.

Kui juba teema juures tagasi olen... kas sina tead, missugune oli su päev täna kuu aega tagasi? Või kaks kuud tagasi. 

Mina tean. 

Täna kaks kuud tagasi näiteks... tean-tean, miks ma ei tea!

31. märtsil toodi meile koorem piud. Sellised parajad palgid. See mõjus masendavalt. Tundsin kohe füüsiliselt, kui ebameeldiv oli neid vaadata ja mõelda a. tuleb saagida ja lõhkuda, b. tuleb kuuri laduda. c. ja kui tuleb talv, tuleb see kõik tuppa tassida ja ära kütta.

Õnneks-õnneks, brigaad tegusaid noori tuli kohale ja tegi suure töö ära. 

Aga tol päeval põdesin ikka täiega. Isegi krimi-reedet unustasin vaadata. Lugesin lõpuni pooleli oleva raamatu ja närvide rahustamiseks joonistasin ühe pisipildi.

Muidu ei mäletaks, aga oma päevaraamatust lugesin. Ja kohe tuli terve see päev meelde, justnagu eile oleks olnud.

31.03.23

...

15 kevadist hetke... kolmeteistkümnes

 ...

Omamoodi tähenduslik pilt, sest 2021. aasta kevadel* tehtud rattaringid on seni viimasteks jäänud. Järgnes aasta haige põlvega komberdamist, ja kuna probleem tekkis just rattasõidul, pole mul olnud julgust uuesti katsetada. Liiga selgelt on meeles, millist valu tundsin, kui miski nagu põlves rebenenud oleks.

Aga ma ei ole veel ratast nurka visanud... ühel päeval sõidan ma niikuinii!

Mitte et põlv terve oleks, aga elada juba laseb. 

18. 05.2021

*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

15 kevadist hetke... kaheteistkümnes

 ...

Aasta siis oli 2020.

Ilmselgelt üks lemmik-aastatest, nii palju minu numbreid ;) Mu sünni päev ja kuu on märgistatud ka ainult nullide ja kahtedega.

Pilti, mida välja noppida, teadsin ka kohe.

Mu meelest on need kõige silmapaistvamad seened, ja eriti, kui nad veel jalgupidi vees on. See on ainuke kevad, kus neid just sellistena nägin ja pildistasin.

Harilik karikseen*.

11.04.2020

15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

*Harilik karikseen on kevadekuulutaja, keda võib kohata niipea kui vähegi soojemaks läheb. Pehmete ilmade korral näitab ta end isegi talvel. 

Välimuselt meenutab kaussi. Karikseene jalg on väga lühike või puudub hoopis. 

Harilik karikseen söögiseente hulka ei kuulu.

...

See veider maailm

 ...

Pärast seda, kui olin interneti abil lugenud teavet ja kuulanud salvestust Stockholmis nähtud ooperi ainetel, jooksis mu privaatsele inforibale Berliini ooperiteatri (Deutsche Oper Berlin) pakkumine. Kahjuks ma sellise aeglase reageerimisega, nii et etendus "Francesca sa Rimini" jääb nägemeta, natuke kuulasin üht varasemat versiooni.

Aga millega ma selle Ameerikas elava Tallinnas sündinud leskmehe, kelle perekonnanimi võiks pigem ühele Eesti mehele eesnimeks sobida,  tähelepanu äratasin, ei oska arvata. Igatahes sõbrakutse ta saatis. Ettevaatlik mina, ka see väljakutse jäi vastu võtmata.

Justkui mul kodus vähe tegemist oleks.

No ja paar päeva tagasi, kui mul oli käsil projekt "Pesen puhtaks välimised aknaklaasid", takerdus seegi. Korjasin verandast kaasa ühe mesimummu, et mingu tagasi oma jahimaadele. 

Kus sa sellega! Isegi näpuga takka utsitamine ei aidanud. Jalutas aga rõõmsasti mööda Vileda väljakut. 

Peaaegu et sobiks firmale reklaamiks... aga või mul seda reklaami vaja on.

Aknad pesin siiski puhtaks.

Ja veel, just olin suutnud pähe taguda selle suht keerulise ja pika sõna.

Obstruktsioon. 

Nüüd Juur ja Kivirähk arvavad, et sama hästi iseloomustab antud situatsiooni üks eestikeelne tunduvalt lihtsam väljend, kus ainult üks täht ja kolm tärni. Mida mina nüüd oma võõrkeeleteadmisega peale hakkan!

Mulle hoopis vajalikum oleks servituut eesti keeles. Tegelikult, pole hullu, hakkab seegi sõna meelde jääma. Kui kohe ei meenu, on mul tagavaraks variant, mis tuletada aitab. Sõna prostituut tuleb hoobilt meelde, asi sealt edasi servituut edasi arendada ;) 

...

15 kevadist hetke... üheteistkümnes

 ...

2019. aasta kevadel käisin Peterburis. 

Kevadel... see kõlab kesiselt.

Me saabusime sellesse ajaloolisesse linna just täpselt 22. aprillil. Kes teab, see teab ;) Igatahes kunagi kandis linn Leningradi nime, aastatel 1924 kuni 1991. 

Asustatud aastal 1703.

Nii palju numbritest.

Võiks ju rääkida linnast ja ajaloost, juurde väärikas pilt panna.

Aga miskipärast pole tuju.

Sobib see pilt küll.

22.04.2019

...

Ma kuulan nüüd Taubet

 ...

Täpsemalt ja õigemini, Evert Taube'i kuulan. 

Kui nimi tundub võõrana, pole hullu. Ma ka alles kodus sain teada, kes see mees Stockholmis oli, kelle külje alla ma pugesin ja end seal ääretult õnnelikuna tundsin. 

Rita võttis samasugust lähedust vastu hoopis tõsimeelsemana. Kahtlustan, et ju mina tundsin füüsilises kontaktis raha lõhna ;) ... sest kui hiljem viiekümneseid lehvitasin, vaatas sealt vastu juba mulle tuttav pilk. 

Rita maksis kaardiga...

Evert Axel Taube [toob] on Rootsi laulja, helilooja, kirjanik ja kunstnik. Teda peetakse Rootsi rahvustrubaduuriks. 

Lugesin Wikipeediast ta eluloo kohe kolm korda läbi. 

Natuke kuulasin ka, näiteks koos nii originaal kui Väikeste Lõõtspillide Ühingu esituses lugu Bibbi.

...

15 kevadist hetke... kümnes

 ... 

Aasta siis oli 2018.

Selle kevade fotot ei olnud raske valida. Pigem on veidi raske seda postitust teha. 

15 kevadist hetke, see tähendab 15 aastat igapäevaelu ja sellega kaasnevaid paremaid ja halvemaid päevi. Halvemate hulka kuuluvad ka need, kui lähedane inimene on end igavikuteele seadnud.

Tegelikult on neid äraminemisi, rohkem või vähem puudutavaid, olnud nende aastate jooksul palju. Tuntud ja armastatud kirjanik, laulja, näitleja. Iga kord on hetk, kui tunnetad aja paratamatut kulgu ja mõttes jätad hüvasti.

Lähedasi on nende aastate jooksul maetud viis. Nemad on need, kes sugupuusse sisse kirjutatud. Kõige vanem 95 ja kõige noorem 20. Matused Eesti erinevatel kalmistutel.

Onu lahkus märtsis 2018.

Kohe tema haua ligilähedal on ristide read. Ma ei mäleta, kui palju ma süvenesin sellele ühisele hauaplatsile tookord märtsis 5 aastat tagasi, kui matusepäeval foto tegin. Nüüd püüdsin veidi ajaloolist tõde enda jaoks selgeks teha.

10.03.2018

Peale 1940. aasta juunipööret lahkus Eestist pankur Scheel, oma pere oli ta juba 1939. aasta sügisel Rootsi saatnud. Temale kuulunud nn Scheeli villa Pirita-Kosel läks NKVD käsutusse, kes pidas seal ka oma istungeid. Ligikaudsel hinnangul on Eestis erinevate sõjatribunali otsustega aastatel 1940-1941 maha lastud inimesi üle 400, enamik neist hukati Tallinnas või seal läheduses. Kose suvemõis (ehk Scheeli krunt) sai hukkamiste üheks põhiliseks paigaks, massimõrvad leidsid aset 1941. aasta kevadsuvel. Peale Vene vägede taandumist leiti seal Järjest ja järjest uusi matmiskohti, kus jõhkralt tapetud süütud inimesed. 

1942. aasta sügisel maeti Pirita - Kosel mõrvatud koos mujalt Tallinnast ja selle lähiümbrusest leitud kommunismiohvritega (kokku 114 inimest) ümber Tallinna Liiva kalmistule, kus nüüd paikneb ka punase terrori ohvrite mälestusmärk 

Kuskilt artiklist noppisin ka mõtte, mis asja veidi kokku võtab.

Kõik, mis inimesega on juhtunud, väärib mälestusmärki. Kui me ise seda mälu ei hoia, siis asendatakse see millegi muuga.

...

Ajupesu

 ...

Paar päeva tagasi helistas müügiagent, kes püüdis üht ajakirjandusväljaannet mulle kaela määrida. 

Ma ei pane talle seda pahaks, tema tegi oma tööd. Ja hästi tegi. Vestlesime oma veerand tundi, mida minut edasi, seda mannetumaks mu "ei" jäi. Ma lihtsalt väsisin ära. Ei, ma ei soovi tellida. Ei, ma ei soovi digilehe lugemisõigust. Ei, see ei muuda midagi, et nii soodne pakkumine. Ei, ma pole loosimisest huvitatud... vähemasti mitte enne, kui Coop'i autoloosis peavõidu kätte olen saanud (jätsin ütlemata, et eelnimetatud autoloosis pole ma seni isegi mitte osalenud, alles võtan hoogu). Ei, aitäh, ma lihtsalt seda võimalust hetkel kasutada ei soovi, misiganes hüved kaasneksid.

Meie vestlus lõppes viisakalt, aga kerge ebamugavustundega.

Ja ma saan täiesti aru nendest, kes lõpuks alla annavad. Nii nagu saan aru ka nendest, kes ühel hetkel tundmatule inimesele rahaülekandeid tegema hakkavad. Raha isegi siis, kui endal pangaarve nullis, sest milleks muuks need laenuvõimalused nii käeulatuses ikka on.

Tean inimest, kes kaubanduskeskuse ees autos istudes lasi kaks korda endale komplekti nuge kaela määrida. Ok, esimene kord ehk veel, et jäigi uskuma legendi, mis müüja poolt soravalt esitatud. Et odav kaup, aga temal hetkel vaesus majas... misiganes seal oli. Aga paar kuud hiljem, ja täpselt samas kohas. Noad vist oli veidi teise disainiga. 

Ise ma samuti, ikka päris hulk aastaid tagasi, olin vist Ülemiste keskuses, kui paar naist mu peaaegu et ümber piirasid ja selleks, et lõpuks nende käest pääseda, ma ostsin selle küüntehoolduskomplekti ära. Komplekt oli tegelikult täitsa asjalik, aga veidi kallis, ja mul polnud mingit tahtmist seda sel hetkel osta. 

Ajupesu. Natuke otsisin täpsemat tähendust. Vaimne surve eesmärgi saavutamise nimel. Ajupesu ja ajuloputus... 

Kas nii nagu päriselus, et enne on pesu ja siis loputus? Kui sõnadesse süveneda. 

"Ajupesu. Mõtete kontrollimise teadus". Isegi raamat selline on ilmunud, autor Kathleen Taylor. Mitte et ma seda lugenud oleks, aga raamatu tutvustuses on öeldud: salapärast manipuleerimist vaetakse raamatus põnevate näidete ja kõhedusttekitavate päriselulugude kaudu. K. T. kirjutab ilmekalt, kuidas hariduse, psühhoteraapia, reklaami, religiooni ning poliitika abil piiratakse inimeste mõtlemis- ja tegutsemisvabadust, luues väärkujutlusi ning käitumiseelistusi, mida inimesed tihti ei teadvusta.

Mäletan, ema meenutas, kuidas uudis Stalini surmast tekitas täieliku kaose. Kõik nutsid, olid nad siis Stalini pooldajad või vastased. Ja kes takkajärgi enam kindlaks teeb, olid need rõõmu või kurbtuse pisarad. Või kas nad isegi teadsid. Aga ohkimist, et mis meist küll saab, oli nii kaasajooksjatel kui ka vastu hakkajatel. 

Meeleoludest Stalini surma päeval on ilmekalt kirjeldanud Lembit Anton. Artikkel ajakirjas Kultuur ja Elu, "Massimõrvar Stalini matus", meenutus õpingute ajast GITIS-s aastatel 1950-1953.

Nad nutsid tõelisi pisaraid ja tundsid südamest suurt leina. Nad (nimed siis) nutsid nii südamest, nagu oleksid nad oma isa haual, nagu oleks nende oma isa ära surnud.

Eks seal oli koos nii ajupesu kui massipsühhoos.

Filmis Ingmar Bergmanist oli jutuks ka midagi analoogilist. 

"Noore poisina oli Bergman tundnud, et Hitler on omamoodi päästja. Enne sõda tundsid paljud niimoodi. Ja Bergman oli üks neist." "Isegi paljud rootslased?" "Jah. Ma ei ütleks, et Hitler oli talle isakuju, aga Bergmani mõttelaadis on oma koht tugevatel meestel."

Inimese alateadvus on ettearvamatu ja ilmselgelt on võimalik seda mõjutada.

Kunagi (no ikka aastaid 20+ tagasi) sattusin ühte interneti jututuppa. See oli köitev maailm, ja mina tänasest veerand sajandit noorem ning kontaktsem. Vestlused olid huvitavad, vestluskaaslased mõnusad... aga anonüümsed, peidus suvaliselt valitud nimede taga. Suhtlemine oli aktiivne, osaliselt kogu seltskonnaga, samas oli võimalik ka privaatselt mõtteid vahetada. 

Ja ootamatult tekkis sõltuvus. Tekkis huvitav vestluskaaslane, kellega aega veetsime (viitsime), maailma elu-olu üle aru pidasime, vastastikku kuulasime ning vajadusel sõnaga toeks olime... tegelikult teineteist teadmata ja tundmata.

Tundub, et jutt vajub teemast kõrvale, aga tegelikult mitte. Tõesti, ajupesu ei olnud, aga aju talitas oma tahtmist mööda. Ja tegelikult, see sõltuvus ei olnud tore tunne, tekkisid süümekad, ja tõenäoliselt oli see olukord, kus mind oleks üsna lihtne olnud mõjutada. 

Ma ei mäleta, kuidas suhtlus lõpuks soiku jäi ja elu tavalistele rööbastele tagasi loksus.  

....

Vallatud kurvid

... 

Millega kaasa tegeleb?

Tal on vallatud kurvid ;)

No mis! Kaldus õigelt teed kõrvale?

Ei, vaatab ETV2-s filmi.

(kahekõne Messingeris)

...

15 kevadist hetke... üheksas

 ...

Kui rääkida kevadest, ei saa jätta rääkimata traditsioonist käia Stockholmis. Viimati olin Rootsis 2. mail 2022. Tõsi, mõni viieteistkümnest kevadest jäi vahele, aga mõnel kevadel sai käidud koguni paaril korral, nii et enam-vähem tasakaalus.

Kevad Stockholmis 2017 oli teistmoodi, ja seda negatiivsest vaatenurgast vaadelduna. 

7. aprillil 2017. aastal toimus veoautorünnak Stockholmi kesklinnas, Drottninggatanil. Auto sõitis rahva sekka, oli hukkunuid ja vigastatuid.

Olin tol korral haridustöötajate koolitusreisil, liikusime kesklinnas, lõpuks kolasime Åhléns'i kaubamajas. Kajutukaaslasega pidime kaupluse ees kell kolm uuesti kokku saama. Juhtus nii, et trehvasime kaubamajas veidi varem, ja otsustasime, et läheme tagasi laeva. Nii et kolmveerand kolm ootasime metroos juba tunnelbanat.

Hiljem laevas kuulsime, mis just neil minutitel sealsamas Drottninggatanil juhtus.

Foto on tehtud umbes tund aega varem, enne kui me kaubamajja sisse läksime.

7.04.2017

...

Kui näpud sügelevad

 ...

Mõnikord on lihtsalt vaja end kodunt välja sundida. Tegelikult on teema mind kutsuvalt meelitanud juba mitmel korral... iga kord, kui algavast koolitusest kuulsin. 

Kampsiku loovõmblemine 

Mu enda mõte liikus selles suunas tegelikult juba varem, ajal kui rohkem lapitehnikaga tegelesin. Vest on kahjuks senini lõpetamata, aga luban, et räägin sellest, kui asjast asja on saanud. Või kui täpsemalt öelda: kui olen punkti pannud. Juba rahvatarkuski ütleb, et lihtsam kui koera sabast, on koerast üle saada. Või umbes nii.

Eks ma pean end kokku võtma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Käisin täna Tallinnas näituse avamisel. 

Foto Fb-st

Väga vinge näitus!

Kõigepealt muidugi kampsunid.

Näitusel olid veel seelikud ja püksid, aga seal juba teine tehnika ja teised lood. 

Seelikutegemise tegemise võimalust pakuti ka, aga Obinitsa-kant jääb veidi kaugele, oleks lähemal, läheks küll.

Ükskõik, mida vaatasin ja katsusin, tundsin, et mõjub. 

Näpud hakkasid sügelema.

Ehk ma nüüd ikka saan oma vesti valmis ja märkan sügisel kampsuni koolitusele õigeaegselt registreeruda.

Kui Eve Mahhovi visandiraamatu koolitusel käisin, hakkasin joonistama. Nüüd olen juba 3 aastat joonistanud.

Ehk võtan seekord vahelduseks pliiatsi asemel jälle nõela näppude vahele... 

Kuigi... kindel päris pole, ma sain ju eilsel oksjonil väärt raamatu, mis innustab just joonistamisega edasi tegelema ;) 

...