Fotojaht aastast 2010

...
Kolasin kaustades ja vaatasin pilte. Tagasivaat möödunud aastale.
Ega ma osanud võtta ega jätta.
Lihtsalt noppisin iga kuu kaustast välja ühe vaate.
Ühe vaatamise, mõtlemise, käimise või olemise.
Meenutamaks... et oli selline, nimeks 2010.
12 kuud ja 12 pilti.
Palju sai, aga seda pole mina välja mõelnud.
Et aastas on 12 kuud.

...
26. jaanuar

Enne pimedat
...
24. veebruar
Pidupäevane
...
26. märts
Päev Stockholmis
...
23. aprill
Mine mine
...
1. mai
Vetevärviline
...
19. juuni
Muru kaua niitmata
...
17. juuli
Läbi udu
...
9. august
Vabadus
...
10. september
Prožektorivalguses
...
16. oktoober
Kaevamine jäi pooleli
...
20. november
Hilissügispäev
...
26. detsember
Jõulud läbi, aasta uus tulekul
...
Teiste pildid
...

Alandlikult võimsust jahtimas....

...
Tunnen aukartust looduse ees.
Öine äike.
Tormine meri.
Talvine tuisk.
Võimas!
Kui oskaks tunnet pildistada, küll siis alles näitaks pilte!
...
Inimene on ka võimas.
Alles see oli, kui ta end loomanahkades ja kivikirvestega tõestama pidi.
Nüüd siis kosmoseliftid ja kuuvormelid.
Mis tehtud, mis teoksil.
Võimas!

Aga ka pisemad tehnikaimed tekitavad mus aukartust.
Võimsatele "massinale" vaatan ikka alt üles küll...

...
Teiste võimsad.

Raamatuid ja lehekülgi lapates...

...

Mul kohe oli tunne, et kuskil olid mu raamatud... ja üles ma nad leidsin.

Nüüd siis raamatuteemaline fotojaht.

Tasakaalus hoidmiseks oleks paras hoopis sõnu sättida...

Kus on sõnu kõige rohkem... ikka s õ n a r a a m a t u s.

Kuigi mul on nüüdsest tuttav tekstitoimetaja, siis mõnikord kontrollin ise ka, kas minu välja öeldud sõna kannab minu mõeldud mõtteid :)

Üks mõistlik raamat suudab sõnahaaval mu mõtteid mahutada küll.

Täna vaatasin tänase päeva mõtteid.

Selline eluliselt oluline raamat mul riiulis...
...

Lapsed kähku koju... teine lugu

......
Mõni laps ei jõudnudki kooli. Vaatas aknast välja: tee hanges, kool kaugel. Kuulis raadiost hoiatust ka - võimalusel püsige kodus. Päris arukas otsus hoiatust kuulata.

Mõni laps läks kooli. Buss peatub maja juures, asi see minna.

Mõni buss tuli.
Mõni buss ei tulnud, istus hanges kinni, ja lapsed läksid koju tagasi.

Nii oli, et mõni jõudis kooli ja mõni ei jõudnud.
Mõni, kes jõudis, hindas olukorda - lapsi vähe, läheks ära koju. Ainult ei lubatud, kui juba koolis, siis koolis, tunnid ja õppimine.
Mõni poleks saanudki minna, sest buss tõi, buss viib. Aga alles mitme tunni pärast.

Ja mis kooliski viga, reedene päev, tunde vähe, sööklas soe supp ja maitsev magustoit.

Aga hinges ikka kibeleb, saaks aga kähku koju. Mis sest, et alles tuldud, mis sest, et rõõmuga tuldud. Mis sest, et hanged nabani ja kodused ei saa järele tulla. Saaks aga koju.

Aga läbi ta lõpuks sai.
Koolipäev.
Koolinädal.
Veel veidi oodata, ja ehk saab otsa ka see ilusa nimega fuuria.

...

Lapsed kähku koju...

......

Selle tööle minemisega oli täna hommikul igasuguseid lugusid.
Mul üks lugu veel, mitte enam enda oma.
Kui sa ikka elad kümmekond kilomeetrit linnast eemal ja just sinu tee on see tee, mis raadios maha hõigatakse - läbimatu.
Aga tööle minna on vaja.
Ja kui sa siis kaevad end koduõuest välja, viid lapse lasteaeda (kus ta kenasti ka vastu võetakse), sumad autoga mööda läbimatut teed kümmekond kilomeetrit, linna välja... ja siis paar tundi hiljem helistatakse lasteaiast, et kas saaksite lapsele järgi tulla... siis võtab nõutuks küll. Oleks kohe kaasa antud. Või oleks siis põhjuseline põhjus öeldud - no et voolu pole ja maja külm. Või süüa pole, laps nälgas. Või misiganes. Aga kui põhjus kõlab umbes nii, et täna lapsi vähe, viige enda oma ka ära.
Tule aga töölt ära ja võta oma laps.
Lasteaias pole tema jaoks ei aega ega ruumi.

No ja oligi viimane.
Lastetu lasteaed täna siis.
...

Hommikul sai tööle mindud....

......

Küllap oli neid päris palju, kes täna tööle ei pääsenud. Kui ikka teed lahti lükkamata, lisaks õuepealne hangi täis, siis pole pääsu.
Minul läheb buss poole kilomeetri kauguselt, mina tegin luuret. Pool seitse proovisin, kas välisuksest välja saan. Kümmekond meetrit rajasin hangedesse ka kulgemiskanalit, siis sai isu täis. Sumpasin sadakond meetrit suurele teele, et kuidas seal seis on. Seis oli suht positiivne: jäljed näitasid, et üks auto oli läbi läinud.
Hiljem küll kuulsin, et kaugele ta ei jõudnud.

Aga juba julgesin naabrinaisele helistada, et kuidas bussiga. Meil selline bussiliin, et edasi-tagasi. Naabrinaine läheb tööle selle edasi-liiniga, minul tagasi-ots. Pärast on veel tagasi-edasi ja tagasi-tagasi liinid ka, aga need on juba päevapeale.
Naabrinaine oli lootustandev. Tema juba bussis, ja kulgevad. Mõni auto on küll tee ääres kraavis, mõni ülepea hange mattunud, aga sahk tuli vastu ja buss ka ajaliselt enam-vähem graafikus.
Selge märguanne... tuleb minna tööle.
No ja edasi kulges plaanipäraselt.
Saigi kenasti tööle.
...
Kiidulaulu võiks muidugi ka laulda.
Bussijuhi kiituseks.
Ennegi koos läbi hangede edasi või tagasi sõitusid sõidetud.
Tema ja ta punane buss!
Foto eelmises talvest.

...

Furioosne Moonika

...
...

Klimatoloogiast on meeles mõned mõisted.
Aga et fuuria, no ei mäleta.
Igatahes täna öösel saab teda näha, misiganes ta siis poleks.

Ma ei tea, mis kell oleks õige aeg, maha magada ka ei tahaks, et meil oli fuuria, aga mina põõnan teki all. Kuu- ja päiksevarjutused kõik ära nähtud, ja nüüd jääb fuuria nägemata...

Aga juba päeval oli päris korralik tuisk. Teed olid umbes ja kui lõpuks õhtu eeli koduõuele maabusime, võis kergemalt ohata. Asi see viimased meetrid kaevata, et garaažiuks hangest üles leida.
Hommikusest kütmisest soe tuba ootamas.
Ja püha õhtusöömaaeg.

Üldjuhul meeldib mul söögitegemise juures kasutada kokkuhoiu kokaraamatut, kuid aeg ajalt siiski priiskan ka... et saadud toiduraha õigustada.
Täna torkasin lõhetükid ahju.
Kui ämm sõi ja praetud muna kiitis, siis seda oli veidi valus kuulata.

Aga nüüd lähen ja otsin tikud ja küünlad välja.
Mine tea, millal vaja võib minna...
...

Jõuluaeg läbi aegade.... meem selline

...

...

1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Nii ja naa. Pigem JA kui EI
Loomulikult ma naudin.
Ehtes kuuske.
Võbisevat küünlaleeki.
Põnevil põngerjaid jõuluärevuses.
Lähedaste lähedust.
Jõuludega kaasnevaid lõhnu: kuuse- ja piparkoogilõhna, hapukapsa ja hõõgveinilõhna.
Lumi on oluline, aga see on nii nagu ta on...

Aga mulle ei meeldi see, kuidas jõuluaeg mu ellu “sisse sõidab”. Kui ma teen ettevalmistusi samal ajal, kui aasta lõpp tööl on kiire-kiire. Mulle ei meeldi suured söömised ja närviline kiirustamine. Mulle ei meeldi üle pingutamine, misiganes vaatenurgast seda siis vaadata.
Ja advent pole minu jaoks kunagi omaseks saanud.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?
Ma tahan, et kõik sujuks lihtsalt ja loomulikult, et kui lapsed tunnevad, et aeg on õige koju tulla, siis nad tulevad. Ja kui tunnevad, et tahavad olla oma kodudes oma peredega ja tahavad teha oma jõuluõhtu, siis nad teevad seda. Et midagi EI PEA, aga läheb just nii nagu läheb. Et keegi ei mõtle, oeh, ma ei viitsiks minna, et ilm on külm ja teed tuisanud, aga oodatakse ja on ette valmistatud. Ma ei taha, et oleks traditsioonid, mis kohustavad. Jõuluaeg on pikk, küll jõuab kõike.
Asi on ju mõtlemises. Ma võin olla ka päris üksi ja nautida. Ja need, kes on olulised, tulevad siis, kui tulemised sobivad. Kunagi olen sellest kirjutanud.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Jõuluõhtud vanaema juures. Pisike kuusk öökapil. Jõululõhnad.
Aga ma nautisin olemisi tema pisikeses kodus ka iga teisel ajal. Ei olnud nii, et ainult üks õhtu aastas oli see eriline ja õdus.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Lapsena käis meil näärivana, igasugustel avalikel nääripidudel.
Jõuluvana, tema tuli ja tõi kingikoti ukse taha. Või saatis päkapikkudega. Kui juba suurem olin, tegin pisikestele sugulastele ise jõuluvana, vanaema punane hommikumantel seljas.
Aga ma ei mäleta, et ma oleks näärivanagi kartnud.

5. Parim jõulumälestus?
Ma arvan, et igas jõulus on olnud midagi erilist. Võib-olla ehk teistmoodi oli, kui võtsin oma suured poisid ja läksime kolmekesi minu isa juurde, mere äärde.
Jõululaupäeval tuli isegi lumeraas lõpuks maha ja tegi olemise helgeks.

6. Lemmik jõulutoit?
Hapukapsas… aga see läheb peale ka igal muul ajal.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Pole mingeid plaane. Mõned viimased aastad oleme kaasaga kahekesi (või koos nendega, kes koju tulnud) käinud küünlaid süütamas lähedaste kalmudel. Türil ja Tallinnas. Ja kui juba ratastel, siis astume sisse ka isa juurde.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
Kuusk, ja kingitused kuuse all ootamas, millal lapsed tulevad.

9. Sinu jõulukingisoov?
Mis kinki mulle niiväga vaja, peaasi, et pisikesed pudinad saaks kätte oma jõulurõõmu.
Meie kuuse all pole tavaliselt kunagi eriti hinnalisi kingitusi olnud, eelmisel aastal tegime loosipakid, st igaüks tõi ühe väikese paki (hind kokkuleppel) ja poetas kuuse alla, pärast läksid need loosimisele. Selline kink sobib mulle väga.
Pisikesed muidugi sellest mängust osa ei võtnud, neil oli kõigil oma nimeline kingikuhi.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Igas kingis on soojust, ei ole paremaid ega halvemaid kingitusi.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Ei jätaks kedagi ilma. Ehk leidub kõigi jaoks midagi, mis teda natuke paremaks muudab.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Tore, kui minu juurde satute.
Rõõmu ja rahu teie südamesse!

...
Tiia mõtles meemi välja. Sealt leiab ka reeglid!
Kui edasi pakkuda... kohustust ei tee, aga kui meenutada tahad, siis oled kutsutud osalema :)
osaline köögikata ... ja kolmandaks võib ennast lugeda igaüks, kes siia satub ;)
...

Lepatriinude eri... fotojaht täppidest

...

Üsna varsti, kui olin endale fotoka muretsenud, üritasin lepatriinut pildile saada.
Sattus olema püsimatu isend, nii et see, et täppe ei paista, ei tähenda, et täppe poleks olnud.

Minu esimene täpiline, näiliselt täpitu... ja pealtnäha kõike muud kui lepatriinu.

...

Teisega läks juba paremini...

Et oli olnud laulupeo-suvi, sai lepatriinu pildile koos laulukaarega.
Ja täppidega.

...

Need lepatriinud sai reisilt kaasa ostetud, sellised magusamaitselised. Ja vist ka iseloomuliku lõhnaga, miks muidu sookaaslane neid uudistama tuli.

Ja mis peamine, nemad ei siputanud üldse.

...
No ja see viimane lepatriinu on ühe armsa haldja looming, ka selline rahulik.

Rõõmsasti nõus poseerima, koos pisikese piigaga.

...

Teistsuguseid täppe ka :)
...
...
...
...

Suur kõrvits

...

Ma ei tea, kuidas teistega, aga mind need suured kõrvitsad kohutavad. Ok, koorimine ja lõikumine, olen täitsa nõus. Aga nii kui jõuan mõtteni - purkide pesemine, kuumutamine, kaanetamine, purki panemine ja keldrisse vedamine - nii käib "kõks" ja rohkem ma enam mõelda ei taha.

Aga tema seal nurgas põrnitseb, täiesti ilmsüütul moel, kuldkollane ja pontsakas.

Nüüd läks õues külmaks, tuli kõrvits verandast tuppa veeretada. Ja kui juba, siis juba, ega paremaid aegu nagunii ei tule.

Esimese viiendiku hakkisin kuubikuteks ja tegin salatiks. Et mul sügavkülmas oli väike karbitäis purustatud ebaküdooniaid, segasin need hulka, lisaks vett, suhkrut ja nelki. Äädikat ei kasutanud.
Sain suure kausitäie, nime poolest salat, maitse poolest - magustoit. Väljanägemiselt - ei üks ega teine.
Purki panema ei hakanud, suur kauss mahtus külmikusse ära. Kui usinasti süüa, on varsti otsas.

Teise viiendiku sokutasin õele kaasa, paras talle...

Kolmas viiendik... ikka koorisin ja hakkisin. Kuumutasin õlis ja keetsin veega läbi. Panin kohe rohkem vett. Praadisin sibulat ja ingverit sisse. Poolik karp aedube tomatikastmes, poolik karp sulatatud juustu. Kaks puljongikuubikut ka, sorts õunamahla hapustamiseks.
Mu meelest täitsa kõlbuline supilaadne toit.

Neljas viiendik, hautasin õlis ja keetsin püreeks koos sibula ja küüslauguga. Nüüd panen karpidesse ja külmkappi, kavatsen igale poole sisse segada.
Loodan, et sööjad end segada ei lase...

No ja see viimane, piinlik ju öelda, et andke andeks, kõrvitsa küll tõite, aga salat laual on poest ostetud.
Koorisin ja hakkisin.
Ja panin õunamahla sisse (pooleks veega) likku. See oli eile. Tänaseks olen end igasugu maisteainetega varustanud, vaim on peaaegu valmis purkidega jändama... täna keedan ja konserveerin.

Appikene, üks viiendik oli ju veel... (: tundub, et midagi on tasakaalust väljas :)
...selle riivisin ära ja tegin pannkooki.
Retsepti leidsin Internetist.

Ühe kõrvitsa lugu.
Tema noorusest ma muud ei tea, kui et lapsepõlv möödus Kilingi-Nõmmes ... nii et elulooraamat jääb kirjutamata...
...

Mängult ja päriselt... fotojaht mängudest

...
Mängime, mida iganes.

Kes mängib palli...

Kes mängib pilli...

...

Kes mängib lolli...

...

Ja kes mängib rolli...

Elu on näitemäng, rollid on jagatud.
Sulle, mulle, talle.
Mängult või päriselt.
Vahet pole.
...

Padi lakke...

......

Tegelikult saigi kogu lugu algus padjast.

Lebasin voodis, pea padjal. Peos mobla, et hommikust äratust ära märkida. Eesootel 4 tundi magamisaega ei täitnud mind erilise entusiasmiga.
Ja siis korraga...kriiks. Täiesti võõras hääl minu kambrikeses. Hetkekese pikkune.
Sain aru, et selline lähedalolev hääl.
Nii, mobiil omadega õhtal.
Esimene mõte.

Aga ma polnud päris kindel. Teine mõte oli, et kilk toas. Aga see polnud ka hea mõte, sellest sain ruttu aru.
Siis kui järgmine "kriiks" käis.
Mobla olin padja alla peitnud. Igaks juhuks, olen kuulnud, et moblad mõnikord plahvatavad. Kaugele ta sealt padja alt ikka plahvatab.

Aga padja alt seda "kriiksu" ei tulnud.

Magama jääda ka ei suutnud, sest kui see pole mobla, siis on asi päris hull. Siis on see "kriiks" kuskil minu kõrvas.
Või kahe kõrva vahel.
Kas nii hakkab inimene hulluks minema?

Jube mõelda.

Ega ma välja ei mõelnudki.

Oletusi oli teisigi.
Rotid toas.
Hiirepesa diivanikastis.
Mõni kadund hingekene seinaprakku kinni jäänud...
Hääleke oli nii lühike, et suunda määrata ei suutnud.

Paar päeva oli nagu rahulikum.
Aga siis läks kriiksutaja närvilisemaks.
Kisendas kõvasti ja kõrgelt.
Siis sain aru.
See mu suitsuandur, kurjalt laes kurjustamas.

Proovisin alla meelitada - ei tule.
Keeramisele keeldub allumast.
Kriiksub kiusakalt.

Tundsin, et lähen närviliseks.
Et vait ei jää ja alla ei tule.

Ma tean, mis ma teen.
Päeval las lõugab, aga ööseks panen talle padja peale.

Ega seda patja pole kerge lakke kinni suruda, kuid mul paar rulli head maalriteipi, küll ma hakkama saan.

...

Sada aastat oluliste muutusteta...

...

Ma ei suutnud meenutada ühtegi oma foto, mida saaks seostada sajaga.

Sada ja seened, kusjuures seened oleks leidnud, sada ka (mitte küll pildi pea), aga ühispilt on seni tegemata.

Nii ma siis guugeldasin end 100 aasta tagusesse minevikku.
Ja sain nii mõndagi põnevat teada.
Sada aastat tagasi asendas käimlat põllumaa.

Mul on õnneks üks pilt, mis näitab, et 100 aasta jooksul olulisi muudatusi pole olnud.

Kui, siis ainult see WC pott...

...

Fotojaht "Sada" sel nädalal.

...

Stiilne vanaisa

...

Sellest saaan ma nüüd alles aru, et stiilne. Vaatan pilte ja ei jõua ära imestada. Ülikond pea igal pildil. Või kui ülikonda ei ole, siis lips igal juhul.
Tark oli ta ka. Vanaema ütles ikka, et tema mees on kõige ilusam, kõige pikem ja kõige targem. Teised olid nõus, et kõige targem, võib olla ka kõige ilusam, aga et nüüd kõige pikem...

Tegelikult oli vanaisal väga värvikas elu. Kunagi tuleb ehk sellest lugu, täna vaatan pilte.
On ikka stiilne vanaisa mul. See tähendab, oli...

...

Kahtlustan, et see foto on ajast, kui Tiidrik koos vanematega Venemaal elas. Vanaisa oli 17, kui pere tagasi tuli.

...

20ndate alguse aastad. Kindlasti juba tagasi Eestimaal.

...

1929... esimene laps peres.

...

Teine tütar juba paari-aastane. Kauemaks teda ei antudki, väike haud Loksa kalmistul.

Viimane kord üles ei leidnud...

...

Isegi sead olid vanasti soliidsed... kui juba ülikonnas kaemas kõlbas käia.

...

Lapsi juba kolm. Pesamuna alles sündimata.

...

Esimene lapselaps.

...

Kolm venda. Kõigil aastaid omajagu. Usun, et neljanda venna juubelil.

Vanaisale anti elada 82 aastat, õieti küll pisut-pisut jäi puudu. 37 päeva jäi puudu...
Isadepäeval süütasin küünla...
...

Mälestuseks...

...

See postitus on Eesti oma raha mälestuseks.

Ma teen selle ära.
Mälestamistseremoonia.
Enne, kui läheb tuhastamisele.
Eesti oma raha.

Olgu muld talle kerge...

Õnneks on hauaplats juba olemas. Sellest ajast, kui eelmise Eesti enda oma aeg otsa sai.
Ilus oli temagi. Lihtne ja armas.


...
Kadunuke tuleb enne sängitamist muidugi pesta.
Seepärast võtsin oma säästud pangast välja ja pesin ilusti puhtaks.
Kuivatasin ära.


Nüüd pole muud, kui oodata, millal aeg kukub.

Mõnel ongi juba kukkunud.


Ma armastan oma raha ja mul on kahju temast lahkuda.
Eriti nüüd, peale rahapesu.
Mitte kunagi enam ei saa teda mul nii palju olema...

Ainult mälestused jäävad.

Esimesest Eesti oma rahast on rohkem kui mälestus.


Ja jääb mulle midagi ka sellest viimasest...

...
Fotojaht mälestustest.
...