Fotojaht: taaskasutus

...

Mõtlesin, et korjan oma näputööd kokku ja riputan üles, sest kõik on taaskasutus. Vähemasti kõik see, mis lapitehnikas tehtud. Tekid, padjad.

Aga siis mõtlesin ümber, eks ole neid näidatud ka juba.

Võiks midagi uut.

Piltide lappamisega jõudsin eelmise aasta augustisse.

Et ennast mitte halvas valguses näidata, ei hakka ütlema, mis üritus see oli, millest ma osa võtsin.

Pealtvaatajana. Toetajana.

Lõbus oli.

Taaskasutus veidi lähemalt.
...
Fotojaht
...

Haned, luiged, tulge koju...

...
"Haned, luiged, tulge koju."
"Ei saa tulla, hunt on ees."
"Tulge ikka, lennates!"

 

Tänapäeval lapsed seda mängu vist enam ei mängi. 

Minu lapsepõlves ka ei mängitud, mängiti siis, kui minu lapsed alles lapsed olid.

Tänapäeval tulevad nad ikka lõpuks koju. Või lähevad koju.

Haned ja luiged.

 

Tulevad või lähevad, oleneb, kus kodu on.

 

Ega see lendaminegi alati ohutu ei ole.

Mõni neist lendajatest põrkab lennukiga kokku.

....

Aga see hunt...

"Ei saa tulla, hunt on ees."

Kui kõlas: "Tulge ikka!" siis kõik tulidki, aga mõne püüdis hunt kinni. 

Ma ei mäleta, kuidas see mäng lõppes, kas sellega, et hunt püüdis kõik haned ja luiged kinni.

Arvata võib.

Tegelikult on hunt praegu ka tegija.

Esimest korda valisid loodusorganisatsioonid aasta looma. Seda tiitlit kannab 2013. aastal hunt – kardetud ja austatud metsavalitseja. 

Aga Margus Hunt tegi nii Eesti kui ka Ameerika jalgpalliliiga NFLi ajalugu, saades esimeseks Eesti kodakondseks, kes värvatud NFLi klubisse.

Haned, luiged, tulge koju.

Ei saa tulla, hunt on ees.

Tulge ikka, lennates!

Täna nad siis lendasid.

...

Kuidas kasvatada kratti

...
Kõigepealt tuleb talle asi teoreetiliselt selgeks teha ja siis näidata kätta objekt, kust annab krattida.

 

Jagada juhtnööre, kuidas olla võimalikult vähe märgatav.

 

Noor kratt võib alustada väiksematest kogustest.

 

Õppida võtteid...

 

... lihvida tehnikat.

 
Kõige tähtsam on ikka rahulolu tehtud tööst.

....

Äärmusest äärmusesse

...

Kõigepealt lugesin ma EE artiklit "Kuidas hingata..."

1. sa ei saa seebiga silmi pesta

2. sa jõua kokku lugeda oma juuksekarvu

3. sa ei suuda hingata läbi nina nii, et keel suust väljas oleks

4. sa just praegu proovisid punkti number kolm

6. sa just veendusid, et suudad küll, kuigi näed siis välja nagu peni

7. nüüd sa naerad, et lasid end lollitada

8. jätsid number viie vahele

9. kontrollisid üle, kuhu see viis jäi

jne

Ma ei mäleta, millal ma niimoodi kõva häälega naersin. 

Mitte et ma muidu ei naeraks, aga niimoodi, päris üksi. 

Justnagu natukene imelik.

No ja ma naersin siis ka, kui vaatsin Fb-s seda pilti.

Kõige naljakam oli see, et ma ei saanud tükk aega aru, mis selles pildis naljakat on. 

See oli täna.

Eile olid hoopis teised tujud.

Kuulsin halbu uudiseid.

Kohe mitu.

Ja õhtul lugesin, et suri Mare Taagepera.

Juba kolmas õppejõud lühikese aja jooksul.

Eile käisin jõe ääres.

Vooluveepisarad.

Aga täna hommikul sadas vihma, küll mitte enam siis, kui bussi peale läksin.

Pilvepisarad.

Hommikul olid nad  kramplikult okste külge klammerdunud.

Päev, mis järgnes, oli hele ja päikeseline.
...
Aga nüüd... nüüd hakkan kuulama ööülikooli.

Mare Taagepera, "Üks heategu päevas"... 2008

...

Fotojaht: ripub

...

Vaatasin üle oma viimase aja pildid... ja ei midagi, mida üles riputada. Oli küll üks rippuv mudilane, aga ma pole kindel, et see, kelle küljes riputakse, nõus on.

Õnneks leidsin mõned rippuvad kõrvad.

Vähemasti värske kraam.

...
Fotojaht
...

Fotojaht: veidi hägune

...
See aprill tundub kuidagi eriti hägune olevat :)

...
Fotojaht
...

Sügisel kooli

...

...

Tegelikult oli ta lihtsalt üks täiesti võõras väike tüdruk. Teised kutsusid teda Liisuks.

Sattusime juhuslikult teleri ees lauanaabriteks.

Kõrval, suure laua taga käis sünnipäevamelu.

Meie kahekesi vaatsime saadet "Võta või jäta".

Ekraanile tuli saate teine osaleja, särava naeratusega noor daam.

Tegi oma valiku.

"Valime meie ka kohvrid."

Olin nõus.

Tema jõudis ette, valis kohvri nr 16. Minu pilk oli ka just sellesamale kohvrile peatuma jäänud.

Aga olgu, mina valisin siis kohvri nr 6.

Vaatasime saadet.

Ajasime juttu.

Liisu läheb sügisel kooli, suvel saab 7-aastaseks ja siis varsti lähebki.

Eile tuli ta Soomest, käis isal külas. Isa töötab Soomes.

Suvel läheb ta Ameerikasse, vanaemale külla. Vanaema elab Ameerikas, aga mitte üksi. Ta elab koos Billiga. Või oli see nüüd John, aga vahet pole. Igatahes eesti keelt Bill/John ei oska. Vanaema räägib küll eesti keeles, vanaemaga saab Skype`s rääkida.

See eelmine mängija ei meeldinud, tal olid imelikud juuksed.

Liisul on ilusad juuksed.

Ja isiklik juuksur.

Esimesed hambad vahetuvad ja seda Liisu häbeneb. Talle ei meeldi, et teised sellele tähelepanu pööravad.

Liisul ei ole ei õde ega venda.

Väga tahaks, et oleks. Aga ei ole ja ei tule, selles on Liisu täiesti veendunud. 

Püüdsin siiski veidi lootust anda, ehk kunagi ikka.

Väike õde, see oleks toredam. Liisu arvates.

Liisu lemmikvärv on kollane.

Roosa on ka, aga roosa on nende rühma kõigi tüdrukute lemmikvärv.

Vahepeal vaatame käsitööalbumeid ja arutame, mis ilus ja mida võiks ise ka teha.
"Naised saavad korraga mitut asja teha, aga mehed oskavad ainult üks asi korraga."
Pean nõustama, vähemasti sellega, et naised ja mitu asja korraga.
Meie ka.

Minu number 6 kohver tehti lahti, seal oli 1000 eurot... või oli see 10000.

Liisu korjab raha.
Tal on juba 100 eurot.

"Võta või jäta" mäng jäi sellel reedel pooleli.

Number 16 ootab järgmist saadet. 

Ma nii väga loodan, et seal on rohkem raha kui minu kohvris.

...

Fotojaht: viljad

...

Teadmiseks kõigile, kes on juba leppinud sellega, et meil on uus aastaaeg - kelv , ärgu unustagu, et sellele lisaks on meil ka sülv.

Vähemasti eelmisel aastal juba oli. 

Pildid on tehtud 27. oktoobril. 

 

...
Nii siis ei jäägi muud üle, kui pilk lõuna poole pöörata.

 

...

Fotojaht

...

Õhtused uudised

...
Ja sajabki lund...

 

...

Hommikused uudised

...
Selline päikeseline hommik.

Päikeseline küll, aga kasu sest suuremat pole, kõik kohad alles lund ja jääd täis.

  Väljas on väga libe.

 

Kolm on kohtu seadus... kolm korda libisesin. Aga püsti jäin, esimene piruett tuli eriti kenasti välja, loodan, et naabrid ikka nägid.

Keegi oli kuuri ees värskelt junnitanud.
Oletatav süüdlane jäi kaamera ette ka.

Võin, käsi südamel, kinnitada: see ei ole topis.
...

Suurpuhastus raamaturiiulis

...

Tõstsin kõik raamatud riiulist välja. 

Riiul riiuli järel. 

Katsusin raamatud käega läbi, pühkisin tolmu. 

Palusin vabandust.

Et ma neid ei loe. 

Harva vaatan. 

Korra-paar aastas põhjalikumalt tolmust puhtaks raputan.

Siis ladusin tagasi. Pildistasin ära, rida rea järel.

Et teaks leida, kui vaja.

Kolm uut raamatut panin riiulisse. 

Mina lubadusi pidada ei oska. 

Et enam ei osta.

Ma ei suutnud vastu panna.

Raamat, mis oma hinnas on 10 eurot kaotanud, sisu ikka endine ju. 

Kolm raamatut ja kokku 6 eurot. 

Mahtusid kenasti ära ka. Nagu ikka, peale koristamist.

Kolm uut raamatut panin riiulisse, kolm vana tõstsin välja.

Neil on tähendus, seepärast tahtsin nad endale lähemale tõsta. Seda, et lugema hakkan, ma ei luba, aga võimaluse annan.

Öökapiraamatud natukeseks ajaks.

...

Esimese raamatu tõstsin välja lugupidamisest uue paavsti vastu.

 
Aga mitte ainult.

Mõtlesin, et uurin natuke ka Assisi Franciscuse tausta.

Aga mitte ainult.

See, et mul see raamat riiulis on, ei ole lihtsalt juhus. Kui ma seda kunagi müügis nägin, ja nägin, kes raamatu autor on, teadsin kohe, et ostan.

Johannes Hiiemets on mu lapsepõlvesõbranna vanaisa. 

Vanaisa, kes suri 38-aastasena Kirovi vangilaagris.

 ...
Teine raamat on ka oluline.

 

Raamatu koostas Mari-Liis Lill.

Mari-Liis Lill ja tema kõne loomeliitude pleenumi 25. aastapäeval.

See, et mul see raamat riiulis on, ei ole lihtsalt juhus. 

Pärispeaga seob mind päris palju.

Leidsin raamatust pildi, kus mu vanavanaema peal on.

51 Pärispea ema, emadepäev aastal 1927. 

See on üks ilus raamat.

750 aastat Pärispea minevikku.

Sujuvalt, loogiliselt ja ladusalt kokku korjatud ja tervikuks kirjutatud.

Nii nagu kõnegi. 

Mis on sellel pildil valesti?

Raamatus pole midagi valesti.
Tagakaanele on kokkuvõtteks kirjutatud:
"Meil võivad olla üles märgitud kuupäevad ja aastaarvud, aga seda me ei tea, kes neid märkis ja millistel kaalutlustel. 
Kas tema teadis, kuidas tegelikult oli?
Ja samas on meil pärimuslikud lood, mis on nii uskumatud ja ilusad, et neid kindlasti väljamõeldisteks peetakse, aga mis ometi võivad olla niisama tõesed kui aastaarvud."

...

No ja see kolmas.

See on täpselt 100 aastat vana.

Seepärast ma ta võtsingi.

"Tulewiku" kirjastus Tallinnas 1913

Omamoodi on ta nendest kolmest raamatust kõige noorem.

Ainult sada aastat.

Kui mõelda külale, mida teadaolevalt on esmamainitud aastal 1259.

Ja Assisi Franciscus, kes on sündinud aastal 1182.

...

Võrdsemast võrdsed

...

...

Koolilapsed täidavad testi.
...

Inimestel on palju suhtlemist takistavaid eelarvamusi. Tähista, kas lause on õige või väär!

Mehed sobivad juhirolli paremini kui naised.

Tõene  (....)         Väär (.....)

Ühelt kommentaar (ja teistelt nõusolek): "Testi tuleb kirjutada, et väär. Aga tegelikult on tõsi."

Oh, jah.

...

Vesi ja jää

...

Olen küll veemärgi all sündinud, aga veesolemine ei ole minu jaoks oluline.

Nüüd olen avastanud, et mulle sobib hoopis vesi külmunud olekus.

Õnneks seda veel leidub. 

Peened mustrid, põnevad kujud.

Sama põnev, kui uusaastaöösel õnne valamine. 

Vesi kindla kujuga.

Ole ainult osav tõlgendama.

 ...

 Tantsuhoog.

 

....

Algne elu.

...
Hiirekese armastus.

...

Lastekirjanduse päev

...

Ma nagu oleks teadnud, et kohe-kohe.

Lastekirjanduse päev.

Paar päeva tagasi, kui ema kohvris aaretejahil olin, jäi see raamat mulle näppu.

Olin ikka üsna titt alles, kui see raamat ilmus. Aga minu jaoks ta osteti, nimi kenasti sees, aastaarv juures.

Lood raamatus juba suurematest lastest, lasteaialastest ja koolilastest.

Vat sellised lapsed olid viiekümnendatel, ja sellised autod. Vive Tolli joonistatud.

 

Ühtegi tibinat ka käepärast pole, kellele täna ette lugeda.

Egas midagi, loen endale.

Jutu valisin ka välja.

 

(sukad käisid trippidega... isegi pisikestel poistel)

...

Tegelikult olen  oma kohuse laste ees täitnud.

See oli eile.

Mis sest, et polnud päris lastekirjandus ja lapsedki suhteliselt suured.

Lugesin neile ette Scotti päeviku viimaseid sissekandeid.

...

Fotojaht: lemmikvärv

...

Üks lapsuke hiljuti küsis mu käest, et mis mu lemmikvärv on.

Olin lausa kimbatuses.

Minuga on tegelikult nii, et meeldivad need värvid, mis kenasti kõlavad:

sinepikollane

samblaroheline

kanarbikulilla.

Päris ilusasti kõlavad ka 

vikerkaarevärviline

lehetäiroheline

munakollane...

Kõige ilusamini kõlab muidugi päikesetõusuvärviline.

Mõned pildid leidsin ka.

Tõusva päikese värvi.

...
Fotojaht
...