Fotojaht: sügis

...

Mõned aastad tagasi olin ikka väga aktiivne osaleja.
Ühises fotojahis.
Siis muutus asi loiuks, kuni lõpuks lõplikult hääbus.
Ligi kolm aastat tagasi oli viimane.

Mõtlesin, et nokitsen tasapisi edasi. Asi siis teemasid välja mõelda!

Seegi pole mu jaoks segav faktor, et mul õiget fotoaparaati pole. Mul sellised eblakad, mis kerge taskusse pista, hind pluss-miinus 200 eurot. Et poleks niiväga üle jõu, kui paari-kolme aasta pärast end ammendanud on ja tekib vajadus uus muretseda.

Nii ma siis mõtlesin, et korra nädalas võiks ju olla postitus, kus paar kolm lauset ja teist sama palju pilte. Et kui kirjutada pole tuju, siis fotod ma ikka leian.
Seda enam, et facebookis toimub Estofotojaht.
Pole vaja endal teematki välja mõelda!

Ometi, ometi... juba mitu võimalust olen maha maganud.

Aga et sügis ikka kestab, siis teen selle postituse ära.
Hilinemisega.

Fotojaht: sügis.

Lugu on ka.

Meie kandis liigub sügiseti hunte. Tuttav rääkis, kuidas seisis koduõues ja kuulas, kuidas nad uluvad.

Hundid.

Teine kohalik näitas pilti hobusest, keda hundid olid rünnanud. Ikka päris korralikud kriimustused.

Mõned aastad tagasi oli üle-põllu-naabrite ketikoer maha murtud.

Pildil ka.
Hundid.
Ja akna  taga on sügis.

Koht on imeline!

Sattusin sinna eile pidulikule õhtusöögile.
...

Nähtamatu daam

...

Ma organiseerin viimasel ajal ise vähe, pigem kulgen. Aga kulgen päris hea meelega.
Kui kutsuti Viljandisse, kulgesin sinna.

Enne seda kulgesin Pärnus ja Tallinnas. Tuleb tõde tunnistada, et need kulgemised olid osaliselt siiski mu oma korraldatud. Ühe lapse andsin Pärnus ära, teise võtsin Tallinnas vastu. Koos kulgesime läbi vanalinna rongijaama, sealt edasi läbi Aegviidu kodu poole.

...

Aga eile kulgesime teatrisse.

Viljandi.

Nähtamatu daam peitis ennast "Ugala"teatri salajastes nurgatagustes, varjatud uste taga.

Etendus selline.
"Nähtamatu daam".
Priskelt kolm tundi seiklusi ja sekeldusi, armastust, suurejoonelisust, flirti, intriige ja paras annus huumorit.  Kaunid kostüümid, huvitav lavakujundus, ilus muusika.
Ja palju noori andekaid näitlejaid.

...
Ma isegi ei tea, kas mu nina oli kogu aeg niiske ja kippus tilkuma seepärast, et olin kahel päeval järjest läbimärgade jalgadega ringi tatsunud, või hoopis seepärast, et naersin nii, et silmad märjad... ja pisaratega kaasneb teatavasti ka veevool ninast.
Viimase teooria poolt kõneleb see, et täna ei mingit nohu.
Teooria vastu... no nii naljakas see ka ei olnud.

Igatahes jõudsin etenduse jooksul vähemalt seitse korda aevastada, teist sama palju nuusata.

Aga õhtul hakkas juba taanduma.
Tatine enesetunne ja tatine ilm.

Täna kõik ok.

Kui etendusest rääkida, Mette arvas, et tema annab 8-9 punkti 10st. Minult tuleb ehk 6 või 7.

Millest võib järeldada, et sobib rohkem vanusele alla 20 ja natuke vähem vanusele 60+.
Siiski, kuigi ei ülista, ei vingu ka.

Lapsuke oli rahul.
Ja minagi ei nurise.
...

Mis teeb bussiga reisimise nauditavaks

...

Kui me eile plixiga Pärnu sõitsime, siis oli see ka nagu omamoodi seiklus. 

Kõik see kokku. 

Varajane ärkamine... kui muidu lapsel ju koolivaheaeg, ja maga, kaua tahad.

Mis sest, et väga kaua ei taha, juba kell 8 üleval. 

Või pool 9.
Või kell 9.

Aga sõidupäeval tuli ikka paar tunnikest varem tõusta... eriti mina, kes ma lükkasin nii mõnegi toimetuse hommikusse. Tuli pliidi alla näiteks.

Igatahes kell 7.40, kui buss saabus, olime juba tee ääres ootel, et siis tunnike hiljem rõõmsasti kohalikku pealinna saabuda.
Ilmselgelt oli see liiga vara, sest Pärnu bussi väljumiseni oli priskelt paar tundi aega.
Õnneks olen ma tuntud ajaviitja... st et pole probleemi. Niisama oodata ei kannata, aga alati ju leiab midagi, mida teha.

Istusime kesklinna kohvikus, mina lugesin läbi kohaliku kobrulehe viimased numbrid, väike sõbranje vaatas hommikusi multifilme.

Aeg lausa lendas, kibekähku poest läbi ja  bussijaama Pärnu bussile. No ja et ikka kähku toimetasime, jõudsime ka üht taaskasutuskeskust külastada ja veidi shopata.

Mis teeb bussiga reisimise nauditavaks?
Eks ikka igasugused seiklused... ja igasugused inimesed.

Bussijuht ka. Kui meie kohaliku bussi kohalik juht võiks vabalt kanda tiitlit maailma parim, siis suurte busside juhid on mitu kraadi kangemad. Või kangekaelsemad.
Aga see on ka mõistetav, sest bussisõidul valitsevad reeglid, reeglite rikkumine rikub päris kindlasti ka bussijuhi tuju.

Mina olen kahjuks teada tujurikkuja.

Nüüd ka. Ostsin bussijuhi käest pilet, andsin 10 eurot.
Ja siis hakkasin münte juurde otsima.
Siis andsin mündid bussijuhile... ja hakkasin paberraha bussijuhi käest tagasi sikutama.
Õnneks tema oli tugevam, sikutamise käigus meenus mulle tõsiasi, et ka kümnekas kuulub talle. Või vähemasti bussifirmale.
Üritasin asja naljaks pöörata, aga see ei tulnud vist hästi välja. Igatahes bussijuht rõõmsamat nägu ette ei mananud.
Et ta minu suhtes skeptiline oli, täpsustus juba järgmises peatuses. Kui buss liikuma hakkas ja mina üle bussi hõikasin: keegi veel jookseb.
Bussijuht sellest välja ei teinud.

Ühes järgmistest peatustest selgus, et bussijuht on kõigi jooksjate suhtes tõre.
Jälle üks meesterahvas jooksis. Õnneks jooksis ta peaaegu läbi ukse, igatahes buss peatus ja mees võeti peale.
Koos karmi noomitusega. Et kas kella ei tunne või?

Aga muidu oli bussijuht kena inimene ja korralik sõitja. Juba kell 1 olime Pärnus.

Kui autoga jõuame kohale paari tunniga (pluss tavapärane poevisiit), siis bussireis kestis umbes-täpselt 5 tundi. Ja sisse mahtus 3 poodi ja üks kohvik.
Pole ka paha.

Tänane reis alles kestab ja esialgu pole rääkida muust, et kell 7 hakkas buss Tallinna poole liikuma. Natuke häirib, et keegi kuskil läheduses vorstileivaga maiustab (lõhn reedab) ja et eesistuv naaber oma tooli seljatoe mu põlvedele toetas. Ma ei saaks öelda, et mul eriti mugav on. Vastutasuks üritan ta magamist aeg ajalt elustada... teen põlvedega mõned tõukavad liigutused. Lootuses, et tal tekib tunne, nagu keegi elab tal seljas.

Aga muidu ma naudin reisimist.

Igasugused väikesed ebamugavused annavad ainult vürtsi juurde.
...

Anname tuld

...

Ootusrikkad ja rõõmsad näod. 

Kurvad näod ja nõutud näod.

Joviaalsed ja ülemeelikud.

Pühapäeva õhtul.

KOV 2017... kokkuvõtete tegemine.

Ma ju ka. 

Vaatasin pühapäeval valimissaateid ja ootasin tulemusi.

Kujutasin ette, mis tunne kandideerijate südames valitseb.

Mõni rääkis ettevaatlikult ootustest, mõne hääles kumas pettumus.

Siis tuli intervjuu ühe väga tigeda ekrelasega. Nemad on enamasti alati sellised kurjad ja sõnu tulistavad.

Aga kui kuulata. Ja mõelda.

Tuleb tõde tunnistada. 

Ei saa usaldada seda elektroonilist värki.

No mida sa teed, kui ikka hääli napib.

Samas kui sisetunne ütleb, et peaks nagu rohkem olema.

Minul ka... mitte küll hääled. Aga vahet pole.

Iga kord kui neti-panka sisse login. 

No ei saa võimalik olla, et nii vähe!

Vat kuidas vanasti oli. Läksid hoiukassasse.

Raamatusse kirjutati sisse, kuidas oli ja kuidas on.

Mitu rubla.

Ja kui järgmine kord läksid... kõik oli alles!

Nüüd on iga kord tunduvalt  vähem!

Vähem kui eelmine kord.

Hoopis vähem, kui süda igatseb.

Ei siin pole muud, kui anname tuld!

...

Iga päev on oma nägu

...

Mul oli kunagi kalender, kus igale päevale oli kirjutatud korraldus. 

Keeda putru, naudi õhtut, kallista sõpra, õmble paar nööpi ette. 

Ja muud analoogilist. 

Ikka 365 erinevat eesmärki päevadesse.

Hea mõte ju, muidu ei saagi aru, et igal päeval oma nägu!

Mina ette ei planeeri, ma tagantjärele.

Annan päevale mõtte.

Üleeile näiteks... tegele oma pooliku käsitööga.

Tegelesin.

Kuna tegu on suurema projektiga, siis valmis ei saanud ja terviklikku tööd ka ei näita. 

Aga ma viimistlesin, pressisin ja õmblesin alusriidele.

...

Eilse päeva soovitus...  meenuta lähedasi ja tuttavaid.

Lähedastest leidsin suht tundmatu pildi emast, aeg 1930ndad.

Kui ei teaks, et tegemist on 80 aasta taguse fotoga, võiks oletada, mida lapsuke pildil teeb.

Kindlasti näpib nutitelefoni!

...

Täna oli ette teada, et tuleb ilus ilm.

Mis siis muud, kui et mine loodusesse.

Otsustasin kohe: ei mingit korilust. Võtsin kaasa fotoka ja mobiiltelefoni. 

Ja siis ikka... igaks juhuks kilekoti ja noa ka. Sest mine sa tea, kui ikka rattaga sõidan ja seen on tee peal ees, on lihtsalt ebaviisakas teha nägu, nagu ei märkaks.

Õnneks neid seeni, mida korjata kõlbas, eriti ei leidnud. Paar kuuseriisikat ja peotäis kukeseeni.

Ja siis niisama silmale ilusaid kübarakandjaid.

Aga ilm oli võrratu ja paar tundi metsas läks kui linnutiivul.

Kusjuures, rändlindudest täna ei mingit märki.

Polnud hääli ega tiivavihinat.

 ...

Oli kord onu Roland...

...

Entsüklopeedia ütleb, et R.E. oli 60ndatel Pärnu teatri näitleja. Juba 50ndatel oli, kokku kümmekond aastat. Hiljem viis elu ta pealinna ja mingid aastad oli R.E. Tallinna Draamateatri näitleja.

Ega ma temast palju ei tea, aga ema ja isa tundsid teda, seepärast minagi.

Onu Rolandit mäletan.

Niisama kohtunud, mõneski lavastuses näinud.

Ema piltide hulgas sobrades leidsin tuttava näo.

Miks ma üldse hakkasin meenutama ja otsima?

11.oktoobri Eesti Päevalehes lugesin kuulutust.

Mälestame sügavas kurbuses.

10.03.1935 - 09.10.2017

Ja siis googeldasin.

Google annab lühikese eluloo kirjelduse  ja loetelu rollidest.

Tegelikult on see Eesti Entsüklopeedia, mille andmed leidsin. Sünniaeg... aga mitte surmaaeg.

Ühe järelhüüde leidsin.  

Lahkus tuntud avamere purjetaja.

Nojah, teatriga ta hilisematel aastatel seotud ei olnud.

Ja seda, et tegeles purjetamisega, ütleb ka entsüklopeedia.
...

Mind on ahistatud

...

Mõni seik elus, hoolimata ajast aastakümned tagasi, on meeles.

Mõni ebameeldiv kogemus. 

Kõnealune lugu juhtus, kui olin ehk napilt 20. Igatahes mitte abielus.  

Ma ei usu, et see mu elus mingit tähtsust omab või et seepärast mul mõni kompleks oleks tekkinud. Aga näe, mäletan.

Sõitsin mina ükspäev bussis, maalt linna. Ees paaritunnine sõit.

Tol ajal oli bussides päris palju sõitjaid, linna oli ikka asja, autosid igas külas ehk nii palju, kui tänapäeval veidi suuremas peres.

Mitte et kaasreisijate hulgas tuttavaid oleks olnud.

Sõitjaid oli parasjagu palju, aga vabu kohti bussis piisavalt, et üksi pingis istuda. Oli vabu kohti, oli vabu pinkegi.

Ja siis kuskil poolel teel tuli bussi purjus meesterahvas. Keskealine või vanemapoolne, kes sellisest õieti arugi saab. Igatahes ilmselgelt purjus ja ebameeldiva olemisega.

Tuli ja istus minu kõrvale. 

Ja tahtis suhelda.

Mina ei tahtnud. 

Tahtsin püsti tõusta ja mujale istuda, aga ei saanud temast mööda. Mees oli suur, istmetevahe kitsas. 

Mina istusin bussis suht eesotsas, oli võimalik bussijuhiga kontakteeruda.  Ütlesin oma kõva häälega, et ma ei soovi selle inimese kõrval istuda. See, et mees purjus oli, pidi olema selge ka juhile, kes talle just pileti oli müünud.

Ma olin nii kindel, et mind aidatakse. See oleks olnud ju lihtne. Buss hetkeks kinni pidada ja meesterahvale märku anda.  Paluda tal mujale istuda. Või mind mööda lasta.

Aga bussijuht vaatas ainult peeglisse ja sõitis edasi.

Ja kõik need inimesed bussis, mitte keegi ei reageerinud.

Ma ei tea, mida nad mõtlesid.

Et mis see plika pirtsutab?

Mehel on ju pilet, miks ta ei või istuda, kus ta tahab?

Ongi hea, et ta seal istub, muidu tuleb äkki minu kõrvale, haisev purjus joodik?

Kes viitsib sellise tüütusega oma närve rikkuda?

Ma tõesti ei tea, mida inimesed mõtlesid.

Minu sõnavõtust oli nii palju kasu, et joodik tukkus omaette, mind ei torkinud.

Mina ülejäänud aja bussisõitu ainult nutsin. 

Mitte niivõrd seepärast, et pidin räpase purjus vanamehega tund aega külg külje kõrval istuma. 

Nutsin, et olen jõuetu olukorda muutma. 

Ja et mitte keegi mind ei aidanud.

Mis ma praegu teisiti oleks teinud?  Ma ei tea. Purjus inimene on ettearvamatu, ja kuna kaasreisijad tema suhtes nii sallivad olid, olin ma oma võitluses täiesti üksi. 

Imelik, et see mul praegu meelde tuli.
...

Hääletatud!

...

Hääletatud!

Mulle on alati avaldanud muljet see hääl telefonis.

Kui täna koju jõudsin, siis ka... justkui oleks keegi hõiganud.

Hääletatud!

Ühe hetke mõtlesin, kus seda kuulnud olen, kes seda ütles.

Siis tuli meelde. Olen mõned korrad Eurovisioonil oma hääle andnud. Lemmiklaulule... või siis lemmiklauljale.

Valid numbri ja reibas meeshääl hõikab: hääletatud!

Täna sai teistmoodi hääl antud. Valik tehtud, number kirjutatud, tempel peale ja kasti.

Enne seda tegin kodutöö ära.  Vaatasin, kes kus kelle nimekirjas on. Tegelikult, ma nagunii teadsin, kellele mu hääl läheb. Olime isegi läbi arutanud. Aga igaks juhuks vaatasin, kas muu seltskond on sobiv.

Üritasime kandidaadiga kohtuda ka, mis osaliselt õnnestuski. Eriti meeldiva mulje jättis, ta isegi ei püüdnud meid ära osta. Nänni ka ei jaganud. Ennast natuke kiitis, aga konkurente maha ei teinud.

Mina tegin küll kriitikat. Kuidas küll tema, kena inimene, endast sellise ebamäärase foto lubas üles riputada. Kahtlustan kadedaid konkurente.

Edasi oli nii, et kui valimast tulime ja külapoodi külastasime, kohtusime veel ühe kandidaadiga. Tema jagas poe ees rohelisi kompvekke. Kaasa võttis kohe kaks tükki. Seda me muidugi ei hakanud ütlema, et proua on kampaaniaga hiljaks jäänud.
Meil juba hääletatud!

Aga miskit poleks muutnud ka varasem kohtumine, sest hoolimata maitsvatest pannkookidest, mida üks tegus erakond eelmisel nädalal Tallinnas lahkelt jagas, nende seltskond jäi ka meie häältest ilma.

Kohalikud valimised 2017.
Selline tähtis päev täna.
...

Seeneseltskond

...

Kui nüüd tõde tunnistada, siis hoolimata rikkalikust seeneaastast ja sagedasest seenemetsa sattumisest on mu talvised seenevarud pehmelt öeldes napid, karmimas serveeringus peaaegu olematud.

Mul lihtsalt meeldib seenemetsas käia, seeni korjata on ka tore tegevus, igasugune sissetegemine käib tujude järgi. On tuju, siis teen... pole tuju, parem ei korjagi. 

Pigem pildistan!

Sipelgapesa seenetama läinud.

...
Need seened olid jalgupidi vees. Rivis kui sõdurid.

Nende rännak läbi vee mõjub kuidagi masendavalt. Mingid kummalised ja ebatõepärased seosed tekivad.

....
Aga nemad on mu selle sügise lemmikud... mitte et ma neid korjanud oleks. Niisama ilusad silmale vaadata.

Soomusmamplid... kui nüüd õige nime leidsin.

...
Veel üks seeneseltskond, sedapuhku juba eakam.
Sügis surnuaias.

...
Kõrgemalt näeb kaugemale!

...
Aga sellel seenel on oma lugu.

Ma nimelt korjan ainult neid seeni, mis tuttavad juba lapsepõlvest. Kitsemampel nende hulka ei kuulu.

Kitsemampliga tutvustas mind kolleeg. Viis metsa ja näitas. Korjasin tol korral terve korvitäie.

Nüüd on sellest mõni aasta mööda läinud, ja juba ma võõrastan.

Tõin koju, näitasin kõigile, kes näha tahtsid, ja kinnitasin ennast ja teisi veendes, et see on kitsemampel, jube hea söögiseen.

Siis sai otsustavus otsa, seen jäi vaatamiseks kapi peale.... samal ajal, kui pilvikud ja puravikud panni peal podisesid.

No et kui äkki ikka polegi.

Kitsemampel.

...

Midagi südamlikku ka. 

Algul vaatasin, et kuuseriisikad.

Aga kui kübara alt kaeda... no ei ole.

Pigem ehk porgandiriisikas.

Väga hea söögiseen!

...

Selfi ämblikuga

...

Kohe algul pean ausalt tunnistama: jäi ära.

Ämblik oli täitsa valmis, kui nägi, et ma fotokaga toimetan, võttis suuna otse mu põse poole. Ma peaaegu olin nõus, viimasel hetkel lõin siiski põnnama.

Sirutasin sõbrakäe... ja nüüd on mul kaks pilti teemal Mina ja ämblik.

Aga ei ühtegi selfit... et mina ja ämblik.

Ei väsi kordamast: ämblikud on mu lemmikloomad!
...

Lood Kukeleegua linnast

...

Sel suvel oli mul kaks ühesugust jutuajamine. 

Kas õhtujuttu ka loeme?

Küsisin mina.

Ikka loeme!

Ja mida me loeme?

Kukeleeguat loeme!

Erinevad lapsukese olid. Aga soov oli ühesugune.

Ju ma olen enne ka lugenud, kust nad muidu oleks teadnud tahta :)

Hea raamat ju, endalgi oli huvitav lugeda!

Aastast 1965.

...

Eestiaegne sallivus

...

Nooremas põlves sai tihti kuulda või kasutada ütlemist eestiaegne.

Mäletan lapsepõlvest, et vanaemal oli paar head tuttavat, kellest räägiti kui  eestiaegsetest prouadest.
Eestiaegne mööbel, raamatud, serviisid ja muud vidinad.
Kodudes alles.

Nõuka-aegse lapsepõlve märksõnad. Asjad ja inimesed ajast, mida enam ei olnud.

Nüüd on uus aeg.

Ma ei tea, mis aeg see on.

Taasiseseisvusaeg ehk.

No ja enne seda nõuka-aeg.

Nõuka-aegne mööbel, raamatud, vanad ajakirjad, nõud ja muud vidinad paljudes kodudes.
Veel alles ja kasutusel.

Enne nõuka-aega siis Eesti aeg.
Paljudes tänastes kodudes asju sellestki ajast.

Vähemasti mul küll on.

Sorteerisin vanu ajakirju.

Eestiaegseid, 1930ndatest.

Nagu kogemata (nagu ikka koristamise käigus) jäin lehitseda.

Vanad "Laste Rõõmud".

Ja korduv teema läbi kolme ajakirja oli sallivus.

Muutumatu läbi aegade!

Kui see oli probleemiks, siis ehk otsiti fotode abil lahendust.

...

Sexy Rexy ja mustad tomatid

...
Käisime sünnipäeval.
Juba 28ndal.

Sünnipäevalaps oli tegus nagu alati. Kamandas kallist kaasat ja kolme kassi.

Kasvatas mustavärvilisi tomateid.

Ja hoidis silma peal Sexy Rexyl.

Sellise nimega roos sai meil koos õe perega viidud paar aastat tagasi, kui suguvõsa kokkutulek oli, perede ühisesse roosipeenrasse.

Lapsepõlvemaale.
...

Avokaado pähe või pudru sisse

...

Miskipärast ei vea mul enam nende avokaadodega. Ostes tunduvad, et parasjagu küpsed, aga kui noa sisse löön, selgub kibe tõde. Kord üleküps ja viljaliha tumedaks läinud, kord seestpoolt täitsa kõvad ja maitsetud. 

Nüüd saan aru, miks kolleeg kunagi ütles, et tema pole endas avokaadode vastu sümpaatiat kasvatada suutnud.

Kuigi on püüdnud.

Ei saa hoolida kõvast krõmpsuvast maitsetust puuviljast.
Kui oled valesti valinud.

Minul on vedanud, enamasti olen saanud seda õiget. Kaunivärvilist rohelist ja parajalt pehmet.

Aga mitte viimasel ajal.

Kui on liiga pehme ja värvist väljas, saab kasutut avokaadot kasutada kosmeetilisel eesmärgil. Määrida juustesse või teha näomaski.

Viimane kord aga oli toorevõitu, hoidsin küll paar päeva kapis, et küpseb veel veidi, kuigi poes oli tunne, et koorealune on parajalt pehme.

Lõikasin pooleks ja olin pettunud. Mida sellise tihke toore massiga nüüd teha? Kui juba poolitatud ka.

Kuna hommikupuder parasjagu tegemisel, koorisin avokaado ära, lõikusin kildudeks ja jätsin koos pudruga hauduma.

Täitsa toimis.

Kuumutamist avokaado ei talu, tagantjärgi lugesin.
Et läheb kibedaks.

Niisama haudumine oli täitsa ok.

...