Kui Rita ütles, et pildistas õieilu oma aias, olin ma sunnitud tõde tunnistama.
Mida ei ole, seda ei ole.
Minul.
Mitte ühtegi lillepeenart.
Nojah, see köögi aknaalune. Seal kaks põõsast pojenge, üks sõbrantsi vanaema juurest ja teine mu oma lapsepõlve muinasmaalt.
Ja mis kõige imelisem: sel aastal hakkasid nad õitsema juba mais. Muidu valvan juunis, et kas ikka hakkab.
Õitsema.
Vanaema sünnipäevaks.
Mis teatavasti on 10. juunil.
Nii et need õied mul on.
Ja siis see maasikas, kes iseenese tarkusest on sinna pojengide kõrvale omale kodu rajanud. Tema õitseb ka.
Ma pole veel aru saanud, kas metsmaasikas või aia oma.
Ühe jaoks liiga suur ja teise jaoks väike.
Ühe jaoks liiga suur ja teise jaoks väike.
Ja muidugi võililled.
Ma olen sellise metsiku looduse kummardaja, võililled mind ei sega. Vähemasti seni, kuni õitsevad.
No ja algul on ju seemneseltskond ka täitsa dekoratiivne... kuni esimese tuulepuhanguni.
Ma olen sellise metsiku looduse kummardaja, võililled mind ei sega. Vähemasti seni, kuni õitsevad.
No ja algul on ju seemneseltskond ka täitsa dekoratiivne... kuni esimese tuulepuhanguni.
Loomulikult minu karikakrad, neid on terve maja ümbrus täis
Siis veel need õied, mis tühja koha täiteks ise potiga paigutasin. Need ju ka.
Siis veel need õied, mis tühja koha täiteks ise potiga paigutasin. Need ju ka.
Ja ebaküdoonia... tema hakkab juba otsi kokku tõmbama. Õied viljadeks vormistumas.
Muru sees ja kiviktaimlas on aastate tagused võõrasemad oma järglased jätnud. Mis sest, et mõõdult pigem kannikesed.
Õiteilu seegi.
Õiteilu seegi.
Selline aed minul.
Aga metsiku looduse hindamise kõrval on mul suur aukartus ja lugupidamine tõeliste rohenäppude suhtes.
Imelised korras aiad, puhtad peenrad ja umbrohuvaba miljöö, tean üsna hästi, kui palju hoolt ja vaeva see nõuab.
Suure töö vili.
Kui ausalt ütlen.... teeb ikka natuke kadedaks ka!
Suure töö vili.
Kui ausalt ütlen.... teeb ikka natuke kadedaks ka!
Teemasse "100 head asja".
Õied ja viljad.
Kuuekümne kolmas.
...
Kuuekümne kolmas.
...