Fotojaht: lilled

...
Selline lilleilu hetkel.

Vihmamärjad õied.

Fotojaht
...

Tunne kodukanti

...

Ühel puhkusepäeval... kes seda nüüd täpselt mäletab, mitmendal, tegime sõbrantsiga rattaretke "Tunne kodukanti".

Kusjuures, tema tunneb, mina ei tunne.

Natuke selgemaks sain.

Ilusaid kohti nägin rohkem, aga igal pool ei kõlba ju pilti teha.

Mõnes kohas siiski.

Avalik koht, vana hea keskus uhke juurdeehituse saanud.

Kesk-Aasia tüüpi lõkkekoht Kesk-Eestis.

Äge!

Lamaskleda oli seal palkide najal mõnus, lõke soojendas varbaid ja pererahvas oli külalislahke.
Segakeeles kõnelemine tuli ka kenasti välja.

Aga muidu oli vaikus ja rahu see, mis lummasid.
Ja lõhn.

Ööviiul.

Nagu sõbrants märkis... ööviiuleid oli mitme sümfooniaorkestri jagu.

 

Muidu ju öine lõhnaja, aga kui ikka nii palju ja nii koos, siis teeb imeline aroom meeled hellaks küll.

Juba keset päeva.

Korjata ei tohi, sest looduskaitse all. Korjata polegi mõtet, sest öösel hakkab ka vaasis lõhnama ja ei lase magada (mälestused lapsepõlvest)

Kokkuvõttes... kaunis kodukant!
Sobitan teemasse 100 head asja.
Kahekümne kolmas.
...
...

Ajas tagasi... lapsepõlvemaa

...

Kui inimene on juba neljandat päeva puhkusel, hakkavad päevad segamini minema.

Kas tõesti on täna laupäev?

Tänu meeldetuletustele on see mul nüüd vähemasti õhtuni meeles.

Poja keeldus tööle minemast, vabandused varnast võtta... et täna on ju laupäev (suhtlesime peale südaööd Fb-s)

Müüja poes tegi üllatunud näo, et tere-tore, kuidas sina täna siin oled, täna on ju laupäev.

Täna on laupäev.

Täna on laupäev.

Täna o n  laupäev.

Kordamine on tarkuse ema, vähemasti vanasti oli. Nüüdne pedagoogika ütleb, et asja tuleb mõistusega võtta, kordamisest on vähe kasu.

No ma ei tea.

Minul on nüüd küll meeles, et täna on laupäev, ja mõistusega pole siin midagi pistmist.

Eile oli reede. 

Eile käisin lapsepõlvemaal.

See on maa, kus kunagi lapsed otsa ei saa.
  

 Selline see koht ja sellised me ise... aastal 1961...

Mõned lapsepõlvemaa lapsed on saanud vanaemadeks ja vanaisadeks, ühest on saanud juba vanavanaisagi. 

 Ilmar 16 aastat vana... nüüd juba vanavanaisa!

Kartulipõldu enam siin ei ole.

Suurt kuuske ka mitte.

Nii on.

Et mõned lapsepõlvemaalased on saanud vanaemadeks ja vanaisadeks ning emasid-isasid kokku lugedes võid omadega sassi minna. 

Aga mis peamine, lapsed on ikka olemas.

Nii nagu endistel aegadel...

 (1974)

... nii ka praegu.

Eile oli lapsepõlvemaal lapsi parasjagu viis, noorim napilt 9kuune, vanem vast 12. 

Lapsepõlvemaal käivad taastamistööd.
Aeg on teinud oma.
Seina hõredad, põrandad jahedad, lagi laseb külma läbi. 

Lapsepõlvemaa 50-60 aastat tagasi...

 

... ja praegu.

....

Eilne päev selline minevikuhõnguline.

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne teine.
Lapsepõlvemaa.

...

Tähendusega kohad

...
Kolmapäeval.
25. juunil.

Puhkuse esimene päev.

Poest tulles... jalgrattaga.
Tegin jäätisesöömiseks pausi ja leidsin Armastuse pingi.

Kui ma nüüd oma kolmanda kriminulli ka loetud saan, lähen otsin raamatukogust midagi harivamat.

Mul on tunne, et koduses raamatukogus teda ei leidu, kui ehk see LR 1966. aasta väljaanne kuskil kohvris.

...

Teine tähendusega koht teel.

Kohe kõrval oli Kuusiku bussipeatus.

Pingiga.

Teeäärsete postkastidega.

Ilmateade ütles alati, et Kuusikul mõõdeti sooja nii-ja-niipalju, kunagi ei öeldus, kui palju Kadakal või Uuetoal või Vornitsal. 

Meie küla teiste talude juures siis.

Lapsepõlve arusaamatused.

Mul on hea meel, et koha praegused omanikud pole maja laiali lükanud ja ära põletanud.

Maja on nagu vana inimene, täis mälestusi. 

Elab ja hingab seni, kuni püsti püsib. 

Mis sest, et keegi enam sees ei ela.

Kahju, et mul pole õigust sinna sisse astuda. Kuulaks ja vaataks ja mõtleks.

Lapsepõlves mõned korrad olen sees käinud, kui memme-taati veel elasid. 

Kuusiku Alma, kui nüüd õigesti mäletan.

Pinki enam alles ei ole. Pole ka mingi ime, bussipeatuski kaugemale kolinud.

...

Üks teine bussiootepink jäi koduteel ette.

Nimeline.

Tehti sünnipäevakingiks.

Et Arvil oleks mõnusam bussi oodata. 

Nõudepeatus. 

Maal veel saab nii, et bussiga poodi ja tagasi.

Parasjagu 20 minutit ostude tegemiseks.

Arsti juurde vaata ise, kuidas saad. 

Kui saad.

...

No ja siis see järgmine pink koduteel. See jäi pildistamata.

Minu jaoks on see ka nimeline pink.

Nime kraabin siis sisse, kui nimekandja pingi roheliseks on värvinud.

Siis teen pilti ka ;)

...

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne esimene.

Tähendusega kohad.

...

Fotojaht: hüpe

...
Üle jaanitule ei üritanud selle aasta jaanilistest keegi hüpata.

 

Küll aga leidsin pildi, kus roosa kummik üritab ära hüpata.

Jaanilaupäeval hüppesse!

...

Fotojaht
...

Kui seda seina ees ei oleks...

...

Kui ei oleks.

Ees.

Seda seina.

Siis saaksin vaadata ja meenutada, milline oli minu esimene lapsepõlvekodu Pärnus Riia maanteel. 

Kaks tuba ja köök.

Ühel hommikul ärkasime üles... elamine täitsa pime. Keegi hiline mööduja oli aknaluugid kinni pannud.

Nagu näha, luugid on endiselt olemas.

...

Minu teine lapsepõlvekodu on nende seinte taga.

Kolmas korrus, aken kukega kiriku suunas. 

Praegu on üks neist seintest  saanud ajutise kaitsva kooriku peale. 

Kunagi oli see Võidu tänav, Võidu 18.

Isegi paber selline alles, kuhu kõik seinad peale joonistatud.

...
Natuke maad edasi, kirikust mööda, asus koolimaja.

2. keskkool.

Ega ma väga ei mäleta, ainult oma viienda kooliaasta õppisin nende seinte taga.

Sellised mälestused kogutud sellel nädalal.

...
Fotojaht
...

Hilpharaka suvine ringreis

...

Kui mul esmaspäeva hommikul tavapäraselt kiire oli, kui aus olla, siis lausa paaniliselt kiire, sai küll 100 pluss x asja ära tehtud, aga x asja jäi tegemata.

Näiteks kontrollimata, mida lubab ilmateade lähipäevadeks.

Loogika ütles, et on suvi.

Reisisihiks suvepealinn.

Piinlik ka kapukaid ja kasukat kasutada, nii ma siis toast välja tuiskasin, suvine hilpharakas. 

Mingisugune särgike ja kerge jakike ihu varjamas, sooja seisukohalt olematud.

Aga ma oleks pidanud mõtlema.

Et soe aeg seks korraks ammu läbi.

Et sooje riideid saab alati vähemaks võtta.

Et vihmavari või keepki oleks külmal ja märjal ajal asja ette.

Esimene ohutuli lõi särama, kui bussis sõbrantsi nägin.

Tema oli ilmastikule vastavalt riides, st talviselt.

Keegi rääkis ilmateatest.

Keegi pakkus vihmavarju.

Olin tänulik, aga eitav.

Lohutuseks lubasin kaasatundjatele, et sel ajal, kui mina õues olen, vihma ei saja.

Nii läkski.

2 päeva ja pikk reis, sõitude vahepeal mitu tundi õues olemist.

Kuskil sadas lund, kuskil rahet, mõned tegid lumememme, mõned kimasid jalgrattal läbi lumetuisu kodu poole, mõlemad silmaaugud seda valget löga täis.

Minagi nägin vihma ja rahet, tuult ja tormi.

Ainult nägin... ainult läbi klaasi.

Läbi mitmete erinevate akende.

Lõpuks kuskil taamal lootustandev lapike sinist taevast.

Külast saadud sviitri koukisin ka bussis seljast ära, buss oli ju soe, ja kui ma lõpuks päris-pealinna jõudsin, tervitas mind pilvitu taevas, särav päike ja vaibunud tuul.

...

Suvine hilpharakas, kahepäevane ringreis, üks koolitus, kolm kodukülastust, üks lapselaps kaasa saadud.

Eile õhtul jõudsin kenasti koju tagasi.

Hilpharakas eestimaises sügisenäolises suves.

...

Botox näkku

...

...

Peeglike, peeglike seinapeal...

Ega ma ennast tavaliselt peeglist ei vahi, mõned korrad päevas ja jupikaupa siiski tuleb ette.

Ega juuksed pole püsti.

Nägu must.

Kulmukarvad sassis.

Täna tundus, et midagi oleks nagu võõrast.

Üks näopool oli nagu teist nägu, pisut pringim, põsed ümaramad ja naerukurrud siledamad.

Teine pool oli ikka nii nagu vanasti.

Mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem tekkis tunne.

Et peaks ka seda va botox´it laskma näkku süstida.

Sest see parem pool, kuhu kulmu alla 3-4 nädalat miski kihulane oma mürgiannuse sisse surus, näeb kuidagi noorem ja rõõsam välja. 

Muidu ma pole kunagi mõelnud.

Et võiks.

Botox`it proovida. 

Loodan, et see vähemasti ei lähe mädanema.

Pagana kihulane, mulle tundus, et asi hakkab juba korda saama, ja jõin julgesti veini.

Mis, tundub, polnud päris õige tegu. 

...
Pildil olev tegelane ei ole rünnakuga seotud
...

Fotojaht: number

...
Kui üks number, siis 31

31 ºC

Varjus.
  

Kui rohkem numbreid, siis 19.05 kell 17.13 

Täna võib sellest ainult unistada... kaks korda käisin õues ja kaks korda sain märjaks. 
...
Fotojaht
...

Blogimise tähtpäevad ja statistika

...

Kuus aastat seda blogi.

Esimene postitus oli 10. juunil 2008

Enne seda oli mu blogi "Toidutares", aga sealt on kõik blogid tänaseks kadunud.

Lihtsalt, ühel ilusal päeval enam ei olnud, ja see polnudki teab-mis ammu.

Pildid kadusid enne, jutud hiljem.

Õnneks olen neist enamuse omale arvutisse ka kogunud, ikka 3 aastat kirjutamist.

Üks pooleaastane lünk on sees, sellest tunnen kohe puudust.

Blogimisega "Toidutares" tegin algust 2005.aasta mais.

Minu meelest lausa 1.mail.

Nii et kokku teeb see juba üheksa aastat.

Kuue viimase aasta statistika.

Keskmiselt 11,5 postitust kuus.

Kõige viljakam kuu on olnud jaanuar, kokku 101 postitust (keskmine 16,83)

Kõige viljatum kuu on juuni, kokku 51 postitust  (keskmine 8,5)

Kõige rohkem olen kirjutanud 2014 aasta aprillis - 23 postitust.

Kõige vähem olen kirjutanud 2010 aasta juunis - 2 postitust.

Kõige viljakam aasta oli 2013 - 155 postitust (keskmine 12,92)

Kõige vähemviljakas aasta 2010 -  121 postitust (keskmine 10,08)

Mida ütleb statistika?

Ikka seda, et ma oskan suurepäraselt oma aega kasutute asjade peale kasutada.

Mängin tähtsusetute numbritega, teen enda rõõmuks mõttetuid pilte, korjan igasugust pahna ja kirjutan asjadest, millest võiks täiesti vabalt kirjutamata jätta.

Aga asi seegi.

On ju paremaid palasid ka.

Üks postitus aastast 2005.

29.mai

Viieaastase elu

Mina oma viieaastase elu eriti ei mäleta. 

Aga pisut siiski.

Tänaval oli pump, seal pumbati üles-alla-üles-alla vett ja toodi ämbriga koju. Ja talvel võis juhtuda, et vesi köögis oli hommikuks jääs. Pesema pidi ennast ikka, mõnikord ka selle jääkülma veega. Siis, kui elektrit polnud ja elektripliit osutus tarbetuks.

Naabritüdrukuid mäletan, üks oli Anne ja teine Helle. Agulilapsed olime... ütleksin praegu. Muu seltskond oli ka vastav. Selline siseõu, kus kogu majarahva elu kui peo peal. 

Ja edasi lähebki kõik segamini. Mis on kild minu lapsepõlvest, mis Oskar Lutsu jutustusest “Tagahoovis”.

Nüüd on mul siin üks 5aastane. 

Täielik pärlike. Poeb põue ja otsib kallistusi, aga iidoliks on Ämblikmees. Arvab et inimestel on aju... ja naistel on ka aju. 

Kannatab välja multikaid, mis üks jubedam kui teine... aga solvub juba pisut kõvema hääletooni puhul. 

Kuulab hard rocki ja mängib arvutimänge. 

Aga üks jama ka... alumine hammas tuli Lego klotse lahti tehes ära. 

See on lausa mure, sest laps tuleb homme emmele üle anda... nüüd jupid küljest ära. 

Eks keerame paberisse ja anname kaasa.

Nüüd on see laps juba 14 ja kardan, ta ei taha teada, mida ma temast 9 aastat tagasi kirjutasin... 

...
Kui rääkida teemast "100 head asja", siis miks ka mitte.
Kahekümnes. 
Blogimine.
...

Fotojaht: põõsa taga

...
Minu pujengipõõsa taga laiub karikakravälu...

...
Fotojaht
...