Ühel puhkusepäeval... kes seda nüüd täpselt mäletab, mitmendal, tegime sõbrantsiga rattaretke "Tunne kodukanti".
Kusjuures, tema tunneb, mina ei tunne.
Natuke selgemaks sain.
Ilusaid kohti nägin rohkem, aga igal pool ei kõlba ju pilti teha.
Mõnes kohas siiski.
Avalik koht, vana hea keskus uhke juurdeehituse saanud.
Kesk-Aasia tüüpi lõkkekoht Kesk-Eestis.
Äge!
Lamaskleda oli seal palkide najal mõnus, lõke soojendas varbaid ja pererahvas oli külalislahke.
Segakeeles kõnelemine tuli ka kenasti välja.
Aga muidu oli vaikus ja rahu see, mis lummasid.
Ja lõhn.
Ööviiul.
Nagu sõbrants märkis... ööviiuleid oli mitme sümfooniaorkestri jagu.
Muidu ju öine lõhnaja, aga kui ikka nii palju ja nii koos, siis teeb imeline aroom meeled hellaks küll.
Juba keset päeva.
Korjata ei tohi, sest looduskaitse all. Korjata polegi mõtet, sest öösel
hakkab ka vaasis lõhnama ja ei lase magada (mälestused lapsepõlvest)
Kokkuvõttes... kaunis kodukant!
Sobitan teemasse 100 head asja.
Kahekümne kolmas.
...
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar