Fotojaht: üks täht

...
Stockholmis on T täht üks väga tähtis täht.

 

Tuli kohe tunne: polegi juba ammu käinud.

Stockholmis.

Septembris vist viimati.

Tahaks minna.

 

...

Fotojaht

...

Korduvalt kahekümnekolmas

...

Kui ma hommikul kalendrist uurima hakkasin, kaugel aeg juba on, siis... üllatus-üllatus, aeg oli seisma jäänud. 

See mulle isegi meeldis, sest kui aeg seisab, siis ei pea mitte midagi tegema. Ja nagu Marta ütles, siis ei jää ma ju vanemaks ka.  

Et ma just õigel päeval oskasin oma kalendri välja otsida!

Õnneks ajalehed ikka ilmusid...

Ja ilm oli ilus, kohupiim vahukoorega maitses hästi ning õhtul tembutas Karlsson Katuselt. ...

Fotojaht: tuulest viidud

...

Sellised tuulest viidud  pildid.

Küllap olen neid siin juba näidanud, mõlemad vanad võtted.

 

...

Ja et ikka päevakohane, siis paar pilti tänasest ka.

Kõrred kaldu,
lehed läinud.
 

 ...
Fotojaht
...

Fotojaht: pimedus

...
Päris pime nüüd ka ei olnud.

Kusagil kõrgel kumas kuu.

Ahjus praksus tuli.

 

Aga muidu oli täitsa pime.

Täna õhtul.

Pimeda aja pildid.

Fotojaht
...
...

Fotojaht: traditsioon

...

Kuidagi märkamatult on kujunenud traditsiooniks, et oktoobris on juba sügis.

See päris sügis, kus lehed kolletavad. 

Punetavad.

Pudenevad.

Kolletamiskuu ja lehelanguskuu.

Et seda traditsiooni jäädvustada, läksin metsa.

Tagasi tulin peotäie piltide, paari peotäie põdrakärbeste ja ühe puugiga.

Puuk andis end tõrkumata ja sisse imemata kätte.

Vähemasti see üks, kes mu kaelal jalutas.

...

Fotojaht

...

Muutmatu ja muutumatu

...

 Tujutu päeva hommik

Igal hommikul ma luban, et ei topi oma nina teiste asjadesse.

Igal õhtul olen ma tige... jälle ei suutnud.

Suud kinni hoida ei suutnud.

Hommikul mõisa juures oli suur grupp ekskursante. 

Õpilasi. 

Jalutasid all pargis, käisid poes. 

Mina läksin parasjagu mööda.

Täiskasvanud saatja seisis mõisa ees ja suitsetas. 

Kui ma oleks mõelnud oma hommikusele lubadusele, oleksin ehk ütlemata jätnud, aga mul on lühike mälu ja lubadus ei tulnud meelde.

Nii ma siis ütlesin. 

Et meil koolimaja juures põhimõtteliselt ei suitsetata. Otse klassi akende all, võite omale probleeme tekitada.

Naisterahvas oli mõistlik, tänas ja varjus nurga taha. 

Pärast tuli välja, et miski eliitkool.

Ma ei tea, kas mu sekkumine midagi muutis. 

...

Hiljem, bussis.

Buss tavapäraselt reedeti rahvast täis, üksikud vabad kohad, lubasin reisikaaslasele, et lähen tahapoole, seal tuttav noormees üksi pingis. "Siia ei mahi, mul siin kott," teatas noormees (üle 20) rõõmsa häälega. 

Teesklesin üllatust ja küsisin, et kas sul siis kaks piletit, et kaks kohta. "Meil jah kaks piletit," kuulutas rõõmsasti noormehe ema kusagilt kaugemalt. Kes ka loomulikult istus.

Õnneks polnud probleemi, mahutasime end kõik kenasti ära ilma kotti nihutamata, keegi püsti jääma ka ei pidanud.

Ainult mina oleks võinud suu kinni hoida.

Mitte ringi vaadata. 

Mida mu sekkumine muutis?

Kusjuures, need sekkumised mind suurt ei piina.

Panevad niisama õlgu kehitama.

Päeva lõpus, kui jätsin sekkumata, see piinab.

Parandamatu mina.

Kui palju on tegelikult seda, mida muuta ei saagi...

...

Fotojaht: krobeline

...

Eilse päeva krobelised.

See lagi on eriline. 

Kaunilt kujundatud krobeline.

Ajal, kui loss ei olnud vahepeal loss, vaid kolhoosile kuuluv abihoone, pudenes laest alla kõik see ilu. Õnneks oli arukas koristaja, korjas tükid kuuri alla kokku.

Restaureerimisel oli sellest palju abi.

Vähemasti nii meile räägiti.

Teise krobelise leidsin riidekapist.

Kaunis krobeline kangas.

Õhtune siledakatteline krobeline kook meeleoluks juures :)

...

Fotojaht

...

Pidupäeva dieet

...

Hommik nagu hommik ikka.

Kas jõuab või ei jõua.

Süüa ei jõudnud, aga bussi peale jõudsin kenasti.

Söömisest loobumine oli natuke teadlik, sest kõhutunne ütles, et saab kohvi ja kooki.

Nii oligi.

Kooki sai juba enne kella 9.

Väga maitsev kook oli.

Edasi läks sõiduks.

Reisi sihtpunkt - üks tõeline loss.

Kuna kohapeal tekkis pisut tühja aega, lõunani aga mõned loetud tunnid, siis mida muud, kui kohvi ja kooki.

Väga maitsev kook oli.

 

Töötoas tegime käsitööd.

Siis pakuti lõunat.

Juba tuttav hubane koht ja lahke pererahvas.

 

Priske praad rikkus ära mu dieedipäeva. 

Et ainult kooki.

Kooki sai muidugi ka. 

 

Siinkohal tuleb tõde tunnistada, et kuigi sellist kooki sõin kaks korda, siis pildile jäi ainult üks. Esimene sai lihtsalt enne otsa, kui mõte pähe jõudis tulla.

Õhtusöök läks õnneks plaanipäraselt.

Tuli kauge külaline, koogikarp näpus.

Väga maitsev oli.
...

Kusjuures, kui mõtetega eilsesse minna, siis seal ka.

Kohe palju kooki.

Eks see siis oligi sissejuhatus koogidieeti.

Väga lahe dieet, soovitan soojalt...

...