Fotojaht: pilved... üks, kaks. kolm, neli

...
Üldjuhul taevast ma ei pildista ja pilvepilte mul pole.

Ükskord siiski, kui sai just pilve püütud...

...
Ülejäänud pilved on niisama pildi peale juhtunud.

...

...

...

...

Kodanikupäeval… kodanikest

......

Ma ei tea, kuidas nende Eesti kodanikega ikka on.

Tegelikult… igat on.

Läbi aegade igasuguseid.

…

1941. aasta sügisel mõrvati Kuressaare lossihoovis sadakond inimest.

Täpne arv on tänaseni teadmata.

Oli vahistamine. Piinamine. Tapmine. Inimesed ise õieti ei teadnudki, mida neile süüks pannakse. Provokatsioonid, isiklik vihavaen, salakaebused, terav keel. Mõnedel muidugi kuuluvus Kaitse- või Isamaaliitu.

Arreteerijateks olid miilitsatöötajad ja mustas mundris mereväelased. Viimaste nimi on jäänud saladusse, miilitsatöötajad kandsid aga tavalisi eestimaised nimesid. Inimesed omade hulgast.

2. juuli "Saarte Hääles" kutsuti rahvast üles: "Vaadelge tähelepanelikult kõike seda, mis toimub teie ümber ja teatage kahtlastest asjadest miilitsatöölistele, Siseasjade või Riikliku Julgeoleku komissariaadi töötajatele või punaarmeelastele."

Ja inimesed teatasid.

Mõni mees arreteeriti selle pärast, et kündis põllul, valge särk seljas – et märguanne Saksa lennukitele.

Või need kaks meest, kes panid merel olles nende laeva pommitama tulnud Saksa lennukile viimases hädas märguandeks välja sini-must-valge.

Mõnele sai saatuslikuks lennukite jälgimine maja katuselt.

...

Siiani pole leitud ühtki Kuressaare veretööd kajastavat arhiivimaterjali. On aga saadud mitmeid vihjeid oluliste dokumentide põletamise kohta.

Dokumendid põletati, ometi mingid märgid jäid. Vangide kirjutused vanglamüüris.

Kui ise eluga ei pääse, kes seda loeb, siis rääkigu teistele, et need kaks poissi on maha lastud – Rohtlast Peetsi ja Tossi poisid, õemehe kaebused…

Sain surma mõistetud 14. IX 41 …tasuge!... pange rist surnuaeda, …poisid… otsige mu keha, viige surnuaeda…

Keegi lahkunu on ellujäänutele kirjutanud hoiatuse: "Kui tahad leida vaenlast, siis otsi sõprade hulgast.’’

…

Miks vanaisa Eduard arreteeriti ja hiljem mõrvati, polegi täpselt teada. Aga oletada osati, et sealgi mängis oma osa naabri pealekaebus. Nii vähemalt mäletas tütar Ilse, kes tol ajal juba 21-aastane oli.

Arreteerimisest mäletab poegadest noorim, kuidas kodus tehti läbiotsimine. Need, kes järgi tulid, polnud ainult venelased, nende hulgas oli ka eestlasi. Auto ootas pool kilomeetrit eemal. Kodust leiti ainult üks kahtlane ese – see oli Jaapani päritolu padrun. Oli ju selle talu peremees osalenud Vene - Jaapani sõjas.

 

Tütar Ilse, kes sel ajal oli Kuressaares, püüdis isaga kokku saada. Seda aga ei lubatud. Võimalik, et hukkamine oli juba toimunud.

...

Kuressaare massimõrv viis endaga kaasa naisi, mehi, talupidajaid ja kalureid, lihttöölisi ja õpetajaid, miilitsaid ja kohtutöötajaid.

Kui venelased Kuressaarest taandusid, algasid lossihoovis otsimistööd. Nii leiti ühis- ja üksikhaudadest kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Toimus ohvrite tuvastamine ja ümbermatmine.

…

Pilt ja juttu Internetis

...

23. novembril 1944

...
...

23. november 1944

Üks verine lehekülg Saaremaa ajaloos oli lõpule jõudnud.

Tehumardi ja Sõrve säär.

Lahingud lõppenud, paljud sõjamehed hukkunud, elamised purustatud, pudulojused surmatud, sakslased lahkunud, osa elanikkonnast evakueeritud, osa tapetud, osa põgenenud.

Ajad olid sellised.

65 aastat tagasi, aga puudutab ikka.

Oktoobri lõpus 1944 said poolsaare elanikud Sõrve väegrupi juhatuselt käsu Saksamaale evakueerumiseks. Nende transpordiks kasutasid sakslased samu kaubalaevu ja praame, millega toodi Sõrve väegrupile laskemoona, toiduaineid ja muud sõjavarustust. Kodud jäid maha, kariloomad saatuse hooleks.

Lahkujate hulgas oli ka vanaema Liisi Helene, siis 51 aastane. Üks 2400 minejast.

Liisi Helene aastal 1919

Laev viis neid Saksamaale, kus siis elamine ja töötamine väga vaestes ja kitsastes tingimustes. Erinevaid töid tuli teha, langevarjude kokkupanemine oli üks töö paljudest.

Kui vanaema Saksamaalt tagasi tuli, oli tal suveniirina kaasas suur valge kruus ja lilleline suhkrutoos. Need on alles tänase päevani.

Koju maha jäi hoopis suurem varandus. Hinnalisemad asjad said enne minekut peidetud kiviaia sisse. Aga et sõjategevus ei jätnud isegi mitte kiviaedu paigale, ei jäänud ka peidetud esemetest midagi alles. Küll on alles seinakell, mis jäi seinale ja sai lahingutegevuse käigus “haavata” ning tänaseni on näha, et kuuliaugud läbi jooksevad.

Maha jäid ka lapsed: vanim, tütar Ilse 25, ja poegadest noorem, napilt 14ne Evald. Vanem poeg Viktor oli lahkunud Eestist, samasugused plaanid olid ka Evaldil. Tema ootas laeva Tiirimetsas, sõit oli rahaga kinni makstud. Küll mitte tema enda poolt, oma ärasõitu korraldas tädi Olga, aga laeva ei tulnud ega tulnud ja kuna Olgal avanes võimalus uuesti maksta ning teise laevaga minema pääseda, sai Evald loa kasutamata jäänud sõidule. Nii ta sinna sadamasse ootama jäi, istus kivil ja ootas koos teistega. Rahvast oli kokku tulnud meeletult.

Ainult et see konkreetne laev jäigi tulemata. Ühe pääsemisvõimaluse magas poisike ise maha. Rannast eemal seisis suur Läti purjekas, sinna oleks jaksanud juurde ujuda. SS-i poisid, kes lähenevate Vene vägede eest põgenesid, said kuskilt paadi ja nemad igatahes Läti purjekal Saaremaa vetest lahkusid. Maha jäi neist uhke sõiduk, millega nad sadamasse tulid. Ainult et seda uhkust ei jagunud kauaks, kõik, kes mööda läksid, võtsid midagi kaasa. Lõpuks oli paljas kere järgi.

Kuna põgenemine ei õnnestunud, tuli midagi ette võtta. Lahingutegevus Sõrves oli üsna lähedal. Evald (tol ajal siis napilt 14 aastat vana) lasi tühjaks oma rattakummid, et venelased ratast ära ei võtaks, ja asus teele Kiratsele õe ja õemehe juurde, ratas käekõrval. Sõja jälgi olid kõik teeääred täis – tankid, autod, surnud loomad ja surnud inimesed. Enamik viimastest siis saksa sõjaväelased.

...

Lõiguke ühe pere saatusest.

Ühe kodu lõpulugu.

Tagasi sinna enam ei tuldudki.

Kodumaja seisab tänaseni püsti.

Kolhoosiajal kasutusel, nüüd juba aastakümneid tühjana.

…

Liblika sügisesed lennud

...

Mõni rumaluke arvab, et kui lumi on sulanud, siis on kevad käes. Vaja talveunest üles ärgata ja tiibu sirutada.

Prrrr…. Külm ja niiske see para-kevad.

Õnneks paistab ühe avatud "luugi" taga veidi soojemat maailma… ja juba ongi koerliblikas oma räsitud tiibu lehvitades lahtisest uksest kööki lennelnud.

Kass põrandal liigutab vurre, aga on roidunud pliidisoojast ja rohkemat ette ei võta. Liblikas teeb tiiru, saab aru, et kollane ei ole võilillekollane,

on hoopis karvane ja nurruv.

Teeb uhke kaare lae all, laskub taas pererahvale lähemale, võtab istet kohvitassi kõrvale.

Sirutab ja painutab, sügab lõuaalust, kohendab tiibu.

Teeb veel paar tiiru ja leiab varjulise nurgataguse.

Hea rahulik maailma vaadata.

On november… hingede aeg.

…

Fotol olev liblikas on veidi varasem... tuppa lennanud oktoobriliblikas

...

Fotojaht: arva ära...

...
Mõned pildid arvamiseks.
Ei tohiks olla keeruline :)

...

Vastus

...

...

Teised mõistatused
...

“Minu-Oma-Naisteleht”

...

Lapanud läbi tavapärase reedese korrespondentsi, “Naisteleht” sealhulgas, jäi kummitama mõte, et äkki peaks loobuma.

“Naistelehe” tellimisest.

Ei suuda enam üllatada, ei suuda.

Parem siis juba “Minu-Oma-Naisteleht”

No mis tähtsus on minu jaoks artiklil “Kas Niki on paks?”. Kõigepealt, ma üldse ei teagi, kes see Niki on. Midagi tuttavlikku jah, nagu vaatas vastu. Äratundmisrõõm tuli alles siis, kui tabasin ära, et tuttav nägu “Kelgukoertest”.

Minu lehe artikkel oleks, et “Kas ma olen paks”. Küsimärki lõppu panema ei hakkagi. Loomulikult olen.

1959...

Ja kui ma nüüd kõik need järgmised fotod ritta seaks - 1969, 1979, 1989, 1999, 2009 - siis saaks sama ilusa seeria kui Niki pildid "Naistelehes".

… kosumine on silmaga nähtav. Ma ei saa ka sellise ilusa põhjuse, et telepult teeb keha 5 kg paksemaks, taha pugeda. Telekasse pole sattunud, ja need tühised 5 kg ei päästaks ka.

…

Üks küsimus Sultsile ja Kriegierile, et kas kurvastab, et Playboy ja Maaja oma äri lõpetavad. Neid see ei kurvastanud, mind ammugi mitte. Aga erinevalt tuntud hõbekõrist, olen mina vähemasti ühega nendest ajakirjadest tuttav. See oli siis veel “Maarja” nime all, korjasin 3 eksemplari tollastelt algkooli-kuttidelt ära, mingil hetkel tõin ära koju… häbi kah, kui kolleegidele pihku satuvad. Usun, et mu oma noorem poja on end nende najal seksi-teemadega kurssi viinud, kuigi kindlad andmed puuduvad.

...

“Maailma noorim stiiliikoon” (Tom Cruise`i võsuke) … täiesti mõttetu lugu.

Moedisainerid pingutavad oma pihikud lõhki, kogu maailm jälgib 3aastase Suri stiilimuutusi.

No milleks ma peaks, meie oma 3aastane on minu jaoks hoopiski nauditavam, kõpskontsakestega pole teda küll piinatud, aga kõik tema seljas on vähemasti sama stiilne.

...

“Kaalust alla” Chris võitleb kilodega edasi.”

Kaks artiklit kaaluteemadel “Minu-Oma-Naistelehes” oleks liiast, see muudaks minu oma võitluse juba naeruväärseks.

Aga ma võiks kirjutada näiteks saatest arvustuse.

Esimesed osad, mis telekas olnud, on mõlemad ära nähtud. Millegipärast just selle saate eel helistab kaasa mulle, et nüüd tuleb midagi ka sinu jaoks…vahelduseks tennise, korvpalli, jalgpalli, piljardi jne ülekannetele, mis meie telekas muidu 24 tundi ööpäevas näitab.

Saatest nii palju, et ma ei suuda kuidagi aru saada, kuidas teisel nädalal see kaalulangus äkki nii napp oli. Ju nad ikka söövad kõvasti, kui miski 300 g 100st kilost ja 1,1kg 180st, kui mina kunagi dieeditasin, siis läks ikka rohkem.

...

Toiduteemalised artiklid panen “Minu-Oma-Naistelehte” ka kindlasti sisse.

Need pärislehe argiroad on alati nii nunnud, märkan seal taga Linda perenaiselikku nägemust.

Aga parem ma avaldan siiski enda retsepte, seda enam, et kunagi sai Toidutares mingitest retseptivõistlustest osa võetud. Korra kutsuti isegi kodukoka võistlustele, aga kuna pelgan avalikku tähelepanu, olin sunnitud loobuma.

Vanade aegade meenutuseks siis tookordne retsept:

TERAVILJAKOTLETID

1. Võta kaussi külma kruubiputru umbes 0,75 liitrit
2. pilla sinna sisse paar muna
3. sega sutskas jahu ka
4. törts piima juurde
5. siis prae pannil umbes 100g soolapeki kuubikuid koos 3 peeneks hakitud sibulaga, paar küüslauguküünt sekka
6. sega saadud sodi oma pudrutaignasse
7. vormi kotletid, veereta need riivsaias
8. prae pannil
9. serveeri koos mõne vinge salatiga
10. söö ja ole rõõmus

Arvan, et mul olid tol korral majanduslikult rasked ajad.

...

Artikli “Müüt või tõde: kartul teeb paksuks!?” paneks küll oma ajakirja sisse, töödeldud kujul muidugi.

Viimane soe – ja seda sõna otseses mõttes – kohtumine kartuliga oli mul teisipäeval, kui Solarisest Balti jaama poole tõttasin. Midagi oli vaja kodus ootajale söögipoolist varuda, ja siis äkki mingi kummaline kartulipood keset vanalinna. Mõtlesin, et ehk saan tuutu friikartuleid kaasa osta, aga üllatuseks pakuti hoopis koorega küpsekartulit, tõeline vägilane, pooleks lõigatud, võiviil vahele ja seene-hapukoore lisand juurde, fooliumisse pakituna oli veel 2 tundi hiljem soe ja isuäratav.

Aga et kartul paksuks ei teeks, siis peaks hoopis seda lillat sorti kasvatama hakkama, see sööma väga ei kutsu...

...

“Uus gripp – vaktsineerida või mitte.“

Ei pidavat olema ohtlikum kui teised gripid. Ja ma pole end gripi vastu kunagi vaktsineerinud. Seda enam, et vaktsiini nagunii ei ole. Söön parem küüslauku.

Puugi vastu küll, seda tuleb järgmisel suvel veel jätkata, siin küüslauk vist ei aita. Aga maski peaks endale küll õmblema.

...

“Üllatusi täis saar Stockholmi südames”

Sellel teemal saaks kohe pika jutu kirjutada, see “saareke”, mis mind Rootsis ootab, jääb küll Stockholmi ühte äärelinna, aga vahet pole. Isegi see ei loe, et suuri üllatusi pole loota. Vastupidi, harjumusepärane tekitab erilise turvatunde.

Nii et natuke kohendamist pealkirjas ja juttu jätkub kauemakski.

...

Artikkel “Sind otsides” saatest… muidugi oli tore rohkem teada saada. Ehk muudab see mu suhtumist, mis on natuke kõrvalekaldega. Pisara küll poetasin, Andruse pärast.

“Eakas papa” - nii nimetab "Naisteleht" 58 aastast Urmast – mul pole midagi selle vastu, kui inimesed õnnelikuks saavad.

Kui saavad.

Aga võõraks kasvamine on kestnud 30 aastat.

Mu lapsepõlvesõbrad kasvasid isata… aga ma ei mäleta, kas puuduv isa nende jaoks oluline oli.

Mu lähedane sugulane - isata kasvanud, nüüd juba pensioneas - kahetseb küll, et õigel ajal emalt ei küsinud.

Isad, kes leppisid sellega, et nende lapsed kasvavad võõrana.

...

No ja siis 14 küsimust iseendale, pole ma ju viletsam vastaja kui Ingrid.

1. Parim kompliment, mis sulle tehtud?

Jesper, ma ei suuda ühtegi meenutada, mille hulgast ma siis nüüd valin!

2. Lemmikfilm?

Kunagi jooksis kinos “Husaariballaad”, käisin seda ikka x korda vaatamas. Kindlasti on hilisemas elus olnud suuremaid elamusi, aga miskipärast jälle – ei mäleta.

3. Koht Eestimaal, mis naeratuse suule toob?

No ikka vanaema-vanaise juures. Seal, kus nende kodu kunagi oli.

4. Raamat öökapil.

“Ajapildi sees”… aga pole veel eriti lugenud.

5. Kui antaks võimalus uuesti sündida, siis kellena?

Võtan mõtlemiseks aega. Et kui valida antakse, siis ikka olen huvitatud ka.

6. Mis värvi on armastus?

Mõttetu küsimus, mõttetu laul.

7. Lemmiksöögikoht Tallinnas.

Viimati käisin “Komeedis”, aga lemmikuks ei kujunenud.

Pigem siis “Pagaripoisid”, seal müüdi selliseid roosasid glasuurkooke, millega Ameerika (?) politseinikud pidid maiustama (väike sõber teab).

8. Kuidas võtad vastu ootamatuid külalisi.

Pigem ei võta. Aga kui võtan, siis pole siin midagi rääkimisväärset.

9. Millal viimati nutsid? Miks?

Pisara poetasin jah saate “Sind otsides” vaadates. Aga muidu nutan ma ainult siis, kui mul iseendast kahju on..

10. Mille viimati ostsid ja palju maksis.

No söögist ei räägiks.

Roosa veekeedukannu vist. Maksis väga vähe, mingi 100 + paar krooni.

11. Milliseid kosmeetika esmaabivahendeid kaasas kannad?

Puudritoos on äkki kotis, mitte et ma seda kasutanud oleks.

12. Milline riideese kapis šokeeriks moepolitseid?

No mul on seal ikka üht-teist ajaloolist, usun, et juba nende eakus mõjub šokeerivalt.

13. ja 14. – piinlikke plaate pole ja vaateakendelt katsun ennast mitte näha.

...

Horoskoobi kirjutaksin endale ka ise. Sellise, mis mulle kindlasti sobib.

Osta loteriipilet, on võimalus võita.

Ma kindlasti ostan.

Et hoia suu koomamal, väldid konflikte.

Aga ma vist ei hoia.

…

Fotojaht: sõna, mis jääb

...

Sõnad raamaturiiulis... neid on seal kokkulugematult palju.
Igas raamatus on oma lugu, igal raamatul on oma lugu.

Seekord korjasin kokku lugudega raamatud. See ei loe, et mina neid lugusid kõiki ei tea, aitab teadmisest, et sõnadest on saanud raamat ja raamatul on oma lugu.

...

Sõnad aastast 1837

...

Sõnad aastast 1928

...

Sõnad aastast 1951
...

Sõnad aastast 2003
...

Rehepapp ehk November... mulle meeldib, kuidas Kivirähk sõnu ritta seab.
Ja tõesti... on november, hingede aeg...
Teised sõnaseadjad
...

Fotojaht: täna õhtul kell 7

...

Kell lõi seinal...
kill-killa-kolla...
kell lõi seinal, lõi ja seisma jäi...


Tegelikult minu kell ei jäänud seisma. Ta käib mul üsna korralikult, isegi õiget aega näitab.
Kui ma ta korra nädalas üles olen keeranud.
Ta on juba päris vana, oma 70 aastat kindlasti. Minu oma on ta juba 15 aastat olnud.

Aga üles keeramine on üks minu oskusi, kõige sagedamini keeran ma ise ennast üles.

Reede õhtu on lemmik, siis on aega tagasi paika loksuda.
Ahi on köetud. Tuba on soe.
Õues on talv.
Täna tuli lumi.
Hommikul vist veel ei olnud, vähemasti mitte oluliselt.
Aga nüüd on hanged, mu jugapuu sai ka valge kasuka selga.
Oleks võinud õue minna, mõned jalajäljed teha. Aga kell 7 käisin ja klõpsasin pildi läbi veranda akna.

...

Palju parem on toas olla.
Toas on mul üks sõber.

Mõtlesin, et las tema olla siis see kolmas täna kell 7 pildi peal. Tegelikult istub ta mu põrandalambil juba terve igaviku, või siis vähemasti oma paar aastat.
Teda on mõnus näppida, ainult et siis tulevad need tutid tal küljest ära.
Näppijad tunnevad juba asja, sahtlis on viltimisnõel, mõned torked ja kõik on jälle ok.
Tal on nimi ka - Kärbes. Väike sõber pani, ütles, et on nii kärbse nägu.
Ma ise ei teagi, kes ta selline just on. Ühes viltimistuhinas tegin. Aga mulle meeldib temaga suhelda.
Teised, kes kella vaatasid.

...

Mulle meeldiks väärikalt vananeda...

...

Ma nii täpselt tean, kuida see käib... et koon ja heegeldan...
... räägin lapsukestele muinasjuttu ja niisama mõistujuttu..
keedan ja küpsetan... ja kosun... ikka kohevamaks ja ikka pehmemaks...
kui midagi teha ei taha, viskan jala seinale... enne seda panen oma uued punased soojad käsitöised sussid jalga... sokid ka... et need vanad jalad ikka soojad püsivad...
ei olex tige ega pahur, torisex ainult sex pärast, et igav ei hakkax


No ma ei tea, miks ma ei saa.
Et miks pensioniiga jookseb eest ära kiiremini kui mina järgi jõuan liduda.

Mis elu see on, kui vananeda ka ei lasta... vähemasti mitte väärikalt...

...

Kaks kirja postkastis

......
Inbox-ist vaatasid vastu kaks kirja, kirjutamisest alles soojad.
18:40:43 Sõber soovitab sul puhkusele minna!
19:22:07 direktor puhkusel

Kaks kavalpead.

See esimene oleks võinud oma reisireklaamise kirja hoopis sellele teisele saata, läheks vähemasti asja ette.
...

Kuutõbine mina telefonivalves

...

...

Ma tean, et ma olen natuke kuutõbine. Eriti ohtlikud on täiskuu-perioodid.

Nii polegi midagi üllatavat, kui keset ööd teen asju, mille mõtestamine päevavalgel keeruline on.

Et juhul, kui kell neli varahommikul kahman pihku oma ööseks väljalülitatud mobla ja sisselülimiseks kukun PIN-koodi toksima.

Mitte seda õiget nelja numbrimärgilist, vaid mingit muud ajusopis leiduvat 8märgilist parooli.

Postkasti oma?

Panga oma?

Mingit muud kolmandat?

Tuvastada enam ei suuda, sest kui ma lõpuks üles ärkasin, küsis mu armas mobla juba PUK-koodi.

Mis see veel on?

Kell 4 hommikul asusin otsingutele, sest saabuv päev nõudis mult telefoni aktiivset kasutamist.

Esimene sukeldumine köögikappi oli tulemuslik – leidsin karbi, millesse mu 3 aastat tagasi ostetud telefon oli pakitud. Juhend oli ka kenasti karbis. Et PUK kood peab olema, antakse tavaliselt koos SIM-kaardiga.

Mis see veel on?

Jätkasin otsinguid mahukas karbis, kus hoian igasugu vajalikke ja mittevajalikke dokumente.

Aeg muudkui edenes hommikusse.

Lõpuks kandsid mu otsingud tulemusi – leidsin dokumendi, mis tõestas, et olen oma telefoni ostnud ja selle eest maksnud. Aga ei mingit PUK-koodi ega SIM kaarti.

Kell muudkui edenes.

Aju töötas kui koorelahutaja – lõpuks ometi.

Tõstsin välja oma suure olulise sahtli. Et hakkaks nagu koristama. Kell oli kuue ligi.

Ilusas punases karbis oli mingi ilus punane auguga kaart.

Oluliste andmetega.

Minu telefoni number.

Pangalaadimise viitenumber, mis üllatus-üllatus, ühtis eelmisega.

PIN ja PIN2; PUK ja PUK2.

Jeee… mu telefon suhtleb minuga jälle.

Võisin heita magama.

Oli ka viimane aeg, kell näitas kuuendat hommikutundi.

…