Lutse vseh

...

Löö Google otsingusse sisse "lutse vseh".

Vaata ja naudi.

Selline sõnum tuli mobiilile.

Tõesõna, saade, mis sealt näidati, oli päris lõbus.

...

Täna oli muudki nauditavat.

Vastlakuklid.

Need olid head.

Sügavaks uuristatud kuklis oli hapukas moos ja korralik kogus vahtu.

Vahukoort.

Kuklid olid nii head, et said enne otsa, kui pilti teha jõudsin.

Lutse vseh.

Aga muidu... vastlasõitu tegemas ei käinud, hernesuppi ei söönud.

Muid talverõõme ka ei nautinud... kui nüüd mitte arvestada seda suurt veeloiku kuuri ees, mida puid tassides läbida tuli ja mille käigus saapad läbimärjaks said.

Märk sellest, et kevad pole enam kaugel.

See oli küll parim uudis.

Lutse vseh.

...

Aga foto on tehtud umbes-täpselt 50 aastat tagasi.

Märts 1967

...

Pilla juubel

...

Ma ei tea, miks ma oma onu Pillaks kutsusin. Ju siis oli see suupärasem kui Ilmar.

Ilmar oli napilt 7 aastat vana, kui ta mu onuks sai.

Eks ma võisin tema jaoks paras titt olla, aga kui praegu mõelda, on nüüdseks vanusevahe ikka päris kokku kuivanud.

 Onudega on mul vedanud, neid on 3 (+ 1) ja nad on tegijad!

Aga täna on Ilmaril juubel.

Katusele ta vist enam ei roni...  või mine sa tea.

Vanaisa ronis ju küll...

...

Meeles on

...

Pealkiri on siit laenatud.

Minu vanaema oli kange koristaja.

Tema päev algaski sellega.

Tolmu võtmisega.

Kloppimisega.

Selline igapäevane ja kerge  koristamine.

Aga mäletan, ükskord ta ütles, et kunagi, kui lapsed alles väikesed olid, pesi ta iga päev põrandaid ja koristas ikka korralikult.

Ja et nüüd on tal kahju... nii palju väärtuslikku aega mõttetult raisatud.

Aga see oli tal veres.

Tal oli alati elamine korras.

Minu vanaema oli tegelikult terve oma elu koduperenaine.

Töökas inimene ilma tööraamatuta.

...

Ja siis mäletan, et kuskil algklassides õpetaja (isegi nime mäletan - õp Madison) küsis laste käest, et mis te arvate, kui tihti peab kodu koristama. 

Enamik arvas, et korra nädalas.

Aga üks poiss (isegi nime mäletan - Erlend) ütles, et iga päev.

Siis õpetaja natuke mõtles ja ütles, et iga päev peaks küll koristama, aga kui ikka ema iga päev tööl käib, siis jõuabki ainult korra nädalas.

Mulle väga meeldib, kui mul kodus kõik korras on.

Aga mis teha, kui ikka ei meeldi koristada.

Ja kui iga päev tööl ka käia... siis vist peaks koristaja palkama.

Seda ma küll ei mäleta, kas koristaja palkamisest lapsepõlves keegi rääkis, see mu oma elutarkus.

Mitte et mul kodus koristaja oleks, aga unistada ju ikka võib.

...

Veebruaris on tähtpäevi

...

Täna on vabariigi 99. aastapäev.

Palju õnne!

Ilm oli piirist piirini... oli tormi ja oli tuulevaikust, oli tihedat lumesadu, oli kevadist päikesepaistet.

Imeline oli!

Teler tõi peo koju kätte. 

Lipu heiskamine, paraad, kontsert, kätlemistseremoonia.

Presidendi kõne.

Head vabariigi aastapäeva!

...

Aga veebruar on tähtpäevi täis.

Otseselt või kaudselt on neid juba tähistatud, midagi veel ees ootamas.

Tähtsate inimeste tähtsaid päevi.

Tähtsate ja vähem-tähtsate ;)

Mina ja minu lilled.

Mõned püüdsin pildile ka.

Sünnipäeval pidulik lõuna.

Sattusime Pärnusse, asi see paar tunnikest sinna ja tagasi.

Aga need tähtsad tähistamisväärsed päevad.

3 nimepäeva.

5 sünnipäeva.

Mõned neist said niisama märgatud, mõnel tähtsamal pidutsetud.

Ja et veebruarikuu selline napivõitu ka, siis kukkuski nii välja, et pidu peo otsa.

...

Täna 44 aastat tagasi

...
Artikkel ajalehes.

Ma ei tea, mis leht ilmus 1973. aastal Kingissepas.
Saaremaal.

"Kommunismiehitaja" ehk...  või midagi muud taolist.

Palju õnne!

"Need käed on nelja last kussutanud, adrakurge ja saepead hoidnud, niitnud, lüpsnud, hangunud, pesnud, kraaminud, kuid ei saa nüüdki rahu. Igal hommikul haaravad nad luua ja ämbri või lumelabida ning riputavad ukse ette taba. Naine läheb tööle. Selleks ajaks, kui linnarahvas liikuma hakkab, peavad olema tema hoolde usaldatud Marxi ja Lenini tänava kommunaalmajade esised kõnniteed korras ja pühitud. Ning eeskujulikult pühitud need  ongi alati olnud. Sügisel juba 20 aastat järjest.

Ja oleks ainult sellega. On majavalitsuses vaja minna hoogtööpäevale või kolhoosi appi - alati on tema esimesena kohal. 

... Ega puudus aja Liisa Ausi nii kõrges vanuses töötama. Pensionist saaks hästi ära elada. Lapsed annavad samuti alati nõu: "Mis sa muidu rahmeldad. Juba noorpõlves hakkasid mõisat orjama. Elu läbi oled küllalt töötanud ja vaeva näinud. Tütre ja mehe matsid maha. Sõrvelaste Saksamaa viletsusereisi tegid kaasa. Puhka nüüd ometi! Hoia tervist!"

Aga kus tema: "Mulle meeldib niisugune väline töö. Kodus on igav. Mõtelge ise, mis ma seal istun päevade viisi. Ja tervis on ka hea!"

Tõesti, tervis on Liisa Ausil hea. Nägemine-kuulmine parem kui mõnel noorel. Ja tal on juba niisugune iseloom. Ei tema taha tööta ega kellelegi tüliks olla. Pealegi on tal kena omaette korter otse pargi ääres. Ela, kuidas tahad. Kui tahtmist, pikuta päeva ajal. On isu, mine tütar Ilset vaatama. Tal ju Vete tänaval nii tore elamine. Poeg Evald elab Tallinnas. 

Möödunud aastal käis isegi Rootsi reisi ära oma teist poega vaatamas.

24. veebruaril pühitseb Liisa Aus oma 80. sünnipäeva.

Õnnitleme!"

H. Aristova

 ...

Silda mööda raamatuteni

...

Põnevikud ja kriminullid on mu nõrkuseks.

Läbi aegade.

 

"Baskerville'ide koer" näiteks. Kohe, kui ilmus, lugesin.

Pärast veel mitu korda ülegi loetud.

 Koera asemel küll pildil kass... Paks Boss

Filmid ka. 

Mulle nad meeldivad: Nero Wolf, Poirot, miss Marple,  Scherlock Holmes. 

Selline sujuv kulgemine ja mõõdukas põnevus nii filmides kui raamatutes.

Küüsi närima ei pane, hea rahulik vaadata.

Aga uue aja krimkad ja põnevikud meeldivad ehk rohkemgi, kuigi seal on ikka tõeline närvide mäng.

Skandinaavia krimisari "Sild" oli nii pinget täis, et telekast ma seda vaadata ei suutnud... ETV ju reklaami vahele ei lüki, aga tund aega mu nõrgad närvid järjest välja ei kannata.

Filmi ma vaatasin järelvaadatavana internetis. Reklaamipausid tegin ise, kui pinge laes ja närvid krussis.

Reklaamiklippideks  kujunesid näiteks nõudepesu, vaipadega tuulutamine või tolmuimejaga toimetamine.

Nüüd siis raamatud. 

"Sa pead suudlema Silvat"... psühholoogiline kriminaalromaan.

Pinget ja põnevust viimaste lehekülgedeni.

Eelmise nädalavahetuse lektüür.

Sel nädalavahetusel juba uus ja sama põnev "Ära võetud"... kirjandusvõistluse võidutöö.

Hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin.

Raamatutega samamoodi... loomulikult mitte järjest. 

Kui ikka pinge laes ja närvid krussis, tuli "reklaamipaus".

Raamat kinni ja aeg maha.

Tolmu võtma.

Põrandat pesema.

Kappi koristama.

Paarikümnest minutist piisab, et närvid jälle sirged ja süda rütmis tagasi.

Raamat pihku ja edasi!

Kui ikka raamat enne lõppu sind lahti ei lase, pole midagi teha.
...

Klubikarjäär läbi

...

Kui ma nägin, et Rahva Raamat müüb Tove Janssoni "Tee tööd ja armasta" hinnaga 1.99, ja mina olin selle ostnud ehk 14 - 15 euro eest, loksus mõte paika.

Miks ma peaksin...

Saatsin kirja, et lõpetan kuuluvuse.

Klubiliikmeks olemise.

Seejärel helistas kena inimene, et küsida: "Miks ometi?"

Et olen aastaid hea klient olnud.

Ma ei hakanud seletama ega õiget põhjust välja tooma.

Tegelikult oli neid põhjusi rohkemgi.

Ütlesin, et proovin kulusid koomale tõmmata

Mis ka vale pole.

Ütlemata jätsin, et vanainimene unustab teatada enne 22-st kuupäeva raamatuostust loobumisest... nagu viimane kord juhtuski.

Raamat, mille mitte-tellimisest jäi teatamata, on ikka üks paras jura.

Ma ei tea, miks ma sellele üldse sidesse järgi läksin.

Ja tundes ennast, küllap maksan tähtajaks äragi, mis sest, et klubiliikmena jäi mul 2 kinkeraamatut välja võtmata.

 

Otsustasin, et hakkan nüüd oma elu veidi teistmoodi korraldama.

a) Hakkan tasapisi raamaturiiulit tühjemaks tuulutama... millega on algust juba tehtud. Tore oleks muidugi, kui leiaks raamatutele uue kodu, esimesed neli kilekotitäit viisin uuskasutuskeskusesse.

b) Ei osta enam uusi raamatuid.

c) Hakkan oma koduseid olulisi raamatuid lehitsema ja lugema

d) Kasutan aktiivselt raamatukoguteenust. 

Juba alustasin. 

Sel kuul Tanel Saimre "Minu Norra" ja Birk Rohelend "Sa pead suudlema Silvat".

Hea lugemine mõlemad.

...

Kindlasti solvus

...

Helistasin lähedasele.

Ei võtnud vastu.

Saatsin sõnumi... ei muhvigi.

Õhtul helistasin veel korra... ikka ei midagi.

Kindlasti solvus. 

Meie viimane kõne, misiganes ma seal kokku jahvatasin.

Armsatest kassipoegadest, kellest saavad tüütud kräunuvad kõutsid?

Lahtirääkimata sünnipäevakingi soovidest?

Kindlasti solvus...

Helistasin teisele lähedasele.

Ei võtnud vastu.

Kindlasti solvus, panime talle ju pakki mingi kummalise sisuga õnnitluskaardi.

Sain teada sinu vanuse... ah-ha-ah-ha-haaa! Ja peal hirnuv kass.

Nagunii solvus.

Aga edasi läks juba kenamaks. 

Helistas kolmas lähedane... et ega ma ei solvunud? Olin jätnud talle FB-s sõnumi, aga tema ei vastanud. 

Et lihtsalt kiire moment oli.

Loomulikult ma ei solvunud, peaasi et läbi luges ja teada sai.

Loodetavasti ei solvunud ka tema.

Järgmisel päeval helistas lähedane nr 1. 

Et sry, polnud aega suhelda, oli K l a s s i k o k k u t u l e k .

Ja siis helistas lähedane number kaks, polnud temagi solvunud. 

Lihtsalt telefon oli kaugel olnud... või kadunud, misiganes.

Lõpp hea, kõik hea.

Aga kummaline ikka.
Kahtleme ja kahtlustame.
Et kas ja kes ja miks.

Muretseme.
Asja eest, teist taga.

 14.02.2017

...

Rongi rattad ragisevad

...

Nüüd, kui rongid ja raudtee on rahva meeled pingesse kruvinud, on paras aeg meenutada rongide ja raudtee rolli omaenda igapäevaelus.

Pigem minevikus... aga mitte ainult.

Nüüdki hilistel vaiksetel suveõhtutel on olnud aimatavalt kuulda, et kusagil kaugel ta liigub. 

Rong. 

Polegi teab mis palju kilomeetreid.

Aga lapsepõlves andis see hääl mulle turvatunde: vanaema kodu oli vaid sadakond meetrit raudteest kaugemal.

Tallinnas.

Pargi tänaval.

Mäletan öid, kui uneots käest libisenud... ja siis need ühtlases rütmis hääled.

Hilised kaubarongid.

See hääl on kuskil minu mälusopis kokku pakitud.

Kõrvuti seinakella pimm-pomm löökidega iga pooltunni takka.

Hoian neid seal kui suurt väärtust.

Neid hääli.

Usun, et ka minu teismelise-ea kodusse kostusid hääled raudteelt, on ju Telliskivi tänav sellele päris lähedal, eriti meie hoovipealne maja, vaid puukuur ja kastitööstus, seal taga ta oligi. 

Raudruunade rööbasrada.

Ainult et selle aja hääled on haihtunud.

Ma ei tea ka, kui häälekad on tänapäevarongid.

Pole märganud kuulata ega osanud võrrelda.

Aga neid, kelle jaoks need hääled kunagi olulised olnud on, neid on teisigi.

Osaline ütles, et kummaline küll, aga hästi rahustav oli.

Ja Jan Kaus on kirjutanud lausa loo.

Vaikuse maja.

Ilus lugu.

Kaubarongivedurite hääl mõjus märkamatult nagu hällilaul... on tema mäletamine.

...

Rongi rattad ragisevad... 

Saaremaa vanaema oli 79 aastat vana, kui Rootsis oma vanemat poega vaatamas käis. Viimasest kohtumisest oli möödas ligi 30 aastat.

Käisid koos Ilsega.

Rongiga.

70ndate algusaastatel.

Oslo - Göteborg - Malmö - Berlin - Frankfurt -  Warszawa - Brest - Minsk - Moskva.

See oli tagasisõit, ja kõiki kohanimesid ma fotode abil tuvastada ei suutnud.

Aga reis ise... kuidas nad ikka üle said, mismoodi Põhjamaadest Euroopasse tee üle vee kulges... enam pole kelleltki küsida.

Pilt ütleb, et selline liin oli, aga kas ja kus oli ümberistumist, palju passi- ja viisakontrollimist, kui mitu ööd rongis. 

Võiks ju teada.

...

Kui nad ütlesid, et uus raudtee Euroopasse valmib miski 10 aasta pärast, pidin tunnistama tõde: minul jääb Berliini minemata.  

Mina kahjuks pole see kange mutt, kes vanuses 70+x uusi maid avastama läheb.

Kohe praegu läheks rongireisile küll.

...