Põnevikud ja kriminullid on mu nõrkuseks.
Läbi aegade.
"Baskerville'ide koer" näiteks. Kohe, kui ilmus, lugesin.
Pärast veel mitu korda ülegi loetud.
Koera asemel küll pildil kass... Paks Boss
Filmid ka.
Mulle nad meeldivad: Nero Wolf, Poirot, miss Marple, Scherlock Holmes.
Selline sujuv kulgemine ja mõõdukas põnevus nii filmides kui raamatutes.
Küüsi närima ei pane, hea rahulik vaadata.
Aga uue aja krimkad ja põnevikud meeldivad ehk rohkemgi, kuigi seal on ikka tõeline närvide mäng.
Skandinaavia krimisari "Sild" oli nii pinget täis, et telekast ma seda vaadata ei suutnud... ETV ju reklaami vahele ei lüki, aga tund aega mu nõrgad närvid järjest välja ei kannata.
Filmi ma vaatasin järelvaadatavana internetis. Reklaamipausid tegin ise, kui pinge laes ja närvid krussis.
Reklaamiklippideks kujunesid näiteks nõudepesu, vaipadega tuulutamine või tolmuimejaga toimetamine.
Nüüd siis raamatud.
"Sa pead suudlema Silvat"... psühholoogiline kriminaalromaan.
Pinget ja põnevust viimaste lehekülgedeni.
Eelmise nädalavahetuse lektüür.
Sel nädalavahetusel juba uus ja sama põnev "Ära võetud"... kirjandusvõistluse võidutöö.
Hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin.
Raamatutega samamoodi... loomulikult mitte järjest.
Kui ikka pinge laes ja närvid krussis, tuli "reklaamipaus".
Raamat kinni ja aeg maha.
Tolmu võtma.
Põrandat pesema.
Kappi koristama.
Raamat pihku ja edasi!
Kui ikka raamat enne lõppu sind lahti ei lase, pole midagi teha.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar