Fotojaht vabal teemal

...

Seekord vaba teema.

Jõulukaunistused. Sobib ju...
Nüüd, kui jõuluaeg läbi on.


Kaunist aasta lõppu kõigile!

...

Väike roosa kleit

...

Kui ma olin väike, oli mul pisike roosa kleit. 

Kapronist, läbipaistev.

Kahar ja kahisev.

Läikivad paelad kaunistuseks.

Sellist kleiti ei olnud mitte ühelgi teisel tüdrukul. Kauni kleidi saatsid sugulased Rootsimaalt kuskil 50ndate aastate lõpus.

See oli eriline tunne - selle kleidiga keerutamine.

 ...

Minu emal ka. 

Pidukleit.

Lehvid kaunistuseks ja laiust nii palju, et keeruta-lennuta.

Mulle meeldib mõelda, et temagi hele kleit oli just roosa.

Küllap ka 1930ndatel tahtsid kõik pisikesed tüdrukud olla ilusad just roosas kleidis.

 ...

Kui nüüd edasi vaadata, siis üks põlvkond jääb vahele.

Mis roosat kleiti sa poistele ikka pakud.

...

Aga nüüd... uus põlvkond pisikesi piigasid.

Ja mul pole muud kui rõõmsa üllatusega tõdeda - roosad kleidid on endiselt moes.

Pisike piiga on sündinud 80 aastat oma vanavanaemast hiljem.

Aeg ei ole oluline.

Uhkus oma kaunist kleidist peegeldub ühtviisi kõigi kolme tüdruku ilmest ja hoiakust.

...

Fotojaht: pakki pandud

 ...
Saidki kingid pandud pakki.

 

Esimesed juba laialigi jagatud.

Meie majas on jõulud juba alanud.
...
Fotojaht
...

Nii külm... nii külm...

...
Nõnda laulsid Johansonid.
Õde Kärt ning vennad Mart, Jaak ja Ants.
Nii külm.
Kaunis sissejuhatus jõuluaega.

Kontsert eelmisel kolmapäeval, käisime kuulamas.

Neljapäeval sõitsin Rootsi.

 
Nii külm, nii külm.

Mitte laevas, seal oli soe.
Aga vabadus õueminekuks oli piiratud.
Tuulekülm.
Lainetus ja loksumine.
Ärge minge välistekile.

...
Laevas oli soe.
Soe ja särav.

 

...
Rootsis, Pilvi juures, oli ka soe.

Soe ja hubane.

Küpsekartulid ja lõhesült.
Jõulujook.
Jutud.
Pikemad ja lühemad, lähemad ja kaugemad.
Lood ja laulud.


Isegi õues ei olnud enam nii külm. Nii külm.

Kaks poolikut päeva said ruttu läbi.
Tulemise ja minemise vahele jäi umbes-täpselt 25 tundi.

Teeleminemine.

Kes sadamasse, kes lennujaama.
Üks peaaegu 3-aastane sai kätte oma kallistused, istus koos emme-issiga lennukisse ja sõitis Uus-Meremaale.

Head teed. Head teed.
Head teed.

...
Minu reis üle rahutu mere oli tagasi koju.
Nii külm. Nii külm.
Toas oli 8 kraadi, kuigi kaasa oli hommikul ahju kütnud.
Teine kütmine tekitas juba normaalsema õhkkonna.

Aga õues ikka... nii külm, nii külm.
Tuulekülm.

Tuhiseb ja tuiskab, keerutab ja kuhjab lund, lihvid hangesid ja mutimullahunnikuid.

Ikka veel.
Nii külm.
Nii külm.
 ...

12.12.12... kell 12.12

...

Kuidas saab sellist ajamomenti maha magada!

12.12.12 ... 12.12

Minutike, ja seda aega enam ei ole.

On uus aeg

12.12.12. ... 12.13

 

Edasi... uus aeg.

Uus päev.

13.12

18.00

Ja siis ma sõidan.

Ülemere.

Paariks päevaks. 

...

Fotojaht: sulg

...
Udusuleke... tasa-tasa
langes lumele... tasa-tasa...

Sulg
...

Tegi tünga

...

...

Mulle see ei meeldi.

Ei meeldi, kui mind lolliks tehakse, lolliks tegemist pealt kuulata tahan veel vähem.

Elmari raadiot ei kuula. Nemad seal iga päev teevad tünga. 

Sünnipäevaks.

Palju õnne, sinu kord täna lolliks jääda!

Elmari raadiot ei kuula, aga mõnikord ikka kuulen. 

Mõnel autosõidul. Kui ma parasjagu ei maga.

Siis ma lähen nii närvi. Igasugused lollid naljad. Et kas te olete nõus oma lambaid suure tee risti ajama, me turistidega tuleme ja tahaks pildistada.

Vaene sünnipäevalaps, rebi end või ribadeks, et lambad püünele paigutada.

Ma lähen nii närvi, kui keegi saab tünga ja xxxx naerab.

Mina lähen närvi ja see ajab teda veel rohkem naerma.

Kui ma närvis olen, pean oma sisemise pinge välja laskma. Siis kukun ise mõttetult jahuma.

Et mina ka. Juba järgmisel sünnipäeval. Tellin selle kudrutava nooriku helistama.

Küsimused kirjutan ette. 

Et lõbusam oleks.

Teil pidi olema see imetore saun. Nii hea leil. Hubane olemine.

Et kas te üüriks?

Palju teil seal rahvast tavaliselt käib?

Kas me 15 naist saaksime üheks laupäevaks? Koos kütmisega. Koos kütjaga. Hea oleks, kui külamehi ka saaks mõned kutsuda, et tüdrukutel muidu igav.

Teil  seal mõned elumehed ikka on?

Et me rikas rahvas, otsime romantikat ja maksame hästi.

Et kas teie saunas kangemat kraami ka tohib tarbida.

Ja selline intiimne küsimus, et kas WC on saunas sees? Põrandaküttega?

Ja ehk saaks mõne suurema hange sauna ette lükata, me siis lavalt otse lumme.

Mida rohkem ma jahun, seda lõbusam mul hakkab.

Kes ütles, et halb mõte. 

Teha tünga.

Kui see ainult traagiliselt ei lõpe. 

See, mis ühele naljakas, on teise jaoks eluküsimus.

Kaasa ka, mu meelest mul nii hea tünga-jutt, aga tema jäi aina tõsisemaks, võrdeliselt sellega, kuidas minu tuju tõusis.

Ja nemad seal, Austraalias.

Mõtlesid ka, et hea nali. Nende jaoks oligi. 

Mitte sellele, kes lolliks jäi. 

Ma parem ei tee. 

Olen endiselt vana, väsinud, tujutu ja morn. 

Muretsen ja pabistan.

Ei lusti ise ega sekku teiste lustimisse.

Ja ei tee teist nägugi, kui minu kulul nalja tehakse.

Kui ikka lähedasele tüdrukule helistan ja keegi võõras mees vastu võtab.

Et tema on Toomas ja tema on uus mees, nojah, kui on, siis on, vabandan ja teietan ja palun siis ikka naispoolele telefon ulatada.

Mis sest, et Toomas Anni, mul muud asjad ajada.

Pärast oli naljakas küll, et poja häält telefonis ära ei tundnud.

Sama naljakas oli siis, kui kaasaga esimest korda telefonis rääkisin. Nii võõras hääl, ma isegi ei rääkinud, panin kohe toru ära. Valisin uuesti ja juba rääkisin - et, vabandage, vist valeühendus. Kolmas kord küsisin otse, kes sa oled, et kogu aeg minu kodutelefoni vastu võtad.

...

Voodijutud

...

Ekspressis oli selline rubriik.

Voodijutud.

Kirsi lugu ka.

Juba siis, kui lugusid lugesin, mõtlesin oma vooditele läbi aegade.

Mida aeg edasi, seda enam tähtsustan magamist.

Mugavat magamist.

...

Hiljuti oli telekas lahe saade ühest Eestis elavast Tšiili päritoluga ettevõtjast. Muu sümpaatse jutu kõrval  rääkis ta oma vanaemast. Iga kord, kui neil seal Tšiilis vanaema kodukohas on maavärin, jalutab vanaema, madrats seljas, oma kodumajast välja.

Kodu, mis on 4 korda maavärinas hävinud. 

- Milleks sulle madrats, vanaema?

- Ma olen juba nii vana, ma väärtustan rahulikku magamist. Nagunii see maavärin teeb mu maja jälle maatasa.

...

Üks minu esimesi voodeid, mida mäletan, oli maal vanaema juures. Selline eestiaegne, puidust ja pikendatav. Sai nagu sahtlit tõmmata-lükata, jalgepool läks peapoolele... või oli see nüüd vastupidi.

Vanaema ja vanaisa magasid ise reformvoodis. 

Mina olen ka reformikal maganud, see oli jube. Mäletan, kuidas jalad krampi kiskusid. Voodi asus Pälsoni ühikas ja oli oma pika ajaloo jooksul igasuguseid tudengeid magatanud, igatahes oli teine jumalast lohkus.

Poiste toas oli samasugustest reformvooditest tehtud nö narid, üks voodi teise kukil. Kuna meie korrusel olid sõjaväest tulnud poisid, tõstsid nad voodid kohe ühele tasapinnale. Et värsket minevikku natukenegi unustada.

Aga vanaema voodile olid lauad peale pandud. Miskipärast arvati, et haigetele puusadele ja seljale on hea kõval pinnal magamine.

No ma ei tea.

Kui ma seda juttu isegi kunagi uskusin, siis pärast ühte pehmes voodis magamist muutsin ma oma arvamist 100 protsenti.

See oli Rootsis. 

Pilvi külalisvoodi, kuhu oli laotud mitu hetkel mittevajalikku pehmet madratsit, oli jumalik. Usun, et ainult kuningalossis võib veel sama hea magada olla :) 

Seal hakkasin mõtlema mõnusa madratsi peale.

Praegu mul on.

Kaks pehmet madratsit üksteise otsas.

Tulemus on see, et suudan kohe pikalt jutti magada. Varem pidin üles tõusama, kui 5-6 tundi täis, sest selg oli kange ja puusad valutasid. Või vastupidi.

Iseasi, kas see nüüd hea on. Et ma palju magama olen hakanud.

Aga ma naudin seda :)

Ainult mu lapitehnikas voodikate otsustas, et aeg on laguneda. 

Olen küll vahepeal mõned tekid õmmelnud, aga ära kinkinud.

Uued lapid on valmis, nüüd tuleks nad tekiks kokku panna. 

Siis saab ka päevasel ajal oma voodisse lugupidamisega suhtuda.

...

Kui nüüd lapsepõlve magamiste juurde tagasi minna, siis Telliskivi korteris oli meil vanaisa tehtud voodi. See oli selline vineerist ja laudadest kast, millel porolooniga kaetud kaas peal käis. Päeval sai voodiriided kasti panna. 

Mingi aja magas õde välivoodis. Päevaks voodi kokku, ööseks jälle lahti.

Mul on kodus praegugi 2 välivoodit. Selleks ajaks, kui lapsed kodus käimas. Üks näeb välja nagu need nõuka-aegsed, ainult pole seda riidest põhja.

On metallist. 

 

Vajadusel saab magada nii voodi all kui voodi peal.

...

Teine on üsna luksuslik, paksu vedrumadratsiga, ruumi võtab rohkem, aga tõenäoliselt pakub mugavat magamist.
(Usun, et sellisest rääkis Andrei Hvostov oma voodijutus.)

Mina ise pole kummagi peal maganud. 

Mina võtan oma roosa madratsi ja olen nõus ükskõik kus magama... mõnuga :)

Viimasel ajal on ihu tundlikuks muutunud, voodilina peab ka pehme olema. 

Sile. 

Igasugune topilisus on välistatud. Või purulisus.

Ma olen võimeline keset ööd minema õue lina kloppima. 

Kusjuures, samas olen võimeline voodis lugema... ja samal ajal midagi mugima. 

Nii püha paik see nüüd ka ei ole, et seal süüa ei tohiks.

...

Üldiselt olen ma hea unega, istun autos (juhi kõrval loomulikult), panen silmad kinni ja järgmisel hetkel magan. 10 minutit tukkumist ja energiat jagub kauemakski.

Mõnikord on mul hirm - äkki on see unehaigus. Sel juhul juba sünnist saati, või siis vähemasti varasest noorusest. Eriti piinlik, kui kuskil loengus. Hirm ka - äkki norskan. Siiani elan õndsas teadmises, et mina mitte. 

Teiste sellekohased vihjed lasen ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Või siis laevas. 

Ma magan seal alati väga hästi. 

Olen nõus isegi ülemisele korrusele ronima. 

Kui väga vaja on. 

Meelsamini muidugi all. 

Üleval on küll privaatsust rohkem, aga redelid on jumalast ebamugavad. Kandilised metallist redelipulgad, vastik-vastik-vastik. Pilvi ütles, et tema on roninud sinna üles ka ilma redelita. Mina ei proovinud, aga noorele sõbrannale jagasin juhtnööre. 

Et saab küll, kui tahab.

 ...

Aga tagasi lapsepõlve.

Paarist vanaisa tehtud voodist pean ma veel rääkima. 

Magamiskohad Adamsonis. Korter oli ju imepisikene. 

Pisike, aga mahutas palju. 

Ma isegi ei tea, kui suur pere seal nö viljakamatel aegadel magas. 

Korter Hermanni tänavas oli saanud märtsipommitamisel  tabamuse. See oli juba enne minu aega.

Vanaisa leiutas kaks lahedat magamiskohta. Üks oli köögis, lae alla tehtud lavats. Kohe pliidi kohal, sest köök oli ka imepisike. Seal  magasid suured lapsed. Mõnel hommikul sattusin mina ka üles. Kui keegi mu sinna upitas.

Ja siis diivan, mille seljatugi sai ööseks üles tõstetud ja mingi pika metallist konksu abil seinale kinnitatud. Nii tekitati 2korruseline magamiskoht, kus vajadusel 3 inimest magasid.

Nüüd on ühes korralikus voodis nii palju magamispinda, kui tol ajal mitme voodi peale kokku :)

Minu voodis mitte.

80 cm laiust on täiesti piisavalt.

...

Fotojaht: ise tegin

...

Ma olen nii edev inimene, et kui midagi tehtud saan, vihjan blogis ka.

Näiteks kuidas Roosi meile tuli ja kuidas pooleliolevast kampsunist sai kohvikannusoojendaja.

Aga kui ma nüüd mõtlen, siis mõni asi on ikka näitamata.

Vist.

Muidu oleks puhta hädas. Peaks hakkama tegema. 

Tegelikult on see lambivari päris vana.

Aastast 2008.

Üks kardinajupp ja üks pitsijupp, taaskasutusel materjal seega, kaltsukast ostetud, puhtaks pestud ja valmis tehtud.

...

Ma ei ole omale uut teinud, ikka seesama.

Las ta olla, mulle sobib. 

Kord kolis minuga kokku üks liblikas.

Umbes-täpselt 3 aastat tagasi, dets 2009. 

Detsembriliblikas. 

 

Temale ka sobis.

Tema elas lambivarjul.

 

 ...
8 tundi hiljem.

Nojah.
Hommik on õhtust targem.
Kohe oli selline tunne.
Et olen oma detsembriliblikast enne ka kirjutanud.
Isegi pilte üles pannud.

Aga lambivarjust loodetavasti mitte.
...

Fotojaht: sild

...

üks kass läks üle silla
ta saba tegi tilla-tilla
samm ette
samm taha
ja kükakile maha

Aga kui mina pilti läksin tegema, oli silla servas hoopis koer.

Haukus minu peale, aga kui kamandasin, et mis sa karjud, marss koju, läks kurvalt üle silla.

Saba ei teinud tilla-tilla, saba tõmbas ta jalge vahele.

...
Sillad
...