...
Tegelikult olen mõelnud, et mitte üks muinasjutt.
Mina ei kirjuta.
Sest
keegi kuskil juba kirjutab.
Hästi kirjutab.
Aga mõnikord kibeleb ja siis ma ikka.
Natukene.
Suvel oli meil Maibrittiga terve seeria muinasjutte, koos joonistustega. Mõned on arvutis, kaustas nimega tagatasku.
Kunagi ehk...
Aga see lugu tuli eile hommikul, kui tööle tormasin. Õnneks oli fotokas lahtiselt taskus. Õnneks, sest kiire oli, kotist otsimiseks aega poleks jagunud.
Kui pilti poleks teinud, poleks lugu ka meelde tulnud.
Mets pooleks
Kunagi elasid kaks venda, Kustav ja Leonard. Vennad nagu vennad ikka, tegid koos tööd, jagasid omavahel leivapalukest, kütsid kahekesi laubaõhtul sauna ja ühes käisid pühapäeviti tädirannas.
Mõnikord viskasid koos ka viina.
Ja vat siis läks jama lahti. Kaks kullatükki, nii oli ema neid poisikse-eas kutsunud, viina ei kannatanud. Pöörasid pööraseks või kiskusid segaseks, kuidas kunagi. Siis oli kisa nii, et kaikus üle küla ja mõnikord kostus valla kaugemate piirideni. Sõnadega tehti teineteist maatasa, rusikatega vehiti ja jalgadega trambiti, öeldi välja tõde, mis tegelikult tõde ehk polnudki.
Et saaks ikka haiget teha, teravusi loopida ja sõnadega lajatada.
Eks külarahvas oma lõksutamisega aitas ka kaasa, kas asi alati nii hull oligi, et mäletada. Seda enam, et järgmisel päeval olid vennaksed semud jälle, koos tegid tööd ja jagasid leivapalukest, esialgu natuke aega mossitasid ja põrnitsesid teineteist altkulmu, aga siis läks elu vanadesse rööbastesse ja tiksus tasakesi endistviisi edasi.
Kuni päevani, kus riid võttis sellised tuurid ja arendas säherdust kiirendust, et ei valgunud valda mööda laiali, vaid tõusis otsejoones pilvede poole. Vanataat pilve peal oli aga vennakeste tegemistel ammu silma peal hoidnud. Manitseda ei tahtnud, sekkuda ei soovinud. Muidu ju mehed nagu mehed ikka, tegemistes toimekad ja toimetustes tegusad.
Aga nii kui riiuks läheb, hullemat annab ette kujutada.
Sellel riiul oli aga hoopis omamoodi nägu. Muidu käis ikka suurustamine ja sõnelemine, aga nüüd tuli tüli ühise metsatuka pärast. Vennad olid noored puud kasvama pannud, sihvakaks tõotasid sirguda nii kuused kui kased, kuigi ise alles pooles kasvus ja pikkuses.
Korraga leidsid vennad, et miks peab olema kogu aeg kõik MEIE.
Minu, minu, kisasid nad.
Mina tõin taimed.
Mina kaevasin augud.
Mina tõrjusin takjad ja ohakaid.
Mina katkusin võsa.
Pooleks, pooleks. Teeme pooleks, leiti lõpuks lahendus.
Vanataat taevapiiril vaatas ja mõtles: "Oh te sunnikud, oh te nadikaelad. Kas see on siis venna arm ja arukas asjatamine? Ma teile teen pooleks."
Saatis oma truu sulase nimega Tuulispask alla maapeale, kaasas käsk, et kõik puud pooleks. Tõmbas joonegi ette, et asi selge oleks.
Kohina ja mühinaga tormas truu sulane käsku täitma, arendas kiirust, millist maapeal seni nähtud polnud, ragistas noores metsas sellise lärmiga, mida inimkõrv enne kuulnud ei olnud.
Ise omaette pomisedes: "Pooleks, pooleks, kõik pooleks."
Kurb oli see pilt, mis hommikul vennaste selginenud silmade ees avanes. Suur segadus valitses noorendikus. Kõik nende kaunitarid olid pooleks jagatud, ühele ülemine osa, teise jaoks alumine.
Ole ainult mees ja korja oma kokku.
Mis sai edasi?
Midagi ei saanud. Vennaarm oli otsa lõppenud, kumbki korjas ja koristas oma jagu. Kustav, kes maad oli kaevanud, kaevas nüüd kände välja, Leonard, kes taimed toonud, lohistas kokku ladvaosad.
Vennad omavahel enam ei suhelnud, isegi ühist nime ei tahtnud kanda.
Kustavist sai Kännu Kustav ja Leonardist Ladva Leonard.
Mis nende varasem nimi oli, seda ei mäleta enam keegi.
Kauni istanduse asemele kasvas võsa, millest tasapisi siiski miski mets kujunes.
Miks see lugu mulle meelde tuli?
Vanataat hoiab sellel metsal seni silma peal, ju ta tunneb end veidi sandisti, et niimoodi inimeste asjaajamistesse sekkus.
Aeg ajalt manitseb, et ikka meeles püsiks.
See vana lugu.
Eile ka, läksin ja nägin. Jälle see joon metsale peale veetud. Nagu siis, kui Tuulispask käis käsku täitmas.
Just siit pooleks.
....
