Esimest korda Rootsis (1989)

-->

II osa

Nüüd mõned sõnad reisist.

Esialgu “Georg Otsal ” Helsingisse.

Kõik tundus nii huvitav, suur ja ilus olevat. Juba teenindati ja müüdi valuuta eest. Mõned tunnis sõitu ja meid võttis vastu tuledes särav Helsingi ning kodune hing võõras sadamas. Arvan, et see üks päev, mille ma Helsingis veetsin, lisaks öö sugulaste juures, annavad mulle õiguse öelda, et olen käinud ka Soomes. Helsingi oma kaljurahnudega keset linna, puhtuse, korra ja rahulikkusega jättis väga meeldivad ja kaunid mälestused. Tuttavad näitasid meile (reisisin koos emaga) oma kodulinna ja tema vaatamisväärsusi. Kaljukirik looduslikus kaljukoopas, Sibeliuse monument, autosõit läbi kesklinna ja hetk seisakut Kekkoneni haual.

Need olid meeldejäävad tunnid, mille lõpetas pidulik lõuna Soome kodus.

Milline lõuna, milline kodu ja millised inimesed!

III osa

Ees ootas 14 tundi laevasõitu ühest põhjamaisest pealinnast teise. “Silvia Regina” oli tõeline luksuslaev.

Baarid, kohvikud, restoranid, mängunurk lastele, mänguautomaadid, kauplused ja luksuskajutid – kõik mõeldud neile, kes valuutas maksavad.

Stockholm võttis meid vastu päikesesärava karge sügisilmaga. Sadamas ootasid inimesed, kauged, kuid siiski nii lähedased. Järgnes 14 tihedat, tegude-, käimis- ja kohtumisterohket päeva. Iga päev oli kui kaunis kingitus. Stockholm ise on tõeline suurlinn, selline, nagu neid seni vaid välismaistes filmides näha olen saanud. Kummaline on, et keset seda elutempot, keset võõrast keelt ja võõras ühiskonnas ei tundnud ma end sugugi võõrana. Kui su ümber on inimesed, kes on valmis sulle iga hetk naeratama, kui ei ole trügimist, karjumist, järjekordi, kui kauplused on kaupa täis – siis sa lihtsalt pead end hästi tundma.

Pikalt võiks kirjutada Stockholmi vanalinnast, kirikutest, vahtkonnavahetusest kuningalossi juures, kuninglikust perekonnast, eesti majast Stockholmis, Rootsi Riigipäevast, Põhjamaade muuseumist või oma 500 km pikkusest rongisõidust Stockholm – Göteborg. Nägin Rootsimaa linnu, nägin loodust, nägin inimesi. käisin Palme mõrvakohal, seisatasin hetke ka kalmu juures. Haual lihtne maakivi, ainsaks lisandiks vaid nimi kivil.

(järgneb)

...

Fotod laevadest

-->-->

Esimest korda Rootsis

......

Sissejuhatus

Leidsin oma vanade ja väärtuslike asjade hulgast ühe vana ja väärtusliku ajalehe. Kohaliku kolhoosi kobruleht aastast 1990. Ja seal sees minu jutuke reisimuljetest. Minu esimesest välisreisist saab sügisel 20 aastat. Panen need mäletused siia üles, nagunii kaotan ajalehe x ajaks jälle ära.

14 päeva Rootsimaal

oktoober-november 1989

I osa

Tahaksin väga jagada teiega reisimuljeid, kuid kõike seda, mida nägin ja tundsin, on raske paberile panna. Nii panen kirja vaid mõned mõtted, mõned tunded, mõned mälestused.

Nüüd sai mulle selgeks, miks meie ühiskonnas soositakse sõite ida suunas, ekskursioonid Soome ja Rootsi on aga tunduvalt haruldasemad.

Asi on lihtne – see on ainus võimalus näidata, et me siiski elame hästi, sest nii saame ennast võrrelda mõne lõplikult laostunud Venemaa piirkonnaga. Selleks, et aru saada, kuidas me tegelikult elame, on päris kasulik Soomes või Rootsis ära käia.

Et see käimine liiga lihtne ei oleks, selle eest kantakse hoolt. Kui minu kahe ja poole kuu palga vastu (80+80+40=200 rubla) anti pärast pikka ja pingsat võitlust välispangast 2000 Rootsi krooni, siis alates 1. novembrist langes rubla väärtus 10 korda ja praegused vahetajad saavad oma 2000 krooni kätte alles siis, kui on lauale panna 2000 rubla. Mina pean selleks 2 aastat tööd tegema ja seejuures kogu oma palga kõrvale panema. Minu tuttav Rootsis, erialalt pedagoog, sai palka 8000 SEK kuus. Nagu ta ütles, pole see eriti kõrge palk. Aga needsamad 2000 krooni saab tema nädal aega tehtud töö eest! Eks katsu siis sellele “roiskuvale kapitalismile” ülalt alla vaadata! Ja ise uskuda, et laste kasvatamine ka meie ühiskonnas väga vajalik töö on.

Ei maksa arvata, et käisin võõrsil negatiivseid emotsioone otsimas. Neid anti mulle siit kapaga kaasa. Seal ei võetud mind vastu nagu vaest sugulast ja ka ise ei tundnud ma end sellena. Ma lihtsalt elasin, olin ja tundsin end väga koduselt.

(järgneb)

…

Pimedate ööde ajad

...

...

Tallinn olevat vahepeal pime olnud, aga meil siin on kogu aeg pime. Need kolm laternat, mis maantee ja mõne maja vahel põlevad, need muidugi põlevad, aga juba järgmise asustatud punktini tuleb 300 m kottpimedat metsavahet kõndida.

Käsikaudu kobamisest oli asi kaugel. Taskulampe ma ei armasta, nagunii unustan maha, kaotan, patareid saavad tühjaks ja siis on tuluke kui kustuv seasilm, kui üldse on… prr, ühtemoodu vastik kõik.

Saab ka ilma. Jalg tunneb teed, pilk taevasse näitab, et mets jääb kahele poole. Ja siis harjub silm juba niivõrd, et kui teine laternata jalakäija vastu tuleb, siis ikka kokku ka ei põrka.

...

Lapsena-noorena sai sageli nii õhtuseid-öiseid maanteid mõõdetud. Kui auto vastu tuli, kargasime sõbrannaga kraavi peitu, et lõbusam oleks, karjusime: “Sakslased, sakslased” – vene propagandafilmide mõju – aga inimest karta oskasime, metsloomi ei kartnud.

...

Eile oli siis ka üks selline kottpime öö, kus maanteel samme lugesin (uus sammulugeja!). Autosid vastu ei tulnud, nii et kraavi polnud vaja hüpata.

Panuse ülemaailmsesse elektrikokkuhoidukampaaniasse andsin ka: lahkudes kustutasin laelambi, kus sees kolm 60W pirni, põrandalambi (60 W) ja arvuti (mille kokkuhoidu ei tea) ning läksin õe juurde Laululahingut vaatama.

…

Fotojaht: (kahekesi) koos

...

Sõbrad Lohk ja Muhk...

Tegelikult ma ei teagi, millal nad mu õuele paigutusid, lihtsalt ühel varahommikul avastasin.

Nüüd nad on seal paaris, justkui Oh ja Ah lumeväljal.

Negatiivne ja positiivne.

Sissepoole ja väljapoole.

Isegi päikesevarju on osanud eri suundadesse paigutada.

Üks paar, vastuoluline nagu elu ise...

…

Täna mälestatakse küüditatuid

...

...

Minu sõbrannad algkoolist olid mõlemad Siberis sündinud. Üks neist oli EW olulise poliitikategelase lapselaps.

Ega ma nende lugu eriti ei tea.

Too aeg sellest lihtsalt ei räägitud.

Üks mu hilisem sõbranna on ka Siberis sündinud. Tema ema oli Tartusse lähedastele külla tulnud. Möödaminnes võeti temagi kaasa. Mis sest, et nime kirjas ei olnud, aga selle pere liige.

Minu vanavanemaid hoiatati. Vallamajast käis inimene kohal.

Kena inimene oli, ikka oma 20 kilomeetrit.

Sellised isiklikud mälestused, ei anna võrrelda sellega, mida räägivad need, kes läksid.

Loomavagunites.

Rongitäied.

...

Marie Under oma luuletuses mälestab küüditatuid, tõsi küll, neid esimesi, juuniküüditamisel ära viiduid.

Aga vahet ju pole.

See luuletus on aastakümneid olnud üks nendest, mida aeg-ajalt ikka ja jälle loen.

Vähemasti 25. märtsil ja siis juunis.

Mäletan, kuidas see luuletus mind esimesel lugemisel liigutas.

Siis kuulus ta keelatud kirjanduse hulka.

Aga liigutab seni ajani.

…

Ah, et on nii kiviränki hetki

kanda südamel kui kirstukaant!

Enam pole anda silmavettki –

seegi armuand on otsa saand.

...

Foto on mu ema salmikust.

Ajast kahe küüditamise vahel.

...

Eriline… Jaan Tätte

......

“Inimesed peaksid aru saama, et elu, mis meile antud, on suur ime, ning paik, kuhu me sündinud oleme, ongi paradiis.

Et kuskil ei tule enam mingit paremat ega ilusamat kohta.”

(J.T)

...

Kui ma 2005. aasta detsembri viimast Õ Lehte lugesin, teadsin, et see on väärtus, mis tuleb alles hoida. Nii ta mul on, osa mulle olulistest pisiasjadest, kohe leidsin, kui käe sirutasin.

Kaks artiklit, pikka ja sisukat, on selles Jaan Tättest.

“Ma ei tea sulle öelda kõike ette.

Ma ei tea, mis võib tuua minut uus.

Ma ei tea, homme maale või vette

võib meid viia juhuslik tuul.”

Ma ei teagi kohe, kes oleks olnudki sobivam jõuluteemasse.

“Sa oled õnnelik siis, kui sa armastad teisi inimesi. Kui teise mure on sulle suurem kui su enese mure. Kui naabri rõõm on sulle suurem kui su enese rõõm. See on lõpptulemus, aga ma ei tea teed selleni. Tundub, et see on eestlasele võimatu. Mingi tohutu auk on meie mõtlemises.” (J.T.)

2005. aasta veebruaris oli ka kohtumine. Mõisas oli vabariigi aastapäeva kontsert, Tätte ja Matvere.

Mõni inimene on kohe eriline.

Jaan Tätte, tema lood ja laulud.

Täna on Jaan Tätte sünnipäev.

...

Katkendid ja foto ajalehest.

…

Mõnusad mõttetud sünnipäevad

...
...

... või siis mõttetud mõnusad sünnipäevad.

Arutleks, kumb üle kaalub. Et kas mõnusad või mõttetud.

Miks ma peaks olema rõõmus, kui jälle aasta kukub?

Ja kas ma pean selleks, et oma eakusega teistele varjamatut rõõmu pakkuda, peo püsti panema? Loomulikult, kõik nad püüavad mind lohutada, toovad lilli ja kingitusi. Aga mis olnud see olnud. Kukub 50 või 60… 70 … 80… no mille üle mul rõõmustada. Kallis… küll on tore, et juba 100… Paneme peo püsti!… no lõpetage ära.

Jep, mulle meeldib, et tulevad need, keda näha tahan… aga nad võivad mu juurde alati tulla, kui nad mind näha tahavad. Või kui on sobiv moment. Võivad helistada. Kirjutada. Kutsuda mind kohale.

Sünnipäeval tulevad kõik korraga, isegi siis, kui nad hästi ei viitsi, kui hästi ei sobi, kui samal õhtul oleks hoopis olulisem mujal olla. Tulevad, et sünnipäevalast mitte solvata. Ega neil ka kerge ei ole.

Mina paneks reeglid paika.

1.Et kinke tuua ei tohi

2.Et ainult üks õis ei ole liiga palju.

3.Et kui veini-viina tahad, võta pudel kaasa. Sama kehtib tordi kohta.

4.Et pakkumiseks suutäie soolast kapis ikka leidub. Ja kohvi. Lookas laud jääb ära.

5.Ja kui täna tulla ei taha, siis tule homme. Või järgmisel nädalal. Või kuul. Kui tulla ei saa, pole hullu, tuled siis, kui saad.

...

Mitte et mul täna sünnipäev oleks. See oli juba ära rohkem kui kuu aega tagasi.

Kaasal oli sünnipäev.

Aga minu sünnipäeva-eitav organism alustas vastutegevust juba eelmisel päeval. Kõigepealt, kui ma lae alt ämblikuvõrku püüdsin kätte saada. Loomulikul 3jalgse tabureti peal. Mis mingil hetkel tasakaalu kaotas ja mind maha kukutas.

Just enne jõudsin mõelda, et kui nüüd kukun ja mõne kondi murran, küll oleks naljakas. Siis oleksime kaasa juubelil mõlemad kipsis.

Ei murdnud ühtegi konti, sest tabureti taga oli tühi ämber, algul maandusin sellele, siis koos sujuvalt juba edasi.

See oli ka muidugi naljakas.

Oluliselt viga ei saanud, üks sinine jutt kannikal ja veidi valutav ranne, mis järgmisel päeval enam valus ei olnud.

Järgmisena (mõned tunnid hiljem) võttis mu sünnipäeva-eitav organism kätte ja hankis endale kibekähku ühe korraliku kõhugripi. Kes teab, see teab. Lahti seletama ei hakka. Aga järgmised 36 tundi oli hooleta, ega ma muule suurt mõelda ei saanud, et kuidas omadega hakkama saada.

Mulle jääb see juubel kauaks meelde.

...

Fotojaht: kõrgemalt kaugemale

...
Kõrgelt näeb kaugele...
...
Aga kui roniks kõrgemale, siis näeks kaugemale...

...
Praegu saab seal mäel tuubiga (snowtube) sõita.
Või kelguga.
Või suuskadega.

Aga tasub ka torni ronida ja kaugele vaadata.
...

Fotojaht: triibuline (emakeelepäev)

...

...

Täna on emakeelepäev.

Kuidagi tuleks ju seda tähistada.

Jah, lipp välja.

...

Ma pole kunagi kuulnud väljendit, et triibuline riigilipp. Samas, maailmas on ligi 20 riigilipul kolm võrdse laiusega triipu.

Nii et riigilipp sobib tänasesse päeva.

Ja tänasesse fotojahti.

Värskelt tehtud foto pealegi.

...

Vana foto ka.

Triibuline, mida ka tihedasti ja lähedalt näha saan.

Mõnikord on tunne, et läheks pintsli ja värviga ning värskendaks väheke.

Triibud triibulisemaks.

...

Öö, mil Tallinn põles

......

(Kiri Pilvilt 9. märtsil 2008)

Esimesed 30-40 aastat peeti siin (Rootsis) 9.märtsi puhul alati mälestusteenistust Jakobi kirikus. Lipud leinalooridega altari ees ja mina kooriga koos laulsime leinalaule rõdu pealt.

Johanna kirjutas 9. klassis oma vanaemast ja oli ka see pommitamine sees. Just et kui pomm viliseb, pole kartust, aga kui teeb flax- flax –flax, siis tõmba pea jalgade vahele, et ühes tükis… kas kaod või jääd elama.

Öeldi veel, et meie keldri lagi kannatab 50 kg pommi, aga mitte raskemat. Ja kui sama öö teine pommitamine oli käimas ja istusime keldris, kuulsime just flax- flax. Mäletan, et keegi ütles: nüüd tuleb…

Maja nurk vastu tänavat sai pihta, meie istusime nagu teisel pool otsas. Kõik tormasid välja ja tunti kergendust, et ei olnud süütepomm.

Tänu pommitamisele, ja et olin just kinos, kui esimene selle öö pommitamine sündis, siis olen ehk teist ainuke, kes on jalutanud Tallinna maa-alustes käikudes. Kui vaheajal koju kippusin, aga ei leidnud ühtegi tänavat, kus ei põlenud, läksin nutuga ühe noore politsei juurde ja see saatis mind maa all nii kaugele, et leidsin tee koju. Olen hiljem mõelnud mitu korda, et ta võttis vaevaks ja et oli aega seda teha. Valdek oli samuti kodunt ära - klaveri tunnis.

Mul on veel silmade ees, et nägin, kuidas Niguliste torn varises maa peale ja et "Estonia" põles suure leegiga nagu ilma suitsuta.

Järgmisel päeval parandasime katkiseid aknaid niipalju kui võimalik oli ja hakkasime siis Kernu poole trügima… kuhu mujale.

Enne läksime vaatama, kuidas Karini ja ta sõbranna Ainoga oli. Maja asemel oli auk, aga ise olid nad järgi.

Nii saime paarikümne tunni pärast Lagedil rongi peale. Talv oli külm ja lumi oli paks, kui jõudsime Kernule: Valdek, ema, mina, Tagatõnu Karin ja too Aino. Sättisime ennast Tiiu ja Tiidu magamistoa akna taha sügavasse lumme süda öösel ja laulsime kõigest kõrist: "Laske sandid rahuranda jõuda". Mu on pilt veel praegu silmade ees. Ja loomulikult said sandid nii peavarju kui süüa… kallid Tiit ja Tiiu. Õie oli millegipärast juba maal.

Tiit võttis Karini käeotsa, kuigi oli südaöö, ja läksid koos edasi Tagatõnule. Eelmisel päeval olla isa nimetanud lamba või vasika tapmisest, kui ehk Karin enam koju ei peaks tulema.

Imelik, et mõned laused jäävad sõna sõnalt meelde.

...

Artikkel internetis

Tallinna pommitamine toimus 1944.a 9. märtsi õhtul ja sellele järgneval ööl. Kahes laines, kell 19.15 – 01.00 ja 03.00 – 06.00 kohale lennanud Nõukogude lennuvägi heitis Tallinnale umbes 2000 lõhke- ja 1500 süütepommi. Rünnaku peamiseks sihiks polnud Tallinnas asunud vähesed sõjalised objektid, vaid elamurajoonid, millest paljud hävitati peaaegu täielikult.

Rängalt sai kannatada Harju tänav ja Estonia teatri ümbrus. Maha põles eestluse sümboli tähendust omav Estonia teatrimaja, kus just enne pommirünnaku algust oli alanud balletietendus. Süttis Niguliste kirik, pommitabamusest purunes keskaegne vaekoda Raekoja platsil ja hulk teisi ehitusmälestisi. Hävis umbes 8000 hoonet, ligikaudu 40% toonasest elamispinnast.

Üle 20 000 inimese jäi peavarjuta. Rünnaku tagajärjel hukkus 463 inimest, vigastada sai 649.

...

Foto siit

...

Igasugused võimalikud valikud

...

...

Viimasel ajal olen hakanud leppima sellega, et kõik ei mõtle nagu mina. Aga ma tõesti ei taha minna vaatama Madonnat. Leian, et mul on raha mujalegi panna.

Ma isegi ei tea, kes minu tutvusringkonnast kavatseb kontserdile minna. Mulle endale pole see mõte pähegi tulnud, kuigi sain sünnipäevaks lisaks raamatupoe kinkekaartidele x summas kroone, millest isegi jaguks.

...

Aga Apollo raamatupoes ma juba käisin. Ja tegin hea ostu, üle 500 lehekülje värvilisi pilte ja õpetusi… “Käsitöö entsüklopeedia” on väärt raamat. Kunagi oli hind 342 krooni, nüüd 175.

Olen väga rahul.

Rahva Raamatu kinkekaart on veel alles.

Kingiks saadud raha paigutamisega ka probleeme ei teki. Kõigepealt ostan endale sammulugeja.

Siis loodan saada pileti suvisele Tõnis Mäe-Aarne Üksküla jt kontsert-etendusele.

Kui raha jagub, teen veel tiiru üle lahe naabrite juurde.

Mul pole kordagi tekkinud tunnet, et tahan Madonnat ihusilmaga näha.

Aga eile ma nägin Humanas kolme kaunist ja šikki noort daami, kelle jaoks Madonna on kindlasti oluline. Ja niipalju, kui ma neid silmanurgast jälgisin, õnnestus neil valitud riiete koguse järgi garderoobi uuenduse arvelt küll oma 3000 kr kokku hoida. Humanas oli nimelt soodukas, 10 kr tükk.

Ma ise ka ostsin.

30 kr ja mul on nüüd seelik, jakk ja tiigrikutsu.

...

Fotojaht: naine (minevikust)

...

Minu lapse- ja noorpõlves seda mälestusmärki ei olnud. Oli vaid alus, kohalikud olid mälestuskivi kuskil metsas maasse matnud, et nõukogude võimul selle purustamist takistada.

Aga alles jäänud alusel põles sageli küünal… 60ndatel, 70ndatel, 80ndatel.

...

Aastaid hiljem, kui toimus Vabadussõja-aegsete mälestusmärkide taastamine, käidi ja otsiti seda peidetut, aga tulemusteta, ja nii püstitati-avati-pühitseti 1991. aasta 5. jaanuaril uus, võimalikult sarnane eelmisele, 1932. aastal püstitatud mälestusmärgile.

Tänane foto

...

Salme Kesler

29. jaanuar 1900-5. jaanuar 1919

See tüdruk ei saanudki kunagi vanaks elada. Ta hukkus punaste käe läbi pisut enne oma 19ndat sünnipäeva.

Aasta siis oli 1919. Käis Vabadussõda.

...

Kes siis oli Salme Kesler?

Lühikest aega kohalikus koolis õpetaja.

Vähese ajaga oli ta suutnud külarahva südameid võita. Tema surm oli suureks šokiks nii koolilastele kui tema vanematele.

...

Hukkumise kohta räägiti erinevaid lugusid.

Mulle tuttavam oli selline:

Kui punased 4. jaanuaril 1919 Lehtmetsa–Ristist Vetla suunas möödusid, pärinud noor õpetajanna neilt: «Kuhu minek?» ja saanud vastuseks: «Tallinna, ikka Tallinna!»

Kui sama enamlaste polk järgmisel päeval kiiruga taganes, küsinud Salme neilt: «Kas juba Tallinnas käidud?» – ja lastud selle eest maha.

Hilisematest ajakirjanduses ilmunud artiklitest pärineb info, nagu oleks Salme Kesler vedanud hobusega Eesti väele inimeste annetusi, või et ta küütis taganevaid Eesti väe ohvitsere, või et ta tõi tagasi punaste rekvireeritud hobuse – ja tema peale kaevati.

...

Tema surmast kirjutati ka tolleaegses ajakirjanduses.

...

4. septembril 1932 asusid Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Risti osakonna noored Salme Kesleri arvatavale hukkamispaigale rajama mälestussammast ja paigutasid nurgakivi.
Ausammas avati oktoobris.

Naine minevikust... sel aastal möödus Salme Kesleri surmast 90 aastat.

Hiljuti tähistasime Eesti Vabariigi 91. sünnipäeva.

...