...Sissejuhatus
Leidsin oma vanade ja väärtuslike asjade hulgast ühe vana ja väärtusliku ajalehe. Kohaliku kolhoosi kobruleht aastast 1990. Ja seal sees minu jutuke reisimuljetest. Minu esimesest välisreisist saab sügisel 20 aastat. Panen need mäletused siia üles, nagunii kaotan ajalehe x ajaks jälle ära.
14 päeva Rootsimaal
oktoober-november 1989
I osa
Tahaksin väga jagada teiega reisimuljeid, kuid kõike seda, mida nägin ja tundsin, on raske paberile panna. Nii panen kirja vaid mõned mõtted, mõned tunded, mõned mälestused.
Nüüd sai mulle selgeks, miks meie ühiskonnas soositakse sõite ida suunas, ekskursioonid Soome ja Rootsi on aga tunduvalt haruldasemad.
Asi on lihtne – see on ainus võimalus näidata, et me siiski elame hästi, sest nii saame ennast võrrelda mõne lõplikult laostunud Venemaa piirkonnaga. Selleks, et aru saada, kuidas me tegelikult elame, on päris kasulik Soomes või Rootsis ära käia.
Et see käimine liiga lihtne ei oleks, selle eest kantakse hoolt. Kui minu kahe ja poole kuu palga vastu (80+80+40=200 rubla) anti pärast pikka ja pingsat võitlust välispangast 2000 Rootsi krooni, siis alates 1. novembrist langes rubla väärtus 10 korda ja praegused vahetajad saavad oma 2000 krooni kätte alles siis, kui on lauale panna 2000 rubla. Mina pean selleks 2 aastat tööd tegema ja seejuures kogu oma palga kõrvale panema. Minu tuttav Rootsis, erialalt pedagoog, sai palka 8000 SEK kuus. Nagu ta ütles, pole see eriti kõrge palk. Aga needsamad 2000 krooni saab tema nädal aega tehtud töö eest! Eks katsu siis sellele “roiskuvale kapitalismile” ülalt alla vaadata! Ja ise uskuda, et laste kasvatamine ka meie ühiskonnas väga vajalik töö on.
Ei maksa arvata, et käisin võõrsil negatiivseid emotsioone otsimas. Neid anti mulle siit kapaga kaasa. Seal ei võetud mind vastu nagu vaest sugulast ja ka ise ei tundnud ma end sellena. Ma lihtsalt elasin, olin ja tundsin end väga koduselt.
(järgneb)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar