Võimalused lõõgastuda

...
Igasuguseid võimalusi on.

Kõigepealt muidugi hommik kohalikus pealinnas.

Päeva esimene kohv... pluss saiake.

Aga mitte ainult... ikka natuke poode mööda ka.

Uuskasutuskeskus ja realiseerimiskeskus.

Üks kõlab uhkemalt kui teine.

Loomulikult andsin vanale ajakirjale uue võimaluse, seekord "Maale!", talv 2013, hind 6 senti.

Valikule aitas kaasa sirvimisel nähtud kompekt joonistusi, autor Taive Saar.

Kodus lugesin loo ka läbi.

Väga hea lugu: "Sasipuntra loomine toob lõõgastuse".

Kui sulle ikka mediteerimine ei sobi, sest käed otsivad tegevust.

Ma tean seda tunnet... kui käed otsivad tegevust. Mul oli kõik vaba ruum vanades konspektides ja kaustikutes kritseldustega täidetud.

Ma pole kunagi mõelnud, et see on lihtsalt üks võimalus lõõgastuda.

Mis võimalus... lausa meetod.

Zentangle`i meetod, leiutatud ameeriklaste Rick Robertsi ja Maria Thomasi poolt.

Ma arvan, et midagi sellist.
Või hoopis sellist.

Lase mõtted ja meeled vabaks, joonista oma tunded  ja meeleolu mustritesse.

Eesmärk pole see, mis valmis, eesmärk on protsess, mis aitab pingetest vabaneda.

Kust saada inspiratsioon?

Näiteks siit.

Pilti mul veel ei ole, ajutiselt paar sellist, internetist võetud.

Siin on näha tegemine põhimõttel, et ruudukujulise paberi (8,9 X 8,9 cm) igasse nurka poeta üks täpike, ühenda need vaba joonega. Ja siis hakka ikka uusi ja uusi jooni lisama ning nendest tekkinud kujundeid mustriga täitma.

Nii lihtne see ongi!

Ma pole küll veel proovinud... aga mul siin kaks lapsukest koolivaheajal, kindlasti vaja vahepeal rahuneda!

Või lõõgastuda.

Meil kõigil ;)

Eks siis näeb, mis välja tuleb!
...

Nii tuli välja :)
...

Sõbrannad 100 aastat tagasi

...

Päris raske on mõelda aega 100 aastat tagasi.

1919.

Nad olid siis ikka täitsa noored tüdrukud.

Teodoora, sündinud 1900.

Lydia, sündinud aasta hiljem, 1901.

Usun, et juba 100 aastat tagasi olid nad sõbrannad.
Klaara (Tiiuke) oli hilisem, Liidi väike 10-aastane õde.

10 aastat edasi... 1929... olid nad kõik noored emad.
Kellel esimene laps, kellel juba kolmas.
Aga kõigil tited peaaegu üheealised, sündinud 1928 ja 1929.
Tüdrukud.
Loori.
Pilvi.
Õie.

Kui emadest rääkida, tegelikult oli nii, et Liidi ja Tiiu olid õed ja Doora ja Liidi olid sõbrannad... kuni 1944. aastal Liidi koos oma kahe lapsega Eestist lahkus.
Läbi Soome Rootsi.

75 aastat tagasi.

Selleks ajaks oli Tiiu saanud suure pere emaks, kasvatas kolme last, ühe tütrekese oli juba matnud.

Alles jäi vanem, see esimene, kes sündis 1929.

Edasi käis suhtlemine kirja teel.
Liidiga, kes Stockholmis.

1959

Tiiu ja Doora elasid Tallinnas.
Nüüd olid nemad rohkem sõbrannad.

Neil oli sarnaseid tegemisi, käisid külas, kasvatasid lapsi ja lapselapsi.

1959

Kuhu ma oma jutuga tahan välja jõuda?

Aastasse 2019.

Eelmisel nädalal käisin Stockholmis, külas Liidi tütrel.
Pilvi sai septembris 91.

Tegime linnale mitu ringi peale.

Kui Tallinna tagasi jõudsin, sain kokku lapsepõlvesõbraga.
Doora lapselapsega.

Ma polnud teda tõesti ammu näinud.

Liivakastis mängisime koos, ja siis ehk hetkeline trehvamine 40 aastat tagasi.

Sõbrannad 100 aastat tagasi on läinud igavikuteedele.
1978
1984
1995

Igale antud oma aeg.
...

Delfi kommentaatorid Stockholmis

...

Kui ma oma kohvriga sadamast tunnelbana peatuse poole logistasin, tegin hetkelise puhkepausi.

Selg oli väsinud.

Veidi imelik oli niisama seista, võtsin taskust fotoka ja klõpsasin pildile ühe vana puu  ja tema pinnapealseks uhutud juured.
Mitte et seal midagi erilist oleks olnud.

Paljud läksid mööda.

Vast ma neid ei seganud.

Usun, et ega mind suurt märgatudki, igal oma siht silmade ees ja olulised mõtted peas.

Siis tuli seltskond noorepoolset rahvast.

Ju ma jäin silma, sest kohe tuli kommentaar.
Eestis muidugi midagi sellist ei kohta!

Oleks mulle öeldud, küll oleksin reageerinud.
Vähemasti vabandanud, kui ehk ette jäin.
Silme ette.
Aga ei olnudki mulle öeldud, noori naisi, kellelt laiki oodati, oli omas seltskonnas.

Tundus, et läks korda.

Selge see, päev kirjas ja süda rahul, kui laik käes.

Mitte et ma kade oleks.
Eriti puudutatuna ka ei tundnud.
Aga mõned asjad panevad imestama ja mõned asjad jäävad meelde. See oli mõned aastad tagasi, ka sama teejupp sadama ja T-peatuse vahel. Pliksil oli kuskilt kapisopist leitud karusnahkne tutt talvemütsile sobitatud.
Ja loomulikult oli keegi loomakaitsja platsis, kes laiki oodates oma seltskonnale kommenteeris.
Mida iganes siis, õelavõitu igatahes.
Toogi kord meesterahvas.

Olen ise kunagi üht võõrast inimest meili teel toetada ja lohutada püüdnud.
Tema, kes Delfi kommentaariumis ikka täiega sai.
Miskipärast on nii, et mõistev hinnang jäetakse oma teada, negatiivset lajatakse mõnuga.
Tema, see võõras, tegi oma otsuse ja läks.
Igavikuteedele.
Loomulikult mitte nõmedate kommentaaride pärast... aga ega need ta minekut lihtsamaks ei teinud.

Need, kes kommenteerivad, räägivad sõnavabadusest.
Eks ta nii ju ongi.
Sõna on vaba.
Kes siis oma arvamust ei taha avaldada.

Stockholmis ma nägin mitmes kohas, kus sõnu lausa karjuti.

Või lauldi.

Ikka politsei valvsa pilgu all. Et asi ohtlikuks ei läheks.

Mina sõnadest aru ei saanud, aga kuna info tuli ka läbi tv ja ajakirjanduse, siis probleem oli selge.

Piirkond laeva ja tunnelbana vahel on pigem eestikeelne.

Õnneks ma ei olnud eriti kuum teema, kommentaare oli vähe ja laikisid ei saanud ühtegi.
...

Maakas kohalikus pealinnas

...
Polnudki juba ammu käinud.
Vähemasti mitte omal käel ja ühistranspordiga.

Kuna buss jõuab suht vara... aga ma naudin bussiga käimist, sest see annab mulle aega, mida saan niisama surnuks lüüa, siis kõigepealt läksin oma hommikukohvile.

Lemmikusse kohvikusse.

Seal on vaikust ja privaatsust ja väga head saiakesed.

Ainult kohvitassitäied võiksid suuremad olla. Või siis teine tassitäis tasuta, nagu kunagi laevas.

Aga oli hea ka nii, nagu oli.

Isegi hästi oli, sest esialgu, kui uksel reklaami nägin, et tee, kohv, smuuti 3.50, siis mõtlesin, et vau, kallivõitu, aga vast siis korralik toobitäis.
Kohvi.
Ju ma ei osanud õigesti lugeda, kohv oli 1.50.
Kahjuks tilluke tassike.

Ilmselgelt jäi mul ühest väheks.

Tuli meelde hiljutine "uudis" Päevalehes, et keegi J.M. pani taskusse mõne tassitäie kohvi raha.  Inetu lugu muidugi, aga äkki polnud poisil kojusõiduks bussiraha.
10 aastat tagasi võis ju nii olla.

Mitte et ma tegu õigustaks.

Kui rahast rääkida... ühest küljest nagu polekski midagi, oletame, et näiteks kuue kohvitassi raha läks kõrvale.
Mingi 9 eurot.
Teisest küljest... 9 euro eest saab ettevõtja osta 3 pakki Presidendi kohvi.
Kui soodukaga saab.
Kolmest pakist võiks teha näiteks 100 tassitäit kohvi... mis teeb 150 eurot.
Absurdne arvutus?
Sama absurdne, kui artikkel Päevalehes, sätitud uudiste leheküljele.
Loodetavasti sai kohvikuomanik tookord raha tagasi.
See oluline info oli artiklist välja jäänud.

Mina jätsin seekord Päevalehe tellimata... saan selle raha eest osta umbes kolm pakki kohvi kuus, mis teeb umbes 100 tassitäit kohvi... mis teeb siis 150 eurot kokkuhoidu.
Kohvitassid on mul märkimisväärselt suuremad ka.

Kaasale ostsin kohvikust paar saiakeste koju kaasa. Üks neist oli kaneelirull.
Õhtul lugesin, et too päev oli rahvusvahelise kaneelisaiapäev.

Ma oleks seda nagu juba hommikul teadnud.

Järgmine käik oli uuskasutuskeskusesse.  

Mulle meeldib osta 1 - 2 ajakirja, hind 6 senti tükk.

Vahet pole, et mõned aastad vana, ikka huvitav lugeda.

Mis on mingi 6 või 7 aastat EV100 ajaloos?
Näpuotsatäis aega...

Kuna varahommik oli olnud külm, nii et minu näpuotsad hakkasid külmetama, tuli meelde, et plaanisin kindad osta.
Ilusad mustrilise sõrmikud, maksid ühe euro.

Kulutasin selles taaskasutuses kokku 1.56... tassike kohvi umbes.

Kui nüüd edasi kohvides arveldada, siis mu uus öösärk maksis umbes 5 tassi kohvi. Selles poes sain iseteenindust harjutada, sest müüjal oli oluline telefonikõne pooleli, aga mind see ei seganud. Asi see nüüd mingi särgike ära pakkida, hoopis lihtsam, kui kuskil Selveris Või Maximas kassapidajat mängida.
Mida ma täiega vihkan.

Ükskord ühes raamatupoes ma ei saanudki hakkama, nii et töötaja tuli appi. Kodus avastasin, et abistaja ei saanud ka hakkama, kaks vidinat polnud tšekatud, kuigi piiksu kuulsin isegi mina.
Loomulikult ei hakanud ma mingi paari euro pärast Tallinnasse tagasi minema.
Tassike kohvi ainult... aga ikkagi võõras vara.

Kohalikku pealinna tagasi tulles... kaasa käskis rotimürki osta.
Käsk on vanem kui meie, põikasin kohe esimesse poodi sisse... mis juhtus olema Lemmikloomapood.
Ostjaid ei olnud, müüjaid oli kaks.
Tundusid sellised suured loomaarmastajad olevat.
No ma ei tea, miks rotid ei võiks lemmikloomade alla kuuluda? Et nende jaoks ka midagi...
Igatahes mürki ma sealt ei saanud.

Juuksuris käimisest ma pikemalt ei räägi, kui siis, et hind oli 20 tassitäit kohvi.

Viimane kulutus läks samuti asja ette.
Just enne bussile minekut.
Tulin kaubanduskeskusest välja, kui mind kõnetas üks väikemees, kes kutsus: "Tule osta meie käest jõhvikaid!"
No kuidas sa jätad minemata!
Turuletid ka kohe poe uks ees.
Kui olin oma ainsa sularaha (50eurose) noorele emale ulatanud, sirutas poisike oma käe raha järgi.
Ju oli kaup selline, ilmselgelt saavad ka reklaamifirmad korralikult tasustatud.
Ainult ema tõmbas hinna alla, mina sain liitri jõhvikaid ja oma eurod tagasi, poiss pidi leppima metallist mündiga, millega isegi tassi kohvi poleks saanud osta!

Milline ebaõiglus!

Nagu seegi, et ma terve päeva vihmavarju kaasas tassisin, aga mitte piiskagi ei tulnud!

...

Populus tremula

...

Tänase päeva üllatused.

Kõigepealt see leht. Kui enamik ta kaaskondseid on lihtsalt värvi vahetanud ja nüüd kollaste või punastena silma rõõmustavad, siis tema on end teistmoodi ehtinud. 

Nojah, miks ka mitte, välimuse eest peab ikka hoolt kandma.

Edevus ei anna häbeneda, ju jäi punastest helmestest väheks, et korjas endale peotäie valgeid juurde.

Miskipärast jäid need ritta seadmata...

Populus tremula... harilik haab.

Oeh, see ladina keele õppimine läheb mul nii vaevaliselt.
Harmandiola tremulae... need punased mummud haava lehel.
Pahksääse pahad.

Aga rahe oli teine tänase päeva üllatus.

...

Sügisene

...

Ilmselgelt olen ma ilmataadi oma hooplemisega ära pahandanud... no et kui mina olen väljas, siis vihma ei saja. Kõik mu vihmavarjudki on kodus kõlkumisega ära lagunenud. 

Viisakas oleks olnud vaikselt rõõmustada, mitte uhkustada ja ilusat ilma enda teeneks lugeda.

Nüüd on pahane ilmataat otsustanud mulle koha kätte näidata. Juba mitu päeva, nii kui õue sätin, hakkab sadama. 

Täna ka, ilm oli juba tunnike imeilus olnud, lihtsalt tundsin, et pean toast välja saama. 

Metsa. 

Või niisama kõndima. 

Fotokas ja mobiil taskusse, igaks juhuks nuga ja kilekott ka. 

Ehk õnnestub kohtuda mõne seenega.

Kui ma siis juba parasjagu kaugel olin, hakkas loomulikult sadama. Ikka nii, et metsaalunegi erilist kaitset ei pakkunud. 

Aga siis see vana laut. Kunagi olid seal noorloomad sees. Kolhoosi ajal ja hiljemgi.

Nüüd enam ammu mitte. 

Hoone seisab uhkes üksinduses.

Kui mõni kunstilembene loov inimene ette võtaks, saaks ka nostalgilise väljanäituse kokku panna.

Materjali leiaks.

Ma olen varemgi seal metsapoolse otsa katusealuses pildistanud, seekord läksin vihma eest varju. Ja üllatus-üllatus, tagauks lauta oli irvakil.

Loomulikult tekkis mus huvi.

Et vaatan sisse.

Just nagu hiljuti oleks loomad välja viidud, siin heina ja seal sõnnikut.

Natuke kõhe oli ka: pime kui kelder ja suur kui karjakoppel. Mõni Ameerika filmirežissöör võiks kohta kriminulli või õuduka filmimisel kasutada.

Mina tegin niisama pilti.

Läbi akna välja.

Sisemuse pildistamiseks oli lihtsalt liiga hämar.

Ega ma päris vihmatut aega ei viitsinud ära oodata, nii et kui koju jõudsin, oli selg märg.

Aga ilm oli muidugi ilusaks läinud.

Isegi vikerkaart näitas.

Ja nüüd? 

Loomulikult pidas hulk aega kuiva.
Ainult tuult on kuulda.

Ilmateenistus hoiatab sügistormi eest. 

Selline siis see oktoobrikuu esimene päev.

...