Sügisene

...

Ilmselgelt olen ma ilmataadi oma hooplemisega ära pahandanud... no et kui mina olen väljas, siis vihma ei saja. Kõik mu vihmavarjudki on kodus kõlkumisega ära lagunenud. 

Viisakas oleks olnud vaikselt rõõmustada, mitte uhkustada ja ilusat ilma enda teeneks lugeda.

Nüüd on pahane ilmataat otsustanud mulle koha kätte näidata. Juba mitu päeva, nii kui õue sätin, hakkab sadama. 

Täna ka, ilm oli juba tunnike imeilus olnud, lihtsalt tundsin, et pean toast välja saama. 

Metsa. 

Või niisama kõndima. 

Fotokas ja mobiil taskusse, igaks juhuks nuga ja kilekott ka. 

Ehk õnnestub kohtuda mõne seenega.

Kui ma siis juba parasjagu kaugel olin, hakkas loomulikult sadama. Ikka nii, et metsaalunegi erilist kaitset ei pakkunud. 

Aga siis see vana laut. Kunagi olid seal noorloomad sees. Kolhoosi ajal ja hiljemgi.

Nüüd enam ammu mitte. 

Hoone seisab uhkes üksinduses.

Kui mõni kunstilembene loov inimene ette võtaks, saaks ka nostalgilise väljanäituse kokku panna.

Materjali leiaks.

Ma olen varemgi seal metsapoolse otsa katusealuses pildistanud, seekord läksin vihma eest varju. Ja üllatus-üllatus, tagauks lauta oli irvakil.

Loomulikult tekkis mus huvi.

Et vaatan sisse.

Just nagu hiljuti oleks loomad välja viidud, siin heina ja seal sõnnikut.

Natuke kõhe oli ka: pime kui kelder ja suur kui karjakoppel. Mõni Ameerika filmirežissöör võiks kohta kriminulli või õuduka filmimisel kasutada.

Mina tegin niisama pilti.

Läbi akna välja.

Sisemuse pildistamiseks oli lihtsalt liiga hämar.

Ega ma päris vihmatut aega ei viitsinud ära oodata, nii et kui koju jõudsin, oli selg märg.

Aga ilm oli muidugi ilusaks läinud.

Isegi vikerkaart näitas.

Ja nüüd? 

Loomulikult pidas hulk aega kuiva.
Ainult tuult on kuulda.

Ilmateenistus hoiatab sügistormi eest. 

Selline siis see oktoobrikuu esimene päev.

...