Kui ma oma kohvriga sadamast tunnelbana peatuse poole logistasin, tegin hetkelise puhkepausi.
Selg oli väsinud.
Veidi imelik oli niisama seista, võtsin taskust fotoka ja klõpsasin pildile ühe vana puu ja tema pinnapealseks uhutud juured.
Mitte et seal midagi erilist oleks olnud.
Mitte et seal midagi erilist oleks olnud.
Paljud läksid mööda.
Vast ma neid ei seganud.
Usun, et ega mind suurt märgatudki, igal oma siht silmade ees ja olulised mõtted peas.
Siis tuli seltskond noorepoolset rahvast.
Ju ma jäin silma, sest kohe tuli kommentaar.
Eestis muidugi midagi sellist ei kohta!
Oleks mulle öeldud, küll oleksin reageerinud.
Vähemasti vabandanud, kui ehk ette jäin.
Silme ette.
Aga ei olnudki mulle öeldud, noori naisi, kellelt laiki oodati, oli omas seltskonnas.
Tundus, et läks korda.
Selge see, päev kirjas ja süda rahul, kui laik käes.
Mitte et ma kade oleks.
Eriti puudutatuna ka ei tundnud.
Aga mõned asjad panevad imestama ja mõned asjad jäävad meelde. See oli mõned aastad tagasi, ka sama teejupp sadama ja T-peatuse vahel. Pliksil oli kuskilt kapisopist leitud karusnahkne tutt talvemütsile sobitatud.
Ja loomulikult oli keegi loomakaitsja platsis, kes laiki oodates oma seltskonnale kommenteeris.
Mida iganes siis, õelavõitu igatahes.
Toogi kord meesterahvas.
Olen ise kunagi üht võõrast inimest meili teel toetada ja lohutada püüdnud.
Tema, kes Delfi kommentaariumis ikka täiega sai.
Miskipärast on nii, et mõistev hinnang jäetakse oma teada, negatiivset lajatakse mõnuga.
Tema, see võõras, tegi oma otsuse ja läks.
Igavikuteedele.
Loomulikult mitte nõmedate kommentaaride pärast... aga ega need ta minekut lihtsamaks ei teinud.
Need, kes kommenteerivad, räägivad sõnavabadusest.
Eks ta nii ju ongi.
Sõna on vaba.
Kes siis oma arvamust ei taha avaldada.
Stockholmis ma nägin mitmes kohas, kus sõnu lausa karjuti.
Või lauldi.
Ikka politsei valvsa pilgu all. Et asi ohtlikuks ei läheks.
Mina sõnadest aru ei saanud, aga kuna info tuli ka läbi tv ja ajakirjanduse, siis probleem oli selge.
Piirkond laeva ja tunnelbana vahel on pigem eestikeelne.
Õnneks ma ei olnud eriti kuum teema, kommentaare oli vähe ja laikisid ei saanud ühtegi.
...
Eestis muidugi midagi sellist ei kohta!
Oleks mulle öeldud, küll oleksin reageerinud.
Vähemasti vabandanud, kui ehk ette jäin.
Silme ette.
Aga ei olnudki mulle öeldud, noori naisi, kellelt laiki oodati, oli omas seltskonnas.
Tundus, et läks korda.
Selge see, päev kirjas ja süda rahul, kui laik käes.
Mitte et ma kade oleks.
Eriti puudutatuna ka ei tundnud.
Aga mõned asjad panevad imestama ja mõned asjad jäävad meelde. See oli mõned aastad tagasi, ka sama teejupp sadama ja T-peatuse vahel. Pliksil oli kuskilt kapisopist leitud karusnahkne tutt talvemütsile sobitatud.
Ja loomulikult oli keegi loomakaitsja platsis, kes laiki oodates oma seltskonnale kommenteeris.
Mida iganes siis, õelavõitu igatahes.
Toogi kord meesterahvas.
Olen ise kunagi üht võõrast inimest meili teel toetada ja lohutada püüdnud.
Tema, kes Delfi kommentaariumis ikka täiega sai.
Miskipärast on nii, et mõistev hinnang jäetakse oma teada, negatiivset lajatakse mõnuga.
Tema, see võõras, tegi oma otsuse ja läks.
Igavikuteedele.
Loomulikult mitte nõmedate kommentaaride pärast... aga ega need ta minekut lihtsamaks ei teinud.
Need, kes kommenteerivad, räägivad sõnavabadusest.
Eks ta nii ju ongi.
Sõna on vaba.
Kes siis oma arvamust ei taha avaldada.
Stockholmis ma nägin mitmes kohas, kus sõnu lausa karjuti.
Või lauldi.
Ikka politsei valvsa pilgu all. Et asi ohtlikuks ei läheks.
Mina sõnadest aru ei saanud, aga kuna info tuli ka läbi tv ja ajakirjanduse, siis probleem oli selge.
Piirkond laeva ja tunnelbana vahel on pigem eestikeelne.
Õnneks ma ei olnud eriti kuum teema, kommentaare oli vähe ja laikisid ei saanud ühtegi.
...
2 kommentaari:
Nii nõme, seda enam, et sellised ise pildistavad ju ka igat õlleklaasi, nagu tänapäeval ikka, kuigi õlu on igal pool ühesugune. 😁
Ma vahel olen ise terava keelega ja siis hiljem häbenen. Hiljuti lennukis keskmisel kohal istunud mees RONIS üle mu istuva peiksi, et esimesena vahekäiku seisma saada, nii et ma kommenteerisin kõva häälega, et tal vist on kähku vetsu vaja vms. Ja siis muidugi passisime seal kümme minutit, mees vahtis (loodetavasti minu eraomandil otsas aelemise pärast) häbenedes lakke ja mina vahtisin oma sapisust häbenedes seina. 😂 Aga ma vannun, et kuni mind või mu lähedasi füüsiliselt ei katsuta, ma muidu ei nori.
Mõni asi käibki täiega närvidele, aga kui otseselt mind ei puutu, katsun ka keelt hammaste taga hoida ja mõttes mõistev olla :)
Rootsis olen õppinud pigem positiivset märkama. Kunagine kogemus, et tulin tunnelbanas valest trepist üles ja sattusin täitsa võõrasse kohta. Seisin üsna nõutuna keset tänavat ja üritasin orienteeruda. Ja siis läks mööda üks rootsikeelne paar, ei kommenteerinud, et mul justkui juured alla kasvanud, et seisan ja segan. Tulid juurde ja pakkusid abi. Mina ei küsinud, lihtsalt tulid. Kuigi nemad rääkisid rootsi keelt, saime kenasti hakkama ja ma leidsin vajaliku tänavaotsa üles.
Teinekord on eesti keelt raskem mõista.
Postita kommentaar