Fotojaht: ettevaatust... terav!

...

teravik taeva poole... ettevaatust, tulistab!


Ka luuavarrest võib pauk tulla....
...

Okastraaditaguseid aegu Loksa lähistel mäletan tänase päevani...

...
Hilisematest aastatest mäletan, et loomad pandi teravahambulise traataia taha...



Aga seegi aeg sai läbi, traadid rulli, ja ongi jälle üks uus ajalooline eksponaat valmis...

...
Õnneks on siingi loodus oma teravmeelsust näidanud ja looduslikest materjalidest okastraadi valmis meisterdanud...

...

Tänu oma teravale keelele võin ka ise mõned teravused pillata... et asi täielik oleks.

...
Teiste teravused...
...

Palju õnne, Eestimaa :)

...
Kuulasin raadiost lipuheiskamistseremoonia lõpuni, et siis ise minna ja heisata, küll vähema pidulikkusega, aga siiski tseremoniaalselt, kodune sini-must-valge.

Esimene etapp oli kõnelus lipuga. Et kuidas elad ja ega Sul midagi selle vastu ole, et üks päevake päiksesepaistes lehvida.
Tundub, et pimedas ja vutlaris olemine oligi juba tüütuks muutunud, igatahes nii kui vardasse sai, nii tahtis suurest rõõmust lendu tõusta.


Aga see oli juba hiljem.

Kõigepealt oli vaja õue saada... mis ootamatult polnudki nii lihtne. Hang oli end juba verandasse sisse trüginud, ja uksetagune osa hoidis ust jonnakalt kinni.


Õnneks leidsin kõrvalt hangest üles labida ja muud puhastusvahendid, nii et asi sai korda, pidulik heiskamine toimus ja lipp soputas ennast rõõmsalt kui linnuke soojas päikeses.

Kui lõpuks sain mahti välismaailmas ringi vaadata, tuli nentida, et öö jooksul oli üht-teist jälle uue näo omandanud. Autoga vist välja ei kipu.


Aga puud sain kätte, õnneks pole veel nii maadligi riidad, et lume alla kaoks.


...
Nii et nüüd, mil raskused võidetud, saab elama hakata.
Torti sööma, kohvi jooma.

Palju õnne, Eestimaa!
Päikest kõigile eestimaalastele, vähemasti täna, ja kindlasti õhtuni välja :)

...

Fotojaht: jäine maailm

...
Mis jää, kui kõik kohad lund täis, joad kaugel ja kraavid hanges.
Need jäälilled aknal... neid ikka pakane aeg-ajalt meisterdab.

...
Täna klõpsasin ühe pildi veel... ootamatu leid, no kust tema küll välja ilmus?
Rohkem teda igatahes pole... vist.
Või sulab kevadpäikses üles ja elab edasi?

...

Teised jäätunud pildid kõik eelmisest talvest.

...

Ka omamoodi jäälilled, kraavivee jäine kate... kaunistustega.

...
Mõnes kohas pole kaanetamine õnnestunud...

...
...sinna pani pakane jäised kellukesed...

...

...või külmetas veekeerise niisama jääks ...

...

No ja mis jäine teema see ilma jääpurikateta oleks...

...
Vaata teisi ka :)
...

Lugemisaasta lugemised

...

...
Sõbrants kutsus mind raamatut lugema. Et on selline ettelugemise õhtu. Andis soovitusegi - "Vennad Lõvisüdamed", mul selle lugemisega suured kogemused. Iga kord, kui teatud katkendi lastele ette loen, poetan pisara ja hääl hakkab värisema. Ju ta teab!

See on see koht, kui noorem vendadest vanemalt küsib, miks ta ära peab surema.

Aga Lindgren oli mu lapsepõlve vaieldamatu lemmik, siis oli küll suurimaks lugemiselamuseks "Meisterdetektiiv Blomkvist". Ja "Hulkur Rasmus".
"Vennad Lõvisüdamed" tuli mu raamaturiiulisse vist koos minu lastega.

Seoses lugemisaastaga on mul oma isiklik plaan - igas kuus üks raamat.
Praegu olen veel graafikus, Õnnepalu "Paradiis" on pooleli. Kindlasti loen lõpuni, mulle tema paradiis meeldib, ja viib mõtted omas ajas tagasi... teistesse paradiisidesse.

Nii ma siis ütlesingi, et kui juba midagi lugeda, siis "Paradiisi" loeks teistele küll.
Mitte et ma seda ette lugemist tõsiselt oleks mõelnud. Lihtsalt raamatu kiituseks.

Kõva häälega ei maksa valetada. Ega kiidelda. Saatus nalja ei mõista, kohe näitab koha kätte.
Puuriidast kukkus halg näkku, nüüd on mokk paistes ja hammas hell.

Vähemasti ei pea sõbrantsile pikalt seletama, miks ma lugema ei tule.
...

Fotojaht tagurpidi olemisest...

...
Kunagi keegi ütles, et kõige pikem edaspidi-tagurpidi sõna on
LENNUTEETUNNEL

Kahjuks pole ma kunagi ühtegi lennuteetunnelit pildistanud.
Ma isegi ei tea, kas selline asi on olemas.

Pildistatud on tagurpidi "PYCCKI PAZMEP"... ausalt öeldes, ega ma ei tea, mis asi seegi on.
Kas sama, mis "po stakanu"?
Igatahes, on mis on, 50% on tagurpidi.

...
100 % tagurpidi on need lootsikud Stockholmis kaldapealsel.

...
Ja 100% tagurpidi on see rippuv kõrvik mu keldrilaes.

...
Lõpuks pisike tagurpidi-printsess... kuna madratsi all oli hernetera, mis magada ei lubanud, tuli kolida "alumisele korrusele"...

...
Teisi pilte vaata ka :)
...

Raamat luuletajast

......

"Ajapildi sees"

Loetud see raamat sai. Ei saa uhkustada, et palju loen. Kunagi jah, siis olin taskulambiga teki all (mis ajas ema ahastusse) või siis suvel maal, keset laupäevast koristamist (mis viis vanaema ahastusse).

Nüüd on ajalehed. Ajakirjad.

Harva mõni kriminull.

Natukene lasteraamatuid.

Kivirähu ussisõnade ja rehepapi lood.

Uue aasta lubaduste hulka käib sedapuhku ka kultuursemaks muutumine.

Et Mari Tarandi raamat pea pool aastat isale tagastamist ootab, lugesin lõpuks läbi.

Selles raamatud oli midagi erilist. Inimene ja inimlikkus. Ajalugu ja aja lugu. Soojus ja lähedus. Aga ka mõistmised ja mitte-mõistmised.

Ma ei ole arvustaja, raamatust on kirjutanud/rääkinud mitmed targad inimesed. Olen nendega üldjoontes nõus ja üle rääkima ei hakka.

…

Mis mind omamoodi lugemisse köitis, oli äratundmine - mitmed tuttavad kohad ja situatsioonid, sarnased mõtted, inimene ajas. Tõsi, mina küll veidi hilisemas ajas, aga ometi on sarnasus märkimisväärselt suurem kui sarnasus tänase päevaga.

Tuttav pood nurga peal… tõsi, tänavanurk polnud sama. Aga nurga peale poodi saadeti ka mind… 200 g kohviube (90 kop)… parematel päevadel. Halvematel päevadel sai ka 50 grammi korraga ostetud.

Kivist karu pargis… no miks ma seda ei mäleta. Piltki tehtud.

Ka meie pere tüdrukute magamiseks olid enda (meil küll vanaisa) valmistatud kastid, mööbliriidega üle löödud ja mingit viisi pehmendatud. Kaas käis ära ja sisse sai voodiriideid panna.

Mingi aeg sai samuti välivoodis magatud.

Aga ühiskorteris mina aga elanud ei ole.

Jüri Parijõe “Jutud” oli ka minu lapsepõlveraamat.

Kirjavahetused ja kohver vanu kirju täis on tänaseni alles.

Mõned killud siis paljudest välja nopitud.

…

Aga mälestuste märkamine polnud see peamine.

Raamatust jäi hinge kriipiv tunne… et isegi siis, kui me tahame kõige paremat ja teeme omalt poolt parima, mida oskame… ikka läheb nii nagu läheb.

Ja et kui minu jaoks oli Viiding eeskätt näitleja (tema võrratu Per Gynt), siis nüüd ma enam ei teagi, mis tema loomingus olulisem oli.

...

Fotojaht... auguline

...
Mõni auk on igas majapidamises olemas...


...
Aga sellised augulised kivid on kindlasti ainult minul :)



...
Teised jahilised.
...

Argipäevas... muutusteta

...

Alati on võimalik, et läheb halvemaks. Mõnikord muidugi võib paremaks ka minna... aga argipäev muutusteta on sageli parem kui igasugused uued tuuled.
Hetkel siis muutusteta.

Lumega on nii nagu on.
Palju on.
Eile hommikul kaevasin väljapääsu laia maailma. Oleks võinud juba eelmisel päeval, aga siis a) hommikul polnud aega, b) õhtul polnud tahtmist.


Neli astet allakäigutrepist üles-alla. Alumine jäigi lumest leidmata. Aga teed sain lahti.
Need, mis traktorist ajamata.
Masina poolt lahti aetud teed näitasid, et üks öine jänes on oma sammud minu eelmise päeva omadesse sobitanud, samad jonksud sisse jonksutanud, korraks sammu sassi saanud... et siis õigel rajal ikka õiges suunas.


Õunapuudest mööda, õue peale välja.

Siin tal kõik tuttav. Kui Rambo veel selles ilmas valvekoera ametit pidas, siis seesama jänes käis tal ikka külas. Keti ulatusse ennast ei sättinud, ketikaart mööda kepsutas välisringil. Narritas koera, küllap oli mõlemale väike ajaviide pikkadel talveöödel.
Nüüd on kuut tühi, kuudisuu hange tuisanud ja jänes seltsiliseta.


Käis teine siin vanu häid aegu meenutamas...
...
Kõigil pole elu nii lõbus kui jänesel.
Kahtlustan, et keegi on oma hingekesest pidanud loobuma.


Suleke siin ja teine seal, suurem tuust kuuri ukse juures. Küllap mõni küla kass ootas, suu pärani, millal saak suhu kukub. Ime pole, kui sellise tuisuga tuul suutäie suu juurde tõi.
Kuuri tuulutas ta igatahes korralikud hanged.

Õnneks on riit veel piisavalt kõrge, hange ära ei kadunud.

Küll on hange varjunud mu vana"žigull", teda välja kaevata pole mõtet, nagunii ei sõida. Las tukub talveund valge vaiba all.



Naabrid on oma sirelihekile teki katteks peale pannud, aru ma ei saa, mis külmakartlik puu see sirel nüüd on.

...
Minu jugapuu, see on iseasi, see las olla peidus. Pakast ta ei armasta. Aga et mägimänd ka, oleks nüüd veidi vähem lund, siis männi läheks ja otsiks üles ja kaevaks välja küll. Kardan, et temast on alles vaid miski roomav vorm.
Selline ta siis on... argipäev... muutusteta...
...