Fotojaht vabal teemal

...

Seekord vaba teema.

Jõulukaunistused. Sobib ju...
Nüüd, kui jõuluaeg läbi on.


Kaunist aasta lõppu kõigile!

...

Väike roosa kleit

...

Kui ma olin väike, oli mul pisike roosa kleit. 

Kapronist, läbipaistev.

Kahar ja kahisev.

Läikivad paelad kaunistuseks.

Sellist kleiti ei olnud mitte ühelgi teisel tüdrukul. Kauni kleidi saatsid sugulased Rootsimaalt kuskil 50ndate aastate lõpus.

See oli eriline tunne - selle kleidiga keerutamine.

 ...

Minu emal ka. 

Pidukleit.

Lehvid kaunistuseks ja laiust nii palju, et keeruta-lennuta.

Mulle meeldib mõelda, et temagi hele kleit oli just roosa.

Küllap ka 1930ndatel tahtsid kõik pisikesed tüdrukud olla ilusad just roosas kleidis.

 ...

Kui nüüd edasi vaadata, siis üks põlvkond jääb vahele.

Mis roosat kleiti sa poistele ikka pakud.

...

Aga nüüd... uus põlvkond pisikesi piigasid.

Ja mul pole muud kui rõõmsa üllatusega tõdeda - roosad kleidid on endiselt moes.

Pisike piiga on sündinud 80 aastat oma vanavanaemast hiljem.

Aeg ei ole oluline.

Uhkus oma kaunist kleidist peegeldub ühtviisi kõigi kolme tüdruku ilmest ja hoiakust.

...

Fotojaht: pakki pandud

 ...
Saidki kingid pandud pakki.

 

Esimesed juba laialigi jagatud.

Meie majas on jõulud juba alanud.
...
Fotojaht
...

Nii külm... nii külm...

...
Nõnda laulsid Johansonid.
Õde Kärt ning vennad Mart, Jaak ja Ants.
Nii külm.
Kaunis sissejuhatus jõuluaega.

Kontsert eelmisel kolmapäeval, käisime kuulamas.

Neljapäeval sõitsin Rootsi.

 
Nii külm, nii külm.

Mitte laevas, seal oli soe.
Aga vabadus õueminekuks oli piiratud.
Tuulekülm.
Lainetus ja loksumine.
Ärge minge välistekile.

...
Laevas oli soe.
Soe ja särav.

 

...
Rootsis, Pilvi juures, oli ka soe.

Soe ja hubane.

Küpsekartulid ja lõhesült.
Jõulujook.
Jutud.
Pikemad ja lühemad, lähemad ja kaugemad.
Lood ja laulud.


Isegi õues ei olnud enam nii külm. Nii külm.

Kaks poolikut päeva said ruttu läbi.
Tulemise ja minemise vahele jäi umbes-täpselt 25 tundi.

Teeleminemine.

Kes sadamasse, kes lennujaama.
Üks peaaegu 3-aastane sai kätte oma kallistused, istus koos emme-issiga lennukisse ja sõitis Uus-Meremaale.

Head teed. Head teed.
Head teed.

...
Minu reis üle rahutu mere oli tagasi koju.
Nii külm. Nii külm.
Toas oli 8 kraadi, kuigi kaasa oli hommikul ahju kütnud.
Teine kütmine tekitas juba normaalsema õhkkonna.

Aga õues ikka... nii külm, nii külm.
Tuulekülm.

Tuhiseb ja tuiskab, keerutab ja kuhjab lund, lihvid hangesid ja mutimullahunnikuid.

Ikka veel.
Nii külm.
Nii külm.
 ...

12.12.12... kell 12.12

...

Kuidas saab sellist ajamomenti maha magada!

12.12.12 ... 12.12

Minutike, ja seda aega enam ei ole.

On uus aeg

12.12.12. ... 12.13

 

Edasi... uus aeg.

Uus päev.

13.12

18.00

Ja siis ma sõidan.

Ülemere.

Paariks päevaks. 

...

Fotojaht: sulg

...
Udusuleke... tasa-tasa
langes lumele... tasa-tasa...

Sulg
...

Tegi tünga

...

...

Mulle see ei meeldi.

Ei meeldi, kui mind lolliks tehakse, lolliks tegemist pealt kuulata tahan veel vähem.

Elmari raadiot ei kuula. Nemad seal iga päev teevad tünga. 

Sünnipäevaks.

Palju õnne, sinu kord täna lolliks jääda!

Elmari raadiot ei kuula, aga mõnikord ikka kuulen. 

Mõnel autosõidul. Kui ma parasjagu ei maga.

Siis ma lähen nii närvi. Igasugused lollid naljad. Et kas te olete nõus oma lambaid suure tee risti ajama, me turistidega tuleme ja tahaks pildistada.

Vaene sünnipäevalaps, rebi end või ribadeks, et lambad püünele paigutada.

Ma lähen nii närvi, kui keegi saab tünga ja xxxx naerab.

Mina lähen närvi ja see ajab teda veel rohkem naerma.

Kui ma närvis olen, pean oma sisemise pinge välja laskma. Siis kukun ise mõttetult jahuma.

Et mina ka. Juba järgmisel sünnipäeval. Tellin selle kudrutava nooriku helistama.

Küsimused kirjutan ette. 

Et lõbusam oleks.

Teil pidi olema see imetore saun. Nii hea leil. Hubane olemine.

Et kas te üüriks?

Palju teil seal rahvast tavaliselt käib?

Kas me 15 naist saaksime üheks laupäevaks? Koos kütmisega. Koos kütjaga. Hea oleks, kui külamehi ka saaks mõned kutsuda, et tüdrukutel muidu igav.

Teil  seal mõned elumehed ikka on?

Et me rikas rahvas, otsime romantikat ja maksame hästi.

Et kas teie saunas kangemat kraami ka tohib tarbida.

Ja selline intiimne küsimus, et kas WC on saunas sees? Põrandaküttega?

Ja ehk saaks mõne suurema hange sauna ette lükata, me siis lavalt otse lumme.

Mida rohkem ma jahun, seda lõbusam mul hakkab.

Kes ütles, et halb mõte. 

Teha tünga.

Kui see ainult traagiliselt ei lõpe. 

See, mis ühele naljakas, on teise jaoks eluküsimus.

Kaasa ka, mu meelest mul nii hea tünga-jutt, aga tema jäi aina tõsisemaks, võrdeliselt sellega, kuidas minu tuju tõusis.

Ja nemad seal, Austraalias.

Mõtlesid ka, et hea nali. Nende jaoks oligi. 

Mitte sellele, kes lolliks jäi. 

Ma parem ei tee. 

Olen endiselt vana, väsinud, tujutu ja morn. 

Muretsen ja pabistan.

Ei lusti ise ega sekku teiste lustimisse.

Ja ei tee teist nägugi, kui minu kulul nalja tehakse.

Kui ikka lähedasele tüdrukule helistan ja keegi võõras mees vastu võtab.

Et tema on Toomas ja tema on uus mees, nojah, kui on, siis on, vabandan ja teietan ja palun siis ikka naispoolele telefon ulatada.

Mis sest, et Toomas Anni, mul muud asjad ajada.

Pärast oli naljakas küll, et poja häält telefonis ära ei tundnud.

Sama naljakas oli siis, kui kaasaga esimest korda telefonis rääkisin. Nii võõras hääl, ma isegi ei rääkinud, panin kohe toru ära. Valisin uuesti ja juba rääkisin - et, vabandage, vist valeühendus. Kolmas kord küsisin otse, kes sa oled, et kogu aeg minu kodutelefoni vastu võtad.

...

Voodijutud

...

Ekspressis oli selline rubriik.

Voodijutud.

Kirsi lugu ka.

Juba siis, kui lugusid lugesin, mõtlesin oma vooditele läbi aegade.

Mida aeg edasi, seda enam tähtsustan magamist.

Mugavat magamist.

...

Hiljuti oli telekas lahe saade ühest Eestis elavast Tšiili päritoluga ettevõtjast. Muu sümpaatse jutu kõrval  rääkis ta oma vanaemast. Iga kord, kui neil seal Tšiilis vanaema kodukohas on maavärin, jalutab vanaema, madrats seljas, oma kodumajast välja.

Kodu, mis on 4 korda maavärinas hävinud. 

- Milleks sulle madrats, vanaema?

- Ma olen juba nii vana, ma väärtustan rahulikku magamist. Nagunii see maavärin teeb mu maja jälle maatasa.

...

Üks minu esimesi voodeid, mida mäletan, oli maal vanaema juures. Selline eestiaegne, puidust ja pikendatav. Sai nagu sahtlit tõmmata-lükata, jalgepool läks peapoolele... või oli see nüüd vastupidi.

Vanaema ja vanaisa magasid ise reformvoodis. 

Mina olen ka reformikal maganud, see oli jube. Mäletan, kuidas jalad krampi kiskusid. Voodi asus Pälsoni ühikas ja oli oma pika ajaloo jooksul igasuguseid tudengeid magatanud, igatahes oli teine jumalast lohkus.

Poiste toas oli samasugustest reformvooditest tehtud nö narid, üks voodi teise kukil. Kuna meie korrusel olid sõjaväest tulnud poisid, tõstsid nad voodid kohe ühele tasapinnale. Et värsket minevikku natukenegi unustada.

Aga vanaema voodile olid lauad peale pandud. Miskipärast arvati, et haigetele puusadele ja seljale on hea kõval pinnal magamine.

No ma ei tea.

Kui ma seda juttu isegi kunagi uskusin, siis pärast ühte pehmes voodis magamist muutsin ma oma arvamist 100 protsenti.

See oli Rootsis. 

Pilvi külalisvoodi, kuhu oli laotud mitu hetkel mittevajalikku pehmet madratsit, oli jumalik. Usun, et ainult kuningalossis võib veel sama hea magada olla :) 

Seal hakkasin mõtlema mõnusa madratsi peale.

Praegu mul on.

Kaks pehmet madratsit üksteise otsas.

Tulemus on see, et suudan kohe pikalt jutti magada. Varem pidin üles tõusama, kui 5-6 tundi täis, sest selg oli kange ja puusad valutasid. Või vastupidi.

Iseasi, kas see nüüd hea on. Et ma palju magama olen hakanud.

Aga ma naudin seda :)

Ainult mu lapitehnikas voodikate otsustas, et aeg on laguneda. 

Olen küll vahepeal mõned tekid õmmelnud, aga ära kinkinud.

Uued lapid on valmis, nüüd tuleks nad tekiks kokku panna. 

Siis saab ka päevasel ajal oma voodisse lugupidamisega suhtuda.

...

Kui nüüd lapsepõlve magamiste juurde tagasi minna, siis Telliskivi korteris oli meil vanaisa tehtud voodi. See oli selline vineerist ja laudadest kast, millel porolooniga kaetud kaas peal käis. Päeval sai voodiriided kasti panna. 

Mingi aja magas õde välivoodis. Päevaks voodi kokku, ööseks jälle lahti.

Mul on kodus praegugi 2 välivoodit. Selleks ajaks, kui lapsed kodus käimas. Üks näeb välja nagu need nõuka-aegsed, ainult pole seda riidest põhja.

On metallist. 

 

Vajadusel saab magada nii voodi all kui voodi peal.

...

Teine on üsna luksuslik, paksu vedrumadratsiga, ruumi võtab rohkem, aga tõenäoliselt pakub mugavat magamist.
(Usun, et sellisest rääkis Andrei Hvostov oma voodijutus.)

Mina ise pole kummagi peal maganud. 

Mina võtan oma roosa madratsi ja olen nõus ükskõik kus magama... mõnuga :)

Viimasel ajal on ihu tundlikuks muutunud, voodilina peab ka pehme olema. 

Sile. 

Igasugune topilisus on välistatud. Või purulisus.

Ma olen võimeline keset ööd minema õue lina kloppima. 

Kusjuures, samas olen võimeline voodis lugema... ja samal ajal midagi mugima. 

Nii püha paik see nüüd ka ei ole, et seal süüa ei tohiks.

...

Üldiselt olen ma hea unega, istun autos (juhi kõrval loomulikult), panen silmad kinni ja järgmisel hetkel magan. 10 minutit tukkumist ja energiat jagub kauemakski.

Mõnikord on mul hirm - äkki on see unehaigus. Sel juhul juba sünnist saati, või siis vähemasti varasest noorusest. Eriti piinlik, kui kuskil loengus. Hirm ka - äkki norskan. Siiani elan õndsas teadmises, et mina mitte. 

Teiste sellekohased vihjed lasen ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Või siis laevas. 

Ma magan seal alati väga hästi. 

Olen nõus isegi ülemisele korrusele ronima. 

Kui väga vaja on. 

Meelsamini muidugi all. 

Üleval on küll privaatsust rohkem, aga redelid on jumalast ebamugavad. Kandilised metallist redelipulgad, vastik-vastik-vastik. Pilvi ütles, et tema on roninud sinna üles ka ilma redelita. Mina ei proovinud, aga noorele sõbrannale jagasin juhtnööre. 

Et saab küll, kui tahab.

 ...

Aga tagasi lapsepõlve.

Paarist vanaisa tehtud voodist pean ma veel rääkima. 

Magamiskohad Adamsonis. Korter oli ju imepisikene. 

Pisike, aga mahutas palju. 

Ma isegi ei tea, kui suur pere seal nö viljakamatel aegadel magas. 

Korter Hermanni tänavas oli saanud märtsipommitamisel  tabamuse. See oli juba enne minu aega.

Vanaisa leiutas kaks lahedat magamiskohta. Üks oli köögis, lae alla tehtud lavats. Kohe pliidi kohal, sest köök oli ka imepisike. Seal  magasid suured lapsed. Mõnel hommikul sattusin mina ka üles. Kui keegi mu sinna upitas.

Ja siis diivan, mille seljatugi sai ööseks üles tõstetud ja mingi pika metallist konksu abil seinale kinnitatud. Nii tekitati 2korruseline magamiskoht, kus vajadusel 3 inimest magasid.

Nüüd on ühes korralikus voodis nii palju magamispinda, kui tol ajal mitme voodi peale kokku :)

Minu voodis mitte.

80 cm laiust on täiesti piisavalt.

...

Fotojaht: ise tegin

...

Ma olen nii edev inimene, et kui midagi tehtud saan, vihjan blogis ka.

Näiteks kuidas Roosi meile tuli ja kuidas pooleliolevast kampsunist sai kohvikannusoojendaja.

Aga kui ma nüüd mõtlen, siis mõni asi on ikka näitamata.

Vist.

Muidu oleks puhta hädas. Peaks hakkama tegema. 

Tegelikult on see lambivari päris vana.

Aastast 2008.

Üks kardinajupp ja üks pitsijupp, taaskasutusel materjal seega, kaltsukast ostetud, puhtaks pestud ja valmis tehtud.

...

Ma ei ole omale uut teinud, ikka seesama.

Las ta olla, mulle sobib. 

Kord kolis minuga kokku üks liblikas.

Umbes-täpselt 3 aastat tagasi, dets 2009. 

Detsembriliblikas. 

 

Temale ka sobis.

Tema elas lambivarjul.

 

 ...
8 tundi hiljem.

Nojah.
Hommik on õhtust targem.
Kohe oli selline tunne.
Et olen oma detsembriliblikast enne ka kirjutanud.
Isegi pilte üles pannud.

Aga lambivarjust loodetavasti mitte.
...

Fotojaht: sild

...

üks kass läks üle silla
ta saba tegi tilla-tilla
samm ette
samm taha
ja kükakile maha

Aga kui mina pilti läksin tegema, oli silla servas hoopis koer.

Haukus minu peale, aga kui kamandasin, et mis sa karjud, marss koju, läks kurvalt üle silla.

Saba ei teinud tilla-tilla, saba tõmbas ta jalge vahele.

...
Sillad
...

Tänase päeva rõõmud

...

Igas päevas on vähemasti kolm olulist asja, mida tasub üles kirjutada. 

Täna ka.

Tuisune ilm.

Selle talve esimene lumeelamus. 

Hange tuisanud teed.

Lumeluited maja ümber.

Et kuuri pääseda, tuleks leida üles labidas. Aga selle ukse taga, kus on labidas, on kõige kõrgem hang.

 

Ja siis avastus, et labidat ei olegi vaja, et tuisutuisked on jätnud ukseesised vabaks.

 

...

Tänane magus.

Et mitte nädalavahetust poodlemise peale raista, ostsin leiva ja piima varudena valmis. Ja siis muidugi magusat, et jaguks kõigiks kolmeks päevaks.

Jäätis.

Jogurt.

Pähkliküpsised.

Vahukoor.

Kohupiimakreem.

Reede õhtuid ma armastan. Reedeti saab laiselda ilma südametunnistusepiinadeta. 

Eriti armastan ma neid reedeid, kus on midagi magusat nosida.

Jäätis.

Jogurt.

Pähkliküpised.

Midagi jäi ka homseks ja ülehomseks.

...

Kolmas oluline.

Tuttavad teletupsud.

Andsid õhtule värvi. Eriti valget.

Eks Kadrid peavadki kaunid olema.

Ja mulgipudru isu tuli peale. Kindlasti panen porgandit ka sisse.

Mulgipuder on lapsepõlvetoit, seda tegi vanaema laupäeva õhtuks, et kui saunast tulid, siis pudrupott ootas.

...

Fotojaht: hüljatud tehnika

...

Tehnika.

Hüljatud.

 

Minemine.

Lõplik.

 ...

Ma olen tegelikult väga hea inimene

...

Hea ja tore inimene.

Kokkuhoidlik ka.

Näiteks töö juures, kui kohvitassi pesemas käin.

Pärast kustutan kõik tuled kenasti ära.

Mis sest, et mõni samal ajal vetsu tagaruumi kasutab.

Ahastuses kisab.

Mina lihtsalt ei kuule.

Mina tegelen hetkel elektri kokkuhoiuga ja kõik muu on välja lülitatud.

Enamasti tuleb välja lülitamine mul hästi välja.

Näiteks kui ma viimati külas käisin. 

Kadunud pererahvast taga otsisin ja möödaminnes kõik üleliigsed tuled välja lülitasin.

Keldri tuled ka.

Mis sest, et pool perekonda parasjagu keldris toimetas.

Sealjuures see pool, kes ämblikke kardab, justkui oleks need kõik vereimejad ja surmavalt mürgised.

Ja mitte ainult ämblikke.

Pimedust. Eriti kottpimedust. 

Ja just keldris.

Seal võib näiteks nahkhiiri olla.

Vaigutajaid ja arbujaid.

Aga mõnikord juhtub, et ma ei märka iseennast välja lülitada.

Siis on suur jama lahti.

Siis ma olen väga haavatav ja valuvaigistamiseks teen teistele haiget.

Püüan asja parandada... ja keeran kõik kihva.

Siis ma rooman. Poen oma kookonisse. Ootan paremaid aegu.

Et lõpuks jälle liblikas olla.

Hämarikuliblikas, see kohmakas ja potsakas.

Kellele võib vabalt öelda, et mis sa muned, liiguta ennast.

Eriti päevasel ajal.

Muidu võib minu peale kindel olla.

Seitsmel erineval moel oskan olla kasulik.

Näiteks kui sa tahad näha, missugune sa välja näed.

Mul on igast sajandast eluhetkest vähemasti sada võtet.

Ma ei saa isegi aru, miks ma nii ebapopulaarne olen. Eriti kui ma oma fotoka välja võtan.

Mul on jumalast hea fotokas, ainult murdosa sekundist ja pilt on tehtud. 

Elu võib edasi minna.

Ja igast sajast pildist on vähemalt üks ilus.

Nii et mina olen rahul.

Ülejäänu 99 võin ära kustutada.

Ma olen ju hea inimene.

Muidu ka.

Eriti meelsasti löön seal kaasa, kus on vaja kakat kasida. 

Sest kaka teatavasti on see, mis tõotab rikkaks saamist.

Kellel siis rikkuse vastu midagi on.

Praegu on mul väike mure. Ega ma ometi oma vanemale lapsele liiga ei teinud. Kõik rahasaamise võluvõtted ja nõiasõnad said sel nädalavahetusel ära toimetatud, aga teda polnudki kohal.

...

Maast leitud tähed

Fotojaht selline.

Kes otsib...

... see leiab.

 

 ...

Mees teab, mis mees teeb

...
Fotojaht meestest.
Peavad küll vanad olema, aga on nagu on.

Eks omajagu aaastaid on neil kõigil.

...
Pillimees.
  

...
Kirjanik.

 

...
Kunstnik.

....
Fotojaht - vana mees
...

Saaremaa vanaema

...

Hingedepäeval meenutasime.

Saaremaa vanaema.

Tema nimi oli Liisi, ja talle kohe sugugi ei meeldinud, kui keegi kogemata valesti ütles, kas siis Liisa või Liis. 

Liisi sündis 1893. aastal ja suri 1984ndal, just sel päeval, kui minu emal - Liisi minial - oli 55. sünnipäev. Kaks aastat varem, just samal päeval, oli tal esimene insult.

Need kaks viimast aastat elas Liisi voodihaigena oma vanema tütre Ilse juures. 

Tütre juurest ta oma viimsele teekonnale ka läks.

Teine insult tuli ja tegi selle ära, mis esimesel ei õnnestunud.

...

Saare naine on visa,  vanaema ka, tema ei andnud elule alla.

Isegi voodihaigena, poolest kehast halvatud, ei andnud ta alla ja tundus, et tasapisi toimub taastumine. 

Aga siis tuli tagasilöök. 

Vanaema oli 91, kui suri.

Eile meenutasime tema elu hilisemaid aastaid, varasemast elust olen blogis kirjutanud.

Tema mehest ka.

Vanaema oli 84-aastane, kui pensionile jäi, 1977. aastal.

25 viimast aastat töötas ta majahoidjana,  tööraamat anti välja 1946. aastal, sisse kirjutatud amet - põllutööline. Vanaema oli siis 53-aastane ja oma varasema elu olnud taluperenaine ning töötanud oma kodus,  Maleva talus. 

53aastaselt läks riigitööle ja jõudis koguda oma 30 aastat tööstaaži, varem polnud ta palgalisel tööl olnud.

Aga see pole veel kõik. Tööraamat ütleb, et ka pensionipõlves käis ta tööl, asendajana. Viimane sissekanne on aastast 1980, siis oli vanust juba 87.

...

Ega siis pole ka midagi imestada, et vanaema kõrges eas veel pika reisi ette võttis, poja juurde Rootsi. 

Tol ajal olid asjad teistmoodi, reisi ettevalmistamine võttis aastaid, sest NSVLiit ei andnud väljasõiduluba. See oli pidev protsess, taotluse esitamine... ja äraütlev otsus. Uus taotlus sisse. Kordi. Ma ei tea, mitmendal korral vanaema ja Ilse lõpuks positiivse vastuse said, sõidumõte mõlkus peas juba 1966. aastal. Sellest ajast on alles vanaema kiri.

Veel kirjutab ta pakist, mille Viktor saatis. Toiduained: 10 kilo jahu, 2 kilo võid, purk mett ja musta kalamarja. Teises pakis kleidiriie, valged nahast sussid, peen pesu, aluskleit, sukki, sokke, seepi ja pesupulbrit. Hoolt ja armastust loeb välja selle paki kokkupanemisest ja tänulikkust saamisel.

Pisut oli kirjas ka igapäevasest elust.

     "Ma elan ikka hästi, tervis Jumalale tänu on kena, töötan ikka edasi. Hommikul vara lähen kaheks-kolmeks tunniks tööle, siis tulen koju. Teen kodu mida vaja. Lähen linna, veedan seal oma aega nii palju kui arvan. Siis tulen koju, lähen oma aeda, vaatan seal, mida teha. Umbrohi kasvab väga tugevasti, seda vaja nopida. Aga siiski on aed väga ilus, lilled õitsevad, mitmet värvi - valgid, roosasid, punasid, kollasid. Igaüks pakub endast rõõmu, maasikad õitsevad ka. Külm on õunapuud ära võtnud, vanal pirnipuul õisi näha pole."

6. mai 1966

...

Kaua oodatud võimalus sõita avanes alles mitme aasta pärast. Vanaemal oli jonni, ei andnud alla, ei jäänud liiga vanaks.

Märts 1972.

Vanaema on selleks ajaks saanud juba 79.

Seekord siis kiri Ilselt.

     "Oleme siin kõik tervise juures ja elame rõõmutundest, nii asi on siis suisemas, luba on sõiduks meil mõlemil käes. Algab uus tramburai. Peame olema 10. märtsi hommikul kell 8 Lai tn 18. Siin maksime välispassi raha 361 rubla ära. Luba olevat maksev 6 kuud. (...) Siin korraldajanoorik ütles, et  välisviisa peab Moskvast isiklikult välja võtma.(....) Tuleme emaga 9. märtsil Tallinna, peaks vaid ilm pidama. Ema on päris mestis. Võtab raha lugema küll - palju läheb. Trööstin - selleks sa ju ööd-päevad kõrge vanuseni töötanud oled."

...

1972. aastal saab sõit ka tehtud.

Mitte nii, et laevale ja üle mere. 

Kõigepealt rongiga Moskvasse ja sealt edasi rongiga Göteborgi. 

Mõni nädal hiljem kõik vastupidi, jälle koju tagasi.

...

Kohtumised Göteborgis.

Ema ja poeg. 

Õde ja vend. 

Rootsi keelt kõnelevad lapsed oma vanaemaga. 

Aga ka kohtumised teiste seal elavate saarlastega ja saarlastest sugulastega.

Vanaema pidas selle pika reisi kenasti vastu. 

Tuli tagasi ja jätkas oma igapäevaelu. 

Käis tööl ja toimetas kodus.

Tegi rasket füüsilist tööd: tänaval lehtede riisumine ja lume viskamine. 

Sõi kartulit ja puhast pekki ning muud kodumaist ja toitvat. Ja oli elu lõpuni sale, sihvakas ning pika patsiga, mis kui kroon ta halli pead ehtis.

Mõned viimased aastad pidas pensionäripõlve, oli laste ja lastelastega kirjavahetuses, toimetas oma aias ja mõned korrad käis Tallinnas meil külas ka.

Kuni tuli haigus, mis murdis.

Viktori kiri peale ema lahkumist.

       "Ajaratas veereb oma rada ja meie sellega. Jälle on kevad muutumas suveks ja nii edasi. Olin laevaga Aafrikas kui sain teate, et ema ajaratas oli täis saanud ja et ta oli veerenud teispoole piiri, nagu meil kõigil tuleb see piir ületada. (...) 

Emal oli ju kaunis palju aega antud, aga sellega ka palju raskusi ja muresid üle elada, ja et lõpp oli raske, sinna ka midagi parata ei saa."

Selline elu siis Saaremaa vanaemal.

1893-1984.

...

ps 

Mõned asjad tulevad veel meelde. Näiteks välismaale minekuks tuli kodumaal läbida põhjalik arstlik kontroll, sealhulgas ka hambaarst. Mäletan, et vanaema sai endale enne Rootsi minemist uue, säravvalge naeratuse :)

...

Hingedeaeg

...

Üks hetk hingedeajast. 

Just selline ta oli, eilne õhtu kalmistul.

Algul mõtlesin, et niisama nässu läinud pilt. Alles hiljem tuli arusaam, et selline ta ongi, hingedeaeg ja hingedepäev.

Pärast istusime kodus ja ootasime külla esivanemate hingi. Isegi laud oli kaetud. 

Ja nii nad käisid

Vanavanaemad ja vanavanaisad.

Vanaemad ja vanaisad.

Teised lähedasemad ja kaugemad lahkunud.

 

Neid oli palju. 

Oli palju meenutusi ja mälestusi.

Kuni küünlad said kustunuks ja söögid-joogid otsa.

...

Fotojaht: tuulevaikne

...
Päike saab tõusta ainult tuulevaikuses... muidu puhuks tuul ju päikese ära.

...
Fotojaht
...

Päkapikud juba käivad

...

Eks see lumi tuli ikka ootamatult maha küll. 

Nii nagu alati. Et oota ja oota, ei jaksa ära oodata, aga siis tuleb ootamatult maha.

 

...

Maailm on ilus ja valge, väljas kükitab kuuketas taevas, köögis praksub tuli pliidi all.

Ja kuskil seal, kuuvalguses ja lumevalguses, toimetavad päkapikud...

 

 

 
...

Täna on päev ajast maas. 

Öösel keerasime kella.

...