23. novembril 1944

...
...

23. november 1944

Üks verine lehekülg Saaremaa ajaloos oli lõpule jõudnud.

Tehumardi ja Sõrve säär.

Lahingud lõppenud, paljud sõjamehed hukkunud, elamised purustatud, pudulojused surmatud, sakslased lahkunud, osa elanikkonnast evakueeritud, osa tapetud, osa põgenenud.

Ajad olid sellised.

65 aastat tagasi, aga puudutab ikka.

Oktoobri lõpus 1944 said poolsaare elanikud Sõrve väegrupi juhatuselt käsu Saksamaale evakueerumiseks. Nende transpordiks kasutasid sakslased samu kaubalaevu ja praame, millega toodi Sõrve väegrupile laskemoona, toiduaineid ja muud sõjavarustust. Kodud jäid maha, kariloomad saatuse hooleks.

Lahkujate hulgas oli ka vanaema Liisi Helene, siis 51 aastane. Üks 2400 minejast.

Liisi Helene aastal 1919

Laev viis neid Saksamaale, kus siis elamine ja töötamine väga vaestes ja kitsastes tingimustes. Erinevaid töid tuli teha, langevarjude kokkupanemine oli üks töö paljudest.

Kui vanaema Saksamaalt tagasi tuli, oli tal suveniirina kaasas suur valge kruus ja lilleline suhkrutoos. Need on alles tänase päevani.

Koju maha jäi hoopis suurem varandus. Hinnalisemad asjad said enne minekut peidetud kiviaia sisse. Aga et sõjategevus ei jätnud isegi mitte kiviaedu paigale, ei jäänud ka peidetud esemetest midagi alles. Küll on alles seinakell, mis jäi seinale ja sai lahingutegevuse käigus “haavata” ning tänaseni on näha, et kuuliaugud läbi jooksevad.

Maha jäid ka lapsed: vanim, tütar Ilse 25, ja poegadest noorem, napilt 14ne Evald. Vanem poeg Viktor oli lahkunud Eestist, samasugused plaanid olid ka Evaldil. Tema ootas laeva Tiirimetsas, sõit oli rahaga kinni makstud. Küll mitte tema enda poolt, oma ärasõitu korraldas tädi Olga, aga laeva ei tulnud ega tulnud ja kuna Olgal avanes võimalus uuesti maksta ning teise laevaga minema pääseda, sai Evald loa kasutamata jäänud sõidule. Nii ta sinna sadamasse ootama jäi, istus kivil ja ootas koos teistega. Rahvast oli kokku tulnud meeletult.

Ainult et see konkreetne laev jäigi tulemata. Ühe pääsemisvõimaluse magas poisike ise maha. Rannast eemal seisis suur Läti purjekas, sinna oleks jaksanud juurde ujuda. SS-i poisid, kes lähenevate Vene vägede eest põgenesid, said kuskilt paadi ja nemad igatahes Läti purjekal Saaremaa vetest lahkusid. Maha jäi neist uhke sõiduk, millega nad sadamasse tulid. Ainult et seda uhkust ei jagunud kauaks, kõik, kes mööda läksid, võtsid midagi kaasa. Lõpuks oli paljas kere järgi.

Kuna põgenemine ei õnnestunud, tuli midagi ette võtta. Lahingutegevus Sõrves oli üsna lähedal. Evald (tol ajal siis napilt 14 aastat vana) lasi tühjaks oma rattakummid, et venelased ratast ära ei võtaks, ja asus teele Kiratsele õe ja õemehe juurde, ratas käekõrval. Sõja jälgi olid kõik teeääred täis – tankid, autod, surnud loomad ja surnud inimesed. Enamik viimastest siis saksa sõjaväelased.

...

Lõiguke ühe pere saatusest.

Ühe kodu lõpulugu.

Tagasi sinna enam ei tuldudki.

Kodumaja seisab tänaseni püsti.

Kolhoosiajal kasutusel, nüüd juba aastakümneid tühjana.

…