teisipäev, 28. veebruar 2012

Telefonid veavad alt

...
See oli Paide linna piiril.
Algul mõtlesin, et ta tembutab. Silmad poolkinni rooli taga, hea võimalus mu närvidel mängida.
Ta teab, kuidas.

Ohtlikult tee servas.

Ilm oli ka vastik.

Olin paanikas.

Ma ei mäleta, millega ma ta siiski peatuma suutsin sundida või meelitada. Äkki ta vajus, lihtsalt vajus ära. Mul oligi juba tunne, et see pole niisama, et midagi on korrast ära. Paanikas haarasin mobiili ja kukkusin klõpsima, ise pingsalt mõeldes, mis number, mis number. Mis number see on, kuhu tuleb helistada? 1220? 2220? 1120?

Paaniline klõpsamine ajas mobla pöördesse ja korraga jooksis mu silme ees mäng, mille olemasolu ma oma telefonis ei teadnudki. Mina, kes ma ainult ussimängu tunnistan, olen absoluutselt saamatu kõikides teistes võimalikes meelelahutustes, mida üks mobiil pakkuda võib.
Ma ei suutnud mängu katkestada. Ükski nupp ei mõjunud. Ähmased kujud ekraanil mööda kihutamas, ei mingit võimalust valida numbrit. Numbrit, mida ma ikka veel ei suutnud meenutada.

Meie poolviltu auto tee ääres tekitas huvi. 5-6 masinat oli juba peatunud nii siin- kui sealpool teed. Aknad lahti, nõutud näod välja vaatamas. Palusin, et keegi laenaks telefoni, enda oma pistsin ühele noorele inimesele pihku, äkki tema oskab taltsutada seda ärapööranut.
Ma ei saa öelda, et suhtumine oleks teab mis vastutulelik olnud, aga midagi ma sain. Sellise viletsakese, pragulise ja teibitud.

Aga number, palun öelge mulle number, kuhu ma pean helistama!
Keegi ei tea, midagi pakutakse, aga ühtviisi võõrad tunduvad need olevat.

Hilja. Hilja. Hilja.
Ma ei saa, ei oska, ei tea. Aeg läheb, mul on arsti vaja.
Andsin võõra telefoni tagasi, jätsin kõik nii nagu on, ja läksin. Joostes haigla suunas. See pole kaugel ja see on ainus võimalus midagi ära teha.

Tänav oli tühi. Peaaegu tühi. Masinaid ei liigu, paar inimest siiski, kes vastu tulevad. Aga sellised imelikud, tummad ja tuimad.
Lähevad mööda.
Ei kontakteeru.

Ühes majas oli tuli, ehk saan sealt abi.
Telefoni.
Numbri.
Uks oli lahti, ukse taga kirju kardin, sealt edasi trepp, mis mitte kuhugi ei viinud.
Kuhugi ei viinud ja kedagi ei olnud.
Trepp täis asju.

Siis ma ärkasin.
Kell oli pool viis.

Ja ma mõistsin, et see oli karistus. Karistus eilse eest. Kui ma jätsin selle auto kraavi ja autojuhi poolpaljana tee äärde. (Paljas pool jääb täpsustamata)
Tühjast telefoni akust kuulsin alles hiljem.

Mind ei lohuta isegi teadmine, et ainult tänu minu kaalukusele ei lennanud auto kaugemale kui ta lendas, mõned meetrid teest eemale.
Ja et alles peale minu lahkumist hakkas rodumisi abivalmis möödasõitjaid kinni pidama ja abi pakkuma.

Üks tunne on siiski suurem kui süümekad reetlikkuse pärast.

Miks ma küll hommikul fotokat kaasa ei võtnud, mis lahedaid pilte oleks saanud :)

Ma poleks siis esimese küüdipakkujaga kaasagi läinud.
...

pühapäev, 26. veebruar 2012

Ilus oled, Eestimaa

...


Sain kingituseks imelise raamatu.

Pintsliga tõmmatud Eesti.

Loen, ja olen lummuses.

Kunst.
Maalid ja graafika.

Tekstid.
Kodulugu.
Kunstiajalugu.
Maateadus.

Igal leheküljel palju ilusat ja tarka juttu.
Kuidas maalida Eestimaad.
Pintsli ja pliiatsiga.
Sõna ja numbriga.
...
Pilt siit
...

reede, 24. veebruar 2012

Tornid ja lipud

...
Ainsad lipud, mis tornides lehvimas leidsin, olid tuulelipud.

Täna tuulelipud ei sobi.

Täna on sini-must-valge lipu päev, seepärast tuleb sujuvalt tornid mastideks kohandada.


Või mastid tornidele kujutleda.


Las nad siis lehvivad.
...

Paastumise aeg on käes

...
Ostsin endale raamatu.
Trofimova "Paastuga terveks"
Ega ma paastu peale tõsiselt ei mõelnud, terve olla tahaks küll.

Paast tuli ise. Kaasnähtus korjatud kõhugripiga.

Aga raamat väärib lugemist. Juba sisukorra lugemine on selline informatiivne.
Kergem on paastuda kui vähem süüa
Välimise toidu asemel sisemine
Ka kehakaal korda

Kõige rohkem kardan, et sund-paastuaeg saab enne läbi kui raamatutarkused omandada jõuan. Ja siis läheb valesti.
Või lõpeb nagu alati. Topelt taastunud söögiisuga näiteks.

Aga mitte ainult kõhutõbi ja doktor Trofimova, ka rahvakalender andis märku.
Vastlapäev = lihaheitepäev, viimane päev enne suurt paastu.
Tegin nii nagu vaja.
Sõin hernesuppi... tõeliselt maitsev supp oli.
Sõin vastlakuklilt... suur, kuiv, natukese moosi ja rohke vahukoorega.
Kui juba rahvakalendris kirjas, siis tuligi süüa.

Vastlapäeval.

Aga ka vastlapäevast varasemal ajal.

Sõbrapäeval kooki.

Sünnipäeval torti.


Ja ikka head ja paremat muudki.

Organism oli tark ja andis märku. Juba paastuaja esimesel päeva. Siis ma veel ei hoolinud, raske oli, aga ikka sõin.

Ja siis ta tuligi. Väkkk!

Eile jõin ainult vett, täna lubasin juba klaasi keefiri.

Nüüd lähen raamatut lugema.
Et mis sellest paastust edasi peab saama.
...

Killuke ajalugu

...
Lehitsesin x aega tagasi üht 1928nda aasta ajakirja "Romaan", puha ilukirjandus, kus sekka mõned päevakohased fotod. Pildistasin sealt mõned leheküljed, tänase päeva tähistamiseks panen ühe siia üles.

10 aastat Eesti Wabariigi väljakuulutamisest.
Ülendamised Wabariigi juubeli puhul kaitsewäes.

Neli meest, neli saatust.

Kindral-major Tõnis Rotberg, warustuswalitsuse ülem
1882 - 1953
Teises maailmasõjas võitles Punaarmees, 1944.aastal vangistati NKVD poolt, suri Irkutski oblasti vangilaagris

Kindralstaabi kindral-major Gustaw Jonson
Sõjawäe ühendatud õppeasutuste ülem
1880-1942
Vangistati 1941. a juulis, 10 kuud hiljem suri Saraatovi vanglas nr 1
Elusaatus selline, et loe ja imesta.

Kindral-major Johannes Roska, Kaitseliidu ülem
1890-1943
Suri Kirovi oblasti Vjatka laagris

Kontr-admiral Hermann Saltza , Merejõudude juhataja
1885-1946
suri Moskva Butõrka vanglas

Nii palju siis ajaloost.

10 aastat peale Eesti Wabariigi väljakuulutamisest said nad kõik ülendatud.
Aastal 1928.

Tänaseks on see kauge ajalugu.

Väike killuke ajaloost.

Täna saab Eesti Vabariik 94 aastaseks.
...

reede, 17. veebruar 2012

Tühjust fotojahtimas

...
"Toolid on tühjad"

Kuulsin laulu Vikerraadios.
Siiri Sisask.

Otsisin netist ka üles.
Kuulasin veel.
Ja veel.

Ma ei teagi, kas tohin. Kuulata. Linkida.
Või on miski seadus teoksil.
Keelan, käsen, poon ja lasen.
Kui tõmbad.
Kuulad.
Teistele jagad.

Aga mulle meeldis.

Toolid on tühjad,

kuid kaetud on laud.

Uks seisab kinni

ja vaikib kui haud.


Valgust
ootavad
lühtrite
kroonid...


...
Veel tühjust.
...

teisipäev, 14. veebruar 2012

Sõbrapäevaks...

...

...
Noppisin südame köögiaknalt. Oli teine veepiiska külmunud.

Sõbrapäevaks soovin ikka sooja südant.
Ja päikest :)

...

laupäev, 11. veebruar 2012

Külmem kui kõige külmem

...
Ma ei uskunud, et saab olla külmem kui see kõige külmem.

Aga saab.

Õues oli küll normaalne temperatuur, miski 20+x. Miinustes.
Toas oli täitsa ebanormaalne, hommikuks napilt 13. Plussides.
Nii külm pole mul sel talvel nagu olnudki.

Aga teki all oli tõeline paradiis.
Soe. Pehme. Liivane.

Tegelikult, ega see ei olnud üldse liiv. Nokkisin õhtul veic seemneid ja muist pudenes voodisse.


Täna viisin õue tuuldumisele ja kloppimisele, kõige täiega. Tekid, padjad, linad.
Ainult voodi jäi paika, aga selle otsisin tolmuimejaga läbi.

Mis külma puutub, siis juba eile õhtul nägin, et asi kipub käest ära minema. 16 kraadi tundus isegi magama minemiseks veidi vähe olevat, aga kuna tulin teatrist, ei tahtnud end kohe argipäeva tagasi ka tuua.

Teatris oli muidugi tore.
Natuke naljakas ja natuke nukker.


Etendus meestest.
Toredad mehed olid, aga oma naistele ei sobinud. Ja kui siis lõpuks kokku kolisid, siis ei sobinud teineteisele ka.

Siit leidsin sellise jutu.
"Kes meist ei oleks mõnel oma eluetapil jaganud elukohta teise inimesega? Ei ole oluline, kas inimesed meeldivad üksteisele või mitte. Lõpuks saab nende vaikne viha kuuldavaks, kaevates selle üle, kuidas üks vilistab köögis ja tavaliselt ikka sedasama kohutavat meloodiat, samal ajal kui teine valitseb telekapulti ja klõpsib öö läbi sadu kanaleid. Kes poleks kogenud puhast vihkamist häälte vastu, mida korterikaaslane söömisel teeb? See näidend esindab kõiki inimesi maailmas, kaasa arvatud astronaute," ütleb Simon oma näidendit tutvustades.
...

Fotojaht: äpardus

...
Igakord ei lähe õnneks.

Üks äpardunud õhulend.

Liiga mudilane alles.

Teistelt äpardused.
...

pühapäev, 5. veebruar 2012

Kõige külmem hommik

...
Varahommikul näitas termomeeter pisut üle 35 külmakraadi.
Aga päike tuli, ja uskumatu küll, kohe hakkas soojem.
Juba on 10 kraadi soojem :)

Pakasepoisid on mulle sellel talvel eriti kauneid lilli toonud.


Pisike piiga käis külas ja imestas, miks neil kodus selliseid ei ole.


Ega neid tänapäeval eriti jagata, minulgi ainult köögis ja verandal.
Ju neile sobib.

Mulle sobib ka.
Mis sest, et köök on hommikul külm ja aknalauale võiks kohaliku tähtsusega sügavkülmiku organiseerida... kõige aknapoolsem mandariin oli jääs.

Aga homme pidi juba soojem olema.


Ja kaugel see kevadki enam on.
....

laupäev, 4. veebruar 2012

Fotojaht: tuli

...
Tuli on oluline.
Oluline pimedal ajal, et saada valgust.

Aga kuigi on valgust, on siiski hämaravõitu.
...

Tuli on oluline.
Oluline külmal ajal, et saada sooja.

Aga kuigi on soojust, on siiski külm.

Täna hommikul mõned pügalad rohkem kui kolmkümmend külmakraadi.
...
Anname tuld :)
...

neljapäev, 2. veebruar 2012

Hanged ja hangelinnud

...


Ma ei ole hangelindusid näinud, ma isegi ei oska öelda, kas nende olemasolust teadsin, võimalik, et lihtsalt arvasin, et nad samasugused müstilised tiivulised kui hingelinnudki on.

Aga siis tuli minu juurde see raamat, "Uudishimulikud looduseuurijad", autor Niko Tinbergen. Ma ei ostnud teda, ma kinkisin selle raamatu endale. Võtsin raamatukogust, riiulilt kirjaga "Kingi endale raamat".
Kingitus teisel ringil, sest sees on pühendus: Kaie, klassi parim III veerandil. Aasta 1984

Välja antud 1984, kirjutatud mõned aastakümned varem sündmustest, mis toimusid 30ndatel.

Sealt raamatust need müstilised hangelinnud, Euroopa tsiitsitajate lähedased sugulased.
Ja palju muudki huvitavat.
Mesilasehundid ja kaevurherilased.
Linnud, loomad, liblikad.

Palju rahulikum lugeda.
...

Külm keldris

...

...
Sel aastal jäin hoidiste evakueerimisega hiljaks, 3 korda 3-liitrit õunamahla olid juba tahket olekut võtmas. Need purgid tõin ahju äärde jäätunud sisikondi soojendama, õnneks ei olnud olukord veel päris lootusetu.
Keldrisse jäänuile organiseerisin ühe vatijope, 5 teeküünalt, ühe kalmuküünla ja 100 W soojust lae alla.
Loodan, et homseni toimib, eks siis mõtlen edasi.

5 kriminulli järjestikku on isegi minu jaoks liiga palju. Kui keldris küünlaid süütasin, kuulsin kummalisi hääli, haistsin võõrast lõhna ja tundsin, kuidas keegi külma õhku mu kuklasse hingas. Redel nagises hoiatavalt ja olin peaaegu kindel, et nüüd pannakse keldriluuk kinni ja sinna ma jään koos 5 teeküünla, vatijope ja kalmuküünlaga. Ilma 100W valguseta.

Paar päeva tagasi lõpetasin Graham`i järjekordse Midsomeri mõrvaloo lugemise.
...

kolmapäev, 1. veebruar 2012

Talv enampakkumisel

...
Ära anda pimedad õhtud ja hämarad hommikud.
Kõik külmakraadid, mis suuremad kui -10.
Paar metsaserva lükatud lumevaalu.
Hommikused ahjukütmised ja õhtused puude tassimised.

Boonusena tänane lillekimp aknaklaasilt...
...