Kolmapäev, 30. aprill 2014

Edasi ja tagasi

...
Eelmise nädala lõppu mahtus üks väike reis.

Edasi ja tagasi.

Tallinna jätsime maha suhteliselt rahuliku südamega, tundub, et olukord on kontrolli all.

 

Sama ka Stockholmis.


Kahurid  ja jalavägi.




 Ratsavägi. 





Kuninglikus relvakambris jagus nii relvi kui varustust.



Isegi kuningliku perekonna liikmed sattusid vaatevälja.


Eesti Majas käisime koos Pilviga, jutustasime ja sõime.
Supp sisaldas 12 erinevat aedvilja.

Ja veel näitus, alles ahjusoe ja avamata.


Meie pidime enne pidulikku tseremooniat lahkuma, laev ju ei oota.


Linn oli tavapäraselt mitmepalgeline, aga selle nautimiseks jäi aeg väheseks.

 

Värvikirev ja lõunamaiselt temperamentne oli ka elu laeval.

 

Tehtud ta sai.
Edasi ja tagasi.

Kaks ööd laevas.

Ühepäevareisid.

Julgesti võib paigutada teemasse 100 head asja.
Neljateistkümnes.
...

Teisipäev, 29. aprill 2014

Kaunis loodusfoto

...
Eile oli võimalus vaadata ja imetleda loodusfotograafide tööd, pilt pildi järel, üks kaunim kui teine.

"Estonia" kontserdisaalis toimus Looduse Aasta Foto 2014 kontsert-gala.

Suurel ekraanil näidati võistluse 700 parimat pilti, palju fotograafe kutsuti lavale, et kiita ja premeerida.

 
Ilusaid pilte oli ju palju, nii et ega valiku tegemine polnud päris kindlasti lihtne.

Üks foto sai peapreemia, päris mitmetele tulid auhinnalised kohad, märkamist ja märkimist väärivaid töid oli hulganisti.

Minu lemmik-fotograafi pilt sai ka tunnustuse osaliseks, autor kutsuti lavale, jagati kingitusi ja kiidusõnu.

...
Kui veel piltidest rääkida, siis meeldisid need, kus pildiga kaasas käiv lugu on võrdselt huvitav.

Sellele pildile jutustati lugu juurde.


Kes vähegi on käinud nn passilauas passi taotlemas ja passipilti tegemas, teab, mis tunne see on.
Ja milline pingutatult juhmakas nägu pildile jääb.

Mu meelest on see pilt väga kõnekas.
...

"Me kõik hulbime selles samas supis..."


 Sellele oli lugu juurde kirjutatud.
Kihnu sadamas, vänge lehk, palju surnult hulpivaid kalu.
Ja äkki, läbi kaamera jahmatav leid: poolpaljas lapsuke surnud kalade keskel.
Tunne, nagu oleks leidnud liigikaaslase, mitte vana nuku.
Ja kohe seosed... et millal tuleb päev, kui inimene oma vastutustundetu keskkonnamõjuga ühel hetkel ennast just sellises olukorras leiab.
...

Selline õhtu siis.

Muusika oli ka meeleolukas.
Aapo Ilves, Jaanus Nõgisto, Tõnu Timm ja Eesti Kuningriik ning Sandra Sillamaa Trad.Attack!. 
Õhtujuhi rollis Rohke Debelakk.
...
Kui veel midagi juurde, siis tuleb tunnistada, et selline üritus mulle meeldib.
Imelised loodusfotod, taustaks hea muusika.
Nii et 100 head asja saab täienduse.
Kolmetestkümnes.
...

Pühapäev, 27. aprill 2014

Kolmas rattaring

...
Algul sõitsin mööda suurt teed, aga liiga palju autosid.
Leidsin suvalise metsatee, maanteemürin jäi aina kaugemaks ja kaugemaks... ja siis tulid hobused vastu.
Mitte päris vastu, nad olid koplis. 
Keset metsa.
Kuskil kires kukk.

Siis keerasin otsa ringi.


Sai juba nähtud-kuuldud küll.

Tegin mõned pildid.



Ja lõpuks leidsin varemed.



Kui aus olla, siis ma lausa otsisin, sest tunne oli.
Mingid jutud minevikust.
Mingi mäletamine.

Kellegi kodu.
Pigem saun kui häärber.
Lapsi oli peres 5.

Üks poegadest lasti sakslaste poolt 1941.aastal maha.
Ta oli siis 16aastane.
Temast on kirjutanud Holger Pukk raamatus "Seitseteist vaprat".

Üks poegadest oli meie pulmas pillimees.
...

Fotojaht: kodu

...
Lugesin kokku kõik need kohad, mis erinevatel ajahetkedel  on mul koduks olnud, ka need 2 ühikat ja aastake ämma-äia katuse all. 
Päris palju sai, 10 + x kodu.

Kus kodu kõige kauem?
Vaieldamatult minu praegune.

20 + x aastat.
Aeg on üks kõige vastuolulisemaid mõisteid.
Kui aeg venib, võib tema pikkus olla vaid 10 minutit.
Kui aeg lendab, võib ta olla kasvõi 20 aastat pikk.

Aga kui kodudest rääkida, siis sobib see lugu päris kindlasti teemasse "100 head asja". 
Kaheteistkümnes.

Ja tegelikult mõni lugu veel, sest igal kodul oma lugu.

Olgu siis sellesse teemasse kõik kodud kokku loetud.
1. Sündisin Tallinnas, ja kuna tol ajal pidi noor ema üsna ruttu tööle minema, jäin mina vanaema-vanaisa hoole alla.
Kodu Tallinnas.
2. Kaks kodu Pärnus (sinna sisse jäävad lasteaia-aastad ja 5 esimest klassi koolis)
3. Kaks kodu Tallinnas, kokku kuni keskkooli lõpetamiseni.
4. Kaks kodu Tartus, üliõpilaskodud... ehk siis ühika-elu.
5. Kaks kodu koos oma perega.
6. Kaks suvekodu (vanaema-vanaisa kodu ja ema-isa suvekodu)
7. Vahepeatus ämma-äia kodus.
...ja kui midagi veel, siis ehk vanadekodu.

Et jutt fotojahti mahuks... lähen ja teen ühe pildi ka.

 ...
Fotojaht
...

Kolmapäev, 23. aprill 2014

Teine rattaring

...
Või kui täpsem olla, siis juba kolmas, sest laupäeval käisin postkastist lehti ka toomas. 
Rattaga.
Siis tundsingi, et nii mõnus.

Eile siis esimene rattaring, täpselt pool tundi. Küll on hea, et kilomeetrimõõtjat küljes pole, ma ei tahagi teada. 

Täna teine rattaring, kestis kauem kui esimene, aga kindlasti mitte pikem.
Täna olid vahepeatused.

Fotokaga mõned pildid.


Sissepõige Arvi juurde.

Terviselood ja ajalood.
Kas vanaema sõitis ka jalgrattaga... mina näiteks ei mäleta.
Kuigi vanaema oli alles 45 kui mina sündisin, võis ju sõita küll.

Arvi ka ei mäletanud, aga ta vähemasti mäletas, et vanaemal ja vanaisal mõlemal oli jalgratas.
Ju siis ikka sõitis ka.

Muidu oli vanaema eestiaegne proua, aga ükskord oli sea seljas ratsa sõitnud.
Siis kui siga laudast plehku pani ja kõige otsem tee... nojah, läks nii, et vanaema oli äkki kukil.
Mu meelest veel näoga vales suunas.
Seda lugu räägiti, see oli enne minu ajaarvamist.

Arvi rääkis veel ühte rattalugu, ja siis tuli jutuks Vana Maja.
Kui Sanderid seal elasid.
Vana Maja enam ei ole, nüüd on sinna rajatud roosipeenar.
Sõja ajal oli Vana Maja pelgupaik mitmele perele, korraga ja kordamööda.
Kes sõjajalust pagesid.
Või mingil muul põhjusel varju vajasid.

Minu lapsepõlves elas Vanas Majas Kalme.
Kalme oli üks kummaline mees, temal käisid raudmehed külas.
Aga ta hoidis vanaema-vanaisa elamisel silma peal, ajal, mil pere linnakorteris oli.

Arvi jälle kolis pühade ajal korterist oma suvekodusse.


Sinna ma sisse põikasingi.
Minu teine rattaring sel aastal.
Hooaeg on avatud.
...
Sobib teemasse 100 head asja.
Üheteistkümnes.
Naudin rattasõitu.
Ja oma jalgratast.
...

Teisipäev, 22. aprill 2014

Kuidas ma teda ei tea???

...
See, et tõusvaid tähti ja noori autoreid ei tunne, sellega olen leppinud, aga iga kord, kui kerkib esile mõni nimi minevikust, on mul tunne, et olen millestki olulisest ilma jäänud.
Kuidas ma ometi teda ei tea!

Tänases "Päevalehes" on artikkel 
"Erik Schmidt, farewell"

 Artikkel eestirootsi verd meremehest, kunstnikust ja kirjanikust, kes sündis 15.08.1925 Naissaarel kaugesõidukapteni pojana, õppis rootsikeelses algkoolis ja Haapsalu Rootsi Gümnaasiumis.
Tema enda väitel oli ta juba 10-aastasena osanud rääkida kuut võõrkeelt.

1943. aastal põgenes nende pere omatehtud mootorpaadiga üle mere Rootsi, kunstihariduse sai ta Pariisis ja elu viimased 50 aastat elas Hispaanias.

Võõrkeeled suus, õpihimu ja töökus geenides, nii lõi ta elus läbi.

Tema maalid on leidnud tee mitmele mandrile ja paljudesse kunstikogudesse.

Tema kirjutatud raamatuid on ilmunud ka Eestis.

"Tormised teekonnad" 1993
"Pagana eestlane" 1996... selle esikaanelgi tema teos "Põgenemine Eestist".

1957ndal siirdus ta edasi Hispaaniasse  ja suri 18.04.2014 Mallorcal.

...
Foto on tehtud Paksus Margareetas ja ei ole kuidagi seotud Erik Schmidt`iga.


Lihtsalt üks väljapanek teemal Paadipõgenikud.
 ...

Esmaspäev, 21. aprill 2014

Lihtsalt nii on

...
Ussike, mis mind pesu korjamisel ehmatas, tegelikult ei olnudki ussikene.

Haab poetas oma urva kaasa, ole lahke ja levita.


Näeb nii ilus välja, võta või lemmikloomaks.

...
Muna, mis pidi tulema ruuduline, või siis vähemasti triibuline, otsustas lihtsalt, et tema tuleb omanäoline. 



Väikesed nobedad näpud olid toimetamas.
Ja mis kõige olulisem: ise me olime tulemusega väga rahul.

 

Üks ilusam kui teine...
...

Laupäev, 19. aprill 2014

Elu nagu suitsutares

...
Katsetasin, et kuidas on. 

Elu suitsuses majapidamises.

Hakkaski juba meelest minema.

Mitte et ma ise suitsutares oleks elanud, mul pliit selline, et mõne ilmaga tahab varahommikust lähenemist.
Mõnikord on leplikum... aga mitte täna. 

Köögis ringi kondavaid kodakondseid oli raske märgata, ei paistnud suitsu seest välja.

Kusjuures, kui ma nüüd mõtlema hakkan, minu üks tuba pidi ikka suitsuvaba olema, sest isegi suitsuandur ei hakanud tööle.

Nojah, suitsupilv pressis avatud akendest ja ustest välja.

Kusjuures, kui ma nüüd mõtlema hakkan, ükski naaber ei jooksnud ka veeämbriga kohale. 
Raske uskuda, et toss välja ei paistnud.

Nüüd võtan turiste vastu, kes ikka igatseb, et temal suitsutare lõhn küljes oleks, võib helistada ja aja kinni panna.

Pilt on ajast, kui mu esivanemad alles koopas elasid.

...

Reede, 18. aprill 2014

Pealtkuuldud kõnelusi

...


Esimene lugu.
Kuskilt kuulsin.

"Mul on naabrinaine, pedagoog. 
Selline pensioni-eelik. 
Näen, kuidas ta tuleb töölt koju, kuskil kella 5-6 paiku. 
Tasakesi ja mõtetes.

Peale vaatad, saad kohe aru, et nii-nii väsinud.

Teine naabrinaine on ka pedagoog. Ikka noor inimene, tema tuleb juba kuskil enne kolme... 

...aegamisi.
Jalg jala ette.

Peale vaatad, saad kohe aru, et nii-nii väsinud."
...
Teine lugu... teema ka teine.
Pealtnähtud kõnelusi.

Kuskilt lugesin.

"Mu hargielu valmistab mulle viimasel ajal suurt muret."

...
Ma parema meelega olen pedagoog, vähemalt mõni mure murtud.
...
Foto on ka üsna värske.

Lühike jutt, ja ei mingit kaksipidi mõtlemist.
...

Neljapäev, 17. aprill 2014

Vanad fotod

...
Tegelikult läheb vaevaliselt.

100 head asja... 

Tasapisi siiski.
 
Kümnes hea asi.

Mõte tuli Fb-s, seal loodi uus kogukond. 
Vanad fotod. 
Et vaatame pilte ja tuvastame.

Mina olen selline kadekops, mina hoian endale, Fb on liiga avalik koht.
Naudin neid hetki, kui oma pildivaramus ringi kolistan.
Kusjuures, ega ma neid kõiki õieti tunnegi...
Seda põnevam on mõelda, et kes... ja millal?

Esimesel pildil on vanaisa vennanaine Klaara, grupipildil üks on vist vanaema.

Aga muidu... lihtsalt ilusad inimesed.
Minevikust.





...

Kolmapäev, 16. aprill 2014

Kes kardab elevanti

...
Leidsin Tiia blogist tõeterakesi elevantidest.
Üle rääkima ei hakka, laon ainult oma kõrvad ka letile.

Karu on liiga väike loom, et teda süüdistada.
Et on kõrva peale astunud.



...
Aga sellest hoolimata on mul muusikaga oma suhe.
Mul on lemmik juba ammusest ajast, tema pilt rippus ühikas mu voodi kohal juba aastal 1974.

Kahtlustan, et mingi pilt ajakirjast.

Kindlasti on samast ajajärgust ka see foto mu sahtlinurgas.


Ja mu lemmiklaul tänase päevani.
Aastaarvu küll ei leidnud.

Tema uuemad laulud meeldivad mulle ka.
Ja päris uued.
Etendus "Tarkus", mida mõni aasta tagasi vaatamas käisin.

...
Ja siis kuulsin uudistest, et "Ruja" tähistab juubelit.
Kontserdiga.
See pidi küll siis üks tema esimesi ülesastumisi olema, mida mina TPI aulas kuulamas-vaatamas käisin.
Mu meelest oli see üsna 70ndate algus.
Kontsert oli omaette elamus.

Ja seltskond, kellega tol ajal ringi liikusin, oli ka päris põnev.

Ruja meeldib mulle samuti tänaseni.

...
Aga mis puutub elevanti...
siis siin on veel üks lugu.

Ameeriklane, sakslane ja eestlane jagavad ruumi elevandiga.
"Küll saaks palju hamburgereid," mõtleb ameeriklane.
"Küll saaks palju raamatuid nahkköitesse," mõtleb sakslane.
"Ei tea, mida ta minust arvab," mõtleb eestlane.
 ...
Üheksas hea asi.
Tõnis Mäe laulud.
"Ruja" rajud laulud.
Ja veel mõned.

Aegumatu muusika.
...

Esmaspäev, 14. aprill 2014

Fotojaht: värviline

...
Mina olen selline salliv.
Mind ei sega, kui toitlustuskohas on teenindaja värviline.
Mustanahaline.
Asiaat. 

Mind ei sega ka, kui mõni on vikerkaarevärviline.
Minusse see ei puutu.


Kui paar aastat tagasi Stockholmis nende paraadi vaatama juhtusin... see oli tõesti värviline.
 

Kohe pikalt vaatasin.
Koos paljude teistega... kusjuures nii mõnigi neist oli värviline.


Ma olen salliv, mind ei ärritanud raasugi need tuhanded ja tuhanded paraadil osalejad ja teist sama palju pealtvaatajaid.

 


 
....
Aga ma olen vägagi häiritud nendest mõnekümnest venemeelsest protesteerijast Tallinna vanalinnas.
...
Fotojaht
...

Pühapäev, 13. aprill 2014

Õline lugu

...
 
Lugesin kuskilt, et nüüd on trend mandliõli suus hoida.
Puhastab keha mürkidest.
Tegelikult on see ju vana tarkus, mäletan, vast 70-ndatel vanaema ka, hommikuti hoidis õli suus. Ma ei tea, kaua see tuhin tal kestis, ise ma ei proovinud.
Mandliõli tol ajal kaubanduses päris kindlasti ei olnud.
Oli tavaline posla-masla. 
Päevalilleõli.
See maitses hoopis teisiti kui see, mis praegu kaubanduses liigub.

Suvine salat maal vanaema juures oli riivitud porgandid, õli sekka segatud. Kusjuures, sinna see õli sobis väga hästi, andis natuke nagu pähkli maitse salatile. Mäletan, vanaema tegi pliidi ääres süüa ja vanaisa laua taga riivis käsiriiviga porgandeid. 

Üks riiv oli isetehtud, plekist piimakannukaanesse olid naelaga augud sisse toksitud, aga see riiv oli minu lapsepõlves pigem suveniir, ei mäleta, et seda kasutatud oleks.

Mingi periood oli õli minu toiduvalmistamisel eriti olulisel kohal. 
Omamoodi.
Rahavaese aja leivakatte koostisosa.

Retsept
Keedetud kartulid kohe soojalt purustatud, sekka pressiga peenestatud küüslauk ja sortsuke õli.

Väga maitsev ja väga toitev.
Ei osanud nagu vorsti - juustu tahtagi, kõhu sai täis ja hea oli ka.
Õli oli muidugi juba puhtam ja vähem õlise maitsega. 

Mingi aeg oli külmkapis purk sulatatud searasva,  sellega said kõik kartulid ja koogid praetud. Soolaliha praadimisel jäi ka rasva üle, see oli eriti hea, sobis leivale määrida. 

Tänapäeval läheb rasv lindudele, soolane rasv kraabitakse prügikasti või kallatakse lihtsalt ära.

Saaremaa-vanaema koos tädi Ilsega käis Rootsis oma poja-perel külas, aasta oli 1972. Vanaema oli siis juba ligi 80 aastat vana.


Tulid tagasi ja rääkisid kui ilmaimet: perenaine kallas kõik rasva kraanikausist alla. Vanaema oli kogu oma elu kartulit ja pekki söönud, sale ja sihvakas, hall pats kuklas krunniks keeratud. 
Käis Rootsis ära, sai pojaga kokku, nägi ära oma Eesti-Rootsi-Taani päritoluga lapselapsed, tuli tagasi ja elas veel üle 10 aasta. Kui 1984.aastal suri, oli 91 aastat vana.

...
Kui nüüd oma jutuga õli juurde tagasi tulla... mina kasutan praegu rapsiõli. 
Üritan end oliivõliga harjutada, aga kuidagi võõras tundub.

Täna tegin ühe õlise salati.
1 suvekõrvits, 1 paprika, 2 küünt küüslauku, 2 tomatit.
Kuumutasin vähese õliga pannil läbi, väga maitsev sai.
...

Terve pere koos

...


Rikkusin ära lapse kunstitöö, aga kuna pilt minu seinal on endiselt originaal, nimed kenasti juures, siis siia panen oma tuunitud nimedeta pildi.

Sel lihtsal põhjusel, et mina pole avaliku elu tegelane ja nimed pole siin üldse olulised.

Lihtsalt minu pere.

Pildi sain sünnipäevaks.

Olen õnnelik, et nad mul kõik olemas on.

Kaheksas.
Ja kõige parem hea asi.
...

Reede, 11. aprill 2014

Vanaisa 110

...
Käisime surnuaial.
Panime küünla.
Vanaisa 110.

Kunagi olla vanaema öelnud, et tema mees on kõige targem, kõige ilusam, kõige pikem.
Leidus kahtlejaid: olgu-olgu, et kõige targem, võib-olla tõesti, et kõige ilusam... aga kuidas siis ikka nii, et kõige pikem?

Mina mäletan vanaisa vaikse, rahuliku ja järjekindlana.
Wabariigi-aegne džentelmen, firma omanik ja juht. Maailma näinud, paljulapselisest taluperest pärit tark mees, kes sai elus hakkama. Oskas keeli, tundis tehnikat, luges raamatuid, teadis kõiki maailma asju ning tundis inimhinge.

Tõesti-tõesti: kõige targem.

Tegelikult olen vanaisast juba kirjutanud.

Täna siis veel.
Natukene.

Vanaisa oli minu elus nii oluline.

Temast on jäänud maha mitmeid märke.

Tunnistus, mis näitab, et 100 aastat tagasi anti Eestimaal haridust vene keeles.


Kingitus, mis näitab, et vanaisa töökaaslasedki olid venelased. Nojah, merelaevandus.

Nahkne fotoalbum.

55. verstapost.


82. sünnipäev jäi pidamata, vanaisa suri umbes kuu aega enne seda, 1986. aastal.
...
Minu suvede vanaisa oli töine.
Nädala sees Tallinnas ametis, nädalavahetused maal.
Kah ametis.
Ja mingist hetkest alates pensionil, kuigi ka siis aeg-ajalt tööle kutsutud.

Mind oskas ta kodutöödesse kaasata.
Vaiksel moel kutsus appi.
Puid saagima.
Kartuleid sorteerima.
Ega siis töödest puudust polnud, aga tegelikult mäletan, et mängimiseks oli kõikides suvedes ikka aega küll ja rohkemgi. 

Pikad ja päikeselised olid need lapsepõlvesuved koos vanaema ja vanaisaga.




...
Täna siis 2 korda 55.
Vanaisa 110.

Olen õnnelik, et ta minu jaoks olemas oli.
Tänulik.

100 head asja.
Järjekorras seitsmes.
...

Neljapäev, 10. aprill 2014

Tänase päeva pärl

...
Väike poiss üksinda suures maailmas.

Elu koos lähedastega, kes tegelikult sind ei mõista ega toetada ei oska.

Kui sa oledki üksi oma muredega.

Täiskavanute valed otsused.

Tänane koolituspäev andis lisaks koolitarkusele võimaluse vaadata üht erilist filmi.

Kuidas märgata.
Kuidas aidata.

Milline ilmekus ja väljendusoskus väikesel peaosalisel.

Leidsin filmi venekeelse variandi, tegelikult kandsid ka laulud sõnumit, selles variandis lauludel tõlget ei ole.
Samas, filmi võiks vaadata ka originaalkeeles, sõnagi mõistmata.
Ja ikka saaks aru.

Lihtsalt nii hea film.

Liigutav.

Pani mõtlema.

Mul on hea meel, et mul on olnud võimalik osaleda sellel koolitusel.
Järgmine nädal jälle, kaks päeva.

Minu kuues põhjus.
Olla õnnelik.
Just täna.
...

Kolmapäev, 9. aprill 2014

Noor vanaema

...
Kui ma sündisin, oli mu vanaema alles 44aastane ja tema poegadest noorim alles saamas 7.
Õnnelik laps, sest noor vanaema on väärtus omaette.

Nii oma oma esimesed eluaastad tema juures veetsingi, talvel linnas ja suvel maal. Ema käis tööl, vanaema oli kodune.
Paar aastat enne kooli läksin ma lasteaeda.
Pärnusse.

Ega ma oma elu esimestest aastatest suurt ei mäleta, aga pildid  kinnitavad, et lahe lapsepõlv.


 
 
 
 



Viies põhjus.
Olla õnnelik.
...

Teisipäev, 8. aprill 2014

Mälestused

...
Täna rääkisin telefoniga.

Noorem sugulane meenutas Fb-s augustitormi ja rongisõitu, minule meenus vana laut, mille kokku kukkumist seostan just selle tormiga.



Helistasingi onule, aga tema polnud kindel, kas just sellel korral.

Mäletan seda lauta väga hästi, minu meelest oli seal minu lapsepõlves aeg-ajalt isegi mõni loom sees.

Tegelik talupidamine oli enne minu ajaarvamist.


 Kui kolhoosid asutati, viidi loomad kolhoosi, heinaküün kukkus kokku ja laudast jäid alles vaid katus ja püstpalgid.


Hiljem on laut siiski kasutamiskõlbulikuks kohendatud.


Kuni tuli torm (1967?) ja tegi ära selle, millega ei aeg ega kolhoosikord hakkama ei saanud.


...
Vana lauda kohale ehitati 90ndate algus-aastail uus laut.

Aga see on juba uus lugu.

....

Olen õnnelik, et mul on neid lähedasi, kes meie suguvõsa asju ja möödanikku lahti rääkida teavad.

Siit tuleb juba neljas põhjus.
Olla tänulik.
...