teisipäev, 30. august 2016

Pokemon laua all

....
Ümmargused asjad teatavasti veerevad.
See oliiv ka.
Kukkus.
Veeres.
Laua alla.

Ega ma nüüd täpselt ei tea.
Et mida peaks tegema.

Teeks ehk näo, et midagi pole juhtunud?

Ja ehk keegi ei märganud ka.
Et kukkus.
Ja veeres.
Laua alla.

Oliiv.

Või läheks järgi ja korjaks üles?
Kus iganes ta seal siis on.

Ehk teised ei pane tähelegi.
Kui kiiresti teen.
Laua alla ja tagasi.

M ä r k a s i d.
Teised sünnipäevalised.

Et mida ma seal otsin.

Mida, mida.
Mida tänapäeval ikka otsitakse.
Pokemon laua all.

Nad ei uskunud.
Pokemonide püüdmiseks peab ikka seade olema.

Tulin laua alt välja ja näitasin.
Loomulikult mul on.
Mobiil.
Siinsamas laua serva peal.



Miks nad ikka ei uskunud?

Aru ma ei saa.
....

pühapäev, 28. august 2016

Piiramisrõngas või seeneringmäng?

...
Sel aastal on seened segaseks läinud.

Tahab lapsuke koju minna, aga ei saa.

Seened on võtnud piiramisrõngasse.

Nõiaring...


Või on nad lihtsalt mänguhimulised, hoopiski mitte ohtlikud?

Seeneringmäng?

Kes aias, kes aias...

...

neljapäev, 25. august 2016

Vana aja muuseum

...
Pliks, 7 aastat vana, otsustas vanavanemate maja muuseumiks kohandada.
Tõstis asju siit sinna ja sealt siia, laotas linu ja linikuid, lõikas pilte ja sättis kompositsioone.

Tahtis terve elamise muuseumiks muuta, aga vanavanem hakkas tõrkuma.
Et muuseum avalik koht, tema tahaks vähemasti magamistoas privaatsust.

Läbirääkimised peetud, ei kulunudki kes teab kui kaua aega, kui juba kutsuti külastama.
Kõigepealt oli vaja ankeet täita: nimi, vanus, amet, töökoht, elukoht, hobid, õed ja vennad, e-mail ja kui mitu korda on enne muuseumites käidud.

Ja kuigi kavandatud muuseum oleks pidanud verandasse ära mahtuma, viis noor giid oma vanavanema ikka pikemale ringkäigule. Näitas kuuri ja saunaesist, tööriistu ja muidu pudi-padi.

Ja muidugi verandat.


Ise aina seletas, et mis on mis ja kes on kus. 

Isegi vanad kelgud ja titekäru leidis kuuri alt üles.

Lõpuks, kui ringiga verandas tagasi, ütles noor ekskursioonijuht mittemidagi ütleva hääletooniga: tegelikult on meil siia majja jäänud kolm vana aja inimest ka.  Kas soovite vaadata?

Ei soovinud ma midagi.

Nii vana aja inimene ma nüüd ka pole, et mind peaks vaatamiseks välja panema.

Aga kui ma oma kodus ringi vaatan, siis tõsi mis tõsi: polegi see meie elamine muud kui üks vana aja muuseum täis igasugust vana aja eksponaate.

Alates esivanemate raamatutest ja lõpetades serviisiga, mis 40 + x aastat tagasi kingiti.
...

laupäev, 20. august 2016

Läbi nagu Läti raha

...
Kui koju tagasi jõudsime, olime omadega ikka juba päris läbi.

Või nagu vanarahvas arvas ütelda: läbi nagu Läti raha.
Kui koju jõudsime.

Pikk päev selja taga.

Hommikul 8 paiku startisime ja pisut enne keskööd tagasi.

Sai käidud Lätis.

Kuna minul lasus kohustus marsruut paika panna ja vajadusel kaarti lugeda, siis läks nagu läks.

Mina ise olen rahul, mis sest, et kaarti lugeda ei oska.
Igatahes oli must rohkem asja, kui sellest pisikesest mehhanismist, kes peale seda, kui mõned korrad ristmikul kraaksatas, et pööra paremale või sõida maha teisele teele, jäi solvununa vakka... kui mitte arvestada mõningad kommentaarid kiiruse ületamise kohta, ja seda olukordades, kus isegi minu arusaamade järgi oli kõik kontrolli all.

Aga plaani said kirja:
1 muuseum
1 loss
1 sadamalinn
1-2 kaubanduskeskust...

ja plaan sai peaaegu et täidetud.

Peaaegu... kaubanduskeskused olid lahjavõitu, loss remondis, sadam tagasihoidlik ja lisaks mugavusteta maanteed, mis tähendas, et siin remont ja seal remont.

Aga tõesõna, see mind ei seganud.
Mu meelest oli kõik super-hea.

Linn, mis asub korraga mere ja jõe ääres.
Salacgrīva... Salatsi.



...
Edasi muuseum.

Muuseum, mis tutvustab vabahärrat, kes sinnakanti pardijahile kutsuti, seal mõisaomaniku tütresse armus ning 1744. aastal lähikonna kirikus ka laulatati... seega, kus vabahärrale tema elu helgeimad hetked osaks said.

Nii on Dunte mõis Liivimaal tihedalt seotud  Münchhauseni lugudega ja praegu asub selles mõisas Karl Friedrich Hieronymus von Münchhauseni muuseum.

 



...
Edasi loss.

Igate loss. Sisse ei saanud, sees oli remont.
Ega me väga kippunudki.

Vaatasime väljast, imetlesime parki.
 


 

...
Nimekirjaväliselt ka üks kirik.

Igates baznīca.
Igate kirik.




...
No ja siis need kaubanduskeskused ja teede remont.

Natuke nii nagu meilgi, aga ikka nagu viletsam.

Vähemasti teed, nii need, mis üles võetud, kui ka need, mis üles võtmata.

Aga vahet pole, tore oli ikka.



Söömas käisime ka.
Bistroos... aga mitte ei mäleta, kus linnas see oli.
Vist Valmieras, sealt liikusime tagasi.

Mida siis kokkuvõtteks ütelda? Eks ikka... ei saa me läbi Lätita :)
...

teisipäev, 16. august 2016

16.8.16

...


Sündinud 16.08 kell 4.30

Pojal täna sünnipäev!

Mõtlesin, et helistan.

Kell 4.30

Palju õnne sünnipäevaks!

Aga oli veidi varane kellaaeg... magasin maha.

Täna on nii ilusad numbrid, panen nad siia kirja.

16.8.16 

Pilt ka... kui poja veel pisike oli.



...

Vinkadi-vonkadi läbi Saaremaa

...
Eelmisel nädalal me nii käisime.

Vinkadi-vonkadi.

Umbes nii, et läheme sinna, kuhu rattad viivad.
Autorattad.

Eks rooli pidi ka keerama, aga sellest ei tea mina midagi.
Mul oli lihtsalt hea olla.
Muretu tunne.

Öömajaga vedas ka, ei olnud probleemi, et algul ainult üheks ööks tahtsime.
Lahkelt lubati kauemakski.

Esimesel päeval tutvusime Muhu uuenenud faunaga.

Meil mandri pääl äi pole selliseid loomi mette.




On neil seal alles kombed!




Ja ega siis ainult loomad.
Meitel pole ka sellist tuult nagu neil seal mere ääres.
Et puhub seeliku- või särgi serva alt sisse, sul pole muud, kui purjeta mandrile.
Võid veel omaette ümiseda: puhu, tuul, ja tõuka takka...

Me tulime mere äärest enne ära, kui asi päris tõsiseks pööras.
Kui juba purjepaadid merele ei tihanud minna, siis mis julgus meil seal kaldal oma hõlmadega lehvitada!


Me läksime Saaremaa Veskisse sööma.

Ikka kala, ikka kala.

Prae nimi oli "Päevakalasaak" ja see oli ikka päris suur kala, mis nad saagiks olid saanud.



Kala jagus kauemakski.

Järgmisel päeval leidsime hea lestapüügi/müügi koha, me seal nüüd sama hästi kui püsikunded.

Katsepartii võtsime kaasa ja ühes looduskaunis kohas leidsime varjualuse, kus pikniku pidada.


 Oli ikka hea kraam küll.

 Helistasime ja tellisime järgmiseks päevaks järgmised lestad.

Aga ise liikusime vinkadi-vonkadi edasi. 

Leidsime kummalisi rannamaastikke...


 

kummitusliku laevakere...


lahedaid väljapanekuid...


 ... mõned kauged sugulased ja muidu tuttavad ning esivanemate päritolupaigad.


Ja enne kui aru jõudsin saada, oligi 3 päeva läbi ja kodutee jalge all.
...

esmaspäev, 15. august 2016

Perre toodud pagulased

...
Käisime täna külas ja seal rääkis peremees loo perre toodud pagulastest.
Et neil aias selline sõbralik ja tasane kanapere, kukest perepea lausa aravereline.





Elasid suures üksmeeles, kenad pruunid kanad ja värvikas kirju kikas.


Aga siis juhtus nii, et külapealt toodi pagulased.

Kaks musta kana.

Omanikel ootamatud äraolemised, kuidas sa neid ikka üksi jätad.
Otsustasid, et kingivad naabritele.

Vahet ju pole, paar kana rohkem, ehk võtavad vaevaks munedagi.

Aga ei olnud see nii lihtne midagi.

Muidu nii leebe tiivuliste pere oli korraga vihane ja vaenulik. Kord ülbasid pruunid kanad, kord tegi kukk tulnukatele tuule alla.


Pererahvas puhta hädas, mitu korda päevas käi pagulasi päästmas.

Mina neid ei näinudki, olid teised jälle kuhugi nurka surutud.
...

Risti-rästi ristijuttu

...
Olen see, keda ristid kõnetavad ja kellele hauakivid lugusid jutustavad.

Ei midagi kummitavat ega kõhedust tekitavat.
Võin end unustada kalmistule kolama, nimesid lugema ja numbreid lahutama.
Rahu ja vaikus, ristid risti-rästi, kivid omanäolised.

Nüüdki, lõppenud nädalal Saaremaal.
Ja Kullamaal.

Kudjape kalmistu oli üks neljast, kus käisime.
Kudjape... 1780. a. rajatud linnakalmistu ja vanad kabelid.


 



Lähedane, kes 1941. aastal kommunistliku massimõrva ohvrina Kuressaares hukka sai.

Ühishauda maeti.

Ja kelle põrm hiljem Kudjape kalmistul oma koha leidis.


 

Aga ka need hauad, kus kirjasõna juures ei ole.

Alati saab ise lugusid arvata.


Vahet pole, oled sa Saaremaal või Kullamaal.


Ja pole sugugi nii, et kui nime ei ole, siis midagi ei ole.
Ristid kestavad ja hoiavad mälestust.

Lihtsalt nimedega ristide lugu on lihtsam mõista.

 

Ja alati pole nimesidki vaja.

Piisab numbritest.

Ja mereäärsest kohast.

28.09.1994
 

...

pühapäev, 14. august 2016

Mänguasjad mulle meeldivad

...
Kui oli vaja põhjendada, et miks just Iisakusse, siis mänguasjade näitus on päris kindlasti üks mitmest heast põhjusest.

Tegelikult kuluks mulle üks nukutegemise koolitus ära, sest tõesõna, küll tahaks osata.

Et kuidas ikka kvaliteetset nägu teha.


Ja eks kõik see muu ka, mis asjasse puutub.

Et oleks nii nagu olema peab.


Palju koos oli igavesti tore, aga ühekaupa vaadatuna tõeliselt lahedad.



 ...

pühapäev, 7. august 2016

Juurte juurde

...
Ega me Iisakusse küll sellepärast läinud, et Roosi juuri tuvastada.
Pigem otsisime kohti, kust minu esivanemad pärit on.

Olen peaaegu kindel, et ma pole varem Iisakus käinud, kuigi ma olen kogu aeg teadnud, et osa vanaisa lapsepõlve-aastatest möödus Iisakus ja et ta õppis sealses 2-klassiline ministeeriumikool.

Kooli ajaloo andmetel kandis kool nime ka Iisaku Kõrgem Algkool.

Ilmselgelt õppis vanaisa seal rohkem kui 2 aastat, klassitunnistusigi on rohkem alles.


Vanaisa perest olen kirjutanud.

Vanavanaisa Jaani lugu.

Leidsime üles koha, kus asus nende kodutalu.


Ja siis leidsime veel koolimaja.

Nüüd asub seal  Iisaku Kihelkonna Muuseum.

Üks tuba  muuseumis meenutab endisi kooliaastaid.

Fotod seinal, vanad dokumendid, sajanditagused koolõpikud, kollektsioon aabitsaid läbi aastakümnete, klassiruumi sisustus... paljukest ühte väikesesse ruumi ikka mahub.

Fotod seinal...

 

Ma ei tea, kuidas mu pilk kohe selle ühe poisi leidis.


Võib-olla seepärast, et kuskil mälusopis oli jäädvustunud üks teine pilt.
.
Teismelisest vanaisast.


Ma nii väga usun, et poisike suurel koolipildil on just tema.

Märtsis möödus vanaisa surmast 30 aastat.

Päris kindlasti oleks ta tahtnud meiega selle reisi kaasa teha.
...

laupäev, 6. august 2016

Ei või olla!

...

Lugu ise on omaette lugu.
Aga algas see nii.
Et sõitnud nii 100 + x km, jõudsime kohale.

Muuseumis ringi vaadanud, oli jahmatus suur.

Ei või olla!

Mitte seepärast, et elusuur nukk... kuigi seegi mitte tavapärane.

Jahmatus pigem seepärast, et täpselt Roosi nägu!

Ilmselgelt on neil ühised juured.
Pean genist järgi vaatama ;)




 ...
Meie Roosi.

...