neljapäev, 26. mai 2016

Ellujäämisõpetus

...
Kuidagi peab koolilaps kooliaasta 175 päevast viimased 7  ka üle elama.

Normaalselt.

Ja mitte ainult koolilaps.

Ellu peaks jääma ka õpetajad.

Seepärast riputan siia ühe siira nõuande.


Kuigi tean, et ega see polegi nii lihtne.

Jääda normaalseks.

Kui juba kuu mõjub ebanormaalselt.

Muust rääkimata.

 ...

kolmapäev, 25. mai 2016

Vanainimese veidrused

...
Kui me kolleegidega arutasime, mis asi see täiskasvanute värviraamat ikka on, läks päris põnevaks mõttevahetuseks. 
Vahetuseks selles mõttes, et mõtted olid täitsa erinevad. 
Ja ega vahetamine väga lihtsalt kulgenud, kõik olid enda mõtteid valmis jagama, võõraid mõtteid omaks võtta tundus vastuvõtmatuna.

Mõni tunnistas need raamatud täiesti mõttetuteks, mõni otsis varjatud mõtet, mõni mõtles hoopis omi mõtteid ja üldisest keskustelust osa ei võtnudki.

Minul tekkis küll huvi, mul üldse meeldivad igasugused mõttetud asjad. Olen neid suutnud enda ümber hulganist koondada.

Asi siis see värviraamat juurde osta.
Nagunii kipub olema, et ikka mõne raamatu ostan. Lehitsen läbi ja mõtlen, kellele võiks edasi kinkida... sest nagu ma juba olen öelnud: kõige rohkem meeldib mulle raamatuid osta. Teisele kohale jääb raamatute kinkimine, ja nende omamine... see nagu väga oluline polegi.

Igatahes asi päädis sellega, et kui miskisse poodi sattusin, siis vaatasin sisse.
Värviraamatusse.
Et kas tahaks värvida.

Ei saaks öelda, et oluliselt ostma oleks kiskunud. Üllatus, üllatus.

Tegelikult on mul värvimisega oma suhe. Mul pole kunagi olnud kannatust suuri pindasid värvipliiatsiga värvida. 

Nii et ilus ka oleks.

Värviraamatud pole olnud mu lemmikud. 

Erinevalt kunagisest naabrinaisest, kes oma lapse värviraamatut värvides sattus nii hoogu, et kaotas ajataju... ja laps, kes tõenäoliselt tundis end kõrvalejäetuna, jalutas lihtsalt minema.
Kuni kolmas naabrinaine ta leidis ja koju talutas.

Õnneks ema polnud kadumist märganudki.

Kui nüüd tõde tunnistada, siis see viimane lugu tõi kaasa mitu uut laste kadumise lugu... aga see on juba teine teema.

Mina lähen algusesse tagasi.
Või õieti sinna, kus pooleli jäi, et ükski värviraamat ei kõnetatnud ja ostmata jäigi.

Aga värvimishimu oli nii suur, et värvipliiatsid ma ikka ostsin. Ja ühe tintenpeni ka.

Kodus otsisin tüki paberit. 
Ja kuna ma suuri pindasid endiselt värvida ei viitsi, siis joonistasin ühe pisikese kujundi.
Paar-kolm ruutsentimeetrit pindala.

Ja siis värvisin ta ära.
Ja joonistasin järgmise.


Siis värvisin.
Joonistasin.
Värvisin.
Joonistasin.



Mulle tundus, et hakkab meeldima. Joonistamine küll veidi rohkem kui värvimine.
Aga sobisid mõlemad.
Täitsin nendega aega.
Arvuti juures... et hetkeks silmi puhata.
Või kui oli vaja oodata, et mõni oluline lehekülg avaneks. 
Et internet tagasi tuleks ja et saaks tööd jätkata.

Igatahes, kui nüüd algusesse tagasi naaseda, siis täitsa mõnus.
Ma enam ei kiru oma aeglast internetti ja pikemalt kulgevad tööd sujusid peale paariminutilist värvimiseks võetud puhkepausi ka hoopis  hoogsamalt.


Ega need kabukad, keda joonistasin, päris tundmata mulle polnud, unekabukaid ma joonistasin ka, aga riidele ja värvilise niidiga, et siis valminud lappidest üks mõnus linane tekk kokku sobitada.

Tegevus teleka ees. 
Niidijoonised.


Nii et mis puutub värviraamatutesse, mina võin kinnitada: sobib küll vanainimesele, kes arvab, et alati ei pea midagi kasulikku tegema.
Võib lihtsalt joonistada.
Või värvida.
Pilthaaval ja sentimeeter-kaupa.

Vanainimese veider ajaviide.
Rahustab närve ja  maandab pingeid.
Mis sobib noortele ka!

Ja lõpuks olen isegi kasutamisvõimaluse leidnud.
Kui kiiresti oli kingitusele pakendit vaja.


...

laupäev, 14. mai 2016

Sent võlgu

...
Teatris käisin.

Lavaka diplomietendus.
Kuhjaga absurdi, musta huumorit peale jahvatatud.

Sõnamängud.

Ja uhkus. Ja eelarve.

Tahaks uhkustada küll, aga eelarve ei luba.
Noorte ühislooming, lavalaudadel lahe, tavaelus tekitaks veidi kõhedust. 
Et noad ja lihakirved ja veri ja amputeeritud organid.

Kuskil oli kirjas, et dramöödia.

Tegelased on  ka sellised... dramöödilised.
Vürtsikas Kass Stjopa, mannavahune roosa Nuustik.
Eluliselt erilised eided ja pubekad, tähtsad majandusmehed, müstilised ja graatsilised Surm ning Kurat.

Eit oli surmale sent võlgu, küll võttis aega, kuni eelarvest raha leidis ja ära tasus.
Vahepeal tundus, et ongi juba surnud, aga siis tuli välja, et ei olnud meeles.
Hingata.
Vanainimese asi.

Saal oli rahvast täis ja kui etendus lõppes, seisid kõik püsti ja plaksutasid.
Näitlejatele.
Lavastajale.
Pianistile, kes läbi etenduse klaverit mängis. Johan Randvere.

Mulle ka meeldis.

Kahjuks ei lubatud etendust  pildistada, nii on mul siin üks teine nuustik.


Mitte nii roosavahune.

Aga täiesti värske, pildistatud paar päeva enne teatriskäiku.
...

Maailma Rändlindude päev

...
Et see maikuu mul nii postitustest tühi on, et tähenda seda, et tegelikult ka.

Tühi oleks. 
Maikuu.

Lihtsalt, ma ei ole saanud oma uue internetiga sõbraks: kui tema on kodus, pole mind. Ja kui mina olen kodus, on tema kuhugi kadunud. Kusjuures, ei anna aru ka, kuhu ja miks läheb... aga see on see teine teema, sellest praegu ei räägi. 

Praegu räägin selle kevade rändlindudest.

Kõigepealt hanelised.
Esimest korda olen neid pildistanud 15. aprillil.


 9. mail olid nad veel täitsa olemas...


Paar päeva hiljem oli tühjus.

Ja vaikus.


...
Aga see-eest toimetasid sealsamas käeulatuses teised rändlinnud.

Juba mitu aega, sest pere-elu pole enam mitte algusjärgus.


Kodu valmis ja kaasa kodus.
...

Mitte nagu see perekond Kurg.
Nemad leidsid, et õige oleks koolimaja korsten.
Uusrajoon kodu rajamiseks.

Koolimajas arvati, et kurejuttu võib küll rääkida, aga kurge külla ei taha, ja hoolimata selle suve kõige (?) soojematest ilmadest tehti kähku tuli ahju.

Kurgedele, tundus, et sobis.

Ikkagi põrandaküte, lisaluksus.


Koolirahvas leidis, et asi käib ülejõu ja oma jõududega hakkama ei saa.

Helistasid asjatundjale... et hallo, hallo, kas korstnapühkija Kikas, meil lisajõudu vaja.

Korstnapühkija tuli kohe kohale.

Kohalikel lõuapoolikutel kohe mure, et kuidas siis nii, Kikas katusel, mis toimub.

No mis ta siis ikka nii väga, Kikas kurepesa kallal.

Must huumor.

Mõneks päevaks nagu aitas, eks esmaspäeval paistab, kuidas kulgeb. 
Kas kured on otsinguil asenduskodu leidnud või uue platsi avastanud.

Kuidas neile küll märku anda, et kõigest pool kilomeetrit linna poole on nende jaoks lausa vankriratas posti otsa pandud...

Selline lugu nende rändlindudega.  

Täna on Maailma Rändlindude päev.
Ja looduskaitsekuu.

Aga teistsugust nalja pakuti paar päeva tagasi kohalikus pealinnas.

See on lihtsalt järgmine lugu.
...