laupäev, 8. juuni 2019

Käsitöö ja lilleilu

...
Just nagu lähemal vähe oleks, et oli vaja reisile minna! 
Käsitööd ja lilleilu nautima!

Ehk ongi nii, et koduseid väärtusi rohkem hinnata, peab vahepeal kaugemale ka vaatama.
Ja naabrite juures on alati tore käia, pikkuselt paras sõit, kodune kliima, toredad reisikaaslased ja kenad Läti-naabrid ning hästi korraldatud päev.

Alustasime Pärnust, nii et mu ühepäevareis kujunes selliseks nagu ikka: kaks ööd kodust ära! Selle eest saime end hommikul välja magada, samas kui need, kes Rakverest alustasid, pidid startima juba varahommikul.

Õhtul tagasi jõudsime ka teistest oma kolm tundi varem, kuigi jah, mina olin selleks ajaks alles nö poolel teel ja võimalusega kulutada pool päeva Pärnus ka pühapäevaselt puhkuseks.


Käsitöö oli lätimaine ja palju rahvuslikku, pakuti kõikvõimalikku selga-jalga-pähe ja suhu panemiseks.

Sõin ära ühe kohaliku tähtsusega pekipiruka ja ühe saldejumpsi.
Olid head mõlemad.

Laulu oli ka. 


Palju põnevaid esemeid.

Vaatan tihti suure kahjutundega, kui palju on ootel ilusat toodangut, ja väikese lootusega, ehk tõesti leiab iga ese lõpuks endale õige kodu.



Mantlid-jakid pakkusid silmailu, aga seekord jäid ostmata.


Pärast oli veel jalutuskäik Babite rodopargis. Lugesin just netist, et hetkel õitseb seal üle 250 erineva rododendroni liigi.
Ilmselgelt jäi meil mõni nägemata!
Aga võimas ilu oli seal juba pealiskaudsemal pilguheitmisel.





Reisipäeva lõpetuseks käisime lõunat söömas, bufee Lido moodi. 

Täitsa taskukohane ja  väga maitsev!


Lastekaitsepäeval Lätimaal.

Tehtud!
...

kolmapäev, 5. juuni 2019

Las olla, nagu on

...
Vaatasin aknast välja: jee, milline marusuur ämblik! Kõrgel, veranda  katuse serva all.

Pildistamiseks ilmselgelt liiga kõrgel!

Aga läksin õue asja uurima, vaja ju ikka proovida!
Kikkivarvul ja umbes.

Pärast vaatasin fotot... no ei ole ju ämblik.  Jalgu liiga vähe ja oleks nagu tiivad selja peal.



Hommikul Vikerraadios tuletati meelde, et täna on ülemaailmne keskkonnapäev.

Saate külaline ütles, et ta tähistab päeva sellega, et istub ja vaatleb oma niitmata muruplatsi.

Naudib seda, mida näeb.
Mõtleb neile lugematutele olevustele, keda muruniidukid häirivad.

Nii lihtne on jätta niitmata.

Mulle ka meeldib.
Siin nõges, seal ohkas või kobruleht.



Sel aasta ma jätsin nõgesed alles. Seal, kus eelmisel aastal takjat kasvatasin.

Mulle lihtsalt meeldivad need lopsakad nõgesed ja kõrged takjad. Niikaua, kui nad ilusad on.
Pojengid muidugi meeldivad ka.... täpselt niisamuti seni kui nad ilusad on. Mingil hetkel on maailm punaseid kroonlehti täis, vihm varred maadligi vajutanud, ja üldse enam ei ole nii ilus. Ega ma neid seepärast vähem ei armasta ega maha ei niida.

Nõgesed ma mingil ajal siiski välja nopin, aga kindlasti hiljem kui õielehed pojengipeenrast.

Aga jah, putukatega on nagu on.

Kui nüüd hommikust raadiosaadet meenutada, siis jäi meelde üks mõte.
Mõtlesin, et tõesti, miks ma ise pole märganud. Kui kunagi, ja mitte sugugi kauges minevikus, oli auto esiklaas suviste sõitude ajal paljude hukkunud putukate sünge kalmistu, siis enam mitte.

Kas tõesti üks osa loodusest on sellises hulgas vähenenud?
...

teisipäev, 4. juuni 2019

Igasse nädalasse üritus

...
Katsun elu kontrolli all hoida, et liiga kirevaks ei läheks.
Või nojah, ehk ka liiga väsitavaks.

Täitsa piisab, kui igas nädalas üks üritus.

Meenutamiseks ka parasjagu.

Või mis, pigem on sedagi liiga palju.
Kirjutamiseni ju pole jõudnud.

Prooviks meelde tuletada.

Pean näpud appi võtma, et kokku lugeda, mitu päeva tagasi.
Kus mis kellega.

Mais tegin kaks Tallinna-tuuri. 

Sõbrannad hoidsid silma peal, et ma õigel ajal õiges kohas oleks ;)
Läks enam-vähem, rongist jäin küll maha, aga ega see ainuke olnud, järgmine tuli ju ka.
Trolliga läks paremini, mul siiani meeldetuletus rahakoti vahel.
KAJA 9.53-10.14

Küll on hea, kui kooliaegsed sõbrantsid pealinnas pesitsevad, mõlemad tuurid mahuvad kenasti ühe nimetuse alla.

öda lapsepõlveradu.

Ilusti ajalises järjekorras. 

Et enne Telliskivi ja pärast Mustamäe.

Telliskivi tänaval elasin ma seitse aastat, Mustamäel küll palju vähem.
Mustamäel elasin ma hilisematel aastatel ema-isa külalisena.

Pisut keskkoolijärgselt ka, trolliga sõites võisid mõelda, kus maha tasuks minna.
Kännu Kukk, Szolnok, Tuluke.
Aga tavaliselt oli ikka Magistraali.

Seekord siiski pidulik lõuna hoopis Telliskivis. Tegelikult olen loomelinnakus mõned korrad varem ka kolamas käinud.
Põnev koht!

Kunagi sai sealt sagedasti mööda käidud.
Kui kodunt trammi peale läksin.
Või Balti jaama.

Nüüd on seal uus elu.
Loominguline.

Kohvitamiskohtadega.


Kivi. Paber. Käärid.

Aga söömas käisime hoopis Lendavas Taldrikus.
28 päeva tagasi.

Katal oli sünnipäev.


Kunagi elasime Telliskivi tn naabermajades. 44 ja 46.
...
Mustamäel käisin paar nädalat hiljem, keskkooliaegse pinginaabriga, ja täitsa uues kohas.
Uus vist isegi kohalikele.

Küll mitte sõbrantsi jaoks, tema käib seal iga nädal ja korduvalt.
Harjutab olümpiamängudeks... või olen ma millestki valesti aru saanud ;)

Igatahes oli mul ka üks sportlik päevake.

Mina, kes ma olen tänaseks oma elus ainult kaks korda spaas käinud, esimene kord oli mõned aastad tagasi Rakveres.


Nüüd siis Mustamäe Elamuste Keskuses.

Hakkas meeldima, lubasin, et varsti jälle.
...
Maikuud meenutades jääb sinna sisse plikside juubelid, üks sai kümme ja teine viis.

Millalgi oli emadepäev.



...
Ja tüdrukud käisid külas.
Õde küll noorem, aga teised "tüdrukud" minust vanemad.
Onunaised.

Nii et igasse nädalasse midagi.

Mõni üritus võiks olla niisama igapäevane. Vähemasti seni, kuni hooaeg kestab. Eile näiteks juurisin oma eelmiselt Läti reisilt kaasa toodud sakilise noaga võililli mullast välja.

Nojah, võililled on ühed mu lemmikud, aga maja juures on paar piirkonda, kus need ära õitsenud - maha niidetud puhmad segavalt mõjuvad, neid ma siis lõigun.

Eile täpselt 50 pesa.

Kui jutt juba Riia peale läks... juuni algas reisiga.
Üks päev naabrite juures Lätis ja kaks poolikut Pärnus.
Kaks päeva siis.
Poolikut.

Alkoholi kaasa ei ostnud, kuigi ühes alko-poes käisime.

Aga Läti-lugu on juba uus lugu.
...

esmaspäev, 27. mai 2019

Ajahambad on teravad

 ...
Aeg hammustab.

Ikka kullerdan siin vanul ajul, viiekümnendates.
Mulle lapsepõlveaeg, mõnele marrasaeg.
Mõnele alles olemata aeg.

Paljudele lihtsalt rasked ja ebakindlad ajad.

Estniska Dagbladet, 26. mai 1959.
Täna lugesin just seda, täpselt 60 aastat tagasi ilmunud lehenumbrit.

Või siis tõlgituna "Eesti Päevaleht", Stockholmis ilmuv eestikeelne ajaleht. Hakkas ilmuma 1959. aasta märtsis... nüüd on aga ilmumine vist lõppenud. Või siis täpsemalt, ajaleht ilmub, aga digitaalselt kaks korda kuus.

Mida ma lugesin sellest täna 60 aastat tagasi ilmunud lehest?

Mitu artiklit on pühendatud Nikita Hrushtshevi visiitidele Euroopas.
Albaanias ja Jugoslaavias.
Ja kohe-kohe saabumas Stockholmi.

Pererahvas muretseb juba mõnda aega, kuidas vastu võtta külalist? Nimelt kardetud ja vägivaldse naabri diktaatorit Hrushtshevi. On selge, et siin Rootsis keegi ei armasta teda. ... 
Üksikud armid on tekitatud ka Rootsile, kui meelde tuletada 1952. aastal alla tulistatud Rootsi lennukeid.

Aga ometi on temaga seotud ka teatud lootused.
Nimelt loodavad inimesed, et arutusele tuleb baltlaste omaksete küsimus.
Vennad Aksel ja Johannes soovivad oma 75aastast Siberist Eestisse tagasipöördunud isa Rootsi tuua.

Mingil hetkel see isegi õnnestus, sest geni näitas isa surmakohta ja -aega, 1967 ja Sweden.
...
Soome-ugri keelesaar Lätis.
Kreevinid.
Veel 19. sajandi algul oli Leedu piiri lähedal talupoegi, kes kõnelesid soomeugri keelt. 
Kovalus maksab jembit eb ku kulda un übti.

Selgelt arusaadav ju?
Et tarkus (kavalus) maksab rohkem kui kuld või hõbe.

Kreevinid (kreevingid) ... kes nad siis on?

Aastal 1636 kirjutas Paul Einhorn, et Leedu piiriääres, Bauska maakonnas elutseb mitte-Läti rahvus, kes omavahel räägivad eesti keelt. Lisaks mainib ta, et ümbruskonna lätlased ja sakslased peavad kreevingeid ebausu ja nõidusega tegelevaks rahvaks ja hoiduvad nendega palju kokku puutumast.

Ehk on tegu Eesti aladelt toodud sõjavangidega?
Või hoopis Saaremaalt ostetud päriorjadega.
Või hoopis nii, et algul sõjavangid toodud Bauska lossi ehitustöödele, ja hiljem saarlased sinna juurde.
Aga ehk on õige hoopis Wiedemanni seisukoht, et kreevingid on pärit vadjalaste aladelt Novgorodi ja Jamburgi ümbrusest.

Päris mitu versiooni.

Küllap on tänaseks keeleteadlased oma oletuste ja keeleuuringutega kaugemale jõudnud.
...

26.05.2019

Veel üks ajatu lugu.
Rahvuslipu juubel.
1959. aastal tähistasid väliseestlased sinimustvalge lipu 75. sünnipäeva.

Meenutuseks.
4. juunil 1884 pühitseti Otepää kiriklas sini-must-valge lipp Eesti rahvusliku meelsuse ja teiste rahvastega üheõiguslust taotlemise sümboliks.
1934. aasta 3. juunil toimus Eesti rahvuslipu 50. aastapäeva mälestustahvlite avamine ja pühitsemine.
1950. aastal bareljeefid hävitati.
1989. aastal taastati ja taasavati.

Nüüd ju jälle põhjust tähistada: sini-must-valge 135.
4. juuni 2019.

Aga 60 aastat tagasi, ma ei usu, et Eestis  oli võimalik päeva tähtsust pidulikult märkida.
Keegi kuskil salaja... võimalik.

Küll aga Stockholmis, seal kavandatakse kontsertaktust, kus tuleb esiettekandele muusikalist uudisloomingut, mis kirjutatud selleks tähtpäevaks.
Juhan Aavik
Eduard Tubin
Harri Olt
Sõnavõtuga esinevad Heinrich Laretei ja Artur Taska.

1959. aasta 8. juuni leht annab juba ülevaate Eesti lipu juubelilt.
Haarav lipujuubel.
Aktus oli tagasihoidlik, kuid väärikas.
Kõne pidas lipuvärvide ajalooliste materjalide entusiastlik koguja A.Taska, kes andis uusi detaile meie värvide ajaloost.

Lipu mõte oli juba kolm aastat varem kui värvide õnnistamine Otepääl. 
Valminud lipp viidi Otepääle kollases kalessis, kaheksa hobust ees. Kolm versta enne kiriklat heiskasid rahvuslased-üliõpilased oma sõidukil lipu ja selle lehvides sõideti otse kiriklasse.

Edmar Kuus deklameeris suure haaravusega: Raimond Kolk "Ängistusaegne", J.Oro "Meie võitluslipp", Visnapuu "Tuulte pöörises".

1928. aastal heisati sinimustvalge Pika Hermanni torni. Kolmest mehest, kes seda tegid, võttis üks osa ka 1959. aasta pidulikust üritusest Stockholmis.
...

*Kasutatud mõned sõnad Saareste mõistelisest sõnaraamatust.
I vihik.
Mõisterühm AEG.

26.05.2019
...

pühapäev, 26. mai 2019

Vapsiku vastuhakk

...
Kaasa kurtis, et sai kohalikust pealinnast kaasteelise.

Vapsik sõitis jänest.

Ja mis kõige hullem, ei olnud nõus välja ka minema.
Ei aidanud ei tagant tuulutus ega avatud küljeaknad.


Kasutasin kavalust, lootsin, et ehk astub ämbrisse.
Või siis täpsemalt: klaaspurki.
Vapsik selline vaenlane.


Õnnestus!


Vaps tundis end purki panduna sama koduselt kui ennist autos.

Jälgis elu ja keeldus lahkumast.

Küll pidin keelitama, enne kui nõustus oma teed minema.


Lendas lõpuks laia maailma.

Ilmselge vastumeelsusega.
...

pühapäev, 19. mai 2019

60+ aastat tagasi

 ...
Mured kuidagi tuttavad, mis sest, et aastakümned tagasi.
1955. aastast ilmus ajaleht "Kodumaale Tagasipöördumise Eest".
Toimetuse aadress: Berliin, Bärenstrasse.

Tänapäeval võetakse äraolemist ja tagasi tulemist tunduvalt vabamalt.
Keelitatakse küll, aga mitte nii intensiivselt.
Projektki valikulisem, "Talendid koju".

Siis oli komitee selline, mis andis välja ajalehte ja kutsus koju.
Väljaanne, kus, nagu tollal kombeks, oli tugev nõuka-aegne propaganda ja vajadusel kirjutati ka must valgeks... või vastupidi.

Kes kus ajalehte lugeda või osta sai?
Vaevalt, et kodu-Eesti lugemislauale jõudis.
...

Kuigi nõuka-ajal käis meil kodus kõiksugu huvitavaid ajalehti.
"Noorte Hääl" ja " Rahva Hääl" ja "Edasi". "Võitlev Sõna"
Putkast ostes maksis ajaleht 2 kopikat.

Ajakirjad käisid ka: "Nõukogude Naine", Sotsialistlik Põllumajandus", "Pioneer".
Ja muudki veel.

Putkast ostes maksis ajaleht 2 kopikat.
...

Aga täna siis sattus selline omapärase ajaleht näppu.
"Kodumaale Tagasipöördumise Eest"... 
Digaris. 
Silma ette siis pigem.

Lappasin läbi kümmekond lehenumbrit.
Lugesin mõned kirjanduse-, muusika- ja kultuuriteemalised lood ka läbi.
"Ed. Viiralt ja kodumaa"
"Marie Under 75-aastane"
"Tootsi-lugude sünnimail". Kui nüüd arvata, et lugu tõene, siis oli seal mitu lõbusat seika sees.


...
Lühisõnumite info.
Kilingi-Nõmme tähistas oma 63. aastapäeva.
Paide toiduainete kauplust nr 1 külastab päevas 3000 inimest, kaupa ostetakse umbes 15000 rubla eest.
Riias avati Eesti raamatu, raamatugraafika ja fotonäitus.

Pikk nimekiri pealkirja all "Teid otsivad omaksed" või  "Kes teab".

Mitmed kirjad kadunud lähedastele.
Armas poeg!
Kodutare ja omaksed ei väsi iialgi sind ootamast.

Mäletan hilisemast ajast, kui oli ajaleht "Kodumaa", seal ka otsiti sõjas kadunuks jäänud lähedasi.

Viimane väljaanne, mis leidsin, kannab numbrit 138 ... detsember 1958.
Seal on artikkel Gustav Ernesaksast, kes tähistas oma 50ndat sünnipäeva.
50 eluaastat ja ligi 30 tihedat tööaastat.
Wikipeediast lugesin, et 30ndatel töötas G.Ernesaks Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis. Tema naine Stella oli samas koolis võimlemisõpetaja.

30ndate lõpus õppis Lenderi koolis mu ema.


Artikkel 60 aastat tagasi ütleb, et Ernesaksa juubelit tähistas kogu kultuurielu avalikkus. "Estonias" lavastati tema ooperit "Tormine rand" ja "Vanemuises" tuleb lavale "Tuleristsed".
Viimast iseloomustab Wikipeedia kui jõulist propagandaooperit, kus on palju head muusikat.
Kaarel Irdi ja Kersti Merilaasi libreto.

"Raudse kõriga kisendab tehas"
"Kisenda, töölise poeg"
"Kus, pergel, käiks impeerium, kui puuduks žandarmeerium"

Nojah, kõlabki paljulubavalt.
Kõik kindlasti võimsalt kõlavad teosed!
Muusika, mida kirjutades tiksus kuklas sund ja südames hirm.
Ikka need 50ndad.

Hiljem seda ooperit lavastatud ei ole.

Aga praegu on Piletilevis saadaval piletid Gustav Ernesaksa elu kajastavale lavastusele "Hakkame, mehed, minema".

Ernesaks... 110.

Selle laulu kirjutas ta, olles vaid 24 aastane.
Et hakkame, mehed, minema.
Minemine läbi aja ja loo.

Nii palju siis täna juttu ajaloost ja ajakirjandusest.
Natuke muusikast ja muust ka.

Praegu mõtlen: ostan pileti - ei osta piletit.
...

pühapäev, 12. mai 2019

Kolm pisarat

...
Vanasti polnud probleemi, kui ikka vaja, siis nutsin. 

Mõnikord polnud nagu tarvidustki, lihtsalt ütlesin, et nüüd hakkan nutma... ja kohe hakkasin.
Lahinal ja pidurdamatult.

Või siis mõne peaaegu võhivõõra külavanuri matustel, lähedased kuivade silmadega, pigem tänulikud, et haige vanainimene parematele jahimaadele pääsenud, aga minul pisarad voolavad.
Pidurdamatult.

Või siis, kui ma vihastasin, kohe olid pisarad väljas.
Sellised suured vihapisarad.

Mõni film ka pani nutma. Eriti ilusad filmid, kurbi suutsin kuivade silmadega vaadata.

Mul on tunne, et see senini nii. 
Kurbus pressib südamele, aga silmad on kuivad.
Nutmise põhjused on sellised kummalised.

Täna vaatasin Poola filmi "Järelkujutis". 
Kruusateel kohtasin soovitust
Väga valus film oli, ja kuigi algul mõtlesin, et kui ängistavaks läheb, jätan pooleli, siis seda ma ei suutnud. 
Pooleli jätta.

Nii hästi tehtud film.

Nüüd on mul natuke rohkem teada tunne, mida inimesed neil 40ndatel ja 50ndatel tundsid. "Seltsimees laps" oli ka, aga läbi lapse silmade oli see kuidagi teistmoodi. Teisiti valus.

"Järelkujutises "oli ka laps.
Kunstnike tütar.
Laps, kes pidi eluga hakkama saama.

Andrzej Wajda film aastast 2016, originaalpealkirjaga "Powidoki"... kusjuures A.W. suri 2016. aastal, olles siis 90 aastat vana. Lugesin ühest arvustusest, et ta oli filmi ideega 20 aastat ringi käinud ja otsinud lahendust, kuidas teema filmiks vormida.

Filmi peategelane Wladiyslaw Strzeminski, tuntud Poola kunstnik, suri 1952. aastal, olles 59 aastat vana.
50ndad olid Andrzej Wajda noorusaastad stalinlikus Poolas. 
Sündmustik põhineb paljuski tõsielul.

Vaatasin, elasin kaasa... aga ei nutnud.

Kolm pisarat valasin hoopis täna Paides toimunud Emadepäeva kontserdil. Kusjuures, kodus vaatasin veel teist korda, ja siis polnud mul ühtegi pisarat.
Isegi imestasin, et miks ja millal.
Aga nii see oli, kontsert oli kohapeal emotsionaalsem kui hiljem telekast vaadates. Ma poleks hakanud teist korda vaatamagi, aga ma ju tahtsin teada, ega mind suures plaanis ekraanil ei näidata.

No ei näidatud, oleksin vabalt võinud nina nokkida või pisaraid pühkida.
Nüüd oli nii, et kolmel korral tundsin, kuidas üks suur pisar üle põse veereb, aga reageerida ei julgenud.

Pilti ka teha ei julgenud, nüüd mul polegi presidendist ühtegi fotot.
No või tõtt tunnistada, üks pilt mul on, ja kui otsida, leiab pildilt ka presidendi.


Ja veel on mul olemas tänase kontserdi kava.


Ja veel pilt televisiooni bussist.


Buss, mis on pikk nagu erakonna pink... kui kasutada just Vikerraadiost kuuldud  võrdlust pikkuse kohta.

Mitte et bussist juttu oleks olnud.
...