pühapäev, 15. oktoober 2017

Iga päev on oma nägu

...
Mul oli kunagi kalender, kus igale päevale oli kirjutatud korraldus. 
Keeda putru, naudi õhtut, kallista sõpra, õmble paar nööpi ette. 
Ja muud analoogilist. 
Ikka 365 erinevat eesmärki päevadesse.

Hea mõte ju, muidu ei saagi aru, et igal päeval oma nägu!

Mina ette ei planeeri, ma tagantjärele.
Annan päevale mõtte.

Üleeile näiteks... tegele oma pooliku käsitööga.
Tegelesin.
Kuna tegu on suurema projektiga, siis valmis ei saanud ja terviklikku tööd ka ei näita. 

Aga ma viimistlesin, pressisin ja õmblesin alusriidele.



...
Eilse päeva soovitus...  meenuta lähedasi ja tuttavaid.

Lähedastest leidsin suht tundmatu pildi emast, aeg 1930ndad.
Kui ei teaks, et tegemist on 80 aasta taguse fotoga, võiks oletada, mida lapsuke pildil teeb.

Kindlasti näpib nutitelefoni!

...
Täna oli ette teada, et tuleb ilus ilm.
Mis siis muud, kui et mine loodusesse.

Otsustasin kohe: ei mingit korilust. Võtsin kaasa fotoka ja mobiiltelefoni. 
Ja siis ikka... igaks juhuks kilekoti ja noa ka. Sest mine sa tea, kui ikka rattaga sõidan ja seen on tee peal ees, on lihtsalt ebaviisakas teha nägu, nagu ei märkaks.

Õnneks neid seeni, mida korjata kõlbas, eriti ei leidnud. Paar kuuseriisikat ja peotäis kukeseeni.

Ja siis niisama silmale ilusaid kübarakandjaid.

Aga ilm oli võrratu ja paar tundi metsas läks kui linnutiivul.

Kusjuures, rändlindudest täna ei mingit märki.
Polnud hääli ega tiivavihinat.


 ...

Oli kord onu Roland...

...
Entsüklopeedia ütleb, et R.E. oli 60ndatel Pärnu teatri näitleja. Juba 50ndatel oli, kokku kümmekond aastat. Hiljem viis elu ta pealinna ja mingid aastad oli R.E. Tallinna Draamateatri näitleja.

Ega ma temast palju ei tea, aga ema ja isa tundsid teda, seepärast minagi.
Onu Rolandit mäletan.
Niisama kohtunud, mõneski lavastuses näinud.

Ema piltide hulgas sobrades leidsin tuttava näo.


Miks ma üldse hakkasin meenutama ja otsima?

11.oktoobri Eesti Päevalehes lugesin kuulutust.
Mälestame sügavas kurbuses.
10.03.1935 - 09.10.2017

Ja siis googeldasin.
Google annab lühikese eluloo kirjelduse  ja loetelu rollidest.
Tegelikult on see Eesti Entsüklopeedia, mille andmed leidsin. Sünniaeg... aga mitte surmaaeg.

Ühe järelhüüde leidsin.  
Lahkus tuntud avamere purjetaja.
Nojah, teatriga ta hilisematel aastatel seotud ei olnud.

Ja seda, et tegeles purjetamisega, ütleb ka entsüklopeedia.
...

laupäev, 14. oktoober 2017

Mind on ahistatud

...
Mõni seik elus, hoolimata ajast aastakümned tagasi, on meeles.
Mõni ebameeldiv kogemus. 

Kõnealune lugu juhtus, kui olin ehk napilt 20. Igatahes mitte abielus.  

Ma ei usu, et see mu elus mingit tähtsust omab või et seepärast mul mõni kompleks oleks tekkinud. Aga näe, mäletan.

Sõitsin mina ükspäev bussis, maalt linna. Ees paaritunnine sõit.

Tol ajal oli bussides päris palju sõitjaid, linna oli ikka asja, autosid igas külas ehk nii palju, kui tänapäeval veidi suuremas peres.

Mitte et kaasreisijate hulgas tuttavaid oleks olnud.

Sõitjaid oli parasjagu palju, aga vabu kohti bussis piisavalt, et üksi pingis istuda. Oli vabu kohti, oli vabu pinkegi.

Ja siis kuskil poolel teel tuli bussi purjus meesterahvas. Keskealine või vanemapoolne, kes sellisest õieti arugi saab. Igatahes ilmselgelt purjus ja ebameeldiva olemisega.

Tuli ja istus minu kõrvale. 
Ja tahtis suhelda.

Mina ei tahtnud. 

Tahtsin püsti tõusta ja mujale istuda, aga ei saanud temast mööda. Mees oli suur, istmetevahe kitsas. 

Mina istusin bussis suht eesotsas, oli võimalik bussijuhiga kontakteeruda.  Ütlesin oma kõva häälega, et ma ei soovi selle inimese kõrval istuda. See, et mees purjus oli, pidi olema selge ka juhile, kes talle just pileti oli müünud.

Ma olin nii kindel, et mind aidatakse. See oleks olnud ju lihtne. Buss hetkeks kinni pidada ja meesterahvale märku anda.  Paluda tal mujale istuda. Või mind mööda lasta.

Aga bussijuht vaatas ainult peeglisse ja sõitis edasi.
Ja kõik need inimesed bussis, mitte keegi ei reageerinud.

Ma ei tea, mida nad mõtlesid.
Et mis see plika pirtsutab?
Mehel on ju pilet, miks ta ei või istuda, kus ta tahab?
Ongi hea, et ta seal istub, muidu tuleb äkki minu kõrvale, haisev purjus joodik?
Kes viitsib sellise tüütusega oma närve rikkuda?
Ma tõesti ei tea, mida inimesed mõtlesid.

Minu sõnavõtust oli nii palju kasu, et joodik tukkus omaette, mind ei torkinud.
Mina ülejäänud aja bussisõitu ainult nutsin. 

Mitte niivõrd seepärast, et pidin räpase purjus vanamehega tund aega külg külje kõrval istuma. 
Nutsin, et olen jõuetu olukorda muutma. 

Ja et mitte keegi mind ei aidanud.

Mis ma praegu teisiti oleks teinud?  Ma ei tea. Purjus inimene on ettearvamatu, ja kuna kaasreisijad tema suhtes nii sallivad olid, olin ma oma võitluses täiesti üksi. 


Imelik, et see mul praegu meelde tuli.
...

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Hääletatud!

...
Hääletatud!

Mulle on alati avaldanud muljet see hääl telefonis.

Kui täna koju jõudsin, siis ka... justkui oleks keegi hõiganud.
Hääletatud!

Ühe hetke mõtlesin, kus seda kuulnud olen, kes seda ütles.

Siis tuli meelde. Olen mõned korrad Eurovisioonil oma hääle andnud. Lemmiklaulule... või siis lemmiklauljale.
Valid numbri ja reibas meeshääl hõikab: hääletatud!

Täna sai teistmoodi hääl antud. Valik tehtud, number kirjutatud, tempel peale ja kasti.

Enne seda tegin kodutöö ära.  Vaatasin, kes kus kelle nimekirjas on. Tegelikult, ma nagunii teadsin, kellele mu hääl läheb. Olime isegi läbi arutanud. Aga igaks juhuks vaatasin, kas muu seltskond on sobiv.

Üritasime kandidaadiga kohtuda ka, mis osaliselt õnnestuski. Eriti meeldiva mulje jättis, ta isegi ei püüdnud meid ära osta. Nänni ka ei jaganud. Ennast natuke kiitis, aga konkurente maha ei teinud.

Mina tegin küll kriitikat. Kuidas küll tema, kena inimene, endast sellise ebamäärase foto lubas üles riputada. Kahtlustan kadedaid konkurente.



Edasi oli nii, et kui valimast tulime ja külapoodi külastasime, kohtusime veel ühe kandidaadiga. Tema jagas poe ees rohelisi kompvekke. Kaasa võttis kohe kaks tükki. Seda me muidugi ei hakanud ütlema, et proua on kampaaniaga hiljaks jäänud.
Meil juba hääletatud!

Aga miskit poleks muutnud ka varasem kohtumine, sest hoolimata maitsvatest pannkookidest, mida üks tegus erakond eelmisel nädalal Tallinnas lahkelt jagas, nende seltskond jäi ka meie häältest ilma.

Kohalikud valimised 2017.
Selline tähtis päev täna.
...

esmaspäev, 9. oktoober 2017

Seeneseltskond

...
Kui nüüd tõde tunnistada, siis hoolimata rikkalikust seeneaastast ja sagedasest seenemetsa sattumisest on mu talvised seenevarud pehmelt öeldes napid, karmimas serveeringus peaaegu olematud.

Mul lihtsalt meeldib seenemetsas käia, seeni korjata on ka tore tegevus, igasugune sissetegemine käib tujude järgi. On tuju, siis teen... pole tuju, parem ei korjagi. 

Pigem pildistan!

Sipelgapesa seenetama läinud.


...
Need seened olid jalgupidi vees. Rivis kui sõdurid.

Nende rännak läbi vee mõjub kuidagi masendavalt. Mingid kummalised ja ebatõepärased seosed tekivad.


....
Aga nemad on mu selle sügise lemmikud... mitte et ma neid korjanud oleks. Niisama ilusad silmale vaadata.

Soomusmamplid... kui nüüd õige nime leidsin.


...
Veel üks seeneseltskond, sedapuhku juba eakam.
Sügis surnuaias.


...
Kõrgemalt näeb kaugemale!


...
Aga sellel seenel on oma lugu.


Ma nimelt korjan ainult neid seeni, mis tuttavad juba lapsepõlvest. Kitsemampel nende hulka ei kuulu.
Kitsemampliga tutvustas mind kolleeg. Viis metsa ja näitas. Korjasin tol korral terve korvitäie.

Nüüd on sellest mõni aasta mööda läinud, ja juba ma võõrastan.

Tõin koju, näitasin kõigile, kes näha tahtsid, ja kinnitasin ennast ja teisi veendes, et see on kitsemampel, jube hea söögiseen.

Siis sai otsustavus otsa, seen jäi vaatamiseks kapi peale.... samal ajal, kui pilvikud ja puravikud panni peal podisesid.

No et kui äkki ikka polegi.
Kitsemampel.


...
Midagi südamlikku ka. 
Algul vaatasin, et kuuseriisikad.


Aga kui kübara alt kaeda... no ei ole.

Pigem ehk porgandiriisikas.

Väga hea söögiseen!

...

pühapäev, 8. oktoober 2017

Selfi ämblikuga

...
Kohe algul pean ausalt tunnistama: jäi ära.

Ämblik oli täitsa valmis, kui nägi, et ma fotokaga toimetan, võttis suuna otse mu põse poole. Ma peaaegu olin nõus, viimasel hetkel lõin siiski põnnama.


Sirutasin sõbrakäe... ja nüüd on mul kaks pilti teemal Mina ja ämblik.



Aga ei ühtegi selfit... et mina ja ämblik.

Ei väsi kordamast: ämblikud on mu lemmikloomad!
...

laupäev, 7. oktoober 2017

Lood Kukeleegua linnast

...
Sel suvel oli mul kaks ühesugust jutuajamine. 

Kas õhtujuttu ka loeme?
Küsisin mina.

Ikka loeme!

Ja mida me loeme?

Kukeleeguat loeme!

Erinevad lapsukese olid. Aga soov oli ühesugune.

Ju ma olen enne ka lugenud, kust nad muidu oleks teadnud tahta :)






Hea raamat ju, endalgi oli huvitav lugeda!

Aastast 1965.
...