reede, 3. august 2018

Ühe auto lugu

...
Tegelikult, ega ma seda lugu just väga palju ei tea. Need, kes teavad, on juba läinud.
Igavikuteedele.

Kaasaga koos proovisime meenutada, ja on ju pilte, mis ise enda eest räägivad.

Ma ei tea, mis aastal auto tehasest tuli, aga onu Alfi käes oli ta juba 1950ndate aastate keskel.

1956  

Mina oma esimesed sõidud ZIM-ga tegin ehk mingi 7 - 8 aastat hiljem. See oli ikka tõesti mahukas auto, esiistmete tagaküljel olid klapp-toolid, kus me õega istusime, isa ja ema said tagumise istme ja Ilse-Alfi  istusid ees. Nii mitmedki huvitavad kohad said läbi käidud, ja ehkki olen ka hiljem päris palju mööda Saaremaad ringi sõitnud, siis Viidumäe on üks koht, mida mäletan, et meid lapsena viidi ja kuhu ma hiljem pole sattunud.

Ilse ja Alfi olid kõvad rännumehed, sõideti ka kaugemale. Nõuka-ajal tegid nad pikki reise mööda Nõukogude Liitu.
Grupireisid lennukiga, aga mitte ainult.
Tol ajal oli võimalik reisida ka rongiga: turismirongid, kus elati päevi, ehk nädalaidki vagunis, peatustes tehti grupile ekskursioone.
Kaasa mäletab, et nad reisid ka ZIM-ga , võimalik, et just Sotšis olid nad autoga.

Reisid koos, aga käisid ka eraldi, suvisel ajal ei saanud aeda nii pikaks ajaks üksi jätta.
Aed, see oli nende töö ja armastus.

Kuna nii tädi kui tädimees olid mitmekülgsed tegusad inimesed, oli auto ka pigem tarbe- kui luksusese. Kõik see kraam, mida pere oma koduaias kasvatas ja siis turul müüki läks, transportis Alfi autoga kohale. 
Käidi ka mandril müümas, eriti istikuid. Elupuud, mägimännid, jugapuud. Ega tol ajal see ühendus mandriga suurem asi polnud, mäletan juttudest, et Virtsus tuli kord päevi oodata, enne kui praamiga tagasi saarele sai. 

Mandrile minnes oli lihtsam, viletsa ilmaga lihtsalt ei hakanud Kuivastu poole liikuma. Ootasid kodus.


ZIM oli omas ajas ikka eriti uhke ja silmatorkav auto. Nii polnud ime, et mõneski pulmas pruutpaar just selle autoga sõitis. Samas, piltide hulgas ma pulmaehtes autot ei leidnud. Küll aga pilt koos pruutpaariga, ja ega ma nüüd ei tea, kas selles pulmas oli Alfi pulmaautojuht või hoopis isamees... mõlemad ametid olid talle tuttavad. 


Selle kohta, et mina autoga sõita sain, mul pilti pole, küll aga on fotod, kus auto juures seisab koos tädi Ilsega ka Saaremaa vanaema. Küllap oli tegemist sõiduga, mil kindel siht, sest fotod on tehtud küll eri aegadel, aga taustaks olev hoone tundub olema üks ja seesama.

 1960  


Alumisel fotol on seltskonnas ka isa.

Ja siis minu lemmik-foto. Auto kui tank või kui maastur! Igalt poolt läheb läbi, ei loe ei mülkad ega tõkked!


Buss, mis kannul, annab märku, et tegemist on suurema seltskonnaga. Aga kuhu minek... ei oska arvata!

Pilte leidsin veel, aga kahjuks lugusid ei tea. Eks see nii on nende asjadega, et õigel ajal ei oska küsida. Ja isegi kui jutuks on olnud, ega ei mäleta. Sellest on ju juba rohkem kui 40 aastat aega merre voolanud. Inimesed, hooned, autod ajalooks saanud ja mis alles, on ajas muutunud.





...
ZIM oli Ilse-Alfi auto kuskil 70ndate tagumisse poolde. Igatahes, kui meie kaasaga 1975. aastal peale pulmi Saaremaale pulmareisile tulime, sõidutati meid veel selle autoga. Korra käisime isegi metsas marjul, Alfi hommikul viis ja õhtul tuli järele.

Selleks ajaks oli Alfi oma ameti kiirabi autojuhina maha pannud ja töötas kuskil majandis ehitusel. Siis oli ZIM auto, millega ta tööle ja koju sõitis.

Ja  aastal 1977 või 1978 oli Alfil juba uus auto, Žiguli.
ZIM  oli neid selleks ajaks rohkem kui 20 aastat truult teeninud.
...
Fotod tädi Ilse ja onu Alfi albumist.
...

neljapäev, 2. august 2018

50 aastat ja 1 päev

...
Täpselt nii pikk on vahe olla esimest korda ja viimast korda fotoaparaadiga pulmas. Ausõna, 1968 oli esimene kord... ja 50 aastat hiljem teine kord. 
Vahepealsed pulmad on olnud ilma fotokata.

50 aastat tagasi olin alles pubekas. Kunagi varem pilte teinud ei olnud, aga siis andis Enn mulle oma "Smena", et võta ja pildista. 
Juhtus nii, et kuna just pulmad, siis pildistasin terve filmi täis. Seal, kus pulmapidu toimus.
Lapsepõlvemaal.

Pärast selgus, et rohkem pidu-pilte polnudki, päris-fotograafil sai film miskipärast valgust ja piltidest asja ei saanud.

Loomulikult ei kandnud ma tiitlit pulma-fotograaf
Juba siis olin puhtalt enda lõbuks pildistaja, piltide kvaliteet oli nagu oli.  Paraadpildid tegi ikka asjatundja... aga neid ma siin näitama ei hakka.

See pilt pole samuti minu tehtud, aga see on märgiks, et selles pulmas olin ma lilleneiuks. Enne kui minust fotograaf sai. 

19.07.1968

Seljas on mul Itti-tädi tehtud kleit, taaskasutus, tehtud ühest juba käigus olnud kleidist.

Pruut tahtis pikka loori, see sai Rootsist tellitud, aga jõudis kohale, kui pulm juba läbi oli. 
Nii et oli pikk kleit ja lühike loor, tollane kaubandusvõrk rohkem ei võimaldanud!
Aga kaunis ikka!

No ja see järgmine pulm, kus vabatahtlikult fotograafi mängisin, toimus umbes-täpselt 50 aastat hiljem. 20.07.2018

Hea küsimus... kas ma siis vahepeal polegi pulmas käinud? Ja lihtne vastus, et viimased 25 aastat küll mitte. 
Aga vahepeal polnud mul ka sellist tüütut pildistamise kommet.

Ise olen väga rahul.
Sellega, et oma kõige noorema onu pulmades sain fotograafi mängida, kuigi ametlikult lilleneiuks määratud olin.

Ja et 50 aastat hiljem taas väikest viisi isehakanud piltnik olla sain. 
Kuigi ametlikult ämmaks tituleeriti.

Vanem poegadest võttis naise.
Ehk siis... kooselu sai ametlikuks registreeritud.

20.07.2018

Loomulikult püüdsin hoida madalat profiili ja pildistasin pigem olustikku. 

Ja rohkem seda pulma teist päeva, mõlemas pulmas.



Noorpaar on vähestele piltidele jäänud.


Aga peigmehed olen  jäädvustanud!
Sugulaste värk ;)

2018

1968


Pulmaväravad  olen pildile saanud.



Üks kiiksuga pilt.


Ja viimases pulmas pisikesed pulmalised.




Suurem piigadest oli seekord lilleneiuks!

Sobib teemasse "100 head asja"
Kuuekümne viies.
Pulmapidu.
...

teisipäev, 31. juuli 2018

Tagasi koju

...
27.07.2018
Ma nüüd ei tea, kas selle viimase päeva kajastamiseks räägin sellest, mida tegime ja kus käisime... või pühendun sellele, et pole hullu, kui sandisti läheb.

Aga las viimane jääb omaette teemaks.

Reedel oli siis kojusõidupäev.
Hommikul tegime poeringi. 
Realiseerimiskeskus
Kaltsukas
Rae konsum
Käsitöö turuletil

Mida koju kaasa ostsin? 
Endale, ikka endale! 


Milline mõnus kadakane lõhn, minust võib täiskohaga nuusutaja saada, eelmisel suvel tõin endale kadakase pannilabida. Nüüd on nii, et ei saa enne süüa tegema hakata, kui olen labida üle nuusutanud ;)

Lisaks mõned rohkem või vähem olulised ostud.

No ja seda sinises pudelis veini ostsin kaks korda, lihtsalt üks õnnestus puruks pillata.

Kindlad teemad päevaprogrammis olid
suitsulestad,
Saare õlu ja Muhu leib

Reomäe kalmistu


...
Suitsulestadega läks kõige paremini. Tellitud 5 + 3 kg oli külmkapis hoiul, kohapeal oli võimalik neid ka süüa. 
Loomulikult me sõime. 

Päris kindlasti sööme seal kunagi veel.
Nii hea oli!
Tihemetsa talus.

Koduõlut pakuti ka.


Pihtla õllemeister nr 2 andis oma toodangu suure pudeliga kaasale kaasa, mina ise ostsin nr 1 käest pisikese ingveri õlle. Mitte et ma eriline õllelemb oleks, aga mul nõrkus kõiksugu käsitööliste vastu, tore nende tööd oma ostmisega toetada.

Päev kulges kõiki traditsioone järgides, Muhust sai leib ostetud, nii et oluline kraam kaasas, edasi praamile ja Pireti turjal rõõmsalt Virtsu, sealt Pärnusse ja siis suund kodu poole.

Selle suve Saare-reis seega tehtud.
...

Harime ennast

...
Ihu harimisest ei räägi. Kuigi jah, kuumus miinus-pluss 30 kraadi nõudis ka seda.  Vee ringkäik looduses: liitrite kaupa puhast vett sisse, ihu kogu aeg rõske, ja kui veidi liigutad, siis tekivad juba ojad, mida tahaks suurde veeringesse saata. Kolm korda päevas duši all... aga just sel hommikul võtsime end kätte ja käisime lisaks veel meres.


Varahommikul, kui nüüd täpne olla. Kell oli ligi 7, kui startisime!
See oli siis neljapäeval.
26.07.2018

Loomulikul oli see mõnus ergutav algus päevale.

No edasi läks nii, et käisime ja ostsime piletid õhtusele "Traviata" etendusele. Tõesõna, ma pole terve igavik ooperit vaatamas käinud.

Ja siis edasi Kuressaare Kultuurikeskusesse.
Läänemere ajaloopäev.
Teemaks väikesed riigid muutuvas maailmas.
Käisime kuulamas, mida on tarkadel inimestel öelda.


Esimeseks Eesti Vabariigi president ja teiseks Soome endine tipp-topp poliitik.

Ja siis A.M.
Kahjuks jäi tema kuulamata, päevaplaani mahtus vaid 2 tundi konverentsi, nii et kui vaheaeg välja kuulutati, liikusime meie päevaga edasi.
Kohvi jooma ei jäänud.

Aga A.M.-ga kohtusime nende kolme päeva jooksul Kuressaares korduvalt. Isegi Saare naiste käsitööd olime ühes kohas imetlemas!

Ajaloopäeva kajastamist otsisin hiljem Saare lehtedest, no et mõni asi räägitakse üle või selgitatakse lahti... et paremini kinnistuks. Ja põnev ka: äkki olen minagi kuskil pildil ;)

Looda sa, meedia ei kippunud kajastama ja ühtegi fotogaleriid ka ei leidnud.
Hea, et ise mõned pildid klõpsutasin!


...
Päev jätkus endiselt ajaloo-teemadel.
Kui tõde tunnistada, siis sedapuhku  rohkem kui sada aastat Eesti aega.

Kõruse külla Kivestu talu maadele rajati pukktuulik juba aastal 1781.  Tuulik on täielikult puidust ja on läbinud oma 230 eluaasta jooksul 4 suuremat kapitaalremonti.

Viimane restaureerimine algas aastal 2015 ja 26.07.2018 toimus üritus Kivestu tuuliku päev, kus tuulik oli avatud külalistele ja toimus tuulikutöö tutvustamine.
Loomulikult oli vaja kohal olla!



Mulle tuulikud meeldivad, mul oli kauges minevikus üks isiklik tuttav tuulik, abielu esimestel aastatel võisin köögi aknast välja vaadata ja talle lehvitada ;) 
Tema enam oma  tiibadega vastu lehvitada ei saanud...

Kivestu tuuliku kohta leidsin internetist palju huvitavat, isegi film on temast tehtud. "Kivestu tuuliku lugu", järelvaadatav veel 352 päeva!

Pukktuulikud on Saaremaa uhkus ja südameasi. Tegelikult kohtusime ühega juba hommikul, kui ujuma läksime. Tema ametlik avamine on alles ees. Kuressaare linnuse läänebastionil taastatakse sealne kunagine tuulik.

Nii lahe seal künka taga!


Tundub, et nad on Kivestu tuulikuga üsna ühte nägu ;)

Päeva lõpetas "Traviata".
Kolm tundi Verdi kaunist muusikat.

Ungari Riigiooper Saaremaa  ooperipäevadel...


Kuressaare lossi ooperimajas.

Istusime päris taga ja päris kõrgel. Muusika kuulamiseks suurepärane... ainus mure, et kui ungarlasi järgmisel päeva linnas kohtame, siis ei tunne neid ju ära! Kaasa mõistis muret ja proovis lohutada, et pillimehi ikka tunnete, neil ju pillid kogu aeg kaasas.

Suur saal rahvast täis, hinge puudutav muusika, meri saja sammu kaugusel.


Klaasike veini ja mõned tuttavad näod publiku hulgas.

Üle pika aja ooperielamus.

Enne südaööd olime juba öömajal.
...

pühapäev, 29. juuli 2018

Kohtumised

...
25.07.2018
Sellesse päeva mahtus palju kohtumisi.

Hommikul vaatasime üle hetkel täiesti tarbimiskõlbmatu Kuressaare kesklinna. Isegi turg saab uue näo, platsist rääkimata.

Lubatud on, et väljaku uus nägu on seda nägu, nagu 100 aastat tagasi!

Seniks aga ehitusetendus... miks ka mitte, hetkel oli vist pikk vaheaeg, midagi olulist nagu ei toimunud.  


Keegi kuskil nimetas, et materjalipõud käes... mida kõike selle suve kuumus kaasa on toonud, mis kõik põuast põhjustatud ;) 

Aga eks me olime varajased ka, mõned käsitöökauplused polnud veel lahtigi tehtud, kui me juba ukse taga õiget aega ootasime. Ja siis põhjalikult läbi uurisime, mitte kõik, vaid nii palju, kui enne kella 11 jõudsime.
Nimelt kell 11 oli meil esimene kohtumine. 

Väga lahe seltskond ootas meid Arensburgi päikeseterrassil.


Pakuti kohvi, räägiti muusikast. Jutt läks südamesse, sest tõsi see on: kui juba kohale oled tulnud, siis võta osa ka.
Saaremaa ooperipäevad 2018.


Kuna sama õhtu oli juba planeeritud... ja hiljem selgus, et see sobiski hästi, sest järgmise õhtu etendus kestis terve tunni vähem... mitte et me etendust pikkuse järgi oleks valinud, aga üle mitmekümne aasta ooperisse sattudes tasub tasapisi sellesse ellu sisse elada.

Igatahes kuulasime kõik nõuanded ära ja tegime kiire otsuse, et järgmise õhtu "Traviatat" me vaatama läheme.

Meile pakuti kohvi, jagati kuhjaga päikesesoojust ja meeldivat seltskonda, ja oligi aeg Arensburgist lahkuda, sest uued kohtumised ootasid.

Järgmisena oli programmis Kudjape kalmistu, kuhu maetud need, keda pole juba aastast 1941.  Kuressaare lossihoovis hukati 90 saarlast, nende hulgas ka Eduard.
49 aastat vana.

Vanaisa.


Küünal lahkunule, ringkäik kalmistul, mõned ootamatud huvitavad leiud...


Mälestusmärk Memento on rajatud, et meenutada 1940 - 1953 aastatel represseeritud saarlasi.
7300 saarlase mälestuseks.
Monument sümboliseerib laevavööri, ristid on raudteerelssidest.
Nii see oli: algul laeva pardal, edasi loomavagunites mööda raudteed.
Teekond Siberisse.

Viimane rist on Lootuse Rist.
...
Meie ka, lootusrikkalt edasi, sest päev alles poole peal.
Kui sedagi.
Kook kaasa ja järgmisele kohtumisele.
Et kui juured Saaremaal, siis sugulased siin.
Korraks "Tere" ikka ütleme ju!
Lisaks lühike kokkuvõte aastast, mis möödas.

Õhtul kontserdile: Alen Veziko plaadiesitlus.


Vahepeal käisime söömas ka, sealsamas Arensburgis. Supp, mida pakuti, oli üks eriliselt hea püreesupp hiidkrevettidega.
Sellises põnevas taldrikus.


Päevale pani punkti hilisõhtune kokkusaamine Ilse ja Alfi maja uute omanikega.
Uued omanikud, uus nägu majal.

Oli tore näha ja kuulda, kui palju on tehtud, mis veel plaanis. Ja et nad on õnnelikud ja rahul oma uues kodus ning tänulikud Alfile, kes aastakümneid tagasi nii kvaliteetse maja on ehitanud.

1960ndad

Lilled aias olid vanad tuttavad, siin-seal Ilse rajatud, hooldatud ja hoitud peenrad, puud ja põõsad.

Foto fb-st... loodan, et tohib! Aga küsin üle ;)

Kui ööbimiskohta jõudsime, oli kell juba 11 läbi... mis oligi hea, sest majas sees saab olla ainult öötundidel, muul ajal kütab päike elamise nii soojaks, et ajudki on sulamise piiril!
...

laupäev, 28. juuli 2018

Mereäärne elu

...
Ega siin polegi muud võimalust, sest meri lähedal. 
Kui juba Saaremaal.

Aga eriti esimesel päeval.
24.07.2018
Mereäärne elu.

"Suur Töll" anti ette.
Praamiga üle Suure väina.
Esimeseks sihtpunktiks Kuressaare.

Ja kui öömajale möllitud, siis suund Sõrve.

Seal pakuti süüa... Sääre Paargu restoranis.
Paargu siis suveköök saarerahva keeles.
Mina sõin kalasuppi ja teised sõid lihtsalt kala.
Küpsetatud tuhli, kodujuustu ja salatiga.


No ja pärast oli kontsert.


Orkester maailma äärel.

Eks ta oligi.
Serv kohe käeulatuses.


Ja kui hästi nad kokku sobisid.
Muusika ja mere kohin.

Kammerorkester ja särav dirigent.

Ilus oli ja kaunilt kõlas.


Dirigent Edoardo Narbona, ühtaegu itaallane ja saarlane.

Kontsert läbi ja rannast auguga kivi leitud,  siis teekond tagasi Kuressaarde, vahepeatusega Anseküla kalmistul.
Küünal Saaremaa vanaema hauale.

Enne öö saabumist ja öömajja suundumist veel sadamasse. 
Kand kindlalt maailma äärel... samas võimalusega end lahti lükata ja ära minna.

Kui ikka küll saab.


Esimene päev Saaremaal.
...

neljapäev, 12. juuli 2018

Elusügise rõõmud

...
Märkasin oma hommikukohvi joomise minutitel, et üks liblikas lendleb akna taga. Peatus korra, toetus aknaklaasile. Ja siis alles nägin, kui räsitud ta, vaeseke, on. Tiivad kohati kui kääridega kärbitud, kohati niisama murtud servaga.

Mul liblikatega eriline suhe, seepärast nüüd ka. Hakkasin temaga rääkima. Et mis sa tiirutad, kas tahad külla tulla. 

Esialgu tundus, et ei taha, kadus hoopis silmist.

Ja siis äkki oli liblikas köögis. 

Ikka seesama, murtud tiibadega, juba elusügisesse jõudnud. 
Tõenäoliselt läbi tuulutusava akna ülaservas.

Ma ei näinud seda hetke, kui ta tuli. 
Aga kui nägin, sirutasin tervituseks käe.

Algul tundus, et ta kõhkleb.
Siis ikka tuli.

Istus mu käele.

Püüdsin mõistatada sõnumit, sest miks muidu oleks ta lähedust otsinud.


...
Ja siis see leht.
Vana ja räsitud.

Jälle koos sõnumiga.

Märk postiljonile, et leht on loetud, aeg postkasti uus poetada.


...
Kolmas märguanne tänases päevas oli veel. 
Üksainus hiline õis.

Mu pojeng köögi akna all õitses sel aastal juba mai lõpus. See üks äbarik pung jäi nagu midagi ootama. Kuu aega ootas, äkitselt oli lahti läinud.

Tema sõnum oli selge: täna on Eeval sünnipäev! Pildistasin õit ja andsin koos tervitustega edasi. 

Lapsepõlve muinasmaalt.


Nii ta on. 
Sõnumid kätte saadud.

Esimest püüan veel tõlgendada.
...
Varjatud märguanded.
Teemasse "100 head asja.
Kuuekümne neljas.
...