pühapäev, 6. oktoober 2019

Maakas kohalikus pealinnas

...
Polnudki juba ammu käinud.
Vähemasti mitte omal käel ja ühistranspordiga.

Kuna buss jõuab suht vara... aga ma naudin bussiga käimist, sest see annab mulle aega, mida saan niisama surnuks lüüa, siis kõigepealt läksin oma hommikukohvile.
Lemmikusse kohvikusse.
Seal on vaikust ja privaatsust ja väga head saiakesed.

Ainult kohvitassitäied võiksid suuremad olla. Või siis teine tassitäis tasuta, nagu kunagi laevas.

Aga oli hea ka nii, nagu oli.

Isegi hästi oli, sest esialgu, kui uksel reklaami nägin, et tee, kohv, smuuti 3.50, siis mõtlesin, et vau, kallivõitu, aga vast siis korralik toobitäis.
Kohvi.
Ju ma ei osanud õigesti lugeda, kohv oli 1.50.
Kahjuks tilluke tassike.

Ilmselgelt jäi mul ühest väheks.

Tuli meelde hiljutine "uudis" Päevalehes, et keegi J.M. pani taskusse mõne tassitäie kohvi raha.  Inetu lugu muidugi, aga äkki polnud poisil kojusõiduks bussiraha.
10 aastat tagasi võis ju nii olla.

Mitte et ma tegu õigustaks.

Kui rahast rääkida... ühest küljest nagu polekski midagi, oletame, et näiteks kuue kohvitassi raha läks kõrvale.
Mingi 9 eurot.
Teisest küljest... 9 euro eest saab ettevõtja osta 3 pakki Presidendi kohvi.
Kui soodukaga saab.
Kolmest pakist võiks teha näiteks 100 tassitäit kohvi... mis teeb 150 eurot.
Absurdne arvutus?
Sama absurdne, kui artikkel Päevalehes, sätitud uudiste leheküljele.
Loodetavasti sai kohvikuomanik tookord raha tagasi.
See oluline info oli artiklist välja jäänud.

Mina jätsin seekord Päevalehe tellimata... saan selle raha eest osta umbes kolm pakki kohvi kuus, mis teeb umbes 100 tassitäit kohvi... mis teeb siis 150 eurot kokkuhoidu.
Kohvitassid on mul märkimisväärselt suuremad ka.

Kaasale ostsin kohvikust paar saiakeste koju kaasa. Üks neist oli kaneelirull.
Õhtul lugesin, et too päev oli rahvusvahelise kaneelisaiapäev.
Ma oleks seda nagu juba hommikul teadnud.

Järgmine käik oli uuskasutuskeskusesse.  
Mulle meeldib osta 1 - 2 ajakirja, hind 6 senti tükk.
Vahet pole, et mõned aastad vana, ikka huvitav lugeda.
Mis on mingi 6 või 7 aastat EV100 ajaloos?
Näpuotsatäis aega...

Kuna varahommik oli olnud külm, nii et minu näpuotsad hakkasid külmetama, tuli meelde, et plaanisin kindad osta.
Ilusad mustrilise sõrmikud, maksid ühe euro.

Kulutasin selles taaskasutuses kokku 1.56... tassike kohvi umbes.

Kui nüüd edasi kohvides arveldada, siis mu uus öösärk maksis umbes 5 tassi kohvi. Selles poes sain iseteenindust harjutada, sest müüjal oli oluline telefonikõne pooleli, aga mind see ei seganud. Asi see nüüd mingi särgike ära pakkida, hoopis lihtsam, kui kuskil Selveris Või Maximas kassapidajat mängida.
Mida ma täiega vihkan.

Ükskord ühes raamatupoes ma ei saanudki hakkama, nii et töötaja tuli appi. Kodus avastasin, et abistaja ei saanud ka hakkama, kaks vidinat polnud tšekatud, kuigi piiksu kuulsin isegi mina.
Loomulikult ei hakanud ma mingi paari euro pärast Tallinnasse tagasi minema.
Tassike kohvi ainult... aga ikkagi võõras vara.

Kohalikku pealinna tagasi tulles... kaasa käskis rotimürki osta.
Käsk on vanem kui meie, põikasin kohe esimesse poodi sisse... mis juhtus olema Lemmikloomapood.
Ostjaid ei olnud, müüjaid oli kaks.
Tundusid sellised suured loomaarmastajad olevat.
No ma ei tea, miks rotid ei võiks lemmikloomade alla kuuluda? Et nende jaoks ka midagi...
Igatahes mürki ma sealt ei saanud.

Juuksuris käimisest ma pikemalt ei räägi, kui siis, et hind oli 20 tassitäit kohvi.

Viimane kulutus läks samuti asja ette.
Just enne bussile minekut.
Tulin kaubanduskeskusest välja, kui mind kõnetas üks väikemees, kes kutsus: "Tule osta meie käest jõhvikaid!"
No kuidas sa jätad minemata!
Turuletid ka kohe poe uks ees.
Kui olin oma ainsa sularaha (50eurose) noorele emale ulatanud, sirutas poisike oma käe raha järgi.
Ju oli kaup selline, ilmselgelt saavad ka reklaamifirmad korralikult tasustatud.
Ainult ema tõmbas hinna alla, mina sain liitri jõhvikaid ja oma eurod tagasi, poiss pidi leppima metallist mündiga, millega isegi tassi kohvi poleks saanud osta!

Milline ebaõiglus!

Nagu seegi, et ma terve päeva vihmavarju kaasas tassisin, aga mitte piiskagi ei tulnud!

...

Populus tremula

...
Tänase päeva üllatused.

Kõigepealt see leht. Kui enamik ta kaaskondseid on lihtsalt värvi vahetanud ja nüüd kollaste või punastena silma rõõmustavad, siis tema on end teistmoodi ehtinud. 

Nojah, miks ka mitte, välimuse eest peab ikka hoolt kandma.


Edevus ei anna häbeneda, ju jäi punastest helmestest väheks, et korjas endale peotäie valgeid juurde.

Miskipärast jäid need ritta seadmata...


Populus tremula... harilik haab.

Oeh, see ladina keele õppimine läheb mul nii vaevaliselt.
Harmandiola tremulae... need punased mummud haava lehel.
Pahksääse pahad.

Aga rahe oli teine tänase päeva üllatus.
...

teisipäev, 1. oktoober 2019

Sügisene

...
Ilmselgelt olen ma ilmataadi oma hooplemisega ära pahandanud... no et kui mina olen väljas, siis vihma ei saja. Kõik mu vihmavarjudki on kodus kõlkumisega ära lagunenud. 

Viisakas oleks olnud vaikselt rõõmustada, mitte uhkustada ja ilusat ilma enda teeneks lugeda.

Nüüd on pahane ilmataat otsustanud mulle koha kätte näidata. Juba mitu päeva, nii kui õue sätin, hakkab sadama. 
Täna ka, ilm oli juba tunnike imeilus olnud, lihtsalt tundsin, et pean toast välja saama. 

Metsa. 

Või niisama kõndima. 

Fotokas ja mobiil taskusse, igaks juhuks nuga ja kilekott ka. 
Ehk õnnestub kohtuda mõne seenega.

Kui ma siis juba parasjagu kaugel olin, hakkas loomulikult sadama. Ikka nii, et metsaalunegi erilist kaitset ei pakkunud. 

Aga siis see vana laut. Kunagi olid seal noorloomad sees. Kolhoosi ajal ja hiljemgi.
Nüüd enam ammu mitte. 

Hoone seisab uhkes üksinduses.

Kui mõni kunstilembene loov inimene ette võtaks, saaks ka nostalgilise väljanäituse kokku panna.
Materjali leiaks.

Ma olen varemgi seal metsapoolse otsa katusealuses pildistanud, seekord läksin vihma eest varju. Ja üllatus-üllatus, tagauks lauta oli irvakil.
Loomulikult tekkis mus huvi.
Et vaatan sisse.

Just nagu hiljuti oleks loomad välja viidud, siin heina ja seal sõnnikut.
Natuke kõhe oli ka: pime kui kelder ja suur kui karjakoppel. Mõni Ameerika filmirežissöör võiks kohta kriminulli või õuduka filmimisel kasutada.

Mina tegin niisama pilti.
Läbi akna välja.
Sisemuse pildistamiseks oli lihtsalt liiga hämar.





Ega ma päris vihmatut aega ei viitsinud ära oodata, nii et kui koju jõudsin, oli selg märg.

Aga ilm oli muidugi ilusaks läinud.
Isegi vikerkaart näitas.


Ja nüüd? 
Loomulikult pidas hulk aega kuiva.
Ainult tuult on kuulda.
Ilmateenistus hoiatab sügistormi eest. 

Selline siis see oktoobrikuu esimene päev.
...

pühapäev, 29. september 2019

Pildid läbi akna

...
Kui ikka ilus väljavaade, siis sobib ka läbi akna pildistada. 

Mõnikord polegi muud võimalust.
Kui autos sõidad.
Õues sajab vihma.
Või lihtsalt laiskus on nii suur.

Mõnikord on läbi akna huvitavamgi.

Teatavasti võib üks pilt öelda rohkem kui sada sõna!

Loomulikult räägivad nad eeskätt minuga.

13.september

13. september

7. september

12. september

23. september

12. september

Homme on septembri viimane päev...
...

laupäev, 28. september 2019

Molutada või mitte molutada

...
Kuna Hennoste ütles, et vähem vahtu ja selgem mõte, ma oma kokkuvõtet ära ei saatnud. Mulle ikka meeldib, kui on natuke vahune :)

ERR kinnitab, et seekordne kokkuvõttevõistlus "Tuum" toimub juba kaheksandat korda.
Algne tekst on siin.

Sõnu sain täpselt täpselt kakssada, ja miks mitte mõnusat elustiili kiita!

Siin siis minu kokkuvõte A.K. arvamusartiklist.

See lugu on molutamise õigustamiseks. 
Juba meie esivanemad on avaldanud arvamust: inimene pole masin, töö pole jänes ja inimene ei pea olema orav rattas. 
Aga miks üldse õigustada?
Molutamine on tegevus, mis väärib ülistamist!
Kahjuks ei  taha paljud inimesed seda mõista, miks muidu elavad nad elu, kus iga minutki peab olema tööga täidetud. Võimalik, et nad isegi naudiksid oma pidevat sebimist, kui selleks vaid aega oleks, vaevalt jagub neil võhmagi, et lõpptulemusega rahul olla.
Teistele on oluline, et iga väiksemgi töö oleks kui rosin päevas. Võimalus mõelda, laadida ennast, koguda ideid ja energiat ning tunda, et igasse päeva mahub õhku hingamiseks. Seda tunnet saad omada, kui oskad molutada. 
Võib ju öelda, et iga amet ei anna molutamiseks võimalust. Nii see on, aga aega enda tarbeks võtta saab õppida. Abiks on oskus öelda "Ei", isegi ütlemine "Ei viitsi" sobib, sellega annad endale aega lebotada, lugeda, tukastada, niisama väljas ringi loivata.
Või võtame puhkepäevad või puhkusepäevad.
Selle asemel, et rabeleda aias, remontida kodu, külastada kõiki suveetendusi, kasuta aega puhkamiseks.
Lihtsalt moluta.
Turismireisilgi, istu tänavakohvikus, vaatle ja naudi, ära torma arutult mööda vaatamisväärsusi.
Ja kui jääb aega üle, käi mõnes huvipakkuvas muuseumis.
Elu tasub mõnuga võtta, molutamine annab selleks vajaliku aja ja distantsi.

 ...
Sobib teemasse "100 head asja".
Kuuekümne kuues.
Molutamine.
...

teisipäev, 24. september 2019

Suvi ongi läinud

...
Võiks ju märgi maha panna.
Enam meil ei ole suve.

Lahkus meie juurest esmaspäeval kell 10.50

Suvi läks kui unenägu... midagi ma kooliajast ikka mäletan!
Kusjuures, tegelikult mäletan pigem seda, et suved olid pikad. Päevad ja nädalad, kõik olid pikad.
Mulle ei meeldi, et nüüd aeg nii kiiresti on edasi hakanud liikuma.
Päevad, nädalad, kuud.
Ja aastad.

Siin kiire järelhüüe suve viimastele päevadele.
Vaataks üle mõned hetked ja mõned pildid.
Mõned olulised olemised ja toredad tegemised.

Kõigepealt nimepäevad. Et ma alles eelmise nädala keskel uue kalendrilehe ette keerasin, sai üht koma teist maha magatud.
Nimepäevad näiteks.

See kõige tähtsam, vanaisa nimepäev, oli siis veel olemata. Seda ma tähistasin: lugesin läbi kirja, mis vanaisa 70 aastat tagasi oma 20-aastasele tütrele oli kirjutanud.


Küll aeg lendab, nüüd olen abielus ühe vanaisaga! 
Rääkimata sellest, et ise sama pika staažiga vanaema olen.

Vanavanemate päev oli septembri teisel pühapäeval. Siis ma olin kodust ära, aga õnnesoovid ja kingitused jõudsid kohale.


Et õnne kauemaks jaguks, tegin oma SB-sse väikese kokkuvõtte.
Postituse... et kaasaegsemalt kõlada ;)

...
Mõned lähedaste sünnipäevad. 
No umbes nii, et onupoja naine ja onutütre mees.

18.sept ja 19.sept.

Urmas usub ka numbrite maagiasse, 19.09.19 kõlab loomulikult maagiliselt.

Pildi autor on sünnipäevalaps.
Urmas siis.

18.09.19 kõlab teistmoodi huvitavalt.
Tütrekesele käisime ise lilli viimas.

Pilt on ühest pisikesest sünnipäevalisest.


Kass-robot... kui ma nüüd õigesti mäletan.
...
Laupäev oli Türgi-teemaline. Lapsed tulid reisilt ja jagasid muljeid.
Kingitusi ja maiustusi jagasid ka.


Seda takku, mis sulab suus ja maitseb kui halvaa, tarbime edukalt veel mõned päevad ;)

Seni kuni jagub.


...
Pühapäeval tähistati rahvusvahelist ninasarvikupäeva.
Mitte et mul erilist kokkupuudet nendega oleks, aga kui juba päev, siis on ju põhjust märgata.
Ükskord käisime loomaaias... leidsin isegi pildi.

Oktoober 2010

Midagi ninasarviklikku rohkem välja mõelda ei suutnud!

Ja esmaspäeval algas sügis.
Pilti käisin alles täna tegemas.


Pean siin endaga aru... kas korjan ära või ei korja ära.
Põõsas kuhjaga täis!
...

esmaspäev, 16. september 2019

Sprotid õlis

...
Kui eelmises postituses oli Kreenholm, siis nüüd tuli ette Krimmi holm. 
See on, kui liigud mööda Eestimaa servaalasid!

Krimmi holm on poolsaar Haapsalu lahes, ja aastakümneid, juba EW ajast, on seal asunud kalatööstus, mis läbi aegade erinevaid nimesid on kandnud.

Praegu?
Vist ainult lagunenud varemed.


Igatahes sprotte seal enam ei küpsetata.

Aga sprotid õlis olid Haapsalus täitsa olemas!

"Sprotid õlis"... näitus Haapsalu linnagaleriis.

Tiiu Randmann-Mihkla installatsioonid, fotod ja maalid.

Oma töödes on kunstnik kasutanud varemetest leitud esemeid ja materjale ning andnud neile uue näo, kuju ja vormi.


Ikka jälle nostalgialainel, kõigepealt muidugi näituse autor, kes läbi oma kunsti teeb kummarduse tolleaegsetele töödele ja inimestele.



Kui tuule suund oli õige, teadsid paljud, et Lääne Kaluris on kalasuitsutamispäev. Linnaserva kinnisel territooriumil pakkisid usinad käed suitsutatud kalad karpi ja nendest sai delikatess nimega Sprotid Õlis.

Näitus kui osake Haapsalu nostalgiapäevadest.
Osake linnakodanike elust ja mälestustest.
Osake minevikust.

Millal mina viimati sprotte sõin?
Ausõna, ei mäleta.

Aga kuidagi täiesti juhuslikult, kui pidasin aru, mida kaasale Haapsalust kaasa võtta, sattus poes pihku purk sprotte.


Ei saa me läbi Lätita!

Leib kaasa oli Haapsalu oma: Müüriääre Pagarist ostetud ploomi-koriandrileib.

Pilti ei ole, leib sai enne otsa.

Ja kui tõde tunnistada, siis sprotid on ka otsas.
Sellest hoolimata mina ei mäleta, millal viimati sprotte sõin ;)
...