neljapäev, 20. veebruar 2020

Juhuslikult juhtus

...
Kui endise kolleegiga juhuslikult bussis kokku saime, jagas ta oma linnas käimise muljeid.
Näitusest, kus käis.
Vanda Juhansoo, "Kunstnik või kummaline naine".

Ja kuidas ta hiljem Energia kohvikus juhuslikult minu sugulasega kokku sai... ja kuidas jutuajamise käigus tuli juhuslikult välja, et Vanda oli Ene-Reeda kunstiõpetaja, nii umbes 65 aastat tagasi.

Kuna ma mõned päevad hiljem juhuslikult Tallinna käima sattusin, mõtlesin, et astun sisse.
Näitus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

Vanda Juhanson, portselanimaalija, mööblikujundaja, rändur, polüglottkunstiõpetaja, kodukujundaja, aiapidaja. 
Misiganes veel.

Igatahes mäletas Age kunstniku koduaeda 1960ndatest nii eredalt, et oma hilisemas elus julges ka tema enda aias igasuguseid põnevaid kujundusi ette võtta.

Vanda Juhansoo käsitöö ja kunst on suures osas ajaga hävinud, aga see, mis näitusel väljas oli, avaldas muljet.

Huvitava inimese huvitav elu ja põnevad tegemised.


Lood, fotod, käsitöö.



Ja kuna ma juba majas olin, käisin läbi ka kõik teised muuseumi saalid.
Jumalast äge oli... aga see on juba teine lugu.
...

neljapäev, 13. veebruar 2020

Auhindade jagamine 81 aastat tagasi

...
Pühendan selle postituse tänasele rahvusvahelisele raadiopäevale. Juba hommikul läbi une sain aru, et midagi on tänases päevas teistmoodi, sest vahepeal oli Vikerraadio ja siis oli Kuku raadio, ometi ma nagu nuppe ei näppinud. 

Kuigi... mine tea, magavat ennast pole ma saanud kunagi kõrvalt jälgida ;)

Aga siis tuli välja, et ringhäälingus on mingi sõpruskohtumine seoses rahvusvahelise raadiopäevaga.

Mulle kõik need üleilmsed tähtpäevad meeldivad, sest ausõna, pika eluga on kogunenud üht-koma-teist ajusoppi ja kuigi ma mõnikord ei mäleta, kas eelmisel õhtul filmi vaatasin või tukkusin niisama teleka ees, siis näiteks sõna raadio toob sealt kohe hulga infot päevavalgele.

Ja tekitab huvi rohkem uurida.

Ülo Raadiost ja Tere Raadiost olen ma kirjutanud.

Nüüd veidikene Digari abi ja leidsin jälle midagi uut.

Ühte ja teist... aga vaatan ainult ühte.

Auhindade jagamine 81 aastat tagasi

"Raadioleht"... saatekava, 12.02.1939... ajaleht pani välja preemiad aastatellijatele. 

Raadiolehe sihiks on koondada enese ümber kõiki Eesti raadiokuulajaid, sest õiget raadiokuulamist saab teostada vaid see abonent, kes kasutab seks saatekavasid. Riigi Ringhääling ei taotle "Raadiolehe" välja andmisega rahalist kasu, vaid  kõik see, mida teenib leht, kasutatakse lehe sisu ja välisilme tõstmiseks. 
...
Tellige omale raadioleht ja te võite lisaks teadlikule raadiokuulamisele õnnejumala soosikuna saada väärtusliku preemia. Enamik meie suuremaid ja soliidsemaid raadiofirmasid on toetanud seda üritust väärtuslike preemiatega.
"RET" raadiotehase preemia suursuper "Taara 2".
"ARE" raadiotehase preemia võrksuper "Võluflööt" ja viielambine patareisuper "Põhjanael"
Tartu Telefoni Vabriku patareivastuvõtja  "AGU 2"
"ÜLO" tehase patareivastuvõtja "KOIT 39"
"Standard" tehase neljalambine võrksuper või patareisuper
Esto Muusikalt 25 heliplaati vabal valikul
jne
jne

"Raadiolehe" tellimine üheks aastaks maksab kr. 6.50.

Preemiate jagamine toimub 6.veebruaril Riigi Ringhäälingus ja žürii koosseisu kuuluvad Riigi Ringhäälingu direktor, majandusjuhataja, preemiaid annetanud raadiofirmade esindaja ja "Raadiolehe" toimetaja.

Selline lugu siis.
Tuttav nimi artiklis siis "Ülo" raadiotehas. 
Ja varjatud kujul ka raadiofirmade esindaja žürii koosseisus. 

Sest loomulikult ma tahtsin teada, kes need õnnelikud võitjad olid (tegelikult oleks huvitav teada sedagi, milliseks kujunes nende elu ja saatus... aga seda on juba palju tahta).

Võitjaid oli kokku 24. 
Artikkel "Aastatellijaile jagati preemiaid" ilmus ajalehes "Raadioleht", 9.02.1939

Julius Seerens Kambjast sai igatahes "ÜLO" raadiotehase poolt annetatud patareivastuvõtja.

Koit 39, hind 150 krooni... foto laenatud internetist.

Teine võitja, kes märkamist vääris, oli Aleksander Indal, aadress Tallinn Telliskivi 44. 

Usun, et just see maja, 7 aastat tagasi käisin seal piilumas. 

2013

Seega peaaegu et naabrimees, mina elasin 1960ndatel Telliskivi 46. Majas nr 44 elas siis Kati. 

Hr Indal sai tutvumisreisi vabal valikul kas Türi saatja või Tallinna stuudiotega. 

Nii palju siis preemiatest... aga neid oli hulgem.

Nojah, aga selle teada saamise käigus sain veel ühte ja teist teada.

Žüriisse kuulusid pr Arro, dir Olbrei, majandusjuhataja Saving, toimetaja Illi ja preemiaid annetanud raadiofirmade esindaja Maasik.

Foto oli ka.


Seega olen alguses tagasi.

Postitused Ülo Raadiost, Tere Raadiost ja vanaisast.
Ja lihtsalt raadiost.

Kes meist siis raadiot ei kuulaks!


... 

kolmapäev, 29. jaanuar 2020

Kas võtta sambast raha välja?

...
Kui on ikka priske sammas, siis on ahvatlus suur.
Mida suurem sammas, seda priskem ahvatlus.

Ma pole uurinud, kas juba kehtival pensionäril ja tiksuval sambal ka kättesaamise võimalus olemas on.
Vahet pole.
Ma nagunii ei viitsi sellega tegelema hakata. On nagu on.

Aga kui nälg kuklas tiksub, maja kaela kukkumas või auto läbi roostetanud, miks ei peaks raha välja võtma?

Et raskemad ajad?
Kindlasti tulevad, näiteks x aasta pärast, kui sult hooldekodus iga kuu eest 1000 eurot küsitakse. Keskeltläbi, eks on nii odavamaid kui ka kallimaid.
See 30 eurot, mis mulle hetkel 2. sammas lisaraha annab, mind ka ei päästa.
Isegi  100+ eurot ei päästaks.
Mitme plussiga 100 ka mitte.

Vaatasin filmi "Hooldaja", seal üks õdedest ütles, et parim, mida ema hetkel teha saab, on ära surra. ETV2, veel 13 päeva järelvaadatav.

Karm, kui ühel hetkel on ainult raha see, mis aitab väärikalt vananeda. Ja lähedastel oma eluga hakkama saada. 

30 eurot pole see summa, mis minu elukvaliteeti oluliselt mõjutab.
Kui aga kõik need summad, mis nüüd välja võetakse (kui võetakse), kokku liita, on ehk tegu numbriga, mis üldkokkuvõttes omab kuskil majanduslikku kaalu.

Selline lihtsameelne mõtlemine mul.

Olen muidugi sellega leppinud, et on asju, millest mina aru ei saa.
Täna üritasin ajalehepaberist kinkekotti kokku voltida. Tõesõna, täielik utoopia. Mingi kott ikka lõpuks valmis, aga ma ei saa isegi sellest aru, kuidas ta tehtud sai!

...

laupäev, 25. jaanuar 2020

Kuhjaga ebakvaliteetseid pilte

...
Pärast seda, kui olin järelvaadanud Itaalia filmi "Magus elu" (ETV2, 17.01), kujunes mul paparatsodest omamoodi arusaamine. Oleks natuke sõnaosavam, räägiks pikemalt, aga no ei oska. Kes filmi näinud on, see teab ja saab aru.
Federico Fellini, "La Dolce Vita".

Kui numbritest rääkida... Fellini on sündinud 20.01.1920.

Mina leidsin viite filmile siit.
Lugu ühest seltskonnaajakirjanikust.
On aasta 1960.

Nüüd, 60 aastat hiljem. 
Ma ei imesta, et Harry ja Megan Canadasse kolisid, kuigi see ei pruugi küll pääsetee olla, aga ehk siiski veidi privaatsem.

Kui filmis olid suures plaanis fotograafid, siis tänapäeva meedia jagab lahkelt fotosid. 
Enamasti kvaliteetsed, ja isegi, kui objekti suunas on näpuga viibutamist, on kangelane korralikult pildile püütud..
Normaalse väljanägemisega.

Mõnikord tehakse (ja avalikustatakse) mõnuga selline pilt, kus (anti)kangelane jätab endast nõmeda mulje.
Teadlik tegu, et alavääristada või suhtumist kujundada.

Aga need paparatsid... sain teada, et just 60 aastat tagasi algas nende võidukäik selle nimega, sest filmis üks põhiline paljude hulgas oli Paparazzo nimeline fotograaf.

Täna sattusin ka fotodele. Õigem öelda, et jälle viidati. 
"Paparatsofotod. Pidu hommikuni ja meri põlvini".
60 suht maitstut ja ebakvaliteetset võtet, mõni objekt mitmekordeselt ja ühtviisi käpardlikult pildile püütud. Mul oleks piinlik selliseid viletsa kvaliteediga fotosid jagada. 
Kas nende eest makstakse?  Tükihinnaga?
Või on kuupalk... siis võiks küll enne kriitilise pilguga üle vaadata, mis tööd sa teinud oled.

Aga näe, pealkiri kõnetas. Ehk just selle äsja vaadatud filmi pärast.

Kusjuures, mulle ka meeldib mõnikord paparatsot mängida, ainult fotosid ma massidele ei jaga ja avalikkus ei tunne mind.

Eks ma siin kadedusest kobisen.

Aga kui ikka midagi näidata, siis see, salaja ja selja tagant.
Kunstnik Tallinna vanalinnas.


...

Loen uudistest, kriitikat (ja kadedust) jagub mujalgi.

Eplik näiteks pole mingi venna käkerdustega rahul.

Mulle küll meeldib, kui linnapildis mõni selline vastu jalutab!

Isegi Tallinna omad on toredad :)

 11.08.2017

09.08.2010

Stockholmi omadest rääkimata... autor kahjuks jäi vaatamata.

12.10.2019
...

Andke mu raha tagasi!

...
Loll mood märgata või mäletada pisiasju, suurtest sageli mööda vaadata. Või unustada.
Minul siis.

Alatiseks jääb meelde, kui mingis x tanklas saatis kaasa mind kütte eest maksma. Ja mina, näpp löögivalmis, ootasin õiget hetke. Et maksta.
Ja siis öeldi leti taga number.
Võtame näiteks suvalise.

44.95

Mu näpp kangestus!
Kuidas tema mu PIN koodi teab!
Või mis veel kahtlasem, oli mul ju kaasas kaasa kaart!

Muidugi jõudis impulss lõpuks mu ühest ajurakust järgmisesse, ja ma toksisin kuulekalt aparaati numbri.

4495

Seekord siis mahtus peaaegu 45 euro eest kütet paaki.

Kõik see meenus mulle eile ühes suvalises tanklas. Kaasa tankis, kaasa maksis, mina nosisin autos kommi.

Ja kontrollisin poearvet.

Mul on komme laduda asjad kassalindile ja samal ajal liita arvet kokku. Ümmardades siia-sinna, võib lõpptulemusega enamasti rahul olla. Loomulikult mitte summa suurusega, oma arvutusoskusega olen rahul. Mäletan, ükskord mu oma sünnipäeva ajal, no oli ikka priske ostukorv, oma 50 toodet vähemalt. Ladusin ja liitsin, kokku sain 70 eurot. No nii umbes. Kui arvet maksin, nägin, et polnud eriti eksinud, summa oli vist 70.10
Kui mitte veelgi täpsem.
70.05 näiteks.

Nii et ma olen oma peastarvutamisoskusega väga rahul.
Aga mitte eile.
Minu matemaatika ütles, et peaks 11 euroga välja tulema, aga tutkit, arve oli 12.66
Kes meist ei eksiks! Ladusin kauba kotti ja lohistasin piimad, puuviljad ja muu pudi-padi,  autosse.
Et siis loetud minutid hiljem oma viga üles otsida.
Ikka juhtub ju.

Ja mis ma näen! Mu 1,38 kg pirne on kaks korda aparaadis läbi läinud, seega summa 1.78 kahekordselt ja mu arve oleks pidanud olema 10.88

Küsisin kaasa käest, mis ta arvab, kas mingi 1,78 euro pärast tasub poe juurde tagasi sõita. 
Tema oli nõus sõitma, kui mina julgen küsima minna.

No miks ma siis ei julge!

Kassapidaja vabandas, et ikka juhtub, ja saatis info-letti.
Et seal tehakse tagasiarvestus.
Info-leti proua porises, et miks mitte kohe, ja tema peab nüüd mingeid koode otsima hakkama. Mina näitasin välja ülimat vastutulelikkust, et lohistan oma koti autost poodi tagasi, ainult kommid on ära söödud.

Aga ennäe, sai ikka hakkama.
Sain peotäie kõlisevat tagasi ja võin järgmine kord selle eest uuesti 1,38 kg pirne osta.

Kui soodukas on, siis isegi rohkem!


...

kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Ü nagu Ülo

...
Kes siis Ülo ei teaks!
Ümera Ülo ju!
Ütle ainult Ümera, kohe tuleb tuttav nägu silme ette.

Võiks pigem Ümera lahingu peale mõelda.
Miks toimus, millal toimus ja kuhu see Ümera jõgi siis tegelikult suubub.

"Ümera jõel on hea surra!" ohkab kangelane Mait Metsanurga romaanis "Ümera jõel".
Aastal siis oli 1210.

Saarestel on toredad ü-sõnad.
Ühtepuhku
Ühtesoodu
Ühtejooni
Ühtetihti
Ühtevalu
Ühteohku
Üheraati
Üksiotsi

Ü nagu üks.
Jõudsingi sujuvalt numbrite juurde.

Ja mitte ainult üks.
Ü nagu üheksa.
Üheksa ametit, kümnes nälg... nagu ütlevad vanad eestlased. Saareste sõnaraamat aitas meenutada.

Kui juba numbritest rääkida, siis arvud ühest kümneni, 20% algavad ü-ga, 50% k-ga (kaks, kolm, kuus, kaheksa, kümme). Jäävad veel neli, viis ja seitse.
Ometi on tähestikus piisavalt tähti, et iga number just temale sobiva oleks võinud saada :)
Ajal, mil numbritele nimesid pandi.

Aga veel vanast sõnaraamatust.
Ü nagu üsitsi... mehed on üsitsi koos (maadeldes).

Mis isa korjab üsaga, poeg pillab hõlmaga.
Katsu sa mõnelt tänapäeva mehepojalt küsida, kuidas sul üsaga lood on ;)
Ü nagu üsk... keha alaosa.
Saareste, Mõisteline sõnaraamat 6, lõik 1136
36...

1936

1936 sündis mu onu, temale panid vanemad kaks eesnime, esimene algas A-ga ja teine Ü-ga. 
Ka nagu omamoodi mäng tähtede ja tähestikuga.

Esimese poja nimest see tagumine sai vanaisa raadiotehasele.
Ülo Raadio. Tehas ehk kõlab liiga uhkelt.
Ülo RaadioTuba.

Ü nagu Ülo... jõudsingi oma heietustega algusesse tagasi.

Ei jää üle muud, kui lobisemine lõpetada.
Ü nagu üle.
Kui ennem oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on ju kõik üle.
Teadagi... Mõhk ja Tölpa.
...

teisipäev, 21. jaanuar 2020

Ö nagu öö

...
Ühes tähes on peidus lõpmata palju, nagu pimeduseski.
Mitte midagi ei näe, aga tead, et on.
Isegi kui midagi ei kuule.

Või ei näe, aga kuuled.
Ööhääli.

Nii et kui ei näe, aga tead ja kuuled, siis võidki öelda, et on öö.

Ö.
Öö.
Öööö.
Vahet ju pole, kuidas ütled, täitsa ühtmoodi kõlab.

Kõlab kui öö.

Ööhääled on erinevad.
Öökulli huige on ööhääl.

Või torm merel. 
Öine torm on ööhäälne.

Öine tuul ka. Logistab luuke ja kriiksutab väravaid.

Suveöö pole päris öö. Suveöö pole öö moodi. Suveöö on liiga valge.

Ööd on kõige rohkem öötöös, seal on neli ööd.
Vahet pole. Loed vasakult paremale või paremalt vasakule.
Öötöö.



EW-aegne entsüklopeedia ütleb: öötöö, Eestis töö, mida tehakse ajavahemikus kella 9-st (resp.10-st) õhtul kella 5-ni hommikul.  On keelatud naistele ja alla 18 resp. 17 aasta vanadele alaealistele.

1976. aasta ENE arvab natuke teistmoodi. Lisaks kellaajale (22-st 6-ni). Öötöö eest makstakse kõrgemat töötasu. Sellele tööle ei tohi rakendada rasedaid naisi, rinnaga toitvaid emasid, kuni ühe aasta vanuste lastega emasid, alaealisi jmt.

1998. aasta EE sellist mõistet nagu öötöö ei tunnista, kuigi neid ö-algusega sõnu on seal üheksa lehekülge.

Öös on ööd.
Öös on ööpimedust.

Öösiti lõhnavad öölilled.
Ööviiulid.
Noppida neid ei tohi, aga tõsi see on, et öösiti võib neid lõhna järgi üles leida.



Öös on ööbikud, ööliblikad ja öökullid.

Mõni neist uudistab ka päevavalgel.

Ireeni foto "Kevad"

...