pühapäev, 20. august 2017

Teater muuseumis

...
Teatri- ja Muusikamuuseumi läksin eeskätt teatri pärast, ja veidike pettusin. Muusikat oli seal ilmselgelt rohkem.
Aga midagi noppisin.
Näiteks meeldetuletus Eesti Draamateatrist.



Üle 30 aasta kandis see teater Viktor Kingissepa nime.

Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater.
Kuni aastani 1989.

Nüüd on taas Eesti Draamateater.

11. august 2017

Millega ma siis muuseumis rahul ei olnud?

Püüdsin leida seoseid "Teater minu elus".
Väga vähe leidsin. 
Ehk oleks arvutiekraanidest kasu olnud. Neid oli seal rohkem kui üks, vajuta aga nupule ja soovitud teema avaneb. Aga see oli nii tüütu, ekraanid olid seina peal nii, et vaadata sain trepil seistes. Oleks eelistanud privaatsust. Ja võimalust istuda. 

Aega ehk oli ka napilt... kui oleks saanud istuda. Omaette olla.

Seekord sobis. Seda enam, et tütarlaps kaasas nautis neid väljapanekuid, mida muuseum pakkus... ja see oligi sellel päeval eesmärk.



...

kolmapäev, 16. august 2017

Peatunud aeg

...
Leidsin tema blogist selle sissekande, kirjutatud 7. juunil 2006.

Olen juba nädalapäevad nii rea pealt maas, kui olla saab. Üritan küll mitte mõelda, aga välja tuleb kehvasti.
Painajalik aeg algas onkoloogi ühest lausest - see sõrmejäljesuurune plekk Teie nahal võib olla vähk, aga võib ka mitte olla.
...
Olen nädal aega näinud õudusunenägusid omaenda matustest ja lugenud internetist igasugust jampsi kokku, kuni selleni välja, et nahavähki suremus on ligi 80%.
Mõelnud sellest... et võib-olla järgmisel kevadel pole mind enam nägemas, kuidas mu roosiaed õitesse puhkeb.
...



Eilsest Päevalehest sain teada tema lahkumisest.

Ärasaatmine kodutalus 16. augustil.

Mul on südamest kahju.
Just nagu hea tuttav oleks lahkunud.

Tegelikult ju oligi tuttav... blogituttav.

Ja natuke rohkemgi.

Eelmisel aastal käisin seal... Avatud talude päeval.
...

esmaspäev, 14. august 2017

Muusikat mitmele maitsele... ilmast rääkimata

...
Juhtus nii, et sattusime siia-sinna erinevatele muusikaüritustele.

Esimene oli 27. juulil, vokaalansambel Estonian Voices Pidula Forelli Puhkekülas. 

Kaunis kontsert Saaremaal... mida isegi vihm ei suutnud rikkuda.


...
6. augustil  oli Põltsamaa lossihoovis kontsert-tantsuõhtu. Tore ju osaleda, kui omad laulavad. Saime tervitatud ja tütarlapsele (11 aastat vana), keda küll kaasas ei olnud, lauldi sünnipäevalaulu.

Kui Tallinnas sadas vihma, siis Põltsamaal säras samal ajal päike.

Ja vahva oli vaadata, kuidas vanemad daamid-härrad lava ees tantsu lõid. 
Publik oli selline eakas, 2-3 mudilast, teist sama palju teismelisi, ülejäänud kõik meiesugused memmed-taadid.
Ja rohkem veel.


...
8. augustil kontsert Lohusalus.
Ansambel "Naised köögis".
Kontserti oli hea... ja ilm oli imeline.



 ...
Viimane kontsert oli kodulähedane. Ei saanud minemata jätta. Kaasa küll keeldus, aga oli nõus meid sõidutama.

Akustiline kontsert Kallisaba Katlas.




Karl-Erik Taukar ja Eric Kammiste.

Ilm... ilm oli imeline.    


Ja kontsert nauditav.  
Kusjuures, seal oli ikka lugematu arv igas vanuses lapsukesi, alla aasta ja üle aasta, alla kümmet ja teismelisi.


Nii oligi.

Muusikat igale maitsele.

Ilmast rääkimata.

Või kui siiski rääkida, pean tõde tunnistama: mina küll selle suve ilmade üle ei nurise, ikka olen sattunud just sinna, kus ilm ilus. Isegi sel tormiööl, mis just meie kandis tuure kogus, olin ma hoopis teises Eestimaa paigas.
...

reede, 11. august 2017

Veider maailm

...
Meile anti paar tundi aega.

Teha linnas, mida ise teha tahame. 

Eks ma natuke mõtlesin ette ka. Need aiad seal Tornide väljakul on sel aastal nägemata.
Ja Teatri- ja Muusikamuuseumi olen juba mõnda aega mõelnud minna.

Aga ennekõike vaatasime linna ja inimesi. Sõitsime trammiga ja kõndisime vanalinnas.

Ja ei jõudnud ära imestada, kui veider see maailm ikka on.

Veider maailm, veidrad inimesed sees.

Õlgu pani kehitama see veidrik, kes trammist väljudes kõva häälega trammijuhti siunas. Teema oli "Õpi sõitma". Ega ma enne ei märganud, et sõidul midagi viga oleks olnud, aga kui juba tähelepanu juhiti, siis veidike jälgisime. Ju oli trammijuht algaja, veidi jõnksutades see tramm sõitis. Trammijuhte oli tegelikult kaks, kõrvalistuja tegi pikalt meiki, aga see polnud kindlasti segav asjaolu. 
Tema käes ju rooli ei olnud.

Teises trammis oli järgmine veidrik juba häälekam. Tema sõimas ikka lausa kõva häälega üht vene noormeest. Ma ei saanud probleemist aru, aga mulje jäi, et tädil ei meeldinud, et noormees julges Eestisse tulla ja Eestis olla. Mina istusin kaugel ja vaadata ka nagu eriti ei julgenud, ammugi sekkuda. Hullem ju veel, kui kaks tädi kõva häälega oma arvamist avaldama kukuvad. Õnneks tegi keegi meesterahvas mutile märkuse, aga sai selle eest ka oma sauna kätte. 
Mina ei vaadanud, plix piilus üle õla, ütles, et tädil on kübar ja üks hammas.

Mina julgesin alles siis vaadata, kui juba trammist väljas.


No ja siis läksime Jaani kirikusse. Mul oli kindel siht silmade eest, tahtsin üht plaati osta. Aga kirikus olid matused ja nii me sealt ära tulime. Kiriku ees põlvitas pisike tõmmu poisike ja vaatas mustade anuvate silmadega otse su hinge. Ma ju tean, mis värk see on, aga andsin pliksile võimaluse. Olla andja. Mis sest, et ainult 50 senti.
Mõnikümmend meetrit edasi vaatasime tagasi. Poisike rääkis mobiiliga, siis tuli sinna must auto, poiss viipas käega ja jalutas minema.


Paar veidrat situatsiooni oli veel. 

Ja mõne veidra olukorra tekitasime me ise. 

Pole hullu, mõnikord võib ju selles veidras maailmas ise ka veidi imelik olla.


Veider maailm, veidrad inimesed.
 ...

teisipäev, 8. august 2017

Kolm senti tükk

...
Olen ma odavat kaupa näinud, aga nii odavat poleks osanud oodatagi. Kuressaare "Humanas" sattus mingi soodukas päev olema ja sealt ma siis ostsin.
Terve kilekotitäie mänguasju 1 euro ja 50 sendi eest.


Kui kodus üle lugesin, selgus, et täpselt 50 tükki. 


Üks isegi piuksus.


Selle kinkisin kaasale. Et kui tahab kedagi kräunutada.
Kisa rohkem kui kolme sendi eest.

Mis teistega teen?

Rajan loomaaia, farmi ja garaaži.
...

esmaspäev, 7. august 2017

Oh kui mõnus!

...
Mul ei olnud tarvis isegi mõelda.
See mõte tuli ise. 
Igal õhtul, kui voodisse olin maandunud ja end seal mugavasse asendisse paigutanud.

Oh kui mõnus!

Praegu enam mitte. 
Nüüd mõnikord mõtlen teadlikult, kui magama heidan. 
Et küll teki all on ikka mõnus olla.

Nüüd ärkan hommikul ja mõtlen: oh kui mõnus. 
Mõte tuleb iseenesest.
Vahet pole, mis kell näitab. Pool seitse, seitse, pool kaheksa. Mõnikord rohkemgi.

Oh kui mõnus!

Ma ei pea kiirustades elamisega peale hakkama, ma võin lihtsalt olla. Tegemised ootavad, südamerahuga lükkan edasi. Kella üheksani harjutan end uue päevaga.

Ega ma nii kaua maga, kuulan raadiot, loen läbi mõne ootel ajalehe või ajakirja öökapilt, võtan kätte pooleli oleva raamatu. 
Panen paika päevaplaani. 
No nii natuke, et mis toimuma hakkab ja mida kasulikku võiks ära teha.

Täna alustasin raamaturiiuliga. Mõte tuli pähe ajalehte lugedes, artikkel raamatuseljaluulest.

Polegi ammu tolmu võtnud. Tegeleks sellega... ja otsiks ka ühe luuletuse. 

Väga innustav tegevus, tolmuvõtmine peaaegu et ununes. Kuna olen alles algaja, siis luuletus tuli ka selline napivõitu. 

Järgmine kord pingutan rohkem ;)

Kõige tähtsam küsimus
Ehe õnn
Jah, palun. Mida iganes!

...

Haavad haabades

...
Kas peab minema muru niitma?

Ei pea ju, ristikki madalam kui muru.


Aga miks siis ikka niiduk väljas?

Lihtsalt võsa kasvab peale, ja kui kohe ei niida, siis mõne nädala pärast peab juba saega minema.



Metsaserva noor istandus tekkinud.
Paari-kolme nädalaga.



Haabadega on mul eriline suhe olnud, neid puid olen ma kartnud. Üks lapsepõlvetee viis läbi kõrge haabade aluse. Haavad hirmutasid, selle teeotsa ma alati jooksin. 
Et kiiremini saaks. 
Haabade kohin kõlas kui hoiatus.
Olen sellest kunagi blogisse kirjutanud.

Haabadele olen ma haiget teinud, kui majja kolisime, tõmbasin metsaserva pesunöörid. Ikka heinapakipaelast, mis oli tol ajal kõige kättesaadavam. 
Igas kodus mõni rull.
Haavad kasvasid, muutusid jämedamaks. Ja mingil hetkel, kui puid köidikust päästma läksin, oli juba hilja. 
Pael oli haava tekitanud ja haava sisse kinni kasvanud...

Haavad ei ole just populaarsed. Nii nagu umbrohigi, kasvavad juurevõsudest ja sinna, kuhu pole vaja. Aga nende kohin metsaservas mind enam ei hirmuta.
Vastupidi.
Tuulistel õhtutel trepil istudes ja hääli kuulates on selline tuttav puude kurtmine. Ega neilgi pole kerge. Nüüdki, niiduk lõigub halastamatult noori võsusid.
Lugesin siit: võsumisvõimelised juured ulatuvad emapuust kohati kuni 55m kaugusele. 

Mõni aastake niitmatust ja meie elamine on kõrge metsa sees!
Haavametsas.
Haavikus.
Kes on haaviku emanda?
Ei ole jänes... ikka mina, ikka mina ;)

Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Haab laulu sisse pandud.
...