Pühapäev, 3. juuli 2022

Mäluprobleemid

 ...

Vaatasin eile õhtul Kanal 2 -st kriminulli. Täitsa huvitav oli, mulle meeldis. Et millest rääkis? Ausõna, hetkel ei tule meelde, pean mõtlema.

Aga kui kaasa poole öö ajal saunast helistas, et kas ma ta sõjaväeaegset sõpra mäletan, siis loomulikult, Vladi oli nimi. Või vähemasti nii teda kutsuti, kes see nüüd 40+ aastat hiljem täpselt mäletab. 

Aga mis oli Vladi lemmik alkohoolne jook? 

No seda mäletan ma igatahes! Ta veel nii armsasti ütles! 

Bee-nikotiin!

Tegelikult siis Benediktiin.

Benedictine. Kunagi ajaloos kasutati ka ravimina, aga nii kaugele mu mälu ei ulatu...


Peaks ehk ka vahelduseks marki vahetama...

...

Teisipäev, 28. juuni 2022

Toidukorrad segamini

 ...

Hommikul läks kuidagi kiireks. Ja siis käisime poes, nii et süüa ei jõudnudki. Aga ma jõin ohtrasti vett.

Kell 2 leidsin, et on viimane aeg hommikusöögiks ja tegin endale hapupiimapudi. Väga nämma, olen seda juba lapsepõlves armastanud.

Kell pool neli tundsin, et oleks nagu sobiv aeg lõunasöögiks. Sõin tatraputru kodujuustuga, värsket rohelist ja punast kraami kõrvale.

Kell 5 arvasin, et teeks kohe õhtusöögi ka ära. Kui juba, siis juba! Õnneks oli eilset makaronisalatit.

Veidi hiljem tuli meelde, et hommikukohv jäi joomata. 

See sai ka tehtud. 

Nüüd on kõht jälle tühi. Vedas, et tõin poest paki Domino küpsist. Ainult ma ei tea, kuidas seda söögikorda nimetama peaks.

Tervislik vahepala ehk?


Lia Tarmo. Etendus tõenäoliselt
"Punga-Mart ja Uba-Kaarel", 1954/1955


...

Esmaspäev, 27. juuni 2022

Mõned mõtted mõisas

 ...

Kui ma nädal tagasi pooljuhuslikult mõisa sattusin, tuli mulle kohe meelde, kui mõnus koht see tegelikult ikka on. Pole ka imestada, aastakümneid on just mõis mu teine pesitsuskoht olnud: pool elu tagasi läksin sinna tööle. 

Nüüd juba mõned aastad olen juhukülaline.

See, milline mõis täna välja näeb, on vaatamist väärt! 

On võimatu end seal halvasti tunda!

Kõigepealt saad sa soovi korral enda kohta tõde teada!



Kahjuks tõde kahvatus, kui mõisas ringi vaatasin! Mõis on see, mis on ilus!



Pühapäeval, 19. juunil oli mõisas näituse avamine.


Kõik just nii, kui olema peab. 



Nagu mõis, on ka näitus muinasjutuline. 



Kunstniku loomingut saab kaasa osta. Mis sest, et pool aastat läbi, ma lihtsalt ei suutnud kalendrist loobuda! 


...

...

Kui märku anti, ehk tahan mina oma joonistusi ka teistega jagada, siis nüüd nad mõisas on.

Teatavasti on mul üks lihtne ja odav ajaviide.


Odav, sest palju need pliiatsid ja paberid ikka maksavad, lisaks suur saapakarp, kuhu mu mitme aasta pisipildid vabalt ära mahuvad.

Lihtne ka, eriti pisikest pilti joonisada. Vajadusel muudkui kustuta ja hakka otsast peale, 

Nii et kes mõisa satub, siis vaadake ka all ringi. Ainult nii leiate üles peegli, mis paljastab tõde! 

Sa oled ilus!

Lisaks kümnete kaupa pisipilte. 



Pisipilte saab ka osta, kas kinkekoti või järjehoidjana. Tulu läheb mõisakooli toetuseks.


Sellised mõisamõtted siis täna. Kui midagi meelde tuleb, kirjutan juurde. 

Näiteks see, et ajutiselt on sissepääs mõisa tagaküljelt. 

Avatud on mõis kolmel päeval nädalas: reedel, laupäeval ja pühapäeval.

Kes muul ajal tahab, peab helistama ;) 

...


Pühapäev, 26. juuni 2022

Vanaema juures

 ...

Enamiku oma lapsepõlve suvedest olin maal vanaema ja vanaisa juures. Elasin seal suht igapäevaelu: koristasin, korjasin marju, rohisin, tõin kaevust vett ja viisin solgipange õue. Mõnikord. Töödega mind üle ei koormatud. 

Vajadusel hoidsin nooremaid sugulasi, olin lastelastest kõige vanem. 

Rattaga käisin poes, mannerguga naaberkülas piima toomas. Järve ääres suvitasime, vanaisaga käisime kala püüdmas, sõbrannaga kolasime mööda metsi ja korjasime marju või seeni. Kindlasti kogu põhikooli aja, peaaegu terve suve. Augusti lõpus, kui linna tagasi läksin, käis suve-sõbranna mind gladioolidega teele saatmas. Ja vanaema seisis teeotsas ja lehvitas, pisar silmas.

Praegugi alles see lapsepõlve muinasmaa ja sõbrannaga, kes küll kaugemale kolinud, hoiame kontakti.

Vanaema surmast möödus kevadel 27 aastat. Vanaisa suri üheksa aastat varem.


Siin olen ma ise lapsehoidjate meelevallas. Läheme järve äärde suvitama, joogid kaasas.


Nooremad sugulased.


Vanemad sugulased.


Järvel lõbusõitu tegemas.


Suve-sõbranna Sirje


Taaskasutus 50+ aastat tagasi


Vanaisaga lõbusõitu tegemas... või hoopis tööle?

Olid ajad! 
...


Laupäev, 25. juuni 2022

Ajuvabadus

 ...

Või kuidas seda nüüd nimetada? 

Mõtlesin, et teen oma viimase aja koormatumatele kehaosadele kingituse... st väsinud jalgadele lõhnastatud-maitsestatud-täiustatud meresoolaga vanni. 

Kui pakist enam-vähem sobiva portsu sisse valasin, tundus saadud segu ootamatult roosa (erinevalt eilsest punaste pojengide peaaegu olematust värvist). Pakki uurinud, selgus, et tegu oli toalillede kastmiseks mõeldud väetiseseguga. Eks ma nüüd üks lilleke olen, aga jalgu ma sellesse segusse kasta ei julgenud. Viskasin üle ukse karikakardele. 

Ja hakkasin otsast peale. 

Tühi kauss, pakk vannisoola, mis mingil arusaamatul põhjusel väetisega kohad oli vahetanud, soe vesi. 

Täielik ajuvabadus... mille võib küll julgelt tänase 30 soojakraadi kraesse ajada.



...

Reede, 24. juuni 2022

Lamamise päev

 ...

Täna ma õue ei lähe. 

Esiteks näitab termomeeter, et vilus on 28° sooja. Ilmselgelt on toas vähem. Teiseks pole ma viimased viis päeva tavapärases rütmis elanud, ja nüüd on tunne, et just täna on päev, kus ma mitte midagi ei tee. Või ei noh, mittemidagi on ilmselge liialdus. Täna ma ühtegi kohustust endale ei võta. Ok, pujengi pleekinud ja pudenemiseelses seisus õied lõikan ära. Kui juba pudisevad, on kõik kohad roosat sodi täis. Parem ennetan, korjan kokku ja viin metsa alla.

Samas, saan aru, et nüüd on uus reaalsus, kus kõik teevad endale pujengi õitest siirupit. 

Paranduseks... enam pole pujengi. Nüüd on pojeng, pujeng on vananenud nimetus. Ei tea, kes selle avastas? Erinevalt inimestest, kes mingil hetkel teadvustavad, et nende nimi neid enam ei kõneta, taim vast lepib sellega, et ma mõnikord teda vana nimega kutsun.

Aga Nami-Nami blogi retsept on siiski pojengisiirup.

Kuna seal on mainitud ka maha varisenud õielehti, siis äkki ma proovin, ehk nad isegi kõlbavad.  Kuigi kahvatuks pleekinud, püsivad nad veel kenasti põõsas. Iseasi, kas nad värvi annavad. 

Tekkiski huvi, tundub, et molutamine on seks korraks läbi ;) Lähen õue ja vaatan oma iluaia üle!


15.06.2022

...

Teisipäev, 14. juuni 2022

Lõhnab hästi

 ...

21.08.2020... pesupäev Kolgas


Kuskilt oli meeles, et pesumasinasse soovitatakse panna äädikat. Kui palju, täpselt ei mäleta. Loomulikult leidsin Google abil vastuse oma küsimusele. 100 ml täitsa piisab.

Mina olen mina, panin äädika, aga unustasin panna pesupesemisvahendi. Loputusvahendist rääkimata!

Meelde tuli küll, aga kõik nupud olid juba sisse lülitatud. 60° kuumust. Topeltloputus.

Start. 

Tuli leppida olukorraga, ja lõppude lõpuks, niiväga must see pesu nüüd ka ei olnud! 

On nagu on. 

Kui õhtul pesu nöörilt kokku korjasin, tuli tõde tunnistada. 

Imeline puhta pesu lõhn. Mitte kunagi pole pestud ja õues kuivanud pesu mul nii hästi lõhnanud... kusjuures, ma alati nuusutan ;) 

Ja mälusopist tuli see lõhn mulle meelde. Kunagi Tartus oli meil bioloogia laboris õppejõud, kelle valge töökittel just niisama hästi lõhnas. 

Mida kõike inimene ei mäleta!

Õppejõu nime meenutades ma sama kindel küll ei ole, kas Jaan T või Hans T. Üks neist kahest igatahes oli.

...