pühapäev, 18. veebruar 2024

Sõprus on hinnas

 ...

Kuna ma viimasel ajal raamatukogust ilmselgelt rohkem raamatuid laenutan, kui ma neid lugeda jõuan, kipub muu elu ripakile jääma. Tühja need tubased toimetamised, need on nagunii suht mõttetud. Selles mõttes, et tee palju teed, tehtud nagunii ei jõua, ühest otsast lõpeta, teisest otsast uuele ringile. 

Alles eile sai ahju köetud, täna jälle otsast peale.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Vahepeal oli igasugu olulisi tähtpäevi, mis ka kuidagi märkamatult ja jälge jätmata mööda libisesid.

Algas draakoniaasta.... oleks tulnud tähistada. Et ikka rikkus teaks, kuhu majja tulla.

Vastlapäev oli, aga ei ühtegi vastlakuklit. hernesupist ja vastlaliust rääkimata.

Sõbrapäev, kus kõik sõbrad jäid tervitamata. Selles mõttes, et istusin, nina raamatus, ja lasin sõpradel ennast tervitada. 

Ega sellise suhtumisega midagi erilist loota ei tasu! Õnneks mõni sõber on veel alles jäänud ;) 

Sõbranna lapsepõlvemaalt ajast, kui tema lõpetas esimese klassi ja mina teise. 

Sõbranna Telliskivi tänavalt, ajast kui mina läksin kuuendasse ja tema seitsmendasse klassi. 

Onupoeg aastast 1969 ja tema kaasa, kes veidi hilisem väljalase. 

Armas reisikaaslane viimaste aastate reisilt.


Vastu õhtut panin endast lõpuks väikese meeldetuletuse ka üles. Aitäh, kes märkasid ;)



...

Samas, mõned värskemad sõbrasuhted on tekkinud. Aga nendega olen väga ettevaatlik. Miski paar nädalat tagasi läksid mu näoraamat ja messinger lolliks, mille tulemusena sattus ootamatuid sõpru mu FB sõbralisti. Tundus nagu Ameerikast.

Nendega oli lihtne, eemaldasin nad enne kui suhe jõudis tekkida. Sõprus, ma mõtlen... nii et sealt sõbrapäevatervitusi ei tulnud.

Aga kiri gmailis tekitas minus ärevushäire, ja ikka nii tugeva, et ma isegi kirja avada ei julgenud.



Peaaegu sama kahtlane jutt, kui neil Ameerika "sõpradel", kes Messingeri eestikeelse raskesti mõistetava sisuga teate jätavad, mida ma näen ilma sõnumit avamatagi. Samamoodi see sõber Harry, ilmselt ka võõrkeelsete juurtega. 

Kui nüüd uskuda head tuttavat Konna, on vist küll tegemist mingi ilukirjandusliku eksperimendiga, kuhu ka teda osalema kutsuti, aga millest palun mind küll välja jätta. Kirjutamine ja arvustamine pole minu tugevamad küljed. Pealegi, kardan, et kustutasin selle lugemata kirja oma postkastis hoopistükkis ära, nüüd ma ei teagi, millisest luuleelamusest ilma olen jäänud. Või äkki seilaks koos Harriga juba  Põhjamere kruiisil.

Sest tema vaeseke ju ei tea, mis kingiks saadud maiuspala* mul kodus külmkapis on.




*Kui mina tema heeringas oleks... kas ta mind ka külmkapis hoiaks?

...

neljapäev, 15. veebruar 2024

Kuulasin, vaatasin. lugesin

 ...

Kohe päris palju olen... 

Kuulanud. 

Vaadanud. 

Lugenud.

Aga mitte ainult.

Isegi kohal käisin. 



2. veebruar... see oli reede.

Kui numbritest rääkida: võistu lugesid õpilased viiendast kuni kaheteistkümnenda klassini, kokku 36. Kõige suurem grupp oli keskkooli õpilasi, 13. Neid ma kuulama läksingi. Usun, et tegin hea valiku, imetlusväärne, kui pikad ja mõttetihedad Tammsaare tekstid olid neil pähe õpitud. 

Aga mitte ainult peas, kõik see esitati enesekindlalt ja nauditavalt. 

Tanel Tatter, kes juhtis vanema rühma hindajate tööd, ütles ürituse pidulikul lõpetamisel, et on üllatunud, kui andekad on noored esinejad. Tõesti, neid oli nauditav kuulata. Samas polnud ma sugugi üllatunud (pigem oleks olnud see ka minu valik), et peaauhinna sai hoopis tütarlaps keskmisest vanuserühmast.  

Žürii tegi otsuse, kui vanuserühmade parimad oma lugemist juba täissaali ees kordasid. 

Kui nimedest rääkida... seekord läks võit ülikoolilinna. 

Kirke Miina Tegova, Tartu Mart Reiniku Kool, juhendaja  Silja Russak 

 ...

Laupäeval oli järgmine üritus.

Seal käisin ka.



Päev täis huvitavaid kohtumisi kirjanike ja muusikutega. Kaks kontserti koolilastelt ja lõpukontsert ansamblilt "Lonitseera".

Vestluspingil istus ja vestlust kirjanikega juhtis Carolina Pihelgas, kirjanduspingil istusid Lilli Luuk, Mirjam Parve ja Valdur Mikita. 

Viktoriinis osalesime oma laudkonnaga ka... tõsi küll, me polnud eriti edukad. Aga pole hullu, küll järgmine kord läheb paremini ;) 

Siis istusid kirjanduspingile ja võtsid jutujärje üle Tammsaare kirjanduspreemia nominendid. 

Mitte küll kõik, kelle teosed valitud nimekirjas ootel.



Üheksast nominendist oli kohal viis. 

Peapreemia vääriliseks tunnistati Rein Raua romaan "Katkurong".


Mina andsin uue aasta lubaduse: kõik esitatud teosed aasta jooksul läbi lugeda. 

Siit siis tulebki see pealkirjas mainitud lugemine, mis väga keeruline ei tohiks olla, sest mul on põhimõte, et iga kord raamatukogus käies võtan vähemalt ühe Eesti oma autori teose. Parem kui kaks, mõnikord ka kolm ;) 

Kusjuures, algus on tehtud.

Eile lõpetasin Piret Jaaksi "Taeva tütred", ühe nimekirjas olevatest raamatutest.

Aga see on juba järgmine lugu.

...


teisipäev, 6. veebruar 2024

Puukuurituur

 ...

Käisin tuuril.

Puukuurituuril.

Kõik, kes oma elamisse ahjusooja saavad, teavad, millest ma räägin. 

Aga seda nad ei tea, et puukuurituuril on kõige toredam käia ööhämaras. Siis on see on lausa omaette seiklus. Müstilised hääled keset vaikust ja kummalised valguslaigud keset pimedust. 

Eriti kui südaööle satub.

Sellest võib jääda sõltuvusse... viimasel ajal ma ainult öösiti käin. 

Rännak enne teki alla minekut.



...

kolmapäev, 24. jaanuar 2024

Elu viereb nindagu ernes

 ...

Täna juba kesknädal.

Vähe sellest, on kesknädala keskpäev. 




Tegin söögi valmis, siis sõin kõhu täis... ja siis kontrollisin, kas selline toit üldse olemas on.

Õnneks täitsa olemas! Leidsin Lia Virkuse retsepti* 2015. aasta Õhtulehest.

Kui nüüd tõtt tunnistada... mina nii ei teinud. Ja isegi toidule olin jõudnud ise nime anda. Herne-tatrahautis.

Mina sorteerisin eile poolikuid kuivainete pakke. Et teeks mõnele lõpu peale. 

Pooliku paki poolikud kollased herned panin hommikul likku, õhtul oma suurde punasesse ahjupotti ja koos pannil kuumutatud sibula ja riivitud porgandiga ahju, mis just  oma põhitöö oli lõpetanud. 

Kui pliidi alla tule tegin, hautasin tatra.

See kõik oli eile.

Täna hommikul pannil soojendasin. Natuke võid ja natuke õli, mõni lusikatäis tatart ja teist sama palju hernepajast, kaas peale ja natuke aega haudumiseks... täitsa söödav toit sai. 

Ja mis peamine, ma ei usu, et keegi teine sellist toitu söönud on ;) No kui, siis LV ise vast ka! 

Kaasale ei pakkunud, tema tatart ei fänna, tema saab hernesuppi. Mul puljong külmkapis täitsa olemas, isegi liha on sees.

...

*LV retsepti järgi valmistades oleks herned leotatud ja poolpehmeks keedetud, siis tatar juurde ja edasi hautada. Lõpuks lisada võis praetud sibul, soovi korral praetud koos peekoniga. Nimeks herne-tatrapuder röstsibulaga

Kah sobiv, aga mul oli ahjus lihtsam. 

...

esmaspäev, 22. jaanuar 2024

Kokkupuutepunktid

 ...

Ma ka tasapisi katsetan. Skännisin ja tegin veel mõned mustvalged fotod värviliseks.

Võiks ju öelda, et miks peaks originaale töötlemisega muutma, aga kui arvestada, et suur osa selle aja fotodest, mis minu käes, on suuruses nii umbes 5 x 8 cm ja mõned veelgi väiksemad, siis luubiga vaatamine vist poleks ka hea mõte.




Ilmselgelt on seegi pilt originaalis tibatillukene, ja lisaks hallikarva. 


Sõidame emaga Tallinna. Mitte küll otse ja hobuvankriga, sellega viiakse meid 7-8 km kaugusele raudteejaama. Edasi juba rongis koos emaga. Foto põhjal võib arvata, et käru oli ka kaasas. 

Olen seda pilti vaadates kogu aeg arvanud, et just tookord ootas mind ees haigla ja operatsioon.

Ma tean isegi arsti nime, kes mind lõikas: noor ülikooli lõpetanud onkoloog-kirurg, hiljem tuntud teadlane ja professor, kes oli seotud ka Eesti Vähiliidu asutamisega.

Siit need mõned lubatud kokkupuutepunktid, lisaks sellele, et VR on terariistaga mul kallal käinud ja sellest sisse(välja)lõikest mul jälg otsmikul on. 

Aga ta on sündinud septembris 1928, täpselt nagu Pilvi. 

Ja kuskilt kaudu on ta isegi tuttav, ütleme nii, et kauaaegsete tuttavate tuttav. Ma isegi ei tea, kas tutvused olid mängus, et just tema mind opereerima sattus. 

Nüüd, peale foto töötlemist ja suurendamist saan aru, et olen teadnud valesti, neil piltidel on op juba minevik. 





Minevikuks saanud on ka doktor, kes eelmise aasta märtsis igavikuradadele läks.

Mingi 10-15 aastat tagasi oli mul sealsamas juuste piiril uus lõikus, aga sellest tohtrist ei tea ma midagi, isegi nime ei mäleta. Lõikamist ehk natuke. Ja kuskil kaustas on vist foto, kus mul plaaster laubal.

Aga arm otsmikul on mul seega peaaegu et sünnist saati... mitte et see mind kunagi seganud oleks.

...

laupäev, 20. jaanuar 2024

Selgeltnägija

 ...

Olin köögis toimetanud juba terve igaviku. Ühel hetkel tekkis mõte, et huvitav-huvitav, palju kell võiks olla. Kaksteist? Rohkem või vähem?

Selline tunne, et ei rohkem ega vähem.

Nii ma mõtlesin.

Siis vaatan... elektripliidi kell näitas 12.00

Natukene hakkasin muretsema: ma ei taha olla selgeltnägija. Ega ajanäitaja.

Õnneks meenus kohe, et kell köögis on 2 minutit ees. 

Kohe hakkas kergem ;)  




...


teisipäev, 16. jaanuar 2024

Sõts, sõtse ja ajalibisemisromaanid

 ...

Ma tean (või pigem: arvan teadvat), et olen seda sõna läbi aegade valesti kasutanud, no et õest rääkides ütlen pigem sõtse, mitte sõsar. See on harjumus aegadest, kui ma veel koolis käisin. Tundus kuidagi keele- ja meelepärasem.

Aga Canadas elanud vanaema vend alustas oma kirja hoopis sõnadega Tere sisar


13.10.1956


Võtsin siis ette ja vaatasin, et mis on ja miks on.

Tuleb välja, et pole hullu midagi.

Õe kohta saabki öelda nii sõsar, sisar, sõts ja sõtse.

Sõtse tähenduses isa õde tundub väga võõrana. Selles mõttes, et nagu kasutamiskõlbmatu. Isa õde elas Saaremaal ja temast rääkides oleks väga imelik kasutada muud kui tädi Ilse.

Kui ma praegu mõtlen, siis mulle sobib kõige paremini variant, et sõtse on vanem õde ja sõts on noorem õde. Kuskilt keeleleheküljelt sellise võimaluse isegi leidsin. 

Õeraas kõlab ka kenasti.

Mul õeraas on minust ligi 5 aastat noorem.


Kuna seda must-valget fotot olen juba näidanud, 
andsin seekord natuke värvi juurde ;)


Õde iseenesest on natuke kahtlase väärtusega sõna. Kuidagi ebaõiglane, et vend ja vendlus vs õde ja õelus.


Seda õdede õelust kumab läbi kahes raamatus, mis ma mõne viimase päeva jooksul läbi lugesin. 

Vahemärkusena öeldes, ma ei saa aru, kuidas saab inimene lugeda ja samal ajal tavaelu elada? Ma kas ei saa enne hommikut magama... või siis enne keskpäeva üles (sest loen voodis)... või päev otsa midagi  muud kasulikku tehtud. Ma lihtsalt kogu aeg loen, kuni raamat on läbi.

Aga lugesin ma "Minu õde" (Michelle Adams) ja "Vihmaste ilmade õed" (Kate Hewitt). Lisaks sellele, et mõlemad raamatud rääkisid kahest õest, oli neis midagi veel, mis haakus. Natuke õelikku õelust; saladused, mis on muutnud neid haavatavaks; aastaid painanud mõte: mind ei ole tahetud. Kaks erinevat lugu, kohati päris valus lugemine. Mõlema raamatu puhul tundsin, et lõpp polnud päris see, mida mina ootasin. Aga haarav lugemine oli, ja nagu öeldud, midagi muud suurt nagu teha ei jõudnudki. Niisama pisut igapäevaelu, kui lugemises puhkepausi tegin.

Aga mis lugu on selle pealkirjas lubatud ajalibisemisromaaniga?

Eks see nüüd mingil määral mäng sõnadega on.

Võtsin selle Google tõlgitud lõigust, kui tundsin huvi nende kahe kirjaniku eluloo ja loomingu vastu. Google tõlgib lihtsalt kiiremini ja kuigi mitte alati õigesti, siis kindlasti paremini kui mina.

Ja ma olen absoluutselt nõus: lugesin, ja aeg libises märkamatult... kuigi aknast õue vaadates on tunne, et päevadele on juba pikkust juurde tulnud.

...