pühapäev, 14. oktoober 2018

Kasevihalõhnaline

...
Sõitsin rattaga ja mõtlesin: mis tuttav lõhn?

Mis lõhn see ometi on?

Pool tundi sõitsin, enne kui aru sain.

Metsaäärne õhk lõhnas kui kaseviht.

Mitte see kaseviht, mis äsja valmis saanud. 
Pigem see, mis juba kuivanud, aga siis vette visatud ja niiskuses nagu ellu ärkab.

Päev ka täna eriline.

Kolletamispäev.


Seenetamispäev oleks ka võinud olla.  
Umbes nii, et mis sa siin seenetad, kui seeni ei ole.

Mis ühest küljes on õige, saagiks vaid kaks kukeseent ja kolmveerand porgandriisikat. Õigem oleks olnud needki metsa jätta, aga kus ma teada võisin, et isegi soustijagu ei saa.

Silmale ilu oli küll!




Natuke tänase päeva ennustusi ka.

Kui kolletamispäevaks on mets kollane, võib oodata lühikest kärekülma talve ja varajast kevadet. 
...

reede, 12. oktoober 2018

Eilse ürituse jätk

...
Mis puutub tänasesse üritusse, siis olen jõudnud " Serafima ja Bogdani" lugemisega 480. leheküljeni. Usun, et täna lõpetan.

Aga eilse ürituse jätkuks, et kuigi metsas oli mõnus, on asjas pahupool ka. Mets, kus käisin, on läbi aegade olnud üks mu lemmikuid. Ühest küljest seepärast, et selle metsaga on seotud kaks tuttavat talukohta.
Kirju-Kuke ja Taga-Tõnu.

Kukel elas metsavaht oma naisega, neilt käisime piima toomas.
Kui ma laps olin.
Nüüd pole vist maja kohtagi alles.
Sinna on noor mets peale kasvanud.

Taga-Tõnul elas tädi Karin.
Aga see oli enne minu aja-arvamist.

Mina mäletan vaid jupikest maakividest vundamenti, suursugust õuepuud ja vanu õunapuid.

Juba ammu võeti selle ümber mets maha, nüüd oli ka võsast lage, aga kõik risu-räsu takistab liikumist.

2010

Kuke ja Taga-Tõnu vaheline mets on läbi aegade olnud mu lemmik-seenemets.
Üritasin seekord ka sinna jõuda.

Kõigepealt tee Ees-Tõnule.

Veel eelmisel rattaringil sellist vaatepilti ei olnud.



Edasi üle põllu, Tagatõnu-poolsesse metsaserva. Põllu peal sõita ei saanud, aga rattaga jalutada küll.




Tuttava teeotsa leidsin üles, aga rattaga edasi enam ei saanud.
Misteha-misteha!

Ratta jätsin põllu serva, edasi ukerdasin tõkkeid täis teed mööda.


Õuepuud pildistama ei pääsenud, risu oli lihtsalt liiga palju.

Õnneks oli mingi osa metsast ja metsateest ikka alles. Oleks vahepeal ratta selga võtnud, oleks edasi juba sõita saanud.
Poleks pidanud pärast tagasi põllu servale ukerdama.
Oleks Kuke kaudu maanteele läinud.
Poleks.
Oleks.
Poleks.


Seentest juba rääkisin. Et saak jäi niruks.
Silmailu see-eest nad pakkusid.


...

neljapäev, 11. oktoober 2018

Tänase päeva üritus

...
Et igale päevale oma nägu anda, peab igasse päeva kavandama ürituse. Mingi aeg tagasi oli mul programmis filmide järelvaatamine. See üritus venis väga pikale, oli  miski 3 tundi üle südaöö, kui "Rannahotelli" viimane osa vaadatud sai. "Sild" oli ka veel kavas, aga kartsin, et hommikune ärkamine nihkub õhtusse, kui oma üritust kohe ei lõpeta.
Joodud pirakas tassitäis kohvi oleks küll meeled veel paar tundi erksana hoidnud... avan ma.

Tänaseks ürituseks oli planeeritud raamatu lugemine. Piinlik tunnistada, aga ikka pole veel läbi. Ei Bogdan ega Serafima. Mõtlesin, et võtaks ja loeks kohe lõpuni, kõik need alles jäänud 150 lehekülge... mis on märgatavalt vähem sellest, mis juba loetud.
Muidugi, õhtu alles noor, jõuaks ka. Südaöönigi aega, ja kes keelab mul kella kolmeni lugemist!

Aga samas, ega neid üritusi nii jalaga segada ka pole, ehk oleks mõttekas homsesse lükata ja tänane üritus võib piirduda mõne tunniga, mis päeval metsas käisin.

Ehk siis: metsas käimise üritus.


Uute seente üritus (ma pole lehter-kukeseeni varem korjanud).
Jalgratta jalutamise üritus (no kui ikka sõita oli täiega võimatu).

Ütlen kohe ära, et seenesaak oli nigel. Mis kõige kurvem, leidsin sellise priske lehter-kukeseente koha, aga loll mina ju ei julgenud korjata. Kuigi seente määraja kinnitab, et tegemist on seenega, mille isegi algaja seeneline ära tunneb.
Seda sain alles kodus teada, seened jäid metsa kasvama, välja arvatud need kümmekond, mis tuvastamiseks koju sai toodud.
Aga kukeseened ja paar pilvikut ka, soustijagu kokku ikka.

Nii et vahet pole, mis üritus, igatahes läks korda. Ilm oli ka imeilus, vähemasti seni, kuni koju jõudsin. Pärast läks uduseks ja halliks.

Nüüd tikub tukk peale.

Raamatulugemine jääbki vist homsesse.
...

kolmapäev, 10. oktoober 2018

Raamatutest alguse saanud

...
Mul oli kunagi komme võtta kätte mõni juba loetud raamat, see suvalises kohas lahti lüüa ja lugeda. 

Jäädagi lugema, mis sest, et kordi ja kordi loetud. 

Mõned neist olid lasteraamatud, tegelikult, enamik neist. Neid oli kuidagi kerge lugeda, ja hoolimata tuttavast sisust, jätkuvalt huvitav.

Mõned neist olid Astrid Lindgreni raamatud.
"Meisterdetektiiv Blomkvist"
"Hulkur Rasmus"
"Rasmus, Pontus ja Lontu"
"Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses"
Need olid mul kodus olemas ja neid lugesin korduvalt.

Hiljem lisandus lemmikute hulka "Vahtramäe Emil" ja "Vennad Lõvisüdamed".
Täiskasvanueas.
Neist kahest just "Vennad Lõvisüdamed".
Kui oli vaja rääkida elamisest ja suremisest. Seal on mõni lõik, mida mõned korrad mõne teema juures olen lastele ette lugenud.
Suremisest.

"Pipi Pikksukk" ja "Bullerby lapsed", neist olin ma tõenäoliselt juba välja kasvanud, kui raamatud ilmusid. Või minuni jõudsid. Need niiväga ei kõnetanud.

Päris kindlasti on kõige rohkem kordi just "Meisterdetektiiv Blomkvist" mul otsast lõpuni läbi loetud. Ju sealt sai ka alguse mu eriline nõrkus krimkade vastu.

No ja nüüd jookseb Tallinna kinodes film "Astrid Lindgreni rääkimata lugu".
Rääkimata lugu on kurvavõitu, samas film ise ei jätnud masendavat tunnet hinge. Ühest küljest oli küll noor Astrid jäetud oma eluraskustega üksi hakkama saama, teisest küljest nägin ma läbi filmi inimesi, kes tegelikult kõik tüdrukust omamoodi hoolisid ja erinevatel hetkedel erinevalt toetasid.

Need 123 minutit läksid väga ruttu.

No ja silm oli ikka mitut puhku märg.
...
No ja siis need numbrid. 

Mulle meeldivad.

A. Lindgren on sündinud 1907. aastal.
Seega siis kaks aastat varem kui minu vanaema.
Astridi esimene laps sündis, kui ta oli 19.aastane.
Poeg Lars... Lasse.
Lapse isaga ta ei abiellunud ja esimesed aastad ta poega ise kasvatada ei saanud.
Abiellus 1931.
Mõned aastad hiljem sündis perre tütar.
Fotol Astrid ja tütar.



Minu vanaema oli 19, kui tal sündis esimene laps.
Tütar.
Foto aastast 1932 või 1933.


Vanaema ja vanaisa abielu registreeriti paar kuud enne nende tütre sündi.

Minul  aga... raamatutest alguse saanud austus, lugupidamine ja huvi ühe andeka Rootsi kirjaniku vastu.

Lisaks vanad lood ja pildid, mis loovad omamoodi läheduse.
...

laupäev, 6. oktoober 2018

Kino ja muusika

...
Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev. 

Rahvusvaheline muusikapäev.

Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.
Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.

Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu  mõtetega haakuvad.
Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub Jaani kirikus
Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.
Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.


Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat. 

Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.


Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.

Veel muusikat.
Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.

Kuulasin ja nautisin.
Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.

Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.

Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas. 
Vana sõber, kino "Sõprus"! 


Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.



Milline vedamine!

Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta. 
Ja meie emad õppisid ühes klassis, Lenderi koolis.

Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.

Loomulikult ma läksin. 

Kohe.

Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.
Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.

Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.  

Film oli hea. 
Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.

Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?

Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud. 
Või midagi umbes nii.
Mõtlen mina.

Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord. 
Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev. 
90. juubel.
Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st. 
"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.

II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal
Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.
Vürstid tema elus oleks olemata.

Aga jah...
Järgmine "Sõpruse" sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril. 
...

kolmapäev, 3. oktoober 2018

Siit ja sealt

...
Sedapuhku veel üks tiir Tallinnas.
Paar-kolm nädalat tagasi.

Üks eesmärk oli käia näitusel "Ajatus" asukohaga Vene tänav 14A.
Katariina kirik.

Lausa piinlik, et ma Tallinna nii vähe tunnen. Seekord sattusin vanalinnas piirkonda, kuhu varem pole juhtunud.


Mitte ainult näitus, nii palju muudki huvitavat. Tõeline käsitööliste tänav!


Katariina käik.

Keraamika stuudio.
Nahakunsti stuudio.
Vitraažikoda.
Klaasikoda.


Valitud kunstnike valitud tööd.

No ja siis ikka see näitus, mis algusest peale sihtmärgiks oli.

Mulle väga meeldis. Muusika, avarus.
Ajatus.






Kaunis käsitöö ja aeg... ajatus.

Võtta aeg maha, vaadata ja kuulata.
...

kolmapäev, 26. september 2018

Eestimaa elu-olu-ilu

...
Kipume kodust kaugele.
Et maailma avastada.
Vaadata ja näha.

Me avastasime lastega ka maad ja ilma, augustikuu tagumises otsas.

Kasutasime ära tasuta bussipiletid ning võimaluse rongiga sõita ja viitsime-veetsime paar-kolm õhtupoolset tundi Tallinnas.

Vaatasime alt üles ja ülevalt alla.

Rohkem olime seal üleval.

Ja vaatasime alla.


Üles saime mööda Patkuli treppi.

Vikipeedia ütleb, et trepp on rajatud 1903. aastal ja trepil on 157 astet.


Kui juba üleval, siis vaatasime ringi ka.

Kõndisime kitsastel kivistel tänavatel.


Vaatasime üle olulisemad ehitised.


Ja loomulikult peatusime peegli ees!
10 sekundit...


Lõpuks jälle trepist alla, ring peale Balti jaama lähiümbrusele.


Pisut muusikalisi elamusi.


Ja ongi aeg, et tagasi koju.

Algul rongiga.
Siis bussiga.

Nagu naksti linnas käidud!
...