laupäev, 29. november 2008

Lund otsimas

...

Käisin täna lund otsimas. Kes teab, millal järgmine kord antakse. Kui üldse antakse.

Aga tänasest tunne, et lumi pole kuhugi kadunud. Lumi on oma olekut muutnud. Vedelaks läinud. Liinialune oli nii vesine, et kõrgetes kummikuteski raske läbida.

Kraavis oli veetase märgatavalt kerkinud ja kaldaperved varakevadiselt lumelaigulised.

No ja kui “pajutudud” kah vastu muhelemas… ainult kella kolmest ähvardama hakanud hämarus annab märku: kannata veel, kannata veel.

Kannata, oota ära talve algus, ja küll siis kevad ka ükskord tuleb.

...

kolmapäev, 26. november 2008

Lura ögat!

...

Petetud silmad... seda tehti väljapanekul Nationalmuseumis.
Stockholmis.

Aga seal oli muudki huvitavat.

Mulle need Rootsimaa suured ajaloolised hooned meeldivad. Mõnikord ma mõtlen, et mis majad need küll algselt olid. Kas tõesti ehitatigi eesmärgiga, et siia rajame muuseumi ja kogume kokku aarded üle kogu maailma?

Aardeid seal igatahes jagus. Kunstis suht võhik, kujunesid mul seal kohe oma lemmikud. Kuna pildistamine oli lubatud, püüdsin pildile kõigepealt need pisikesed paksud inglid. Osake suurest maalist, aga terve pilt poleks nagunii peale mahtunud.

Neid lapsukesi vaadates meenuvad suvised olümpiamängud.
Et kuidas neil seal Hiinas küll õnnestus sadade kaupa ühesuguse pikkuse, saleduse ja naeratusega noori naisi kokku saada?
Ja kas selle Rubensi maali modelliks oli ainult üks pisike pontsakas tiibadega inglike?

Osake suurest maalist on ka Rootsi kuninga Karl XII kojutulek. Sõjakäigult. Kilbil.
Koju toodi Norrast, kus ta hukkus Fredrikshaldi kindlust piirates… see võis väga ränk teekond olla.
Gustaf Cederströmi maalil nad tulevad: vaevatud sõdalased, hukkunud kuningas õlgadel.

Karl XII oli vist küll üks üsna sõjakas kuningas. Vähemasti poole oma lühikesest elust (mis on umbes-täpselt 36 aastat) veetis ta sõjakäikudel ja lahinguväljadel. Lapsi tal ei olnud. Ei tea, mis oleks Rootsi elus tänasel päeval teistmoodi, kui Karl XII–st oleks alles jäänud üks pisike pontsakas järeltulija, tulevane valitseja?

...

Tegelikult läksime me Stockholmi Rahvusmuuseumisse vaatama näitust "Lura ögat!"

"Peta silma!"

See oli hea.

Mõne pildi puhul oli tõesti tunne, et mis see siis on, kas pilt või päris.

Näppida oleks tahtnud… aga ei tohtinud. Pildistada vist ka mitte.
Aga netis on pilte üleval, nii et pole hullu, saab vaadata.
Seal on näha see poiss, kes pildi seest välja ronib.
Ja siis see mees, kes end veeämbrisse uputab. Pildi pealt muidugi ei paista, kuidas protseduuri käigus näoilme muutub. See viimane muie oli nagu kõige õnnelikum.

...

DANZUMEHE blogis leidsin pikema jutu ka, nii et sinna saan lugema minna, kui endal meelest ära läheb.

...

teisipäev, 25. november 2008

Sundbybergis siis

...
Normaalne oleks alustada algusest, mina aga veeretan tagant ettepoole.

Kuidagi lihtsam ja loogilisem on meenutada.

Ehk jõuan algusesse välja.

Et kõigepealt see, kuidas tagasi tulin.

Ja nüüd see, et kohapeal olin ka. Napilt kaks päeva, aga päris kindlasti ühe terve öö.

Sundbybergis siis.

Kõik oli turvaline ja tuttav: hommikune kohvitamine ja õhtune campari apelsinimahlaga,

ahjukala peekoni ja spinatiga, salat avokaadoga, voodi a`la printsess herneteral (5 madratsit), tuttavad pildid klaveril ja tuttav vaip seinal.

...

Ja lähedane inimene, kellega meenutada ja kelle käest küsida.

Tegelikult oli ju nii, et 1. septembril ma juubelisünnipäevale ei jõudnud. Pidustustest ülevaade on küll olemas.

Ja veel sellest, kuidas heaoluühiskonnas sotsiaaltöötaja sünnipäevajärgselt kohal käis, väike uurimus, et millist abi eakale.

Sünniaasta jah 1928.

Ikka ise õues, poes ja turul, tugiraami ei vaja... kui 8 km jalutuskäik pole mingi probleem.

Loobuda on tulnud küll, autot enam juhtima ei kipu.

Ja pojale on lubatud, et enam püsti köögilauale ka ei roni, jäägu need laed pesemata.

Lõbus oli kõigil. Juubilaril. Ametnikul. Ja minul kuulata.

Meie käimistest siis ka. Solna centrumis. Åhléns`is. Drottningatanil. Nationalmuseumis.

Vahepeal oli küll tunne, et kas ikka jõuan kannul püsida. Õnneks ma veidi enne treenisin.
Sain hakkama.

...

Plaanid paigast

......

Kui kogu Eestimaa räägib oma lumeelamustest (oh sina Jeestimaa… nagu ütleks mu kadunud vanatädi), siis ei saa minagi neist hangedest mööda minna. Seda enam, et olin pühapäevasesse tuisupilve suisa sisse visatud.

Hommik Tallinnas oli paljutõotav. "Romantika" maabus 10 minutit enne etteantud kellaaega.

Juba kolmas takso sadamahoone juures ei olnud ette tellitud.

Taksoarve oli taskukohane (80 krontsi).

Mees oli küll autoga kodus lumevangis, aga sõtse arvas, et nemad ehk ujuvad välja. Ja tulevad bussi vastu.

Aga siis selgust, et bussiliin on käigust maas.

Kui pole lennuilma ega meresõiduilma ja maanteed lumest umbes, siis raudtee tundub kuidagi eriti turvaline. Pole kuulnud, et tuul oleks liiprid paigast puhunud või vedur kõhtupidi hangeharjale sõitnud.

Nii ma siis valisin raudtee koduteeks, Balti jaama turvaliseks ootekohaks ja väljuvatest rongidest just selle, kuhu kohalikku bussi vastu oli oodata. Eelnevalt muidugi kontrollisin telefonitsi üle, et kas ikka võib. Oodata. Loota.

Ja siis oli mul korraga palju vaba aega. Peaaegu et õhtuni.

Koti andsin hoiuruumi varjule.

No ja siis edasi läks nagu läks.

Isa korteri võtmeid ma kaasa polnud võtnud.

Sõbranna üks ütles, et tema läheb kohe mehega maale.

Sõbranna kaks ütles, et tema sellise ilmaga küll õue ei tule… et minuga koos kohvi juua. Et parem mina sinna. Miskipärast arvas ta, et Balti jaamast Õismäele on oluliselt lühem maa kui Õismäelt vaksalisse.

Aga "Pagaripoistes" on hea kohv ja head pirukad ja alati värsked lehed lugemiseks. Paari tunniga viisin ma selle kõigega ennast kurssi.

Siis külastasin Telliskivi tn otsas olevat "säästukat" ja ostsin endale ühe joonelise vihiku. See võttis päris palju aega.

Siis kõndisin läbi kõik Balti turu veel lahtiolevad ostlemiskohad.

Käisin kahes R-kioskis.

Pildistasin tuisuilma… kaamerat märgamata... aknast.

Vahepeal lugesin Eri Klasi mõtteid Eri Klasi elust (raamat oli kotis).

Aeg läks nagu lennates.

Ja juba tuligi rong ette.

Ja juba oli väljumisaeg.

Ja siis oli pool tundi ajast üle.

Ja siis rong varsti väljuski.

Siis helistasin bussijuhile… sest mulle tundus, et rong veidi hilineb.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne

Ja kui sõbrants-kolm helistas, et tema põnn juba neljandat tundi Aegviidus ja rong ei välju, et kas mina tahan sellest rääkida. Ikka tahtsin, meie sõit sujus täiesti arvestatavas tempos.

Kuni… ma enam ei tahtnud sellest rääkida. See oli siis, kui enne Aegviitu jõudmist me törtsti seisma jäime ja tunnikese-poolteist seal paiksetena püsisime.

Ja siis helistas.. ja mina siis helistasin.. ja siis mulle helistati… jne jne jne… kuigi ma tõesti ei tahtnud sellest enam niiväga rääkida. Eriti bussijuhiga, temale saatsin sõnumi.

Aga kõigi nende helistamiste tulemusel leidsin ma rongist onunaise. Ja ühe tuttava põnni, kes ka lootis, et ehk buss ootab. Ja koju viib.

Buss ootas.

Bussijuht oli fantastiline, isegi ei porisenud. Kuigi põhjust ju oli. Kasvõi see, et ootamise 2-3 tunni jooksul oli buss hange mattunud ja välja ukerdamine oli veidi raskendatud.

Ja kui teed polnud näha.

Ja kui ainus võimalik sõidurada oli blokeeritud hangeharjal auto poolt. Mis sai bussijuhi labida, köie ja musklijõu abil tagasi õngitsetud.

...

Igatahes jõudsin ma kenasti sihtpunkti ja leidsin ka oma kodu lumest üles.

Oh sina Jeestimaa…

...

Neljane kajut

......
Kui sul on pilet neljases kajutis nii sõiduks Stockholmi kui ka tagasi, võid arvestada, et kokku jagad kajutit 6 võõra inimesega.
Sedapuhku sõitsin ma esimese otsa reisist uhkes üksinduses. See oli mõnus.
Tagasi tulles oli üks kajutikaaslane.
Polnud ka paha.
Huvitav inimene sattus olema. Venelanna. 73 aastat vana.
Minu vene keele oskus on nii nagu ta on, rääkida ei oska, aga aru saan. Seega tänuväärne kuulaja. Ja miks mitte kuulata, ikka ja jälle saan kinnitust, kui värvikad ja huvitavad võivad olla elulood. Viie põlvkonna lugu, igas põlvkonnas ainult üks esindaja alles. Või siis lihtsalt ainukesena olemas.
Roza siis, 73 aastat vana. Ma pole päris kindel, kas ta ikka oli Roza, aga vahet pole.
Roza tuli Põhja-Rootsist tütretütre juurest. Juba teist või kolmandat aastat käib ta seal pisikest 4 aastast lapselapse-last hoidmas. Aga et pisikese poiss seal polaaröös päris ära ei närtsiks, sõitis ema nüüd temaga 2 nädalaks Kanaari saartele ja Roza läks Tallinnasse, kus on tema kodu. Algul oli väike Dan ka Eestis, aga kuna ta igatses väga oma ema järele, otsustas perekond, et last ei tohi emast lahus hoida ja vanavanaema Roza võib küll käia abiks. Mis see siis minna, laevaga Rootsi, sealt 800 km edasi põhja poole.
Roza ise on õppinud kuskil Venemaal pedagoogilises koolis, töötanud Narvas lasteaiakasvatajana ja hiljem muusikaõpetajana. Tema mees, kes küll ema poolt venelane, oli sündinud ja üles kasvanud Rootsis.
Et kuidas Roza oma pool-rootslasest mehega kokku sai? Kui poiss oli 16-17 aastat vana, läks ta maailma seiklema. See oli kuskil 50ndatel.
Reisis Rootsist Kanadasse, esialgu oli plaan, et ka ema-isa tulevad järgi ja sinna rajatakse uus kodu.
Aga seal sattus ta seltskonda, kus tehti poisikesele põhjalik ajupesu. Mis, sa oled venelane, sinu kodumaa on Venemaa. Seal on vabadus, kõik on seal võrdsed, ilus elu jne.
Nii põrutas nooruk na rodinu, sattus kohe vene sõjaväkke, ja hiljem miskit moodi Narva ehitustöödele. Tantsupeol nad siis Rozaga kohtusid.
Mees ei suutnud eluga nõukogude ühiskonnas harjuda, igatses vanemate järgi, hakkas jooma, abielu lahutati. Ja siis ta suri, nende ainuke tütar oli vaid mõne aastane.
Edasi mehe ema, 90 aastat vana. Suguvõsa vanim liige. Venelanna. Tema nime ma ei tea. Kuskil 30ndatel Soome kaudu Rootsi läinud ja elanud seal oma 60 aastat.
Elas Rootsis, abiellus rootslasega, peres oli üks laps, poeg. Roza mees siis.
Ämm käis mõned korrad Eestis poega vaatamas, aga kui too suri, siis sidemed katkesid. Matustel ta veel oli. Kuskil 1965ndal. Roza tütar oli umbes 4aastane.
Siis oli pikk vaheaeg.
Ligi 15 aastat hiljem otsis ämm aga sugulased Eestis (ikkagi tema ainuke lapselaps) uuesti üles. Ajad olid vabamad, võimalus külas käia veidi lihtsam. See oli 80ndate algusaastatel. Tema mees oli surnud ja teisi sugulasi tal ei olnud.
10 aastat tagasi (1998 siis) tuli ämm veidi pikemaks ajaks Eestisse, et Rozat peale rasket operatsiooni (rinnavähk) toetada. Aga sai siin olles insuldi ja Eestisse ta jäi. Roza ütles lihtsal moel, et meil, venelastel, pole kommet oma vanureid vanadekodusse paigutada. Rootsi poolelt käidi ja räägiti küll, millised võimalused kõik on. Aga ei taha ta meie juurest ära minna, las olla perekonnas, ega ta ju võõras pole. Ikkagi ämm.
Nüüd, kui Roza Rootsis tütretütre juures on, hooldab Roza tütar oma pimedat vanaema.
Roza tütar Marina. Temast ma tean nagu kõige vähem. 47 aastat vana. Lahutatud, eksabikaasa elab Venemaal. Ise töötab Tallinnas. Ja hoolitseb oma 90aastase vanaema eest. Tema tütar Tanja on 27 aastat vana.
Roza tütretütar (27) lõpetas ingliskeelse kõrgkooli. Aga kuna erialane eesti keel pole suus, siis sobivat tööd Eestis ei leidnud. Interneti kaudu leidis koha Põhja-Rootsis, kus oli võimalik töö ja rootsi keele õpe. Nii ta siis läks, 1-aastane poeg jäi vanaema ja vanavanaema hoolde.
Aasta või kaks töötas, siis alustas õpinguid sealses kõrgkoolis. Selleks ajaks oli poeg ka juba tema juures. Nüüd käib väikemees rootsikeelses lasteaias, muul ajal on vanavanaema hooldada. Elamiseks on neil üks väiksemat sorti maja, millele rootslasest peremees hooldajat otsis ja kellegi soovitusel ettepaneku Tanjale tegi. Üüri pole vaja maksta, ka elekter on peremehe kulul. Mõnikord käib ise kohal, aga mitte just liiga tihti.
Nüüd, kui Roza Eestisse tuli ja Tanja Kanaaridele lendas, sõitis Roza tütar Rootsi, et maja tühjaks ja hooldamata ei jääks.
Ja lõpuks lapselaps Dan. Ainus meessoost esindaja selles põlvkondade ahelas. Tema on eriline.
Iga väike laps on omamoodi eriline.
Aga Dani on kasvatanud 4 naist, nelja erineva põlvkonna esindajat. Ehk selle kaudu on lapseni jõudnud esiemade ürgne tarkus?
Roza ütles, et väikestel lastel on võime ette näha sündmusi. Enamasti see oskus ajapikku kaob, aga Dan on nagu väike selgeltnägija. Ja see kohutab.
Näiteks see, kui nad puhkusereisil paadisõitu tegid. Ja poisike vaatas vette ning ütles, et keegi nutab siin. Ei, need on ainult lained, seletati talle. Aga poiss oli kõigutamatu, vaatas vette ja ütles, et siin nutab üks väike tüdruk.
Hiljem, nende küsimise peale, seletati, et üsna hiljuti uppus seal väike tüdrukuke.
Veel sain Rozalt ühe retsepti… et kuidas teha adžikat.
Ja õpetuse, kuidas hoida oma valutavaid liigeseid kontrolli all.
Ta oli veidi pettunud, kui lükkasin tagasi ettepaneku, et tema tuttav võtab ka mind auto peale ja viib ära bussijaama.
Aga ma tõesti ei tahtnud teha tüli.
...

kolmapäev, 19. november 2008

Allkirjadega haaveldamine

......
Ega seda kõik ei oska. Allkirjadega haaveldada.
LH oskab.
Aga tuleb välja, et mitte ainult tema. Kui ikka saadaval on, siis miks mitte saada.
Pole midagi lihtsamat, kui et otsi endale sobiv vanainimene. Sobiv on näiteks see, kes täna ei mäleta, kes tal eile külas käis ja miks ta käis ning kes mõnikord ei tunne ära ka oma kõige lähedasemaid. Eriti kui lähedased kaugel elavad ja just nii sageli kohal ei käi kui sinul võimalik.
Aga sina käi tihti ja anna vanurile märku, et oled oluline. Võid päris kindel olla, et 90-aastane oskab seda hinnata. Iseasi, kas ta seda mäletab.
Et käidi.
Ja et hinnata on vaja. Tänulik olla.
Siis võta vanainimeselt allkiri avaldusele, et too vajab notarit.
Siis vii notar kohale, et võtta allkiri mistahes omapoolselt koostatud tekstile. Muuda oma soovid ja saamised seaduslikuks.
Kõik see kokku pole eriti keeruline, ainult veidike allkirjadega haaveldamist.
Mina ei tea, kas see kõik võib nii käia, et ühtegi ametlikult vastutavat inimest kohal ei pea olema. Aga nii palju saan aru, et lähisugulane ja ametlik hooldaja küll ei pea. Hooldekodu, kelle arvele hooldaja igakuist kopsakat summat maksab, ei tohi vist samuti tehingu tegemisse sekkuda. Kui juba notar nii arvab.
Ja üldiselt on ju nii, et kui ikka saada tahad, küll sa siis kätte saad.
LH ju on saanud.
Ja küllap nii mõni teinegi.
Juhuste kokkusattumisel on mõni siiski ilma ka jäänud.
Ma veel ei tea, mis see maksma läks. Või läheb.
...

kolmapäev, 12. november 2008

Aastad sassis

......
Kõige hullem oli, kui sain 30. Ma pole elusees end kunagi nii vanana tundnud kui siis.
Ema muidugi oli seks ajaks hoopiski “tudi”. Mäletan, et teadvustasin seda ja läksin appi tema 55ndat sünnipäevapidu korraldama. Ma ei tea, mida ema mõtles, aga selle “vana inimese” rolli oskas ta minu rõõmuks hästi välja mängida. Seda enam, et järgmisest päevast oli ta juba pensionär.
Aga minul endal läks edasi kuidagi hoopis lõbusamaks.
Kui 5 aastat tagasi kõrgkooli lõpetasin, polnud vanadusest haisugi. Isegi aktusel käisin, kus siis üks tänane minister (ja tollane rektor) kätt surus ja mulle diplomi pihku pistis.
Ja nüüd mu teine sõber minister (see, kellega mul kirjavahetus on) pakkus raadios, et pensioni-iga võiks kerkida nii näiteks 67nda eluaastani.
Noor nagu ma olen, seda annab kaua oodata.
Ma ei tea, kes minu 55ndat sünnipäeva korraldada aitab, aga kaasa arvas, et tema ema 85 võiks küll minu hooleks jääda.
Tegelikult poleks mul midagi selle vastu, kui mul ka lubataks vana olla.
Tehtaks pidu ja saadetaks pensionile.
Aga nüüd pole muud, kui ole aga noor edasi.
...
ps Fotol siis kaart vanaemale tema vennalt Canadast, jaanuar 1993.
Vanaema oli siis 83 ja Volli 81.

esmaspäev, 10. november 2008

Kiri ministrilt

......

Ma pole kunagi varem üheltki ministrilt kirja saanud. Peaks ju rõõmustama… aru ma ei saa, miks ma ei rõõmusta. Õieti on mul arusaamisega juba varemgi probleeme olnud. Kirjutasin sellest oma eelmises elus (st oma eelmises blogis), miskipärast ma seda sealt enam üles ei leidnud. Õnneks korraliku inimesena olen oma sissekanded arvutisse ka sisse kandnud.

Ei saa aru I (oktoober 2007)

Ei saa aru, miks ma küll maailma-asjadest aru ei saa.

Või mis neist rääkida, ma ei saa Eesti asjadestki aru. Mingi suur maadevahetus-skandaal, millest ma saan just nii palju aru, et on skandaal, et keegi on saanud teenimatult kasu, et asja uuritakse ja karta on, et need, kes omakasu taga ajasid (ja kätte said), on lõpp-kokkuvõttes vaesed kannatajad ja tulevad puhtalt välja – kas asja aegumise või süütõendite puudumise tõttu.

Samas tähtsusetu mina saan Xxxx vallavalitsuselt korralduse, kus seisab, et 11 aastat tagasi olla mu arvele ametnike tähelepanematuse (seaduse vale tõlgendamine – vahe 1165 krooni) ja vale arvestuse (vist valesti korrutatud? - vahe 5616 krooni) tulemusel tagastamata maa eest laekunud 6781 EVP krooni rohkem ja nüüd olen ma kohustatud riigile hüvitama 6781 krooni.

Appikene, tol korral oli EVP krooni väärtus 32 senti, seda pole korralduse leheküljepikkusel arvutusel kuskil näidatud.

Küsisin siis Xxxx vallast järgi, et ka suured kuriteod aeguvad 10 aasta jooksul, miks peaks mina kellegi 11 a taguse vea oma taskust mitmekordselt kinni maksma.

Selgus, et võlg riigi ees ei pidavat aeguma.

Ma ei saa aru, miks ma küll aru ei saa, milles mina süüdi olen ja miks mind karistatakse.

Ei saa aru II (november 2008)

Nüüd siis sain kirja ministrilt isiklikult. Tähtsusetu mina nii suure tähelepanu osaline. Aru ma ei saa, miks ma ei rõõmusta. Võiks ju, sest ministeerium võttis arvesse, et ajal, mil ma pärisin EVP-d oma emalt, oli kurss 0,337 krooni.

Nüüd võin ma hüvitada riigile tekitatud kahju Eesti kroonides ja ebaseaduslikult saadud raha kanda riigi eelarvesse.

Ma ei saa aru, millisest hetkest minu tegevus ebaseaduslikuks muutus.

...

kolmapäev, 5. november 2008

Mitte iial

...
Aitäh pakkumast, Emmeliina.
Kuigi iial ära ütle, et mitte iial... siiski katsetan.
......
KIRJUTA NELI TEGEVUST, MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS
Ma üritan mitte teha asju, mida peab pärast kahetsema. See pole alati õnnestunud
KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
Kunagi ööbisin sõbranna juures, kes elas trammitee ääres. Võimalik, et tänapäeva trammid ei alusta sõitu kell 4-5 hommikul, ja ei tee ka seda jubedat kriiksuvat häält. Siis ma küll mõtlesin, et trammitee ääres ma elada ei taha. Raudteega on vastupidi, rongide mürin tekitab turvatunde. Tunne lapsepõlvest.
Ja ma ei taha elada sellises kohas, kus mu vabadus on piiratud.
MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
Hobuse liha. Ja koeri, kasse.
Kärbse rüüpasin alles eile piimaga suhu… aga ma ei neelanud teda alla. Ja suud käisin loputamas. Nii et kärbseid ma ka ei söö.
Muud ei tea lubada.
KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
Ma ei kannata verd, nii et meditsiini-ala on välistatud.
Arvuti või paberite taga võin ma magama jääda… nii et igasugune kontoritöö on ka välistaud.
MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
Miniseelikut ja kübarat. Ei koos ega eraldi.
KELLEGA SA MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
Igasugused sadistid, mõrvarid, lastepilastajad… väkkk.
MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?
Ma ei taha üles ärgata selle peale, et keegi koputab uksele. Või aknale. Aga tegelikult pole seal kedagi.
...
Osaline võib ka kirjutada. Et kui teatepulka edasi anda.
...

laupäev, 1. november 2008

SÜDAME SÕBER.

...
Pole ime, et ma siin aeg-ajalt kirjutamas käin.

Juba minu vanaisa kirjutas oma elusündmusi üles.

Vanaisa on sündinud 1904. aastal. Ja oma päevaraamatut - SÜDAME SÕBER - hakkas ta kirjutama 1920. aastal. Nende pere elas siis Venemaal, Irkutski lähistel.
...

...

SÜDAME SÕBER.

2. IX 1920

Tegin omale taskuraamatu, millel wäga suur ülesanne saab olema, nimelt temasse tahan ma kõik märkused üles kirjutada, ning mingit teist märkuse raamatut ma ei taha pidada, sest nii neid wiimati kuhugi panna pole. Seda raamatukest tahan ma wõimalikult alati kaasas kanda ning iga tähtsust temasse hoiu alla panda. Tema, see pisikene raamatukene peab endasse kõik minu tähtsamad mõtted kokku koguma ja alal hoidma. Lühidalt öelda tema saab olema isesugune päewapilt, päewapilt minu elust, et ma wanaks saades wõiks temast kõik mööda läind elu ühes kõige peensustega ära näha, wõiks meelde tuletada kõik oma praegused püüded, lootused ja igatsused ja siis nende järele wõiks inimese elu üle otsust teha.

Tema saab olema minu "südame sõber" selle sõna kõrges mõttes ning peab alati mu "südame" lähedal wiibima. "Südame sõber" on minu päewaraamat, märkuste, mälestuste raamat - "Suur raamat"

Algand 2\IX 1920
...