Reede, 30. oktoober 2009

Fotojaht: masin... mida vanem, seda parem

...
Oh mis hea teema!

Masinad on minu nõrkus... ega ma enne ei teadnudki, aga kui pilti otsima hakkasin, siis ei suutnud otsustada, mida võtta ja mida jätta.

Võtsin kohe palju :)
...


Rootsis nad siis sõidavad sellistega...

...
Ühistransport... kunagine...


...
Oh aegu ammuseid...

Oh aegu ammuseid...
...

Mõni mees teab ise, mida tahab... ja teeb valmis ka :)
...

Väike sõber unistab... ja joonistab... ehk teeb kunagi valmis ka...

...

Selle masinaga vist enam ei triigi...
...

... aga selle masinaga õmblen küll.
...

Ja kes siis ilma kohvita hakkama saab...
...

Laupäev, 24. oktoober 2009

Fotojaht: lemmikuid... mul ei ole

...
Mitte ei tule meelde, et mingeid erilisi lemmikuid omaksin.
Niisama igasugu kiiksuga asjad meeldivad.

Puuriit, mis on üles ehitatud kööki...
...
Bussipeatuspaviljon rajatud tünni...
...
Kemps sisse- ja väljavaatega 180 kraadi...
...
Kartul... mitte et ma teda söönud oleks...
...
Üks päris-oma-lemmik ikka lõpuks ka, kaisukaru, just duši alt tulnud...
...

Laupäev, 17. oktoober 2009

Fotojaht: valgusallikas... pimedal ajal

...
Inimene on leidlik, onu juures avastasin, kuidas saab valgust siis, kui elekter ära on läinud. Ma ei täheldanud seda muudes ruumides, aga seal, kus keisergi jala käib, oli asi kenasti lahendatud...


...
Oma toa valgusallika disainisin ise. Veidi sobramist kaltsukas, veidi aega näputööd... ja olemas ta ongi.

...
Kõik eelnev ei takista nautimast seda, mis ehtne ja ehe... Sealhulgas teiste tegemised.

...

Laupäev, 10. oktoober 2009

Fotojaht: sügis... igal pool

...
Sügis Tallinnas... kuskil on palju-palju maju ka...

...
Sügis mere ääres... meri on kaskede taga...

...
Sügis külatänavas... kuigi kari on veel väljas...

...
Sügis südames... või kusiganes see oktoobriliblikas lõpuks talvitumiskoha leiab...

...

Päikesejänku käis külas...

...

...

Terve maja oli tema naeru ja jutuvada täis..

Päris lõbus oli.


Kui kurki koorisin, hõõrus ta kurgikoorega oma põski ja kaela. Et see teeb naha pehmeks. Käskis mul ka.

Eks see oligi selline delikaatne vihje, sest piiga enda näonahk küll pehmendamist ei vajanud.


Kui lapse päevahoidu viisin, võttis “Aabitsa” kaasa. Kui siis kõik kiitsid, et nii tubli ja tark laps, olin sunnitud tunnistama, kuidas lapse issi tähendas sellise kiituse peale, et Volkonski luges 3aastasena juba Dostojevskit, või Gogolit, või ma ei mäletagi keda.


Kui joogiks Actimeli pakkusin, keeldus ta viisakalt. Et ta ei tea, kas issi lubab.

Nojah, mine sa tea, mida see pisike pudelike sisaldab, aga et Väike Sõber selle poes valis, siis arvasin sobivaks Päikesejänkulegi. Kommi nagunii enam pakkuda ei julge.


Kui juustu lõikasin, siis ütles, et emme ka mõnikord annab.

- Mõnikord… miks siis mitte alati?

- Ta on kohe selline, kõlas kiire vastus.

Unustas aga lisamata, et ega ta seda juustu just eriti ei armasta...


Kui tuli, tervitas ta mind rõõmsa kilkega “Hapukurk”.

Kui ära läks, puges emme hõlma alla ja tihkus, et tahaks veel jääda…


Mina nüüd siin... vaatan Lastekast Jänku-Jussi multikaid...

...

Pühapäev, 4. oktoober 2009

Mööda tuttavat tänavat...

...
See tänav saab alguse raudtee äärest. Rongid, rongid, rongid... päev läbi ja öö läbi. Nende monotoonne sõidumürin, mis öösiti häälekana ja päeval pea märkamatuna tuppa kaikus, oli mu lapsepõlve üks lemmik-hääli.

Nagu ka kellahääl toas, iga pooltunni järel endast märku andmas.

Kell on nüüd mu toa seinal, aga hääl, see on kuidagi teistsugune. Mitte enam selline eriline. Nagu oli eriline see kodu, minu vanaema ja vanaisa kodu, mingi aeg minu lapsepõlvekodu.

Mäletan, kuidas vanaema hommikuti turul käis, hästi vara, lapsed jäid koju magama.

Ja kuidas vanaema igal hommikul kõik voodilinad aknast ära kloppis, enne mitu korda kontrollinud, et ega keegi juhuslikult akna all ei ole.

Ja kuidas ta koridori aknal alati lehvitamas käis, isegi siis veel, kui ma juba päris suur olin.

Nüüd on midagi muutunud, midagi enam-vähem endisena alles.


Tänav. Maja.


Kauplus.



Park.




Kool, kus mu lapsepõlvesõber õppis.


Kõndisin eile läbi selle tänava, otsast lõpuni.

Keegi ei lehvitanud aknal. Nagu kunagi vanasti. 25 aastat tagasi.

...

Laupäev, 3. oktoober 2009

Fotojaht: neli... 4 politseiautot ja ämblik

...
Täpselt neli neid kaamerasilma ette on sattunud.



...
Ämmelgas kah, temal on 4 paari jalgu.
Oli teine kraanikausis paanikas, pistsin purki ja viisin õue.

...

Reede, 2. oktoober 2009

Õpetajatel närvid läbi

......

Täna oli koolides õpetajaid rohkem kui tavapäraselt.

Leidsin ühed vanad meenutused.

Lahe lugeda :)

...

Kuna mina sain olla õpetajatepäeval õpetaja kaheksandale klassile, saan nüüd täielikult aru, miks õpetajad peale selle klassi tundi närvis on. Nemad konkreetselt arvasid, et võivad teha, mida tahavad, ja käituda, kuidas tahavad. Mina ise kogesin seda, et neil ei ole õpetajate vastu mingit austust. Seda muidugi ei saa päris kõigi kohta öelda.

Ma tegelikult arvan, et mõni ikka üritas kaasa teha, kuid teiselt poolt oli palju õpilasi, kes ei üritanudki. See ajas väga närvi. Asju ei võetud kaasa ning siis veel, kui küsida, kus asjad on, saadetakse sind kuskile või lihtsalt ülbitsetakse.

Ma tunnen tõesti õpetajatele kaasa, et nad peavad seda kõike taluma. Kui minul juba peale esimest tundi närvid läbi ja tuju halb, mis siis veel neil.

Kuna ma ise olen ka mõnikord tunnis selline, et ei kuula ja tegelen teiste asjadega, siis püüan nüüd rohkem kaasa mõelda, sest tean, kui vastik on õpetaja olla ja enda ette rääkida.

K.K. 9.klass

2004


Mina arvan, et õpetaja olla on väga raske, eriti siis, kui klassi satuvad enamus paharetid. Mina kogesin, et direktor olla on raske, kui pead jalutama koolimaja-peal ringi ja kontrollima, et ega keegi ei lollita. Kuid siis on see lihtne, kui tulla hommikul kooli ja siis minna oma kabinetti ja teha mida iganes.

Mina arvan, et momendil on kõige raskem kaheksanda klassiga. Paljudel “õpetajatel” ehk 9 klassi õpilastel olid närvid täitsa läbi. Ma pakun, et neil õpetajatel on lihtsam, kes suudavad klassis korda hoida ja neil raskem, kes ei suuda. Mina arvan, et kui direktor ja õpetajad käiksid ka niimoodi mööda kooli ringi, nagu meie seda tegime, oleks ehk koolis probleeme vähem. Meie kooli direktor oli ühel päeval uksel ja kontrollis, et kes suitsetamas käis. Ta peaks seda tihedamini tegema.

M.M. 9.klass

2004

...

Neljapäev, 1. oktoober 2009

Nädal aega kommideta

......

Küll ma olen ikka mõjutatav. Endal ka häbi. Eile käisin toidukaubatretil… ja jätsin ämmale kamabatoonikesed (3 pakki nädalaks) ostmata.

Kohukesi ka ei ostnud.


Ühest küljest on see hea, mis nüüd ämmast, aga mõnikord korraldan ise äkkrünnaku kommipakile.


Teisest küljest on see jälle paha, sest Kalevist ma pean lugu.

Kalev oli lapsepõlves üks mu esimesi mängukaaslasi. Kõige esimene vast mitte, ta oli minust aastakese noorem.


Aga nüüd olen ma “Kalevis” veidi pettunud.

Ei aita siin vabandused ega õigustused.

...

Aga kommid edaspidi... küsin ämmalt, mis ta arvab.

...